Eesti Päevaleht

Niisuguste kahetsusväärsete eellugudega (lapsepõlvedega) patsiente psühhiaatri juurde aegajalt ikka satub. (Oletan, et kord kolme aasta tagant kohtab iga psühhiaater midagi sellist.)
Need lapsed on ühiskonnale kadunud.
Kuid võibolla nad olid kadunud ka selleta?
Eesti on mõnus koht nii vaimse vaegarenguga kui ka ebakriitiliste vaimuhaigete jaoks sünnitada rikkalikult ja sedaviisi kasvõi lühikest aega tunda end rikkana - sest töö läbi need vanemad säärast sissetulekut ei saa.
Siiski, ajalehekirjelduse järgi annab oletada, et vahest need lapsed olid ka halva kohtlemiseta "retarded", pärit samasugustest vanematest.
Juhtum räägib midagi sotsiaalhoolekande taseme kohta. Kuid kindlasti näitab see, et Eesti viis saamatuid totada nendele raha andmisega, ilma et rahakasutamist järele valvataks, ei päde. Sotsiaalpedagoogikat on vaja! Keskeuroopalikku. Saksalikku. Austrialikku.

hr. kingo arvamuse esimese ja Hr. pugi oma viimase osaga on kõik öeldud. Tõepoolest jättis viimane foorum koalitsioonierakondadest nende esindajate kaudu nadi mulje. Tekkis umbes selline nagu praqegu on pealinnas- oponendid räägivad ja õiendavad, "VALITSUS" ei reageeri, sest tal ei ole selleks tahtmist (või, NAGU foorumis , löögivõimet). tegelikult on seda presidendi valimist juba üsna tabavalt nimetatud kohale panemiseks. Ma siiski ei ole päris kindel, et nt. Kallas ei oleks olnud arvessevõetav vastaskandidaat. Või oli kellelgi vaikne kartus, et Siim võib pisut tülikaks minna?!

Lp. hr. Viires
Teie seisukohalt olen muidugi psdukeskeraskondlane,kes õõigustatud kriitikat ei talu. AGA, kas teile ei tundu, et kriitikat vääriksid ka teiste linnade valitsused, kus sellel talvel olukord teede-tänavatega polnud sugugi parem kui paljukirutud Tallinnas. Lihtsalt leidsin, et see pidev hädaldamine KUI kehv on elu pealinnas, muutub pisut üheülbaliseks. Loodan, et Teie isiklikult kuulusite nende hulka, kes keskerakonna kandidaatider poolt EI HÄÄLETANUD, muuseas, ka mina kuulun nende hulka, kuid kohtan väga sageli sellist seisukohti, et mina ei saa midagi muuta ja seepärast ka valima ei lähe või mul pole aega/huvi, tahtmist poliitikaga tegeleda. ja nii NAD võidavadki. Hr. Pugi pakub välja ühe võimsliku protestivariandi ja kindlasti on neid muutmisevõimalusi veelgi, kuid see pidev hala ja virin tüütavad tõepoolest ära.( ms. Lugege ka H. Kingo arvamust. kas vaidlete selle vastu?) Ausalt öelda huvitaks mind kuulda/lugeda ,kuidas on muutunud olud Pärnu linnas peale keskerakondliku linnapea asendumist või kuidas lahendas Tartu linn oma lasteaiarühmade puudujäägi probleemid, või kuidas areneb vabariigis riigigümnaasiumide loomine. Pisut rohkem Eestit, JA VÄHEM TALLINNA hädasid. NAGU NÄHA, SEE PIDEV TÜMITAMINE EI TEE "MÜÜRILE" TÕEPOOLEST MIDAGI. KUID,poleks vaja olnud teha läbimõtlematut seadusemuutust (KES olid selle initsiaatorid?!), mis mängis keskerakonnale trumbid kätte. Nüüd aga on lood nii nagu nad on ja vahel tundub tõesti , et meie riigis on ainult üks probleem- Tallinn. tegelikult aga on probleeme igas linnas , kuid neid ei võimendata, sest ajakirjanduse tähelepanu nad ei vääri, müüb ju negatiivne... ja nii jääbki vaestele tallinlastele mulje, et nende elu-olu on väljakannatamatu.

Väga hea, tasane ja tähelepanelik artikkel. Samal ajal kui avalikult lüüakse lokku selle ümber, et kuidas ja miks see küll nii on, et meil on suur vahe meeste ja naiste palkade vahel, on olukord ühiskonnas enamasti selline, et isegi nooremad ja haritumad inimesed peavad võrdõiguslikkuse küsimust pigem nalja-asjaks. Kedagi ei hämmasta, et kui on juttu naistest, siis tuuakse kommentaariumides kohe välja raskekahurvägi: vana, paks, kõrendlik vms. Naistesse suhtutakse kui ühiskondlikku omandisse. Kellelegi ei tule pähe, mees"tegijatest" sel sel moel rääkida. Nii ei puutu ju enamike elusituatsioonide juures üldse asjasse, kas kõnealune isik on mees- või naissoost.

Lisaks olen ma näinud dokumentaalfilmi Robocop, et Detroidis (USA-s) on 21. sajandil politseinikud, kes ei saa surma ning neid saab samuti jälgida. Väga vinge, seda oleks meil ka vaja!

Ei, noh, tere talv. Meil pole raha patrullpolitseinike jaokski ja nüüd siis hakkame sellist nalja tegema?

"...need on siiski vaid kommunaalprobleemid."
Kas Linnateater on kommunaalprobleem?
Kultuurikatla kohta ei julge öelda, ei ole katlamajanduses nii kodus... :)

Lp. ajakirjanik R. Sikk leiab, et põhiprobleem on katkised tänavad, koristamata lumi jms. Pilt pole teisteski Eesti linnades palju parem ja need on siiski vaid kommunaalprobleemid.
Tulles mõnest Euroopa suuremast linnast Tallinna, tekib kahetine tunne, justkui oleks tegu linnaga ja samas justkui küla. Tore, et Tallinnas on silmapaistvalt palju rohelust ja lühikese jalgrattasõiduga on võimalik pääseda isegi ujumisranda. Sellistest võimalustest võib Euroopa enamikes suuremates linnades vaid unistada. Ehitatud on toredaid promenaade ja kui ükskord ka jalgrattateed korralikuks võrguks ühendatakse, et saaks ilma liigse adrenaliinikoguseta sõita linna ühest otsast teise, siis oleks põhjust linnavalitsust kiitagi.
Paraku on linnuvalitsusel ka teistsuguseid ja vähemrõõmustavaid plaane. Näiteks Pääsküla möödasõidu kavandamisega soovitakse spordi- ja loodushuviliste linnakodanike meeliskohast Harku metsast lõigata liiklusmagistraaliga tükke ning ümbritseda kogu mets ülitiheda liiklusega magistraalide raudse rõngaga.
Miks Tallinn meenutab pigem suurt küla või põllupealset liiklussõlme, kuhu juhuslikult on siputatud siia-sinna ka hoonekarpe? Kui vanalinn ja selle lähiümbrus välja arvata, siis esinduslike hoonetega ääristatud tänavavõrku ei ole meil üritatudki rajada. Peamine põhjus näib olevat selles, et 90% linlastest on vist alles hiljuti linnaelanikeks saanud sh linnaplaneerijad ja arhitektid, kelle silmade ees virvendavad mitte lapsepõlve armsad linnatänavad vaid hoopis kodutalu, kolhoosikeskuse või väikelinna suvalised majakobarad. Seetõttu soovitakse võõrast linnaümbrusest põgeneda vähemalt põllupealsesse või võpsikualusesse kipsplaatonnikesse ning seetõttu linnas domineerivadki üksnes põgenemismagistraalid ja kõik kavandatakse üksnes kiireks tulekuks ja veel kiiremaks minekuks.
Vähemalt Tallinnas sündinud ja linnatänavatel üles kasvanud ajakirjanikudki võiks üritada asju suuremalt näha ja neid probleeme ka lahata.

Riipalu.

Riisalu------Palusalu, kõlab ka kuidagi väga eestlaslikult.
Tuleb valiajatega kohtama ja.........
lihtsalt laulab!!
Riisalu võiks tohutu furoori teha, massid läheksid kaasa.
Pole poliitkorrektne??
Kes meist on?
On vaja "kuiva".
Ja järgminegi olevat juba teada ning oma järge ootamas.
Me siin aga muidugi aina väga demokraatlikult valime nüüd! Ega tõesti pole mõni vene aeg, kus ainult üks kandidaat oligi!
Nii hr. Ilves ju meile ise vabadusraadiost aina pajatas

Kas poleks juba aeg (kahekümne esimene sajand ikkagi) kõik operatsioonides osalevad politsei ametnikud varustada salvestavate kaameratega, mis pilti ja häält otse keskusesse edastavad ? Nii saaks keskus ametnike tegevust operatiivselt koordineerida ja hiljem salvestiste põhjal kulgu analüüsida.

Siin olen Harri Kingoga ühel nõul. Isegi imestan.
Riisalu on mulle lähedasem. Annan aru, et presidendiks ta ei saa. Aga tuleks üks huvitav ja põnev aeg.
Ega see Riisalu ütleks heast samakastki ära. Mis selles halba oleks?
Vaat härra Ilvesest ei tea miskit. Mida tema võis seal hallis USA väikelinnas "kus kunagi miskit ei juhtunud" pruukida? Kaevuvett?
Seitsmekümnendail, või millaski siis, oli ju see hirmus "lilleinimste" aeg. LSD ja puha.
Midagi ta ka ei räägi........
On ta siis oma või võõras??

Pärast eilset Foorumit tulin mõttele, et Keskerakond võiks tõesti nimetada Aivar Riisalu oma presidendikandidaadiks. Teine kandidaat oleks sama sõnakas ja kompromissitu Kadri Simson.

Pole vähimatki võimalust, et Riisalu või Simson ka presidendiks saaks. Kuid nii saaks algavate presidendivalimiste käigus keegi ka otse ja siiralt kogu eesti rahva ees välja öelda kõik selle kriitilise, mis meie poliitkorrektsetel poliitikutel välja ütlemata jääb.

Ma loodan, et KE just nii ka teeb, ühe neist kahest välja valin ja valimisvõilusse saadab, sest kui valimistulemus on ette teada, pole KE-l siin midagi kaotada, võita on aga vähga paljude poolehoid ja tunnustus.

Meenutage või tuletage meelde eilset(25.mai 2011) Foorumis esinenud Keskerakonna esindajat ARiisalu´t, kelle märkus, mõnitava hääletooniga, et "rahvas on teise kandidaadi esitaja". Mis asi siis oli REf-i ja IRL-i volikogudesse jõudnud üsnagi suurearvulise rahva arvamus esitada samasugune rahva kandidaat?

Nendes nn.80-kirjale allakirjutanute arvamustes on sama ariisalulik vastandus, et justkui ainus rahva ehk Keskerakonna poolt esitatud või toetatud inimene/isik on õige ja väärikas, aga praegune president ja kandideerija THIlves ei ole? Selline vastandus on ebaloomulik - kui mitte öelda, et ebaväärikas.
Sest need rahva esindajad, kes praegu annavad valitsuskoalitsiooonile suure ja suurema toetuse kui aina sõimavale ja ebakonstruktiivsete lammutuslike ettepanekute tegijale opositsioonile, on samuti rahvas, rahva esindajad.

Ent kurvastav on see, et IRL-i ega REF-i esindajad Foorumis ei reageerinud sellele selgelt poliitilisele provokatsioonile. Vist on meie nn.riigitegelaste suhtumine riiki või siis arusaamine riigist kui nende omandist(Gaddafi sündroom) muutunud selliseks, et tavaline valija tunneb, et enam ei ole tema riik, vaid kellegi teise, millest annab tunnistust punalipulise sotsluse-SDE toetuse kasv just nn. ääremaadel ehk Järva-, Tartu- ja Valgamaal.
See teeb murelikuks ja ongi selgelt ohu märk. Sama ohu märk on siiani kestev kommnunist Rüütli kiitmine.

Ei oma midagi hr. Ilvese vastu, kuid ei oma ka midagi tema poolt. Kui Ilves oli reaalpoliitikuna tegev, oli tema sõnal enam kaalu kui tema sõnal on kaalu presidendina. Ning see pole hr. Ilvese puudus - see on EV presidendi kui riikliku institutsiooni õigusliku staatuse puudus. Selgemalt sama: EV presidendi õiguslik staatus on praktiline null.

Tal on kaks ülesannet. Esimene on seaduste Põhiseadustele vastavuse kontrollimine. Kuid selle ülesande võiks asetada rahumeeli näiteks Õiguskantslerile või kellele tahes. Ja teiseks - see presidendi nn. vetoõigus vastuolu avastamisel seaduse ja Põhiseaduse vahel on näiline, sest lõppude lõpuks on siiski Riigikohus see institutsioon, kes vaidlusaluse õigusliku probleemi sisuliselt ja reaalselt lahendab. Presidendil pole seega vetoõigust - on vaid küsimuse püstitamise õigus. Ja ainult.

Teine presidendi funktsioon on nimetada peaministri kandidaat. Kuid see on samamoodi vaid näiline funktsioon, sest pärast järjekordseid valimisi on juba ette teada ja näha, keda on arukas peaministri kohale nimetada, keda aga mitte - kes uue peaministrina saab töövõimelise valitsuse moodustada, kes ei saa. Niisiis, teine presidendi formaalne roll.

Võib veel rääkida presidendi rollist välissuhtluses, kuid see pole suurem kui näiteks Rootsi või Suurbritannia kroonitud peadel.

Võib ka rääkida mingist kõlbelisest rollist ühiskonnas. Paraku - see on ette veidi kaheldav roll anda kellelegi riigis mingi kõlbelise etaloni funktsioon - ja sedagi mitte seaduste, vaid puhtalt ilujutu tasemel. Kõlbeliseks etaloniks ja hinnangute andjaks ühiskonnas ja ühiskonnale saadakse olenemata riiklikust regulatsioonist ja staatusest... või siis ei saada - ja seda samamoodi - olenemata riiklikust regulatsioonist ja staatusest.

Presidendil oleks mingi roll ja osa meie rahva ja riigi elus, kui president oleks rahva poolt otse valitav. Tal oleks siis voli ja võimalus rääkida poliitikutega rahva nimel. Paraku - kuigi vist kõik poliitilised erakonnad on sõnades seda varianti tuliselt toetanud, pole ükski neist teinud vähimatki, et see Eestis nii võiks olla - kõik erakonnad kardavad oma võimu ja võimaluste vähenemist lausa paaniliselt. Kardavad, et rahval võiks olla oma ametlik eestkõneleja. Sest peale eestkõnelemise moraalse võimaluse presidendi otsevalimisega ju mingit tema õigusliku staatuse ja võimaluste muutumist ei kaasneks. Aga poliitikud kardavad paljast sõnagi... kardavad paljast võimalust, et on keegi, kel on moraalne volitus seda sõna rahva nimel öelda!

Neis tingimustes oleme oma presidendi ja tema valimistega silmitsi reaalsusega, et Eestile valitakse mitte Eesti riigile ja rahvale parim president, vaid isik, kes presidendina kõige vähem segab erakondi nende reaalse poliitika teostamisel. Nagu Riigikogu etteotsa valitakse Riigikogu tööd ja tegemisi kõige vähem RK-d selle tegemistes segav isik.

Niisiis, kaks kõrgeimat ametiisikut riigis, kes peaks riigis ja ühiskonnas omama kõige suuremat sõna- ja tegutsemisõigust - president ja Riigikogu esimees - valitakse põhimõttel, et nad kas reaalpoliitikast ellimineerida (president) või et isik oma isikuomaduste ja volituste läbi oleks kõige vähem reaalset toimuvat segav. Nende kahe riigi kõrgeima ametiisiku staatus, ametifunktsioonid on juba sellised. Ja ka isikutena valitakse nad selliste seast, kes räägivad vaid seda, mis on valitsevale erakonale (koalitsioonile) vajalik.

Niisiis, minu poolest valitagu presidendiks kes tahes. Reaalses elus sellest midagi ei olene. Seda enam, et president on meil absoluutselt seotud valitsevate poliitiliste jõudude tahtega, kui ta soovib ka teiseks ametiajaks oma kohale jääda.

Tegelikult - Ilvese võiks mitte tagasi valida. Me saaksime endale taas ühe aktiivse, sõnaka ja ehk ka midagi Eesti jaoks ära tegeva poliitiku tagasi. See ametlik kuldne sisepagulus Kadriorus, kus hr. Ilves mõnusalt presidendina elab, pole just parim viis talle oma elutööd väärikalt teha. ja pole ka parim variant eesti rahvale. Sest sinna sisepagulusse võib saata mõne samakaalulise armsa ja vaikse, poliitiliselt aga olematu inimese nagu seda juba on meie RK esimees.

Üks asi on see, mida öeldakse, teine asi aga see, mida ütleja mõtleb.
Teie, lugupeetud A. Kuum, oma mõtet väga vaka all ei hoia, see kumab teie ridadest läbi.
„On juba ammu pähe TAOTUD, et Tallinn on meie planeedi suurim hädaorg ja linnavalitsus on patupesa. Teame, teame! Ärge nähke vaeva selle kordamisega!“
Teie mõtte annab kõige paremini edasi vana ütlus – mida teeb tuul müürile?
Ärge nähke vaeva – SEE seltskond on immuunne igasugusele kriitikale. Ei maksa kritiseerimisega vaeva näha!
Ja seepärast kuulutate igasuguse kriitika NENDE aadressil roojaseks. Iga kriitikasõna selles suunas tundub liiprinaelana, mida teile pähe TAOTAKSE? Loomulikult on see väga valuline protsess, tunnen teile kaasa!
Kui kriitikasse (õigustatud kriitikasse!) suhtutakse hüperboolitsemisega (Tallinn on meie planeedi suurim hädaorg ja linnavalitsus on patupesa), siis selle võtte abil püütakse igasugust kriitikat naeruvääristada, seda pisendada, kritiseerijaid ülekohtustena näidata. Küllap on teil selleks omad põhjused olemas.
Laske mul rahus elada allakäivas ja lagunevas linnas ning säästke mind kriitikast! – nii sain mina teie kommentaari paatosest aru.
Vabandan juba ette, kui ma eksisin.

Ei saa püstitada küsimust isikupõhiselt - tuleb vaagida vajaduspõhiselt - kas on vaja üldse seda institutsiooni, mis "pole mitte odav lõbu ja tsirkus" eestimaalasele. Vaatasin eilset saadet samal teemal ja minus süüvis veelgi arusaam - saab ju teisitigi - pole vaja niisugust laristamist ei 101 kogulase, meeletu ametnikearmaada ega "mittevajaliku/ebahuvitava/odava" (...„pole huvitatud siduma end oma riigi nimel kolmandat korda vaesusega sarnaneva eluga, eriti töökoha eest, mil on nii napilt võimu kui Eesti presidendil”) institutsiooni peale. Välja lahendust praegu ei paku - see olekski eestimaalastele diskussiooni teemaks - seda aga KARDAVAD KÕIK EELNIMETATUD maksumaksja raharaiskajad.

"Mul ei ole tõepoolest fakte, et see oleks olnud tellimuslugu, ma eksisin, no andke andeks. Olen rääkinud."
Aga mulle jääb mulje, et mõnele lahmivale laimajale jääb õigust ülegi.
"Niigi arusaadavate puuduste meeldetuletamine" on tema meelest taunitav (grupimõtlemine), mis seatakse ühele pulgale Saddam Husseini olematute massihävitusrelvadega.
Huvitav mõttekäik - tõene informatsioon (reaalselt esinevad puudused) tehakse võrdseks mittetõestega (massihävitusrelvad).
Miks küll keskerakondlikku tõde peab kaitsma valede abil? Kas teisiti enam kuidagi ei saa?

Härra Suik, kui te nägite Rein Siku kriitilises artiklis mingeid kiidusõnu (pealegi veel ühele parteile), siis olete küll õnnistatud võimega näha nähtamatut.
Aga olge mees ja tehke proovi - öelge ise selle "ühe teise mehe" partei kohta midagi mittekiitvat! Muidugi - kui see teil õnnestub, ja selgub, et tohibki lausuda, siis variseb küll teie ilus teooria kolinal kokku, aga julge mehe kuulsuse omandate (vähemalt enda silmis) ikkagi.
Tasub proovida?

Meie spordikomentaatorid võiks oma keelekasustust parandada. Mitte kasutada selliseid trafaterseid väljendeid nagu see:

"Algasid kohtumise lisaminutid, armuaega on jäänud vähe".

Seda konkreetset "armuaja" klišeed ja paljusid teisigi sama levinuid kuulen absoluutselt igast reportaažist nii tihti, et piinlik on.

Head spordireporterid - te olete siiski ajakirjanikud, see tähendab, et te tegelete oma töös küll info esitamisega, kuid teie amet nõuab selle info edastamisel ka loomingut. Sõna on teie loominguline töövahend - ärge palun unustage. Kui te selliseid armuaja-klišeesid aastaid ja massiliselt kasutate, siis on see teie ebaprofessionaalsuse tunnus.

Alasti info saan ma kätte ise, teie töö ja ametikohus on seda infot aga pakkuda sellises sõnalises vormistuses, et see info muutuks ajakirjanduseks - ajakirjaniku loomingiks ja omaks enamat väärtust kui paljas info.

Palun tõesti: unustage ära see "armuaja" väljend ja üldisemalt vaadake üle oma sõnakasutus ja sellega ümberkäimine - see pole kaugeltki teie ainus klišee, mis juba oma magedusega kõrva ja meelt riivab.

Sõbrad, kas teile ei tundu, et Eesti hakkab üha rohkem sarnanema idanaabrile, kus on üks "püha lehm" nn presidendipartei, meil siin ühe teise mehe partei, mille kohta võib ainult kiidusõnu lausuda?

Kirjutan sellele kurvale ja õpetlikule loole sellise kommentaari. Loodan, et keegi ei pahanda.

Kandsin vene kroonus kaks aastat SKS-si. Siiani on alles ka roodukomandör kapten Zidiljagini iskliku käega kirjutatud lipik, minule usaldatud relva numbriga. Mäletan, et minu relva tootmisaasta, mis oli sinna kuskile luku peale kirjutatud, oli 1952. Relv oli nimelt siis täpselt sama vana, kui ma isegi.
Käisin tunnimeheks. See oli lahinguvalve koos kõigi enda kohta sel hetkel kehtivate seadustega. Kardan, et noore poisina ma tol ajal seda lõpuni ei mõistnud.
Aga läks õnneks! Mäletan ka seda kuidas õpetati, et kui ikka näete, et mees, kes postile trügib, on maani täis, siis teda pole ikka vaja keset Kaunase linna kohe lasta...
Padruni kohta öeldi: üks padrun - see on üks elu!
Kui kaotad padruni, siis süüdista iseennast.
Seepärast pärandati vanemate tunnimeeste poolt noorematele salajast lisapadrunit käest kätte. Ka mina oleksin selle saanud, kui oleksin juhuslikult kaotanud.
SKS - l käib kümme padrunit salve, ja nad tuli lükata üles kinnitatud liistult läbi tagasi tõmmatud luku alla salve. Tuli hoolega jälgida, et luku tagasilaskmisel padrun rauda ei pääseks. Eksitus võis maksta mõne kaheksateistkümne aastase elu. Võis nahka keerata ka eelkõige enda oma.
Huvitav, kuulen esimest korda, et selle relva alla on võimalik kinnitada teda veidi ümber tehes ka automaadi salv. Miks selliseid asju alati arendavad "külasepad"?
Oleks olnud ju palju võimekam relv? Või näiteks alles nägin ma alles pärast liidu lagunemist, et palju tõhusam on isoleerlindiga teise salve külge tagurpidi kinnitatud lisasalvega automaat?
Jah, kuigi postil olles oli meil lisaks relvas olevaile, veel kakskümmend lahingupadrunit vööl. Kole mõelda. Lõnamaalane, või niisama segijoonud tovarištS oleks võinud sellise varustusega ju Kaunases kerge mässu korraldada? Aga nii ei läinud. Kõik oli range kontrolli all.
Või ei olnud. Mäletan selgesti kuidas tunnimeeste vahimajas sai teinekord pudel ära joodud.(harva küll) Ja seal oli meid, "mürskusi" umbes tükis kümme. Põhjus oli lihtne - iga ohvitserinolk sinna kontrollima ei tohtinud tulla.
Aga ükskord tuli ootamatult staabiülem alampolkovnik Kljatškin. Vaat siis, seal rivis seistes ja relvi kontrollides olin ma korra näost kaame küll.........
Aga jällegi - vedas!
SKS - il sai ka huvitavalt täägi ette lüüa - ühe liigutusega. Seegi oli meil käpas.
Ükskord viidi ikka laskma ka! Vist viis pauku sain teha, mulda tuiskas, pihta ei saanud ühtkit. Seegi võibolla oli hea.
Et kui miskit peaks juhtuma - andke mulle SKS. Ma teda tean.
Tsiviilis pole ma omale iial relva igatsenud. Olen veidi äkiline. Head see mulle poleks toonud. Kõige suurem relv on mul niisiis parema käe rusikas. Olen siiski suutnud teda kontrolli alla hoida. Enam-vähem.

Aga jube küll siin riigis, lähed turule, ütled mõne vale sõna ja saad kuuli. Töökaaslasel lasti sealsamas kranaadiga pea otsast. (mis on tõsi)
Kunagi, ma kuulsin ühest automaadiga kaitseliitlasest, kes järsku näinud, kuidas ufo maandub, ja tuldud tema käest õli küsima.........
Jumala eest - kas need ajad on nüüd jäädavalt möödas?
Või on jätkuvalt suurim vabaduse tunnusmärk eestlasel isiklik kaasaskantav relv?

Tegelikult annan ma au inimesele, Tarmo Laulile, kes hoolitses minugi turvalisuse eest!
Ja hukkus.

Jääb arusaamatuks, kas korduvalt välja kutsutud politsei(nikud) siis mitte midagi ei näinud?! Kui lapsed nii käitusid, nagu kirjeldatud, oleks juba ainuüksi see pidanud politseinikele signaali8ks olema, et kõik ei ole korras. Millised järeldused tehti? kas tõepoolest leidsid politseinikud, et tegu on perekonna siseprobleemidega?! Mul tekib veel üks küsimus: Kas mõni naispolitseinik ka seal nende korduvate väljakutsete puhul käis?

Just kiitsin Rein Sikku selle puhul, et ta sai mingi ajakirjandusliku tiitli. Ja kiituse põhjus oli, et ta kirjutab oma lood tavainimese positsioonilt, laskumata poliitilistesse mängudesse...

Ma võtan oma kiituse tagasi. Sest see lugu on küll kõike muud kui eemalolemine poliitikast. See on nii lihtsamelselt ühes võtmes kirjutatud lugu, et natuke piinlik on seda isegi lugeda. Ega ei mäletagi nii nõrka, nii poliitilisest meelestatusest kantud ja nii pinnaliselt populistlikku artiklit meie ajakirjandusest. Kui see ongi meie ajakirjanduse kõrgtase, kui selline nupuke tuleb mitte püüdliku ajakirjanduspeibe sulest, vaid Eesti esiajakirjanikult... siis... siis on asjad meie ajakirjandusega ikka väga halvasti.

Keskerakonnale ja isiklikult Savisaarele ärapanemine on meie ajakirjanduse reegel, peavool ja põhisuund - see on üldteada fakt. Kui aga ajakirjanik otsustap treida eimillestki taas ühe hävitava nupukese selle peavoolu raames, siis see ei tohiks olla oma lihtsakoelisusega iseenese paroodiaks! No sedapalju peab Eesti esiajakirjanikul ikka stiili, sügavust ja avarapilgulisust endas olema, et mitte sellisele tasemele manduda nagu seda sellest väga haledast mupukesest lugeda on!

Nagu mainiti pole tööga seotud ministeeriumi ja on töötu kassa mida võiks hoopis anda Maksu ja Tolli ameti funktsiooniks .Ametite loetelu ei ole jah ja selge,et seda pole ka vaja kuna riigis pole töötuidki kuhugile panna ja nii mittevaajlikud surevad ise maha.
Aga muidugi kui meie riigil jätkub 16 miljonit eurot arengumaade kontrollimatuks toetamiseks ja oma riigi olemasoleva arengu jaoks mitte sentigi siis pole ju ka midagi uurida kuni järgmiste valimisteni.
Mujal on vaja uurida kuna toimub areng majanduses .

Kahjuks tõesti kipub loomade kaitsmine muutuma rünnakuks loomade vastu kusjuures kui on tegu hoopis plagiaadiga võiks usksuda kriminaalust asjas kuna manipuleeritakse avaliku arvamusega ikkagi isiklikel motiividel ilmselt.
Mis seal ikka eks prokuratuur võiks asja ka uurida.

Sündimuse arvu poolest ja ordenite arvu poolest hea zoo küll.
Kas loomavanga saabki küllat hea olla?Aga kui seal sünnivad väikesed on ta ikkagi looduse püha eesmäri jaoks sobilik.

Tallinna loomaaed areneb väga positiivses suunas ja on viimasel ajal teinud väga palju loomade tingimuste parandamieks. Inimesde teevad tööd hoole ja armastusega, väga raske on väita, et uuendused on kuidagi moodi metsas või viletsad. Kui suund õige, saavad ilmselt ka teised loomad õige kodu. Eriti meeldib mulle stepiloomade osa ja leopardid jne, minuarust on mõeldud isegi loomade omavahelisele paigutusele.

Lauristinil on väga õigus

Olen ise tutvunud Taani riigi vastava seirega, Eestil pole olemas tegelikult isegi ametite klassifikaatorit, sotsis kunagi tehtud raamatus on IT alalt mõni üksik amet ja lisaks pidi vastavat raamatut arendanud inimene tookord sotsminnist lahkuma, öeldi et valmis ja kõik. Taani raamatus on sees kogu info, palgad, hetke õppimise võimalused ja kvantitatiivsed andmed. Taani raamat on kolm korda paksem ja kosneb kolmest köitest, järelikult on meie teadmine turust väga õbluke või oleme lihtsalt arengumaa, sest meil pole näiteks 2/3 ameteid vaja.

Kui nüüd teha selline täpne seire, siis saaks teada kas ühiskond muutub allhanke tehasest millekski muuks, hetkel küll seda eriti ei näe veel.

Täiskasvanute koolitusega aga Eestis keegi ei tegele, tegelikutl tehakse showd ja räägitakse asjast hoopis teises valguses kui näiteks Soomes kus on olemas süsteemne õppekavadega koolituse ökosüsteem. Saab näiteks hakata muusikat õppima ja saada muusikuks, meil on see väga keeruline, sest ainus viis on hakata seda tegema ilmselt kolme aastaselt.

Millal neid inimesi siis kaitsma hakatakse?Kas kaitset vajavad peamiselt loomad ja omasooiharad .