Toetades Ilvest aitame Eestit

•• 80 kultuuritegelase 2006. aasta toetusavaldus Ilvesele (lühendatult)

Meie, 80 allakirjutanut, ei kavatse enam taluda presidendivalimiste käigus tekkinud olukorda, mis on muutmas Eestit umbseks kolkaks.

23. septembril koguneb kolmsada nelikümmend seitse meie hulgast Estonia kontserdisaali valima Eesti riigipead. Me soovime, et sel päeval valitav rada viiks Eesti ähvardavast umbsusest eemale avarama eluvaate poole.

Seetõttu me võtame endale vastutuse olla Toomas Hendrik Ilvese usaldusmeesteks ja tagame, et meie presidendikandidaadist saab hea riigipea.

Me kinnitame valijameestele, et Toomas Hendrik Ilves suudab presidendina rääkida oma rahvaga ausalt ka valusatest asjadest ning esindada meid oskusliku rajaleidjana välissuhtluses – nagu seda tegi president Meri. Toomas Hendrik Ilvese analüüsivõime ja tulevikku suunatud pilk, tema kodumaa-armastus ning rahvusvaheline kogemus on voolinud temast isiku, kes järgmisel viiel aastal suudab Eesti Vabariigi presidendina oma rahvale rohkem anda kui tema vastaskandidaat Arnold Rüütel. Me teame, et nii arvab ka enamus eestlastest.

Jaan Kross, Viivi Luik, Arvo Pärt, Neeme Järvi, Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Olev Subbi, Enn Põldroos, Jüri Arrak, Erast Parmasto, Ita Ever, Kaljo Kiisk, Aarne Üksküla, Merle Karusoo, Mart Saarma, Fred Jüssi, Kuno Areng, Tõnis Mägi, Ellen Niit, Enn Soosaar, Doris Kareva, Jaak Jõerüüt, Riho Sibul, Reet Linna, Andres Tolts, Mait Summatavet, Leonhard Lapin, Dimitri Kaljo, Leo Mõtus, Peeter Tulviste, Hillar Aben, Mart Meri, Hirvo Surva, Vardo Rumessen, Ivari Ilja, Ave Alavainu, Andrus Kivirähk, Ilmar Raag, David Vseviov, Jaak Johanson, Mihkel Raud, Ülle Lichtfeldt, Ain Lutsepp, Jaan Tätte, Peeter Laurits, Hardi Volmer, Jaanus Rohumaa, Imbi Paju, Peeter Simm, Mart Juur, Janno Põldma, Heiki Ernits, Hannes Võrno, Kiur Aarma, Peeter Oja, Ülo Krigul, Hendrik Toompere jun, Tõnu Oja, Jüri Aarma, Jaan Elken, Lauri Vahtre, Ülar Mark, Helmet Raja, Jaan-Olle Andressoo, Mare Mikof, Marko Mäetamm, Kaido Ole, Jaan Klõšeiko, Heie Treier, Tiina Tammetalu, Asko Künnap, Julia Maria Künnap, Anu Kalm, Dan Mikkin, Viive Noor, Regina Lukk-Toompere, Juss Piho, Jaan Tammsaar, Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla

Mart Meri

filoloog, kirja algataja

Eesti presidendil on kaks rolli. Riigisiseselt on president võimude tasakaalustaja ja rahva julgustaja, kodanikuühiskonna toetaja ja kus vaja, selle käivitaja. Väljaspool peab president olema Eesti eestseisja, kõneisik, Eesti kehtestaja rahvusvaheliselt. Nende rollidega on president Ilves päris hästi hakkama saanud ja väljaspool Eestit on ta tunnustatud riigipea.

Toetuskirja koostamise aegu oli olukord teistsugune kui praegu. Lootus oligi, et Eesti saab endale hea eestkõneleja välismaal ning värske ja loomingulise riigipea, kes innustab oma rahvast Eestit loovalt arendama. Alati saab ju loota enamat, aga minu seisukoht on, et Ilves on täitnud oma rolle hästi.

Praegune situatsioon, kus meil on ainult üks kandidaat, näitab pigem meie ühiskonna stabiilsust, mitte ei pane muretsema. Ei ole nii, et diskussioon nüüd justkui haihtub. Rahvas teise poolena on ju olemas! Ehk saabki vahetumalt diskuteerida, teemasid on küllaga.

Praegu näiteks on saatus president Ilvesele kätte mänginud põneva väljakutse öelda sõna sekka kultuurivalla tähendusest Eesti ühiskonnale. Eurostatistikud väitsid äsja, et kultuuri rahastamisel on Eesti euroriikide esirinnas, mispeale valitsus ruttas kinnitama, et kulutusi kultuurile ongi liiga palju. President võiks nüüd uljastele meelde tuletada, et väikerahva eluolu, väikeriigi vaimne julgeolek sõltub otseseselt rahva loovusest ja kultuurivalda panustamine peabki olema suurem kui suurtes riikides.

Ka presidendipaarile kui tervikule ei pea etteheiteid tegema. On ju hea, et meil on paar, kes teineteist täiendab. Eks see ole vana Eesti tava, et naised ongi oma ütlemistes ja tegemistes otsekohesemad.

Tiina Tammetalu

maalikunstnik

Vajasime komparteiga koostööst vaba, kompromiteerimata minevikuga presidenti, kes oleks võimeline meid maailmas säravalt esindama.

Ilvese toetamine ja valituks saamine oli tugeva märgilise tähendusega rahva moraalsele enesetundele. Tekkis lootus, et võime pääseda järjest jõulisemalt peadtõstvaist KGB ja kompartei minevikuga tegelastest.

Ilvese töö presidendina Eestist väljapoole on olnud hea. Ta on välispoliitikas kompetentne ja ladus. Talle pandud eesmärk on täidetud, saame rahul olla. Võiksime siinkohal tänu avaldada, punkti panna ja edasi liikuda. S.t normaalsed, mitme kandidaadiga demokraatlikud presidendivalimised korraldada.

Kuid pärast teatud info teatavaks saamist – mille kohaselt minu poolt toetatu „pole huvitatud siduma end oma riigi nimel kolmandat korda vaesusega sarnaneva eluga, eriti töökoha eest, mil on nii napilt võimu kui Eesti presidendil” – ei kirjutaks ma kindlasti kirjale enam alla.

Ülimalt koomiline, et praegu peame lootma sellele, et Eesti kui demokraatliku riigi kuvandi päästaksid seekord… keskerakondlased (sic!), kes seaksid kartellikandidaadile vastu teise kandidaadi – et valimised kas või väliselt meenutaksid demokraatiat.

Mihkel Raud

kirjanik ja muusik

Minu hinnang presidendi senisele tegevusele on karjuvas vastuolus minu hinnanguga peagi toimuvatele nn presidendivalimistele. Toomas Hendrik Ilves on oma tööga väga hästi hakkama saanud ja kui üksikud kummastust tekitanud episoodid välja arvata (näiteks parlamendivalimistele eelnenud avaldus, millised parteid ta milliste parteijuhtidega valitsusse lubab ja millised mitte), pole mul tulnud kunagisele toetusavaldusele allakirjutamist kahetseda. Teisalt kurvastab mind asjaolu, et esimest korda pärast Nõukogude okupatsiooni toimuvad meil ühe kandidaadiga valimised (mille sisu ei muutu ka suvalise formaalse konkurendi tekkides). Mind teevad nukraks muidu arukate inimeste väited, et Ilvesele vastaskandidaadi ülesseadmine on justkui midagi ebapatriootlikku (sest mille muuna on mõjuagendiga kas või näiliselt samale poolele jäämist võimalik käsitleda). Mind häirivad topelt-standardid ning ärritab „õigete” ja „valede” mõtete doktriin, mida – mulle tundub – ka Kadriorus järjest enam paratamatusena käsitatakse. Mis sest (või seda enam), et nii kirglikku demokraatlike printsiipide kaitsjat kui Toomas Hendrik Ilves ma tänases Eesti eliidis ei tea. Ma häbenen, et kahest võimalusest – Eesti ühiskonna pärast muretsedes hulluks minemine ja eskapistlik tõdemus, et maailm on palju suurem kui Eesti – olen ma valinud viimase. Ja kõige rohkem ajab mind närvi see, et ka praegu tuleb mul oma jutu lõpetuseks lisada, et ma ei ole Keskerakonna toetaja. Kes ma muide tõepoolest ei ole.

Viivi Luik

kirjanik

Seda, kas ma toetaksin Toomas Hendrik Ilvest ka siis, kui ilmuks veel mõni ootamatu kandidaat, ma ei tea. Aga kindlasti ei kahetse ma seda, et teda tol korral, 2006. aastal, toetasin. Siis oli see täiesti teadlik ja ainuvõimalik poliitiline toetus, sest alternatiivideks olid Reiljan ja Rüütel. Hetke situatsioon lihtsalt on selline, et teisi kandidaate pole ja loomulikult ma toetan Ilvest ka praegu.

Üldiselt olen ka rahul tema senise tegevusega. Mitte kunagi ei ole nii, et ühe inimese teod ja mõtted meeldivad ühevõrra kõigile. See ei ole teostatav ega inimlik. Sellepärast ma soovitaksingi Ilvesele tulevikuks, et ta jääks julgelt igas olukorras endaks ega püüaks lihtsalt rahvale meeldida või avaldada arvamusi, milles ta ise põhjani kindel pole.

Fred Jüssi

loodusuurija

Mul poleks midagi selle vastu, kui Ilves leiaks veel võimaluse presidendiks kandideerida ja president olla. Mulle on jäänud ka meelde Indrek Tarandi ütlus, et presidendiamet ongi selline, et oleks vaja, et ta oleks kaks ametiaega. Paljudel puhkudel läheb minu isikliku kogemuse põhjal kuus aastat, saamaks aru, mis töö endast kujutab. Sellest ajast alates saad sa hakata tegema seda, mida tahad. Enne teed seda, mida oskad. Ma ei kujuta küll ette, kes võiks olla president, kui Ilves ei kandideeriks. Minu arust on ta enda presidendiks valimist õigustanud. Ta on meid esindanud ja kui ta seda jätkab, siis on hästi. Need inimesed, kes võiksid temaga konkureerida, on ka minu arvates asjast õigesti aru saanud. On aru saadud, et pole vaja konkureerida. Kui keegi konkureeriks, tähendaks see rahulolematust ja soovi kõike teistmoodi teha.

Heie Treier

kunstiteadlane

Olen president Ilvesega üldiselt rahul olnud ja isegi tema proua on olnud pigem positiivne tegelane. Mulle meeldib aktiivne presidendiproua ja ta on võidelnud õigete asjade eest – tervishoid, toidu kvaliteet. Minu kui kunstiteadlase soov oleks, et kui Ilves tagasi valitakse, siis ta märkaks rohkem kunstimaailma. Kas või seda, et presidendi kultuurirahastu preemia saajate hulka võiks sattuda ka mõni noor kunstnik. See oleks suur motivaator, kui neid märgatakse. Minu arust on ta mänginud just tasakaalustavat rolli, sest parteidevahelised võitlused on olnud ägedad. President peaks olema nendest võitlustest kõrgem ja ta on olnud selles küsimuses väga soliidne. Mis puudutab konkurentsi, siis mind pigem üllatab, et kohalikel valimistel Tallinna linnas pole konkurentsi.

 Mart Juur

ajakirjanik

President on toiminud targasti, soliidselt ja igati asjakohaselt. Ja presidendi abikaasa on suuteline alati üllatama. Sellele kirjale paluti mul tollal, viis aastat tagasi alla kirjutada väga konkreetses olukorras. Praegu ma kirjutaksin kahe käega alla sellele, et võiks olla tegus vastaskandidaat, sest ühiskonnas jääb sellise ühemehevalitsuse tõttu särtsu natuke väheseks. See, et ühtegi vastaskandidaati ei ole, ei jäta üldse normaalset tunnet ja ma arvan, et see ei saa sisimas meeldida ka praegusele presidendile. Kõik oleksid rõõmsamad, kui oleks ikkagi kaks kopsakamat kandidaati. Jutt, et ei leia kedagi, ei kõlba kuhugi ja jätab mageda mulje. Lennart Meri oli väga unikaalses olukorras inimene ja ka ta ise oli väga unikaalne inimene. Meri vastutus oli suurem, tema kohustused olid suuremad ja tema õigused olid samuti suuremad. President Ilves on aga kõige paremas tähenduses riigiametnik. Ta opereerib ikkagi teatud kindlas ruumis ja kas ta peaks mässama kõiksugu reeglite ja piiride vastu, see on suures osas stiili küsimus. Kusjuures, tagantjärele selgub, et suured voorused olid ka president Rüütlil. Oligi hea, et pärast Merit oli Rüütli valitsusaeg ja just üks ametiaeg. See oli suurele ülesehituse mürglile järgnev tagasivaatamise aeg. Arnold Rüütel ju sümboliseerib inimest, kes osales suurel määral Eesti taasiseseisvumises. Sümpaatne oli ka see, et ta sõitis palju maakondades ringi, suhtles inimestega. Kõik kolm presidenti on olnud sellised, kes on täitnud oma rolli erineval ajal. Nüüd aga tulekski edaspidi pöörata tähelepanu olukorrale, et meil on üks kandidaat, üks valitsev partei ja rekordipurustajast peaminister. Stabiilsus on õudselt tore asi, aga oleks tore, kui sellel oleks veel mingi lisand. Värvi ja erinevust võiks rohkem olla. Pikas perspektiivis on kasulik, kui on rohkem valikuid.

Leonhard Lapin

kunstnik

Jah, toona, viis aastat tagasi oli aeg küps muutusteks. Mina suhtun presidendi rolli väga positiivselt, sest tema jätkab seda liini, mida ajas Lennart Meri – Eesti presidendi roll on arendada Eesti välissuhtlust korraliku keelteoskuse ja suhtluskultuuri abiga. See on olnud edukas. Oleks teretulnud, kui ta jätkaks seda ka ülejäänud aastad. Kultuuriinimeste suhtes on ta olnud väga hästi meelestatud. Ta on hea eeskuju Eesti teistele riigijuhtidele, kes suhtuvad kultuuri kas leigelt või lausa vaenulikult. Teised võiksid temast õppust võtta. Euroopalikud riigijuhid ikkagi Pompidoust alates kuni Berlusconini välja on toetanud kultuuri. Jätkaku samas vaimus edasi – ta on ju ka kõvasti töötanud sellel kallal, et arendada oma eesti keelt. Tema karistmaatilisus kasvab ajas. Lennart Mere karismaatilisus ka kasvas ajas. Vastaskandidaatide osas aga – ju siis ei olegi sellist meest, kelle võiks vastu panna. Ega Rüütel ka Merele mingi konkurent polnud. On karismaatilised isikud. Seda, et asendamatuid ei ole, saab rääkida trammijuht. Aga isiksust ei asenda keegi.