Ei saa püstitada küsimust isikupõhiselt - tuleb vaagida vajaduspõhiselt - kas on vaja üldse seda institutsiooni, mis "pole mitte odav lõbu ja tsirkus" eestimaalasele. Vaatasin eilset saadet samal teemal ja minus süüvis veelgi arusaam - saab ju teisitigi - pole vaja niisugust laristamist ei 101 kogulase, meeletu ametnikearmaada ega "mittevajaliku/ebahuvitava/odava" (...„pole huvitatud siduma end oma riigi nimel kolmandat korda vaesusega sarnaneva eluga, eriti töökoha eest, mil on nii napilt võimu kui Eesti presidendil”) institutsiooni peale. Välja lahendust praegu ei paku - see olekski eestimaalastele diskussiooni teemaks - seda aga KARDAVAD KÕIK EELNIMETATUD maksumaksja raharaiskajad.

Ei oma midagi hr. Ilvese vastu, kuid ei oma ka midagi tema poolt. Kui Ilves oli reaalpoliitikuna tegev, oli tema sõnal enam kaalu kui tema sõnal on kaalu presidendina. Ning see pole hr. Ilvese puudus - see on EV presidendi kui riikliku institutsiooni õigusliku staatuse puudus. Selgemalt sama: EV presidendi õiguslik staatus on praktiline null.

Tal on kaks ülesannet. Esimene on seaduste Põhiseadustele vastavuse kontrollimine. Kuid selle ülesande võiks asetada rahumeeli näiteks Õiguskantslerile või kellele tahes. Ja teiseks - see presidendi nn. vetoõigus vastuolu avastamisel seaduse ja Põhiseaduse vahel on näiline, sest lõppude lõpuks on siiski Riigikohus see institutsioon, kes vaidlusaluse õigusliku probleemi sisuliselt ja reaalselt lahendab. Presidendil pole seega vetoõigust - on vaid küsimuse püstitamise õigus. Ja ainult.

Teine presidendi funktsioon on nimetada peaministri kandidaat. Kuid see on samamoodi vaid näiline funktsioon, sest pärast järjekordseid valimisi on juba ette teada ja näha, keda on arukas peaministri kohale nimetada, keda aga mitte - kes uue peaministrina saab töövõimelise valitsuse moodustada, kes ei saa. Niisiis, teine presidendi formaalne roll.

Võib veel rääkida presidendi rollist välissuhtluses, kuid see pole suurem kui näiteks Rootsi või Suurbritannia kroonitud peadel.

Võib ka rääkida mingist kõlbelisest rollist ühiskonnas. Paraku - see on ette veidi kaheldav roll anda kellelegi riigis mingi kõlbelise etaloni funktsioon - ja sedagi mitte seaduste, vaid puhtalt ilujutu tasemel. Kõlbeliseks etaloniks ja hinnangute andjaks ühiskonnas ja ühiskonnale saadakse olenemata riiklikust regulatsioonist ja staatusest... või siis ei saada - ja seda samamoodi - olenemata riiklikust regulatsioonist ja staatusest.

Presidendil oleks mingi roll ja osa meie rahva ja riigi elus, kui president oleks rahva poolt otse valitav. Tal oleks siis voli ja võimalus rääkida poliitikutega rahva nimel. Paraku - kuigi vist kõik poliitilised erakonnad on sõnades seda varianti tuliselt toetanud, pole ükski neist teinud vähimatki, et see Eestis nii võiks olla - kõik erakonnad kardavad oma võimu ja võimaluste vähenemist lausa paaniliselt. Kardavad, et rahval võiks olla oma ametlik eestkõneleja. Sest peale eestkõnelemise moraalse võimaluse presidendi otsevalimisega ju mingit tema õigusliku staatuse ja võimaluste muutumist ei kaasneks. Aga poliitikud kardavad paljast sõnagi... kardavad paljast võimalust, et on keegi, kel on moraalne volitus seda sõna rahva nimel öelda!

Neis tingimustes oleme oma presidendi ja tema valimistega silmitsi reaalsusega, et Eestile valitakse mitte Eesti riigile ja rahvale parim president, vaid isik, kes presidendina kõige vähem segab erakondi nende reaalse poliitika teostamisel. Nagu Riigikogu etteotsa valitakse Riigikogu tööd ja tegemisi kõige vähem RK-d selle tegemistes segav isik.

Niisiis, kaks kõrgeimat ametiisikut riigis, kes peaks riigis ja ühiskonnas omama kõige suuremat sõna- ja tegutsemisõigust - president ja Riigikogu esimees - valitakse põhimõttel, et nad kas reaalpoliitikast ellimineerida (president) või et isik oma isikuomaduste ja volituste läbi oleks kõige vähem reaalset toimuvat segav. Nende kahe riigi kõrgeima ametiisiku staatus, ametifunktsioonid on juba sellised. Ja ka isikutena valitakse nad selliste seast, kes räägivad vaid seda, mis on valitsevale erakonale (koalitsioonile) vajalik.

Niisiis, minu poolest valitagu presidendiks kes tahes. Reaalses elus sellest midagi ei olene. Seda enam, et president on meil absoluutselt seotud valitsevate poliitiliste jõudude tahtega, kui ta soovib ka teiseks ametiajaks oma kohale jääda.

Tegelikult - Ilvese võiks mitte tagasi valida. Me saaksime endale taas ühe aktiivse, sõnaka ja ehk ka midagi Eesti jaoks ära tegeva poliitiku tagasi. See ametlik kuldne sisepagulus Kadriorus, kus hr. Ilves mõnusalt presidendina elab, pole just parim viis talle oma elutööd väärikalt teha. ja pole ka parim variant eesti rahvale. Sest sinna sisepagulusse võib saata mõne samakaalulise armsa ja vaikse, poliitiliselt aga olematu inimese nagu seda juba on meie RK esimees.

Meenutage või tuletage meelde eilset(25.mai 2011) Foorumis esinenud Keskerakonna esindajat ARiisalu´t, kelle märkus, mõnitava hääletooniga, et "rahvas on teise kandidaadi esitaja". Mis asi siis oli REf-i ja IRL-i volikogudesse jõudnud üsnagi suurearvulise rahva arvamus esitada samasugune rahva kandidaat?

Nendes nn.80-kirjale allakirjutanute arvamustes on sama ariisalulik vastandus, et justkui ainus rahva ehk Keskerakonna poolt esitatud või toetatud inimene/isik on õige ja väärikas, aga praegune president ja kandideerija THIlves ei ole? Selline vastandus on ebaloomulik - kui mitte öelda, et ebaväärikas.
Sest need rahva esindajad, kes praegu annavad valitsuskoalitsiooonile suure ja suurema toetuse kui aina sõimavale ja ebakonstruktiivsete lammutuslike ettepanekute tegijale opositsioonile, on samuti rahvas, rahva esindajad.

Ent kurvastav on see, et IRL-i ega REF-i esindajad Foorumis ei reageerinud sellele selgelt poliitilisele provokatsioonile. Vist on meie nn.riigitegelaste suhtumine riiki või siis arusaamine riigist kui nende omandist(Gaddafi sündroom) muutunud selliseks, et tavaline valija tunneb, et enam ei ole tema riik, vaid kellegi teise, millest annab tunnistust punalipulise sotsluse-SDE toetuse kasv just nn. ääremaadel ehk Järva-, Tartu- ja Valgamaal.
See teeb murelikuks ja ongi selgelt ohu märk. Sama ohu märk on siiani kestev kommnunist Rüütli kiitmine.

hr. kingo arvamuse esimese ja Hr. pugi oma viimase osaga on kõik öeldud. Tõepoolest jättis viimane foorum koalitsioonierakondadest nende esindajate kaudu nadi mulje. Tekkis umbes selline nagu praqegu on pealinnas- oponendid räägivad ja õiendavad, "VALITSUS" ei reageeri, sest tal ei ole selleks tahtmist (või, NAGU foorumis , löögivõimet). tegelikult on seda presidendi valimist juba üsna tabavalt nimetatud kohale panemiseks. Ma siiski ei ole päris kindel, et nt. Kallas ei oleks olnud arvessevõetav vastaskandidaat. Või oli kellelgi vaikne kartus, et Siim võib pisut tülikaks minna?!