Eile möödus kolm nädalat tollest traagilisest päevast, mil Eesti-Vene piirist vaid mõnesaja meetri kaugu­sel asuva Võmmorski küla naabruses puhkes tulevahetus, kus hukkusid kaitsepolitseinik Tar­mo Laul ja tulistaja Ago Ursel Waaks. Möödunud nädalate jooksul on detailset infot tol päeval Waaksi majapidamises juhtunu kohta ilmunud vähe – on teada, et mindi uurima ebaseaduslikku piiriülest relvaäri ning läbiotsimise käigus puhkenud tulevahetuses hukkus kaks inimest. Ent see, kuidas täpselt tulevahetuseni jõuti, pole avalikkusel eriti teada. Alljärg­nevalt kirjeldab Eesti Päevaleht uuri­misega lähedalt kursis olevate inimeste abiga sündmuste jada, mis viis selleni, et nüüd on üks politseiniku perekond jäänud peata.

On 4. mai. Neli politseinikku, neist kaks kaitsepolitseist, suunduvad lõuna paiku läbi otsima Ago Ursel Waaksi majapidamist. Ametnikud on kindlad – sealt leiab relvi. Samal ajal hoitakse silma peal relvaäris kahtlustataval Ago Urseli pojal Peeter Waaksil. Peetri eemal viibimise ajal maja läbiotsimine on kaitsepolitsei teadlik valik.

Ago Ursel Waaks teeb alguses politseinikega koostööd. Teda kriminaalasjas ei kahtlustata ja relvade asukoha ettenäitamise eest ei ootaks teda ka mingi karistus. Kui uurimise käigus peaks selguma, et Peeter Waaksi isa oli teadlik relvade smugeldamisest ja peitmisest ning varjas seda, tähendaks see tema jaoks halvemal juhul väiksemat karistust. Võimalik, et pelgalt rahalist.

Kaitsepolitseinikel on seljas ametikirjadega joped, kuuliveste pole. Mingit märulifilmilikku haarangut ega „peale lendamist” ei toimu. Waaksile tutvustatakse läbiotsimise määrust, koos asutakse relvi ja lõhkeaineid üle võtma. Kõigepealt näitab Waaks ette mitme püssi asukohad: need on peidetud eri kohta majadest väljaspool. Samuti loovutab ta ühe mürsu.

Seejärel suundutakse Waaksi väiksesse eluruumi, mitte sündmuste järel teleriekraanilt ja leheveergudelt tuttavasse valget värvi suurde majja – seal Waaks ei elanudki, see hoone on seisnud juba aastaid valmis ehitamata. Waaksi pisike eluruum, kuhu viiekesi sisenetakse, asub puidust kõrvalhoones. Kaitsepolitseinik Tarmo Laul istub laua taha, et koostada protokoll. See kõik toimub kella ühe ajal päeval.

Avab tule

Majas teatab Waaks soovist loovutada veel ühe relva. See asub samas väikeses ruumis, relvakapis. Ametnikud, kes ei oska midagi kahtlustada, lubavadki mehel seda teha. Waaks avab kapi, võtab sealt välja SKS-tüüpi poolautomaadi, jõuab panna selle alla Kalašnikovi automaadi kaarja salve ja avab ootamatult tule. Esimesena tulistab ta istuvat Laulu. Kokku teeb Waaks viis tabavat lasku. Lisaks Laulule saab neljast läbiotsimisel osalenud politseinikust üks haavata rindkerest, teine käest. Neljas politseinik haavata ei saa. Kätte tulistatud politseinik suudab teise käega välja tõmmata ametirelva ja vastu tulistada. Waaks hukkub sündmuskohal. 33 aastat vana, kahe lapse isa Tarmo Laul sureb samal õhtul Võru haiglas ja ta maetakse kaheksa päeva hiljem riiklike austusavalduste saatel, leinateenistusel peab kõne ka president Toomas Hendrik Ilves. Neli päeva varem, 8. mail maetakse tapatöö algatanud 56-aastane Waaks. Kaks haavata saanud politseinikku viiakse sireenide saatel Tartu Maarjamõisa haiglasse, nende vigastused ei ole õnneks eluohtlikud.

Sündmuskoht meenutab justkui politseifilme ja -seriaale. Kohale saabuvad uurijad, kaamerate ja diktofonidega varustatud meediaorganisatsioonide esindajad, keda hoitakse esialgu sündmuskohast eemal. Helikopteriga tuuakse Tallinnast kohale politsei- ja piirivalveameti kriminaalpolitsei osakonna uurijad, kaitsepolitseinikud ning juhtiv riigiprokurör Heili Sepp, kes praegugi toimunut uurib.

Nüüd, tagantjärele tõdevad politseinikud: Waaksil poleks tohtinud lubada relvakapist relva võtta, hoolimata sellest, et mees oli justkui koostööaldis. Kuid tol hetkel ei osatud traagilist sündmuste käiku kuidagi oodata. Waaks tegi algul meelsasti koostööd, mitte mingisugust tüli või karmi sõnavahetust osapoolte vahel ei olnud. Seetõttu ei osata tänini leida ratsionaalseid põhjusi, miks Waaks sedasi käituma hakkas. Kuna tema enda käest seda enam küsida ei saa, võivadki pakutud motiivid jääda spekulatsioonideks.

See, kui palju kaitsepolitsei enne läbiotsimist Waaksi tausta uuris, ei ole kindlalt teada. Nenditakse, et tal ei olnud kehtivat karistust, ja ka karistusregister ei näita Ago Ursel Waaksi karistatust. Ümberkaudsetelt elanikelt Waaksi kohta teavet ei kogutud ning ega seda polekski saanud teha – sellega oleks võetud risk, et Waaksid saanuks läbiotsimise plaanimisest teada.

Eesti Päevalehe uurimine näitab siiski, et Ago Ursel Waaksil on kriminaalne minevik. Tõsi, kui otsida karistusregistrist Waaksi nime, siis seda ei leia. Kuid registris on märk mehe karistusest tänini olemas ja kättesaadav. Selleks tuleb otsida mitte nimekuju Waaks, vaid Vaaks – tegu on sama mehega.

Mille eest Waaksi karistati? Sündmus toimus 1995. aasta detsembris. Tollal oli Võru maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni sekretär teinud Waaksile ebameeldiva otsuse. Äkilise loomuga Waaks läks seepeale Võru maavalitsuse hoonesse, nõudis sekretärilt esmalt otsuse muutmist, seejärel surus püstolitoru talle vastu rindkeret ja ähvardas tappa. Kohus mõistis Waaksi 1996. aastal ametiisiku tapmisega ähvardamises süüdi ja karistas teda 1500 krooni suuruse rahatrahviga.

Hämmastust tekitab enim fakt, et sama mees on süüdi mõistetud sarnase, kuid siiski teise nimega. Süüdi mõisteti ta nimega Ago-Ursel Vaaks, mitte Ago Ursel Waaks. Eesti Päevaleht soovis tutvuda ka selle kriminaalasja toimikuga, et selgeks teha, kas teist nimevormi kasutati läbivalt. See pole aga enam võimalik, sest toimik on juba hävitatud ja sellest on arhiivis alles vaid kohtuotsus. 

Kuna oli võimalik tutvuda ka sama kriminaalmenetlust puudutava kirjavahetuse osaga, kus kasutati nimevormi A-U. Vaaks, võib siiski eeldada, et kohtuotsuses on sama nimevorm, mis oli toimiku teistes, praeguseks hävitatud dokumentides. Kuid mõlemas uurimisega seotud asutuses, mille vahel kirju vahetati, on see dokument hävitatud.

Loogiline seletus oleks, et Waaks on oma nime pärast 1996. aastat muutnud. Selle kohta pole aga andmeid ei rahvastikuregistris ega ka ministeeriumi arhiivis. Siseministeerium kinnitab: kui mees oleks oma nime muutnud, oleksid andmed selle kohta neil kindlasti olemas. Mis võiks olla segase olukorra taga, ei oska kohus ega ministeerium enam selgitada.

Tähelepanuväärne on, et vähemalt korra on Ago Ursel Waaks olnud politsei uurimise all veel, 1997. aastal. Tollal osales Waaks kaitseliidu õppustel, vihastas õppuste korralduse peale ja lahkus sealt omavoliliselt. Kuigi kaitseliidu register näitab, et Waaks heideti liidust välja kaks aastat hiljem, mäletavad kaitseliitlased, et reaalselt juhtus see pärast õppust. Põhjus: äkiline iseloom ja õppustelt lahkumine.

Waaksi käes oli õppustel kaitseliidu registris olev automaat AKMS. Sama relv on senini liidus arvel, kuid kadunud. Waaks ise väitis kaitseliidule siis, et õppuselt lahkudes andis ta automaadi kaitseliidu Võrumaa maleva relvurile üle. Relva kadumise kohta tehti avaldus politseisse, kuid uurimine kuigi kaugele ei jõudnud. Tegu oli n-ö sõna sõna vastu olukorraga. Relvuri käest ei saanud politsei aga enam päri­da, kas Waaks andis relva üle või mitte. Põhjus: relvur uppus sama 1997. aasta suvel.

Selle relvaga seoses tuleb märkida tõsiasja, et 1990. aastate keskpaigas oli kord selles malevas relvade hoiustamise ja dokumenteerimisega käest ära. Kaks aastat pärast relvuri hukkumist 1999. aastal tehtud relvainventuuris selgus kurb tõsiasi – kaitseliidu Võrumaa malevast on kadunud 23 relva, nende hulgas üks automaat, kümme SKS-tüüpi relva, ülejäänud olid sportpüssid ja -püstolid. Kaduma oli läinud ka üks granaadiheitja. Osa relvadest leiti hiljem üles, osa on tänini kadunud, maha neid kanda ei saa. Segadust relvade ümber näitab ka tõik, et praegunegi maleva pealik kinnitab: tänase seisuga on malevast kadunud 30 relva, neist kaks on automaadid. Kui palju on 30 hulgas juba 1990. aastate lõpust kadunud relvi, ei ole teada.

Ka seda, kas Waaksi majapidamisest leitud relvade hulgast tuli välja kaitseliidu AKMS, pole seni teada. Relvade ekspertiis käib ja prokuratuur selle kohta infot veel ei jaga. Vastuseta jääb praegu seegi, kas Waaksi minevikku uuriti või mitte. Kui vastus on jaatav, kerkib õhku küsimus, miks teda siis 4. mail liiga palju usaldati ja lubati tal vabalt ringi toimetada. Selle peab nüüd välja selgitama uurimine.

Taparelva päritolu on lahtine

•• Praegu saab kinnitada, et SKS-tüüpi relv, millega kaitsepolitseinik tapeti, oli politseiregistris arvel Peeter Waaksi nimel. Ent see, kas ja kuidas oli relva muudetud, peab tuvastama ekspertiis.

•• Peeter Waaks, kes kuulub siiani kaitseliitu, ostis liidu Harjumaa malevast SKS-tüüpi relva 1995. aastal.

•• Kaitseliidust saab Waaksi välja visata siis, kui mees tunnistatakse relvasmugeldamises süüdi. Kuni 2004. aastani oli relv liidu registris, siis viis Waaks selle politsei relvaregistrisse üle. Praegu pole siiski veel kindlalt teada, kas kaitseliidust ostetu ja taparelv on sama.

•• Relvaeksperdid kinnitavad, et Kalašnikovi automaadi salv SKS-tüüpi relvaga ei ühildu. Relvadel on erisugused kinnitusmehhanismid. Kalašnikovi salv läheb sisse poolpöördega, SKS-i oma otse. Kuid metallitööga – mille poolest ka Waaks ise tuntud oli – saab üsna kerge vaevaga teha imesid ja Kalašnikovi salve kasutamine pole välistatud.

•• Milleks seda aga teha? Relvad kasutavad sama 7,62 mm kaliibriga laskemoona, kuid Kalašnikovi salve mahub padruneid rohkem. Ei ole välistatud ka see, et SKS-tüüpi relva saab nii ümber teha, et sellega saaks tulistada valanguid.

Kommentaar

Kadri Tammai

riigiprokuratuuri avalike suhete juht

Mõrvaga seotud kriminaalmenetluses käib endiselt kohtueelne uurimine. Menetlejad on käinud mitu korda sündmuskohal, teinud seal sündmuskoha vaatlusi, kuulanud üle tunnistajaid ja määranud erinevaid ekspertiise. Üks nendest ekspertiisidest peab andma vastuse ka küsimusele, kas taparelva oli modifitseeritud või mitte. Täna meil ekspertiiside vastuseid veel ei ole. Meile teadaolevalt oli Peeter Waaksile väljastatud relvaluba relvale SKS.

Relvadega seotud kriminaalmenetluse käigus uuritakse relvade ja lõhkeaine ebaseaduslikku käitlemist ja üle riigipiiri vedu. Selles asjas on kaheksa kahtlustatavat, kes kõik on võetud eeluurimise ajaks vahi alla. Selle asja menetlus algas eelmise aasta sügi­sel ning praeguseks on Eesti eri kohtades tehtud läbiotsimisi ja leitud relvi, laskemoona ja lõhkeainet.

Vahistatud kaheksa kahtlusalust

•• Kriminaalmenetlus, mis sai alguse möödunud aasta sügisel, puudutab relvade ja lõhkeainete ebaseaduslikku käitlemist ning vedamist üle riigipiiri.

•• Selle käigus on vahistatud ning kohtu loal kuni kuueks kuuks kinni peetud kaheksa inimest, teiste seas politseiniku tapja poeg Peeter Waaks ja ka näiteks Arnold Rüütli endine autojuht Avo Kaal.

Menetluse käigus on lisaks Waakside majapidamisele läbiotsimisi olnud veel, ära on võetud kümneid relvi.

•• Waaksi majapidamisest saadi üle kümne relva. Neid leiti nii esimese läbiotsimise ajal, kui Ago Ursel Waaks ise relvi loovutas, kui ka hiljem järeltööna.

•• Praegu on menetlus uurimisjärgus, süüdistusi esitatud ei ole.

Koerad probleemi ei tekitanud

•• Pärast traagilisi sündmusi tõstatas mitu külaelanikku küsimuse, mis sai Waaksi kahest koerast. Õhku paisati spekulatsioone, justkui oleks Waaksi ärritanud, kuidas politseinikud koeri kohtlesid. Levisid isegi kuulujutud, nagu oleks politsei koeri tulistanud. Kaitsepolitsei kinnitab, et sellistel spekulatsioonidel pole alust. Koerad läbiotsimist ei seganud ja keegi neile liiga ei teinud. Pärast traagilist sündmust viidi mõlemad – üks suurem, teine väiksem – loomade varjupaika, kust Waaksi teine poeg nad ära viis.