Eesti Päevaleht

Kõik meie vaprad opositsionäärid on klammerdunud oma tooli, palga ja reitingu külge ja ma ei näe teist, kes oleks neist inimlikest klammerdumistest vaba ja sõltumatu nagu seda on Riisalu. Ta oskab olla ka tõsine, asjalik ja tobedusi tegemata, kui on vaja.

Kui opositsioon aga leiab parema veel - kas ma vastu oleks? Leidku ainult.

Kui aga näiteks Riisalu taha kujutleda veel ka opositsiooni ajutrust, kes teemad eelnevalt ette valmistab ja lahti räägib...

Noh, mul on kahju hr. Ilvesest, kel seisavad ees otse-eetri televoorud Riisaluga... Sest mugav äravedelemine tugitoolis ja pöidlate keerutamine poliitkorrektsete lendlausete aeglase rittaseadmise mõnulevas taktis jääb talle sel juhul vaid unistuseks.

Kui mulle surutakse peale rängad, üheselt tulevikku ette ja ära määravad reeglid, siis teades, et ma nende reeglite järgi ei võida, valin ma endale teised reeglid ja mängin hoopis teist mängu kui mu vastane eeldab. Ma mängin aususe, avatuse, silmast silma tõe ütlemise, otsekohesuse mängu. Kui mu vastasel pole samaväärset selles mängus mulle vastu panna ja ta loodab oma garanteeritud mänguskeemi kindluse peale - see on tema viga.

Ma loodan, et opositsioonil on tarkust seda oma võimalust praegu näha ja ka kasutada.

Kui koalitsioon mängib oma kokkuleppimise ja ette garanteerituse mängu, siis opositsioon võib neis tingimustes endale võtta vabaduse mängida hoopis oma mängu ja täiesti oma reeglite järgi.

See oleks puhastav tervele Eestile.

Minu meelest on hetkel koalitsioon ennast ise asetanud väga raskesse ja väga haavatavasse olukorda, olles nii kindel oma formaalse võidu peale. Sest sisuliselt võib see vaikelu nende jaoks olla ka languse algus - nad on antud juhul ise oma kokkulepluse ja ette garanteerituse ohvrid ja on loovutanud selles mängus kõik trumbid oma vastasele.

Jah - narrist ei saa kuningat, reeglid ei luba. Aga narr võib ära määrata terve riigi edasise poliitika - sest tema narrirüü lubab tal tõtt öelda. Öelda otse ja varjamata ja seda terve rahva silme all. Pole vaja karta võimatut - et Riisalu saab presidendiks. Kuid jah - eks selle vastaskandidaadi isiku peab opositsioon ise endi keskel selgeks vaidlema. See pole minu ette öelda.

Mõte aga selles, et kui koalitsioon arvestab oma reeglitega ja on ette neile 100% kindel, siis on võimalikud ka täiesti teised reeglid selles mängus, mis selle garanteerituse absurdiks ja sisuliseks kaotuseks muudavad... Ja ei loe, et on ette teada, kes troonil pärast istet võtab.

Mind ei huvitagi, kes konkreetselt võidab - kandidaat A või B või C. Mis vahet, kui presidendil puudub reaalne võim? Ma tahan, et õhk saaks klaarim - nii võidab eesti rahvas.

Urmas Suik - meie presidendil on see "ajalooline võimalus riik raske mineviku nämmutamiselt ära pöörata" igal hommikul, kui ta üles ärkab ja oma silmad lahti teeb. Iga päev on tal võimalus unustada kogu kivistunud poliitkorrektsus, olla avatud, teha avaldus - rääkida oma rahvaga ja rääkida poliitikutega rahva nimel. Ja pole, kes teda selles takistada saaks... peale tema enda, kes ta pole seda terve oma esimese presidendiks olemise aja vältel teinud.

Kas meie president on üks meie seast, üks meie hulgast, meile oma mees, meie mõte ja meie hääl... või meenutab rohkem tegelast vahakujude muuseumist - see on meie presidendi enda valida ja teha.

Kordan mõtet, aga kui Ilvest tagasi ei valitaks, võiks Eesti võita ühe tegevpoliitiku, kes ka tegev võiks olla.

Muuseas - et Ilvesele meeldib siiski olla president ja et meie valitsejatele meeldib, et Ilves on president - ega need utoopilised stsenaariumid ei saa kunagi tegelikuks - et Ilves ärkab ühel hommikul ja räägib rahvaga ja rahva nimel... või et ta loobub kandideerimast, et teha midagi reaalset Eesti poliitmaastikul.

Seda reaalsust arvestades - praegune valimiseelne debattide periood on unikaalne võimalus seda poliitlist natüürmorti (sisulist vaikelu) meie võimu tasandil veidigi elama panna ja ehk uusi suundi Eestile arenguteks anda.

Trahv tuleb meil oma eelarvest nüüd ära maksta. Kui meie rahvaarv kokku on 1,4 miljonit ja trahv on 700 miljonit vana krooni, siis maksab iga eesti inimene (imikud kaasaarvatult) selle majandusliku saamatuse eest oma maksude läbi tekkiva augu katteks ära 500 vana korooni. Ehk siis ca 32 eurot.

Minu jaoks tõusetub siin küsimus sellest, kes ja kuidas üldse vastutab majanduslikult tervele riigile ja rahvale otsest kahju toovate otsuste eest? See 700 miljonit krooni on ju väga otsene ja väga täpselt ära mõõdetud kahju.

Teoreetilist vastust ma ei tea ja seda pole ka meie seadustesse ilmselt kirjutatud - vastutus riigile - sisuliselt tervele rahvale - vale majanduspoliitika teostamisega tekitatud suure kahju kahju eest.

Praktiline vastus on aga ilmselge: mitte keegi ei vastuta... ehk siis vastutame meie kõik.

Ega mul siis muud üle ei jää kui see fakt teadmiseks ja täitmiseks võtta - maksta need 32 eurot. On mul valikuid?

Jajah, kohe ütleb mõni poliitkorrektne tarkpea, et mul on valimistel valikuid, kuid... seda mulle seletada on sama tark kui seletada autojuhile, kelle auto lömmi sõideti, et ta on ise kõiges süüdi - oleks ju teise tänava võinud valida.

Mina, lollike, pole siiski nõus, et tegelik avarii põhjustaja on on õige mees edasi ja sõidab muudkui.

Pole vaja kurta, et kui on üks kandidaat, siis pole demokraatiat. Lihtsalt demokraatia võimaldab ka sellist olukorda, kus kandidaate ongi vaid üks. Alles olid meil RK valimised, kus RK-sse soovijad vaevu stuudiotesse ära mahtusid ja seda va demokraatiat oli meil mõne kuu eest liigagi ohtralt - stuudiod olid sele demokratia ülekülluse jaoks liiga väikesed ja eetriaega oli liiga napilt. Kas tõesti mingi paari kuuga on demokraatia äkki kadunud? Kindlasti mitte. Lihtsalt demokraatia võimaldab selliseid olukordi - lausa äärmusest äärmusesse. Enamuse üksmeel mõnes küsimuses ei tähenda demokraatia puudumist.

Kuid seesama demokraatia võimaldab selle pika valimiseelse igavuse, mis meid ühe kandidaadi puhul paratamatult ees ootab, muuta väga sisukaks ja puhastavaks perioodiks Eesti ühiskonna jaoks. Sest sisulised debatid ei pruugi toimumata jääda. Võib ilmuda ka teine kandidaat, kes pole küll mingit võimalust reaalselt presidendiks saada, kuid kes võib kasutada seda valimiste eelset asjade selgeks rääkimise ja vaidlemise perioodi selleks, et olla avalikuks vastukaaluks praegusele poliitilisele vaikelule.

Kuigi formaalselt on võit Ilvesele tagatud, võib juhtuda, et sisuliselt väljub valimiseelsetest debattidest hoopis tema vastane. Sest neil valimiseelsetel debattidel pole vaja lugeda ei mingeid protsente ega terendavaid kohti kusagil kõrges ametis, muretseda hääletustulemuste pärast ega ka karta võimalikku kaotust - kaotus on ju vastaskandidaadile ette garanteeritud. Ettemääratud kaotuse tõttu ongi vastaskandidaat vaba määrama debattide iseloomu - sügavuse, teravuse ja sisukuse taseme.

Et kogu mängu tulemus on ette teada, see annab just vastaskandidaadile moraalse eelise ja vabaduse võtta teemaks kõik meie ühiskonna reaalsed valusad probleemid ja need sügavuti lahti rääkida, küsida, arutada. Võimalik valimisdebatt võib tulla sellevõrra huvitavam ja sisukam, et Ilvese vastaskandidaat ei ole seotud vajadusega formaalselt võita ning võib debateeritavad teemad muuta väga otseselt sisulisteks teemadeks, laskmata establishmendil juttu oma harjumuslikus poliitkorrektses võtmes veeretada.

Alternatiivkandidaadil pole seejuures midagi kaotada. Sest kaude esindab ta kogu rahvast, kes on valimistest eemale jäetud ja kogu seda kriitilist massi meie ühiskonnas, kes vaid ootab oma eestkõnelejat ja krriitika väljaütlejat. Vastaskandidaat on nagu nagu narr kuningakojas, kel pole mingid võimalust tõusta troonile, kuid kel on seda enam vabadust öelda välja tõde. See valimiseelne periood võiks seeläbi muutuda tõeliseks puhastustuleks terve ühiskonna jaoks. Sest kokkuvõttes pole ju neil valimistel võit kuigi oluline - president meie riigis on ilma igasugusest reaalsest võimust ja see ametikoht riigis ei oma reaalset väärtust, sellesse ei peagi klammerduma ega seda tooli niiväga igatsema. Kuid võitlus selle tooli eest - olgu või ette teada tulemusega - võib olla kogu meie ühiskonna jaoks puhastav tõehetk. Ja me vajame seda - pole kahtlemist.

Niisiis, mina jään ootama opositsioonilt seda sõnakat ja julget vastaskkandidaati, kes tuleks ja eelseisva valimiseelse igavuse millekski sisuliseks ja Eesti jaoks oluliseks muudaks, lõhkudes valimiseelsete debattide hillitsetuse, poliitkorrekstsuse ja igavasse iluformaati surutuse. Vastupidi pessimistidele eelseisvate valimiste suhtes näen ma siin võimalust ehk Eesti ajaloo kõige sisukamaks ja puhastavamaks perioodiks, kus ometi kord räägitakse olulistest asjadest avatud tekstiga.

Vastaskandidaadi esitajad peaks vaid kokku leppima oma kandidaadi - sellise, kel pole tooli, mille pärast ta võitleb, üldse vaja, kes tulebki formaalselt kaotama... kuid kes seeläbi on ka vaba kõikidest kaotuse hirmuga seotud kammitsatest. Kuigi meie demokraatia ähvardab muuta eelseisvad presidendivalimised poliitiliseks farsiks, on see lausa erakordne võimalus Eesti reaalsete probleemide osas ükskord suu puhtaks rääkida. Seda otse, keerutamata, arvestamata, tagajärgi kartmata.

Sellest aspektist eelseisvaid valimisi vaadates pole üldse ette teada, kes sisuliselt väljub debattidest kilbiga, kes aga kilbil. Ühiskond tervikuna aga saab vaid sellisest valimisvõitlusest võita - oleks väga rumal, kui meie poliitilise natüürmordi suhtes kriitiliselt meelestatud inimesed selle võimaluse maha magaksid või kasutamata jätaksid. Nad ei saa kaotada, nende mäng selles mängus on vaid ette garanteeritult mäng sisulisele võidule. Nad ei saagi kaotada - kuidas saaks kaotada seda, mida ei omata ja mida pole lootustki võita?

Kui KE seaks presidendikandidaadiks üles kas Riisalu või Simsoni (keda just eelistatakse, maitseasi - üks on vabama sõnakasutuse ja otsesema ütlemisega, teine targem poliitmängudes ja veelgi teravam), siis presidendiks saaks küll Ilves, aga kogu selle valimseelse kampaania võidu nopiks endale puhtalt üles Keskerakond.

Ja mitte vaid KE. Selle debattide ja perioodi läbi oleks võitjaks kogu Eesti rahvas, sest ükskord ometi saaks otse, keerutamata ja kaotust kartmata välja öelda kõik, millest seni poliitkorrektselt mööda laveeritakse.

KE magaks maha ideaalse võimaluse, kui oma kandidaati seekord üles ei seaks ja debattidesse ei saadaks - sel kandidaadil on vaid eelised, ta lihtsalt ei saa kaotada, sest ta ei lähe võitma. Ja nii ta võidabki. Ja võidab sellest kokkuvõttes terve ühiskond.

Pärast eilset Foorumit tulin mõttele, et Keskerakond võiks tõesti nimetada Aivar Riisalu oma presidendikandidaadiks. Teine kandidaat oleks sama sõnakas ja kompromissitu Kadri Simson.

Pole vähimatki võimalust, et Riisalu või Simson ka presidendiks saaks. Kuid nii saaks algavate presidendivalimiste käigus keegi ka otse ja siiralt kogu eesti rahva ees välja öelda kõik selle kriitilise, mis meie poliitkorrektsetel poliitikutel välja ütlemata jääb.

Ma loodan, et KE just nii ka teeb, ühe neist kahest välja valin ja valimisvõilusse saadab, sest kui valimistulemus on ette teada, pole KE-l siin midagi kaotada, võita on aga vähga paljude poolehoid ja tunnustus.

Ei oma midagi hr. Ilvese vastu, kuid ei oma ka midagi tema poolt. Kui Ilves oli reaalpoliitikuna tegev, oli tema sõnal enam kaalu kui tema sõnal on kaalu presidendina. Ning see pole hr. Ilvese puudus - see on EV presidendi kui riikliku institutsiooni õigusliku staatuse puudus. Selgemalt sama: EV presidendi õiguslik staatus on praktiline null.

Tal on kaks ülesannet. Esimene on seaduste Põhiseadustele vastavuse kontrollimine. Kuid selle ülesande võiks asetada rahumeeli näiteks Õiguskantslerile või kellele tahes. Ja teiseks - see presidendi nn. vetoõigus vastuolu avastamisel seaduse ja Põhiseaduse vahel on näiline, sest lõppude lõpuks on siiski Riigikohus see institutsioon, kes vaidlusaluse õigusliku probleemi sisuliselt ja reaalselt lahendab. Presidendil pole seega vetoõigust - on vaid küsimuse püstitamise õigus. Ja ainult.

Teine presidendi funktsioon on nimetada peaministri kandidaat. Kuid see on samamoodi vaid näiline funktsioon, sest pärast järjekordseid valimisi on juba ette teada ja näha, keda on arukas peaministri kohale nimetada, keda aga mitte - kes uue peaministrina saab töövõimelise valitsuse moodustada, kes ei saa. Niisiis, teine presidendi formaalne roll.

Võib veel rääkida presidendi rollist välissuhtluses, kuid see pole suurem kui näiteks Rootsi või Suurbritannia kroonitud peadel.

Võib ka rääkida mingist kõlbelisest rollist ühiskonnas. Paraku - see on ette veidi kaheldav roll anda kellelegi riigis mingi kõlbelise etaloni funktsioon - ja sedagi mitte seaduste, vaid puhtalt ilujutu tasemel. Kõlbeliseks etaloniks ja hinnangute andjaks ühiskonnas ja ühiskonnale saadakse olenemata riiklikust regulatsioonist ja staatusest... või siis ei saada - ja seda samamoodi - olenemata riiklikust regulatsioonist ja staatusest.

Presidendil oleks mingi roll ja osa meie rahva ja riigi elus, kui president oleks rahva poolt otse valitav. Tal oleks siis voli ja võimalus rääkida poliitikutega rahva nimel. Paraku - kuigi vist kõik poliitilised erakonnad on sõnades seda varianti tuliselt toetanud, pole ükski neist teinud vähimatki, et see Eestis nii võiks olla - kõik erakonnad kardavad oma võimu ja võimaluste vähenemist lausa paaniliselt. Kardavad, et rahval võiks olla oma ametlik eestkõneleja. Sest peale eestkõnelemise moraalse võimaluse presidendi otsevalimisega ju mingit tema õigusliku staatuse ja võimaluste muutumist ei kaasneks. Aga poliitikud kardavad paljast sõnagi... kardavad paljast võimalust, et on keegi, kel on moraalne volitus seda sõna rahva nimel öelda!

Neis tingimustes oleme oma presidendi ja tema valimistega silmitsi reaalsusega, et Eestile valitakse mitte Eesti riigile ja rahvale parim president, vaid isik, kes presidendina kõige vähem segab erakondi nende reaalse poliitika teostamisel. Nagu Riigikogu etteotsa valitakse Riigikogu tööd ja tegemisi kõige vähem RK-d selle tegemistes segav isik.

Niisiis, kaks kõrgeimat ametiisikut riigis, kes peaks riigis ja ühiskonnas omama kõige suuremat sõna- ja tegutsemisõigust - president ja Riigikogu esimees - valitakse põhimõttel, et nad kas reaalpoliitikast ellimineerida (president) või et isik oma isikuomaduste ja volituste läbi oleks kõige vähem reaalset toimuvat segav. Nende kahe riigi kõrgeima ametiisiku staatus, ametifunktsioonid on juba sellised. Ja ka isikutena valitakse nad selliste seast, kes räägivad vaid seda, mis on valitsevale erakonale (koalitsioonile) vajalik.

Niisiis, minu poolest valitagu presidendiks kes tahes. Reaalses elus sellest midagi ei olene. Seda enam, et president on meil absoluutselt seotud valitsevate poliitiliste jõudude tahtega, kui ta soovib ka teiseks ametiajaks oma kohale jääda.

Tegelikult - Ilvese võiks mitte tagasi valida. Me saaksime endale taas ühe aktiivse, sõnaka ja ehk ka midagi Eesti jaoks ära tegeva poliitiku tagasi. See ametlik kuldne sisepagulus Kadriorus, kus hr. Ilves mõnusalt presidendina elab, pole just parim viis talle oma elutööd väärikalt teha. ja pole ka parim variant eesti rahvale. Sest sinna sisepagulusse võib saata mõne samakaalulise armsa ja vaikse, poliitiliselt aga olematu inimese nagu seda juba on meie RK esimees.

Meie spordikomentaatorid võiks oma keelekasustust parandada. Mitte kasutada selliseid trafaterseid väljendeid nagu see:

"Algasid kohtumise lisaminutid, armuaega on jäänud vähe".

Seda konkreetset "armuaja" klišeed ja paljusid teisigi sama levinuid kuulen absoluutselt igast reportaažist nii tihti, et piinlik on.

Head spordireporterid - te olete siiski ajakirjanikud, see tähendab, et te tegelete oma töös küll info esitamisega, kuid teie amet nõuab selle info edastamisel ka loomingut. Sõna on teie loominguline töövahend - ärge palun unustage. Kui te selliseid armuaja-klišeesid aastaid ja massiliselt kasutate, siis on see teie ebaprofessionaalsuse tunnus.

Alasti info saan ma kätte ise, teie töö ja ametikohus on seda infot aga pakkuda sellises sõnalises vormistuses, et see info muutuks ajakirjanduseks - ajakirjaniku loomingiks ja omaks enamat väärtust kui paljas info.

Palun tõesti: unustage ära see "armuaja" väljend ja üldisemalt vaadake üle oma sõnakasutus ja sellega ümberkäimine - see pole kaugeltki teie ainus klišee, mis juba oma magedusega kõrva ja meelt riivab.

Just kiitsin Rein Sikku selle puhul, et ta sai mingi ajakirjandusliku tiitli. Ja kiituse põhjus oli, et ta kirjutab oma lood tavainimese positsioonilt, laskumata poliitilistesse mängudesse...

Ma võtan oma kiituse tagasi. Sest see lugu on küll kõike muud kui eemalolemine poliitikast. See on nii lihtsamelselt ühes võtmes kirjutatud lugu, et natuke piinlik on seda isegi lugeda. Ega ei mäletagi nii nõrka, nii poliitilisest meelestatusest kantud ja nii pinnaliselt populistlikku artiklit meie ajakirjandusest. Kui see ongi meie ajakirjanduse kõrgtase, kui selline nupuke tuleb mitte püüdliku ajakirjanduspeibe sulest, vaid Eesti esiajakirjanikult... siis... siis on asjad meie ajakirjandusega ikka väga halvasti.

Keskerakonnale ja isiklikult Savisaarele ärapanemine on meie ajakirjanduse reegel, peavool ja põhisuund - see on üldteada fakt. Kui aga ajakirjanik otsustap treida eimillestki taas ühe hävitava nupukese selle peavoolu raames, siis see ei tohiks olla oma lihtsakoelisusega iseenese paroodiaks! No sedapalju peab Eesti esiajakirjanikul ikka stiili, sügavust ja avarapilgulisust endas olema, et mitte sellisele tasemele manduda nagu seda sellest väga haledast mupukesest lugeda on!

Niisiis, algatuseks kohe paar klišeed autorilt - keegi himustab usutaganejate verd, keegi kuulutab midagi tänavanurkadel... Neid viimaseid pole ma kohanud oma eluaja - 55 aasta kestel. Usklike verehimust pole isegi meie õiguskaitseorganitel mingit aimu. Ka pole usklikud mingid elu läbi hardusest värisejad või põlevate silmadega fanaatikud. Ma loodan, autor tegi veidi nalja, et lugejatele meeldida ja nendega ette ühist keelt leida.

Tavaliselt usklikke ei märgatagi ega teatagi nende usklikkusest - sest nad on nii normaalsed inimesed.

Aga asjast kah.

Esiteks - usklik olemine pole oma elus mugavama tee valimine. See on autori isiklik arusaamatus, kui ta nii arvab. Sageli on see just raskema tee valimine, kui seda kergust-raskust mõõta päris maiste mõõtudega. Eriti kehtib see meie - maailma vist kõige ilmalikumas ja usukaugemas ühiskonnas, kus uskuda võib igasugust jama ja se on OK, see on lausa normaalne. Autor toob lausa pika loetelu sellistest "uskumistest" ära. Sellest üldrahvalikult levinud jamast võib isegi TV seriaale teha - staarideks selgeltnägijad, nõiad ja pendlimehed... Lihtne usklikkus on aga vaimuhaiguse alalliik. Kus siin see usklikuks olemise mugavus on?

Teiseks - ma pole kohanud usklikke, kelle ainus argument oleks "Sest nii on kirjutatud" või mingi tautoloogia a la "See on keelatud sellepärast, et see pole lubatud”. Tvaliselt osatakse siiski midagi arukamat vastata ja arutlemine usklikuga võib osutuda mitteuskliku jaoks hoopis valgustavaks, kui see mitteusklik on oma eelarvamustest vaba. Väga harva aga kohtab sellist mitteusklikku, kes oleks vaba eelarvamustest uskliku ja usu suhtes! Sellist praktiliselt polegi.

Jah, on inimesi, kes pole suuremad vaidlejad ega argumenteerijad ja kes mingil hetkel mõttevahetuses selleni ka jõuavad, et "Nii lihtsalt on". Kuid selle tõdemuseni jõuavad ka tõsimeelsed teadlased - et nii asjad looduses lihtsalt on. Ja seletust pole ka teadlastel, et miks just nii on nagu on. Tegelikult jõuame me selle tõdemuseni kõik - sest maailmas ei tea keegi seda viimast ja lõplikku vastust küsimusele, et miks on just nii nagu on - ja mitte teistmoodi?

Kokkuvõte aga oleks, et usust kirjutaja peaks siiski olema inimene, kes teab midagi usust ja on ise usus.

Füüsikast peaks kirjutama inimene, kes teab midagi füüsikast ja on ise füüsikas tegev, on asja sees. Kui keegi tuleb mulle kirjutama kaugelt ja eemalseisjana oma muljeid füüsikast, siis on selline artikkel 99% ulatuses mitte füüsikast vaid hoopis psühholoogiline sissevaade sellesse seletajasse-selgitajasse endasse. Niisiis - täiesti muust kui füüsikast, milles ma targemaks lootsin saada lugema hakates.

Eestlaste igasugused uskumused aga... Ega loodus tühja kohta tõesti ei salli ja see "Jumala kujuline tühimik" igas inimeses täidetakse millegagi... mis just ette juhtub. Nojah. Sa pole nagu päris normaalne kui sul pole oma "väga isikupärast kiiksu" peas... Selline puhas materialist on ju kah selline... veidi igav, tuim tükk ja üldse ohmakas. Oma kiiks peab olema.

Tühja see usk. Õppige inimesi armastama. Sest keegi ei saa enda kohta öelda, et ta juba oskab seda kunsti piisavalt ja et rohkem ja targemini enam armastada ei saaksi... Ma ei usu, et sellist inimest oleks, kes enda kohta võiks öelda: "Ma juba armastangi maksimaalselt - rohkem ja targemalt ja sügavamalt pole võimalik". Ja kui te siis püüate armastada rohkem ja targemini ja sügavamalt ja... varem või hiljem te lihtsalt jõuate Jumalani. Teine valik on, et te ei jõua.

Siis te kaotate sellegi armastuse, mis teis oli. Nii siin maailmas need asjad ongi: "Kellel on, sellele antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on". Alustage armastamisest. Ja see juhib teid ise õigesse kohta... kui vaid lasete sel end juhtida.

Täna tuli teade, et poisid on elus. Hea seegi. Kui see nii on. Aga püüda kuidagi loogiliselt aru saada, mida need inimesed mõtlevad, teevad, kuidas otsustavad, mis on üldse see nende maailm ja nende arusaamised maailmast... Lihtsam on aru saada ilmselt ufonautidest, kui nad peaks tulema.

Hiljuti vaatasin üht dokumentaalsel alusel tehtud saadet ühest USA ajakirjanikust, kes koos kohaliku saatjast naisajakirjanikuga umbes samamoodi rööviti. Film kajastas nende kahe juhtumisi pärast röövi.

Kui väga lühidalt kokku võtta, siis olid need kaks röövijate käes 5 päeva. Selle aja kestel vahetasid nad pidevalt asukohti, neid viidi majast majja, anti üle ühelt röövligrupilt teisele, peksti, piinati, kuulati üle, ähvardati. Nende 5 päeva kestel olid nad oma korda 5 või enam oma väga reaalse hukkamisega silmitsi. Iga uus röövlijõuk (või vabaduse eest võitlev rühmitus - raske oli vahet teha) suhtus neisse täiesti isemoodi, kuid kõik väga vaenulikult. Lihtsalt kes pidas neid kahte Iisraeli spioonideks, kes tahtis neid tappa puhtast vihkamisest ja kättemaksust, kes tingis kelleltki raha nende üleandmise - sisuliselt siis müügi eest, kes lootis nende tapmisega midagi tõestada, saata sõnumit, ennast näidata... saa sa aru. Nende bandede loogika jäigi mõistuseväliseks ja seeläbi oli film nende juhtumuste reast ja olukordadest täiesti arusaamatu sündmuste ja olukordade ahel. Korda kolm pandi mees kinniseotud silmadega seina äärde ja teda lahutas surmast ehk vähem kui sekund - vaid päästikule valitamise aeg. Ta pandi ka endale kõrbes ise hauda kaevama, tema nähes ihuti demonstratiivselt nuga, millega tal õhtul lubati pea otsast lõigatama jne jne.

See kõik kokku, mis selle naise ja meheka toimus, oli vaatajale täiesti arusaamatu. Ja arusaamatu ka neile kahele. Sellise arusaamatuse positsioonilt oli ka film tehtud. Sest kogu selles segases bandede elus ja suhtlemises, eesmärkides ja loogikas polnud üldse midagi, millest oleks võinud aru saada.

Masendav oli see julmus, mis läbis seda röövijate maailma. Inimelu oli praktiline null. Kellegi elu hind oli väärt vaid kuuli maksumust, mis tapetu peale raisati. Inimesel pea otsast lõikamine oli sama lihtne ja samasugune vaid oma seisukoha väljaütlemine või tuju väljavalamine nagu meil on portaalides kommentari kirjutamine... näiteks.

Üks sai aga selgeks seda dokumentaali ja seda kaost vaadates - me polegi suutelised aru saama ja mõistma, millest seal lõputute grupeeringute, jõukude, bandede, organisatsioonide, poliitrühmakeste ja sektide maailmas üldse juhindutakse. Mis on selle totaalse arusaamatuse ja kaose mõte, loogika, ühendav skeem, eesmärtk? Milleks see kõik?

Me võime siin oma õhtumaise kaine loogikaga mingeid skeeme luua, aga seda dokumentaali vaadates sai selgeks, kui lootusetu ettevõtmine see on - leida mingi skeem ja loogika selles permanentses kõikide sõjas kõikide vastu meile absoluutselt tundmatus ja arusaamatus maailmas.

Olles läbi tulnud kõikidest neist mahalaskmistest, haua endale kaevamistest, peskmistest, piinamistest, ülekuulamistest nuga kõril... mis oligi vaiud üks kaootiline rida jubedusi, oli filmi lõpp sama arusaamatu kui kogu see eelnev sündmuste rida. Olles taas ime läbi pääsenud hukkamisest topiti mees mingi järgmise grupi poolt autosse ja ta arvas, et nüüd siis lõpuks viimast korda - ime, et ta võiks pääseda, ei saa juhtuda ja korduda lõputult. Mees sõidutati kott peas ja sõna lausumata mingisse kuhugi... Ja siis võeti tal kott peast, seoti lahti ta käed, talle topiti taskusse 5 dollarit taksoraha ja tal lasti minna. Minnes arvas ta, et see on uus sadistlik viis teda hukata - koge saab ta kuuli selga... Aga ta ei saanud. Ta oligi äkki vaba sama arusaamatult, kui ta oli surmamõistetud vang kusagil maja pimedas keldris...

Me ei saa siin neis kõrbepoegadest ja nende elust seal kõrbes aru saada. Me võime loogiliselt mõelda, aga... see ei aita. See on täiesti teine planeet, kus nad elavad, ja mingi täiesti teine teadvus, mis täiesti teisiti maailmast ja inimesest mõtleb ja tegutseb.

Suur raha peaks siiski olema esmaselt huvitatud mitte konkreetse laulu võidust mingil aastal, vaid et Eurovisioon tervikuna säilitaks vaatajate huvi. Kes just võidab, pole üldse tähtis - ja raha võib lasta ka parimal laulul võita, olenemata selest, kui suur oli sellesse laulu investeering.

See soov, et asi kestaks ega kaotaks vaatajahuvi ja osalemishuvi, seab piirangud raha omavolile, mida Tõnu Kauba kirjeldab - kogu asi ei saa muutuda mõttetuks, alasti raha investeerimise "mänguks". Selles Eurovisiooni-mängus peab säiluma siiski ausus, sest muidu ei peeta seda mängu millekski ja mäng kui selline käib alla. Vastavalt kaob ka raha teenimise võimalus. Seepärast ei saa Eurovisioonil domineerida alasti ahnus.

Eurovisiooni kummitab enam teine häda - hääli antakse sõpradele, naabritele. Mis muudab hääletamised mõttetuks.

Kui asja saaks koraldada selliselt, et hääletajad ei tea, mis riigi laul on esitamisel, antaks hääli laulu ja esitaja väärtuse järgi, mitte aga sõprusest naabrite vastu. Kuid sellist piirangut, et me ei tea, mis riigi laul mis laul on, on ilmselt võimatu teostada.

Raha otsesel selkkumisel on aga piirid ees - kui raha osakaal liiga otse välja paistab, kaob saade tervikuna. Ja kaob vastavalt tuluallikas.

Ära kirjuta palun siia rohkem sellist müõttetust, eks.

TOIVO KIRSMAN:

Siin pole midagi pistmist E.Ergma positsiooniga. Kui sa viitsiksid lugeda, mida ma kirjutan, siis sa näeksid, et mu kommentaar on kriitika ajalehele, et kas tõesti peab olema tähtis riigiametnik, et su artikkel oleks esilehel? Miks selliseid selgitavaid artikleid esilehel pole, kui kirjutaja ei ole tähtis ametiisik?

Oleks edaspidi parem, kui sa püüaks aru saada, mida üks või teine kaaskommenteerija kirjutab. Või ei kirjuta. Saasta oleks siin vähem.

Usk Jumalase ei välista teadust, evolutsiooni, elu teistel planeetidel jms. Imelik arvamine sul, et välistab.

Kirikus ei käida Jumala ees lipitsemas - see oleks ka mõttetu tegevus Jumala ees.

TOIVO KIRSMAN:

Tark sinust, et sa pole vastanud. Maa ja Päikese tiirlemine oleneb taustsüsteemi valikust ja et kõik taustsüsteemid on põhimõtteliselt võrdsed, siis... Kuid otstarbekas on vaadelda neid kahte heliotsentrilises kontekstis - lihtsam kui kõik teised lõpmatud võimalikud taustsüsteemid.

Kas kirjutame veel midagi kosmoloolgilst-astronoomilist?

Sry, unustasin - sa maadled praegu pöörlemise ja tiirlemise eritlemisega... no mis astronoomia, mis kosmoloogia, mis holograafiline paradigma, 11-mõõtmeline ruum ja Heisenbergist tulenevad paradoksaalsed järeldused terve olemise olemusliku superpositsiooni kohta...

Meie rahvuslik identiteet tekkis 19. sajandil, kandis meid läbi 20. sajandi ajalooliste pöörete ja me oleme sellega jõudnud 21. sajandisse.

Mulle näib, et siin on siiski olukord teine kui kahel möödunud sajandil ja küsimus on, kas seda rahvusliku identiteeti ja selle kõikvõimalikke sümboleid me enam üldse vajame? Kas neist ikka piisab, et püsida ja kesta ja ka areneda ja õnnelikuks saada? Ehk pole see rahvuslik enam see väärtus, mis meid läbi 21. sajandi ka 22. ja 23. sajandisse välja kannaks? Ehk on olema siiski järgu võrra sügavamad väärtused, millele oma identiteet rajada kui rahvus, riik, lipp, vapp, hümn, laul, keel, jaanipäev, rahvariie, asukoht maailmas ja maakaardil, hall meri, madal taevas, heledad ööd suvel, pimedad päevad talvel, kask koduõuel, kodu linnupesa sarnane, sõnajalaõis jms?

Need on kenad ja ilmselt tarvilikud väärtused. Kuid minu meelest väga ebapiisavad väärtused, et neil veel sajandeid püsida. On olemas ka kõrgemad, fundamentaalsemad väärtused kui see ilus... butafooria - sest mis see muud kui butafooria reaalsete ja elu andvate ning elu kandvate väärtuste kõrval on...

Mis on need püsiväärtused, mis kestavad üle aja ja muutuste, millest hoides me sünnime, kestame ja elame?

Ma pakun vaid ühe lingi, ühe viite. Kuid needsamad väärtused, millest seal jutt ja õpetus, on olemas olnud nii läänes kui idas, nii põhjas kui lõunas mitte kaks sajandit, vaid ikka aastatuhandeid. Me oleme neid väärtusi kaotamas... ja me oleme ka vastavalt kadumas - kel pole alust endas, kuidas see võikski püsida ja kesta, elada ja areneda?

Link kogu läänemaailma ja lääne kultuuri aluste juurde on aga siin:

http://www.piibel.org/?rmt=Mt&ptk=5

See on Mäejutlus. Tasuks sealt otsida - sealt on aastatuhandete vältel igale uuele põlvkonnale alati ka väärtuslikku leida olnud. Neil väärtustel, kui taipame need taasavastada ja omaks võtta, saame püsida. Kõik muu selle kõrval on kena, tore, vajalik, armas, ilus, liigutav... aga teisejärguline. Ega püsi ajas.

Ma lihtsalt vaatan, kui kergesti ja lihtsalt see eelmainitud pindmine ja butafoorne kõik jäetakse, kui on võimalik siit lahkuda ja mujale minna, kus elu on parem mitte vaid ainelise jõukuse, aga esmaselt just inimsuhete kõrgema kvaliteedi pärast.

Jajah, kõik see rahvuslik, mis sai mainitud, on ju hea ja vajalik ja... Aga tuhat korda vajalikum on inimsuhete kvaliteet. Kui me selle oma olemise ja kestmise aluste aluse oleme kaotanud, kui me seda taasleida ei oska - see ilus pindmine butafooria ei maksa midagi, sest see ei kanna meid rahvana ja ühena välja.

Jajah, Aaviksoo rääkis ka midagi õigusest pooltõele ja valele... jajah. Eks lugege linki - saate vastuse, mida pooltõed ja valed väärt on - ma ei hakka sellel peatuma.

Enne kui vastama hakkate, mõtelge selle üle: mitu õiget vastust minu küsimusele on üldse olemas? Oskate te selle numbri siia kirjutada?

Paradoks teile kah: kui te tunnistate, et te seda ei oska, siis ma hindan teie tarkust astronoomias ja füüsikas. Kui te aga omaarvates oskate ja selle numbri siia kirjutate... siis te saite selles koolitunis puhta puuduliku hinde.

Ma arvan, te ei saa praegu aru sellest "füüsikalis-astronoomilisest naljast", mida ma teiega teen, sest te ei tee isegi tiirlemisel ja pöörlemisel vahet.

Loo moraal: lihtsalt ärge võtke ette teemat, milles te olete võhik, eks. Olge targem järgmine kord, osake vait olla.

TOIVO KIRSMAN: "Rääkimata sellest, mis mille ümber pöörleb".
------

Maa pöörleb ümber oma telje. Päike pöörleb ümber oma telje. Maa ja Päike ei pöörle ümber teineteise. Küsimus, mis mille ümber pöörleb on absurdne küsimus. Te ei tee ilmselt vahet mõistetel "pöörlemine" ja "tiirlemine".

Te tahtsite küsida tiirlemise, mitte pöörlemise kohta, jajah. Ma parandasin teie vildaka küsimuse ära. Läheme siis edasi, Toivo Kirsman.

Olge kena ja kirjutage siia, mis siis mille ümber tiirleb - kas Maa ümber Päikese või Päike ümber Maa?

Oskate vastata?

Hm. Ergmaa kirjutab artikli... ja mind kommenteeritakse...

REIN ROOTAMM: Jah, Ergma võiks selle artikli olemise algusest kirjutada - mis oleks valesti või halvasti, kui ta hea ja asjatundliku artikli kirjutaks? Te saaksite juhtunust pildi ette.

TOIVO KIRSMAN: Kui on selgitav artikkel, kuidas ma siis suhtuma peaks kui mitte lugupidavalt?

Mis aga puutub inimese ilmumisse plaeedile Maa, siis on küllalt meelevaldne, mis kuupäevast me selle piiri tõmbame, mil eilne loom ärkas hommikul inimesena. Ehk teisiti sama: kes on veel loom, kes aga inimene, see oleneb sellest, kuidas keegi inimeseks olemist enda jaoks lahti mõtestab ja defineerib. Mina pakuksin 7 miljoni aasta asmel siiski vaid 1 miljoni inimese kui liigi vanuseks. Et meil on erinev inimeseks olemise määratlus, kas see peaks kuidagi vähendama minu lugupidamist autori vastu?

Ma ise arvan, et kirjutav ajakirjandus meile tuntud kirjalikus formaadis kaob lähitulevikus üldse ära. Jääb infot korrastav tegevus, kuid isegi selle saab muuta mehhaaniliseks - see mehhaanika on juba olemas ja juba praegu töötab. Kaob selline nähtus nagu ajalehetoimetus, kaob selline elukutse nagu kirjutav ajakirjanik.

Saan aru, et kirjutav ajakirjanik tahab oma kohta Päikese all edasi omada ja tahab ära elada. Kuid pole parata - esimesed on just kirjutavad ajakirjanikud, kes ajakirjandusest kui sellisest lahkuvad. Sest kirjaoskus on kaasajal üldlevinud - ka kirjutamisoskus.

Jäävad püsima raadiod ja televisioonid. Igamees ja omas kodus ei pane kokku raadiosaadet ega tee televisiooni. Kuid see igamees on võimneline andma esmast teavet, infot. Andma ilma selle ilusõnalise, poeetilise, kirjandusliku, isemõtleva geniaalse ajakirjanikuta, kes ei anna tegelikult infole mingit omapoolset lisaväärtust. Me vajame aga just infot, mitte isikupärast ilukirjandust. Kirjutav ajakirtjanik hakkab muutuma nagu liigseks lüliks infoahelas, vaatan...?

Et asjad nii on, eks selle indikaatoriks ongi, et kirjutavad ajakirjanikud tahavad kõikvõimalike kavaluste, reklaami ja nippidega inimesi ennast lugema ja isegi ostma panna. Nad on veendunud oma vajalikkuses ja püüavad selles ka veenda lugejaid... Nad on omameelest nii vajalikud, et inimesed on nõus nende tööd kinni maksma...

Ma nagu näen, et ega ikka kirjutavale ajakirjandusele maksma keegi ei tõtta. Loetakse mite trükilõhnalist ajalehte (mis pidavat olema elitaarsuse tunnus - mis totter kirjutavate ajakirjanike eneste väide eneste kohta!!!), vaid loetakse oma raha. Ma näen selles kõiges kirjutavate ajakirjanike teatavat darvinistliku katset kuidagi olelusvõitluses ühe inimliigina ellu jääda...

No vaatame, kas need kirjutavad ajakirjanikud sellest olelusvõitlusest elusatena väljuvad... või leiavad endile asjakohasema tegevuse kui oma arvamuslugusid kirjutada, mida tegelikult enam keegi ei vaja - kõik eelistavad ise arvata selle asemel, et ajakirjaniku ilusõnaline kirjanduslik "arvamus" omaks võtta. Ja kui mingit arvamust tahetakse, siis tahetakse mitte ajakirjaniku, vaid SPETSIALISTI arvamust.

Ma ei näe kirjutavatel ajakirjanikel erilisi võimalusi ellu jääda - seda vähem, kui sel ellujäämisvõitlust pidaval kirjutaval ajakirjanikul seda oma originaalset ja tarka arvamust seal "ajakirjanduslikus arvamuses" sageli polegi.

Netiühenduse pakkujad ja ajalehed võiksid liituma. Siis oleks nagu telemaastikul - on sisu tootjad, on sisu edastajad. Ma võin edastajalt tellida endale mulle sobiva sisu paketi. Samamoodi saaks ma siis mulle interneti edastajalt tasu eest tellida ajalehtede paketi, mida tahan oma koduarvutisse saada. See siis tagaks ajalehe toimetusele, et ma maksan läbi netiteenuse pakkuja ajalehtedele, et ma neid näen, loen, kommenteerin - lisaväärtust neile annan.

Kõik on kena... ainult et võrdlus tekĺemaastikuga pole siin kohane. Teles pole miljardit võimalikku muud ja tasuta telekanalit, mida ma saan vaadata kui mind tasulised paketid ei rahulda. Netis on miljard tasuta lehekülge, mida ma saan vaadata, kui pakutav pakett mind ei rahulda.

Niisiis, ma pole kindel, et isegi see ajalehtede ja netiühenduse pakkuja töine liit ajalehtede kasuks üldse tööle hakkab - omades miljardit muud võimalust on ajalehtede toimetused ikka sama esmase ja igalt turult teada probleemi ees - et neid ostetaks, peavad nad pakkuma SISULIST KVALITEETI. Muidu ma neid lihtsalt ei ossta netipüenduse pakkujalt. Ja olen neil miljardil muul veebilehel, mis on mulle sisu poolest tasuta.

Ma ei tea, aga... kui kavalad ka ajalehed olla oma kriisis ja väljasuremises ei üritaks, nad ei saa üle ega ümber lihtsast tõest: kui tahad, et sind ostetaks, pead olema väärtus ostja jaoks.

Kui sa ei ole - mine ja leia endale teine töö.

Pole ju kahtlemist - kommentaariumid on suuresti see magnet, mis lugejaid tõmbab. Kommenteerijad annavad väljaandele lisaväärtust - loovad sisu, toovad lugejaid. Delfi portaal näiteks vaid sellest elabki, et seal kommenteeritakse. Kui ei kommenteeritaks, kes seda ikka loeks - pole ju ajakirjanduslikult teab mis Eesti lipulaev see Delfi.

Kui ma kommenteerides teen tasuta tööd EPL-ile - olgu, ma pole kade, ma kommenteerin. Kui aga EPL arvab, et ma hakkan neile lisaväärtust tootma ja selle eest veel ise neile peale maksma... !?

Nad võiksid üritada endale kedagi tööle palgata tingimusega, et töötaja oma töö tegemise eest EPL-ile peale maksab, mitte et EPL töö tegijale tehtud töö eest maksab. Siis mingu ja vaadaku oma ukse taha - kui pikk on sellist tööd teha soovijate järjekord?

Ma ei tea, ehk on mõni tõesti nõus maksma ise peale, et tööd teha... Mind nad sealt oma ukse tagant - raha peos neile ära anda töö tegemise eest - seismas ja ootamas ei leia.

Ma ei saa aru internetti reklaami ostjatest. Minu probleemid reklaamiga lahendab ära Firefox, kuhu on kaks lihtsat nublakat lisatud:

- Adblock Plus (1.3.6)
- Element Hiding Helper for Adblock Plus (1.1.1)

Ma ei näe oma netilehel ühtegi reklaami ega ka mitte ühtegi rubriiki, pealkirja, blokki või mistahes kasvõi tillukest nublakat, mida ma seal näha ei taha. Mu ajalehtede veebilehed on sellest risust - olgu need makstud pinnad või lehe enda mingid kunstilised vidinad ja lisandused - puhtad nagu prillikivid. Ma tõesti ei saa aru, miks maksta reklaami eest, mis kunagi kohale ei jõua ja mille iga oma silmadest ja tervest mõistusest hooliv inimene lihtsalt ekraanil olematuks teeb!?

Netireklaami aeg on möödas. Mõnele pole see aga veel kohale jõudnud. Need veel ka maksavad. Nad ei tea, et ma ei tea neist ega nende reklaamist üldse midagi. Miski IT patsiga poiss võiks neile maksjatele seda ju öelda? Üks lause - ja milline kokuhoid ning täiesti mõttetute väljaminekute piiramine firmale!

Teemast kah:

Paber on oma aja ära elanud. Paber oli ajalehtedele hea - paberi eest sai raha küsida ja end ära majandada. Paber kui rahaallikas langeb edaspidi üldse ära. Nüüd püütakse internetist teha uut paberit, mille eest raha küsida.

Ma juba maksan netiühenduse eest niigi. Kui keegi tahab minult netis olemise eest veel lisaraha saada, peab ta mulle seal netis midagi sellist väärtuslikku pakkuma, mille eest ma ka olen nõus maksma.

EPL-i sisu pole see minu elu hädavajadus ega ka mu selline rõõm, mille eest ma lisaraha maksma olen nõus.

Aga just artiklite SISU ongi see kaup, mida EPL-i toimetus mulle müügiks pakkuda saab. Kui neil pole seda sisu - seda väärt kaupa - ma lihtsalt pole nõus ostma.

Loogiline ju: mul on kergem elada selleta, mida ma ei vaja, kui sellega, mida ma ei vaja. Kõige viimane variant on minu jaoks see, et ma veel maksan selle eest, mida ma ei vaja!

Ja kogu lugu. Müügu EPL oma kaupa - ajakirjanike loomingulist tööd, oma väljaaande sisu - nendele, kes on nõus selle eest maksma ja kes ilma elada enam elada ei oska. Mina pole selle ajakirjandusliku sisu eest nõus EPL-ile maksma.

OK - kuni see on tasuta mu ees - ma loen. Ma isegi kommenteerin - annan ehk pisikese lisaväärtuse EPL-ile. Kui ma selle lugemise eest aga maksma pean, kui ma ka kommenteerimise eest veel peale maksma pean... ma jalutan minema. Tüõesti. Sest tyäpselt seda sama on tasuta ja kõrvallehel külluses. Raadiost ja tv-st rääkimata.

Mind tõesti ei huvita see, et miskid nuputreialid saaksid oma tarbetu tegevuse eest hästi makstud ja veel minu taskust. Ja mind ei nakata artikli rõõm, et ma neile nende palgad mulle mittevajaliku eest saan maksta.

Teeme ika ausat kaupa - ma maksan neile, kui nad pakuvad mulle seda, mille eest ma olen nõus maksma - SISULIST KVALITEETI. Kui nad seda ei paku, siis tuleb neil nupukirjutajatel teadmiseks võtta, et mina ei ole Punane Rist.

Kena, selline pisike ja lihtsas keeles lihtsaid asju selgitav artikkel. Ja vajalik artikkel. Sest kui vaadata Discovery programme, siis viimastel aastatel on lõviosa neist programmidest seotud katastroofidega, mis meid siin planeedil Maa kohe tabavad. Küll kirjeldatakse geoloogilisi katastroofe moto all, et "See juhtub võibolla juba homme", küll kirjeldatakse väga veenvas visuaalses teostuses ja sama hoiatusega asteroidide tabamusi, mis elu Maal hävitavad, küll oleme kas uue jääaja või ka planeedil Veenus valitseva tapva kasvohooneefekti lävel jne. jms. Üheks teemaks on näiteks maailmalõpp aastal 2012. Ja muidugi Päike, mis Discovery teavet uskudes hävitab juba homme elu maal. Lisage teiste dokumentaalkanalite lõputud kuritegude seeriad, kummitustele pühendatud sarjad, vandenõuteooriad ja mida kõike teaduse ja tõsielu pähe ei pakuta. Kõike seda tuleb Discovery'st massiliselt. Keegi kusagil arvab ilmselt, et negatiivne müüb ja arvab, et inimene võib seda negatiivset endasse lõpmatult mahutada...

Meie ajaklirjandus tegeleb siiski vähe selliste hirmude hajutamisega. Selline pisike artikkel ei saa loomulikult Discovery ja teiste dokumentaalkanalite massiivse masenduse vastu, kuid on oma meelestatuse ja objektiivse teabega väga vajalik. Kena, et see artikel pole kusagil kümnenda lehekülje pisikeses rubriigis vaid esilehel oma koha leidnud.

Siit küsimus: kas tõesti peab selleks olema Ene Ergma - riigi teine ametiisik - et selline puhast teavet jagav ja lihtsalt hariv arikkel kord ka EPL esilehel ilmuks ja paljude tähelepanu köidaks?

OK, minu lõpumõte sellele siin: küsimus on üldisemalt selles, et kas on võimalik paberkandjad tasapisi üle kantida internetti ja siis internetiväljaannete eest lugejatelt sama või ka suurema raha kätte saada, kui seda paberiga teeniti?

Ma kardan, et see pole võimalik - Sahaaras liivaäri püsti panna on rumal. Kui liiv on tasuta - miks ma peaks seda liiva siis ostma? Kas tõesti vaid trendika pakendi pärast nimega iPad!?

Kui mul on ägedat-vägevat-trendikat pakendit vaja, ma lähen ja ostan selle pakendi. Ja vaatan, mis ma sinna sisse panen.

Liivaga aga mul probleeme pole. Pigem on probleem liivaga sedapidi, et seda va tolmu ja põrmu on liiga palju mu majakese igast tele-, raadio- ja netiaknast-uksest sisse voolamas. Ma juba upun liiva sisse omas kodus... ja nad tahavad mulle seda liiva kalli raha eest veel juurde müüa!?

Sahaaras saaks püsti panna kullaliiva äri... aga paraku pole EPL-il seda kvaliteeti - kullaliiva - pakkuda.

Kui nad EPL-iga oma pisikese liivakasti keset Sahaarat tasuliseks teevad, ma lihtsalt jalutan teise liivakasti oma liivalinnu edasi ehitama - nii lihtne, pole vaja püsti tõustagi - vaid üks klikk hiirega teha!

Ma nüüd ka seda teen ja teie tehke sama. Sest siin hakkab see, et te EPL-ile oma kommentaaridega lisaväärtust annate, teile raha maksma. Jabur ju - sa tõstad EPL-i väärtust... ja maksad selle eest ise peale!

Niisiis, ma tagasi selle juures, et kes tegelikult kellele maksma peaks - kas mina neile või nemad mulle? Nad arvavad, et mina neile.

OK, ma jalutan mujale, kus nii rumalaid nõudmisi mulle ei esitata - et tee nende heaks tööd ja maksa neile veel peale kah!

Üldiselt on aga nii, et kui ka tasuta EPL tervikuna netist kaoks - "Ei komagi ilma rahata - maksa!" - see ei paneks mind ajaleheputka juurde tormama, endale iPadi lehe lugemiseks ostma, paberkilode tellimusi endale koju vormistama... või mida ka EPL omanikud ja ajakirjanikud ei kujutle.

Kui tasuta EPL üldse netist kaoks - ma elaksin edasi täpselt samamoodi kui ma elsain ka EPL netis tasuta olemise ajal. Mitte midagi ei muutuks, mitte miski poleks teisiti. Ehk vaid see, et neid enam minu maailmas poleks. Ja oleks midagi muud. Kogu lugu.

EPL pole asendamatu. Aga nad vist seal EPL-is ei tea seda...

Jah, Tõnu Samuel - eks siis koraldame siin ise EPL-ile pisikese tagasihoidliku ärasaatmise sinna "parematele jahimaadele". Just sinna EPL ju läheb - sõna otseses mõttes parematele jahimaadele.

Meil on ju igasuguseid laule - on töölaulud, võitluslaulud, armastuslaulud, eurovisioonilaulud, lahkumislaulud, igatsuslaulud, lorilaulud. Ja on matuselaulud.

OK, matuselaulu ma ei ostinud - aga leidsin lahkumislaulu. Laul on biitlite viimane avalik esinemine - mingi analoogia siin on... Ja laulu sõnad on sobivad - eks ole ju kahju, et EPL meid maha jätab? Tahaks talle öelda, et "Don't let me down"... Aga pole parata.

EPL-i kohta sobivad sellest laulust need read:

And from the first time that she really done me,
Ooh she done me, she done me good.
I guess nobody ever really done me,
Ooh she done me, she done me good.

http://www.youtube.com/watch?v=WUNtJzqyTOo

Jajah, ma tõesti kunagi alustasin oma kommmenteerimist just EPL all ja EPL (laulus siis see "she") on olnud mu elu kustumatu reaalsus...