Eesti Päevaleht

Penisonäridest abielupaari kandideerimiseks vajalike seadusmuudatuste tegemine sh hüvede reguleerimine vajab aega ja eelkõige soovi ning jääb tulevikku.

Kuid Riisalu ülesseadmine oleks siiski võimalik ning Riisalu otseetris versus Ilves pakuks ülimat huvi ja elustaks stagneerunud poliitilist konnatiiki.

Samuti teavad ka Saksamaal ja Itaalias vähesed, kes on Christian Wulff ja Giorgio Napolitano ning veelgi vähem teavad sealsed inimesed presidentide abikaasadest ja nende toimetamistest, sest kohatäitjad on leppinud diskreetse varjusolekuga ja keegi neilt rohkemat ei ootagi.
Suurtes riikides on uudistemasinate täitmiseks materjali piisavalt ning puudub vajadus üksnes esindusfunktsiooniga isikute iga köhatuse kajastamiseks ja võimendamiseks. Tundub, et meie ,,presidendihullust'' on aidanud üles kruttida kroonilises uudistenäljas meedia ning kahjuks hakkab kogu fenomen muutuma üha sarnasemaks kaubamajade ,,hullude päevadega''.
Hagu annavad juurde poliitikud, kes lahjavõitu esindusfunktsiooni ilmestamiseks lisavad üha uusi värve – alates imelisest tasakaalustajast (silmade ette kerkib kummivahetamisel autovelje külge kinnitatav tinajunn), kõikvõimalike väärtuste kandjani ja viimane uudisleiutis on ,,moraalne kompass''. Viimase toimise kohta leiujate selgitused seni puuduvad, kuid demokraatlikus riigis käib jumalikustamise protsess?!
Kahjuks kogu selline laadajant vaid naeruvääristab üht niigi nõrka põhiseaduslikku institutsiooni.
Kui esinduspresident tingimata peab olema, sest ilma selleta hävib Eestis demokraatia, siis võiks tõsta vanusetsensust ehk võrdsustada see pensionieaga. Soliidne pensionäridest abielupaar vaevalt pälvib meedia lakkamatut huvi ning olukord rahuneks, ühtlasi tuleks pensionäridest abielupaari ülevalpidamine riigile odavam, sest pension niikuinii juba jookseb ja piisab vaid tagasihoidlikust lisataskurahast ja esinduskuludest. Ka ametiaja läbisaamisel ei ole probleeme. Vanapaar pöördub tagasi oma endisesse elupaika ja endise eluviisi juurde ning pensioni väikene tõstmine valmistaks neile suurt rõõmu ja kaua nad lõpuks ikka enam elavad.

Lp. ajakirjanik R. Sikk leiab, et põhiprobleem on katkised tänavad, koristamata lumi jms. Pilt pole teisteski Eesti linnades palju parem ja need on siiski vaid kommunaalprobleemid.
Tulles mõnest Euroopa suuremast linnast Tallinna, tekib kahetine tunne, justkui oleks tegu linnaga ja samas justkui küla. Tore, et Tallinnas on silmapaistvalt palju rohelust ja lühikese jalgrattasõiduga on võimalik pääseda isegi ujumisranda. Sellistest võimalustest võib Euroopa enamikes suuremates linnades vaid unistada. Ehitatud on toredaid promenaade ja kui ükskord ka jalgrattateed korralikuks võrguks ühendatakse, et saaks ilma liigse adrenaliinikoguseta sõita linna ühest otsast teise, siis oleks põhjust linnavalitsust kiitagi.
Paraku on linnuvalitsusel ka teistsuguseid ja vähemrõõmustavaid plaane. Näiteks Pääsküla möödasõidu kavandamisega soovitakse spordi- ja loodushuviliste linnakodanike meeliskohast Harku metsast lõigata liiklusmagistraaliga tükke ning ümbritseda kogu mets ülitiheda liiklusega magistraalide raudse rõngaga.
Miks Tallinn meenutab pigem suurt küla või põllupealset liiklussõlme, kuhu juhuslikult on siputatud siia-sinna ka hoonekarpe? Kui vanalinn ja selle lähiümbrus välja arvata, siis esinduslike hoonetega ääristatud tänavavõrku ei ole meil üritatudki rajada. Peamine põhjus näib olevat selles, et 90% linlastest on vist alles hiljuti linnaelanikeks saanud sh linnaplaneerijad ja arhitektid, kelle silmade ees virvendavad mitte lapsepõlve armsad linnatänavad vaid hoopis kodutalu, kolhoosikeskuse või väikelinna suvalised majakobarad. Seetõttu soovitakse võõrast linnaümbrusest põgeneda vähemalt põllupealsesse või võpsikualusesse kipsplaatonnikesse ning seetõttu linnas domineerivadki üksnes põgenemismagistraalid ja kõik kavandatakse üksnes kiireks tulekuks ja veel kiiremaks minekuks.
Vähemalt Tallinnas sündinud ja linnatänavatel üles kasvanud ajakirjanikudki võiks üritada asju suuremalt näha ja neid probleeme ka lahata.

Kõik me oleme ühteviisi surelikud, kuid vähesed meist jäävad elama ajalukku. Eesti president, olgu ta siis tseremoniaalne või tugeva täidesaatva võimuga, läheb kindlasti ajalukku. Kuidas hakatakse mäletama president Ilvest, mida meenutama, millise hinnangu annavad tema tegevusele ajaloouurijad aastakümnete pärast? Kas aastakümnete pärast kirjutavad uurijad, et on äärmiselt vähe materjale tema tegevuse kohta, kui välja jätta suure ažiotaaži põhjustanud kastraadihääle imiteerimine ajakirjanike ees või siis üliohtrad materjalid tema energilise abikaasa, kahtlemata hästi mõeldud, kuid mitte alati sama hästi välja kukkunud ettevõtmistest. Korduvalt võib leida kaasaegsete kinnitusi ka, et tegemist oli suure intellektuaaliga, kuid seda tõendavad materjalid on valdavalt pärit ajast, kui ta oli välisminister.
Suurmehena end Eesti ajalukku jäädvustamiseks on president Ilvesel siiski üks võimalus – ajada selg sirgu ja loobuda kandideerimast üksikkandidaadina teiseks ametiajaks.

Lahe ja lõõgastav lugemine, eriti koos kommentaaridega. A. Kivirähk pole mitte ainult hea humorist vaid ta pritsib loovust ka oma lugejatesse. Sketšid teemal irisema/inisema ning sertifitseeritud prussakad tuletasid meelde ,,Meelejahutaja'' kõrgaega.
Riigiisade ülepingutud tõsimeelsust suudab tasakaalustada vaid rahva naljasoon ja loovus.

Monumendi teisaldamine oli eskaleeruva šovinistliku hüsteeria parim raviv -valus, kuid hädavajalik.
Praegune kolmnurkne maatükk Tõnismäel sarnaneb rohkem kolmnurksele lillepeenrale kui pargile, sest platsil puudub kõrghaljastus, mugavad istumisnurgakesed pinkidega jms.
Täisehitamise korral moodustuks Tõnismäel kena kesklinnalik kvartal.

,,Mineviku kammitsad'' koos oma eelarvamustega moodustavad 41% elanikkonnast ja kui maha võtta osaliselt naturalisatsiooni kaudu kodakondususe saanud, siis on lätlasi vaid 52%.
Hiirepüügist võib mugavas tugitoolis istudes mõtiskleda, kuid tegelikkuses on Läti ikka ise hiire rollis, keda püütakse. :))

Lähikonnas on olnud võimalik jälgida mitme lapse sirgumist. Käidi tavalistes ja ilma katseteta koolides, õpiti iseseisvalt ning ilma vanemate sunnita, gümnaasiumid lõpetati medalitega ning samuti omandati pealtnäha mängeldes kõrgem haridus ja leiba andvad elukutsed erasektoris, mitte riigi sektoris.
Tänapäeva Eesti koolid on enam-vähem kõik ühesuguse tasemega ning normaalne laps saab nendes piisava stardi eluks ja ka ükski geenius ei jää kahe silma vahele.
Tegemist näib olevat pigem järjekordse massipsühhoosiga a'la börsipalavik, kinisvarabuum.
Tsiteerides oma alma materi kunagist lugupeetud professorit - harides lolli, saame haritud lolli.

Läti on kogu aeg näoga ida poole olnud ning artiklis näidatud protsessid ei ole alles hiljuti alanud vaid on olnud juba ammu aktuaalsed ja päevakorras.
Üllatus on see vaid seetõttu, et Eestis ei ole Lätiga vaevutud tõsiselt tegelema. Isegi välisminister U.Paet pidas vajalikuks kokkuhoiu saavutamiseks senist niigi nappi ressurssi Riias veelgi koomale tõmmata. Paraku Läti on Eesti pehme kõhualune ja mitte Iisrael ja Lähis-Ida regioon, kus U.Paet küsitava kasuteguriga uusi ,,kahemehe'' e. suursaadikust ja konsulaarametnikust koosnevaid saatkondi avab.
Läti ärimaailmas domineerivad vene-juudi päritolu ärimehed ja vastav ärikultuur ning mitte näoga vaid kogu kehaga ollakse ida suunas. Lätlasest ärimees on suhteliselt marginaalne nähtus.
Lätil läks ajalootormides veel halvimini kui Eestil. Regiooni keskusena ning suurepäraste elu-olu tingimuste tõttu külvati Läti ja eriti Riia nõukogude ajal üle kõikvõimalike üleliidulise alluvusega tehastega ja ettevõtetega, Riias asus Balti sõjaväeringkonna peastaap. Pensionile minevatele ohvitseridele isegi N.Liidu teistest piirkondadest võimaldati soovi korral elamispind Riias (üheks põhjuseks: üle 100 tuh. läti mehe võitles Saksa armees Nõukogude armee vastu Kuramaal). Arvukate üleliiduliste tehaste venelastest töötajaskond kui ka eruohvitseride ,,armee'' ei ole Lätist kusagile läinud ja Läti sisepoliitiline olukord on palju keerulisem ja kahemõttelisem kui Eestis. Kahjuks Eestis sellest ei soovita aru saada ja ega tõsist huvi ei tuntagi ning meie teadmised Lätis toimuvast on kahetsusväärselt pinnapealsed ja kaootilised.

Kui kõrvale jätta okupatsioon jm tuntud põhjused, siis praegu domineeriva ideoloogia külvamist alustati juba 1989. aastal. ,,Saame vabaks ja rikkaks!’’ hõikas aastal 1989 Lauluväljakule kogunenud rahvamassile Stalini vuntsidega tulevane rahandustegelane. Rahvas juubeldas vastu. Unustati, et Suure Prantsuse Revolutsiooni motoks oli ,,Vabadus, võrdsus ja vendlus!’’ Võrdsus ja vendlus asendati rikkusega. Nii me oleme enam-vähem 20 aastat üritanud üle võtta vaid kapitalismi üht poolt ja unustanud, et tervik koosneb osadest. Tulemuseks on tasakaalust väljas ühiskond.
Ei ole USA-s ja Soomeski ideaalset ühiskonda, kuid ühiskonda on püütud seal enam-vähem tasakaalus hoida ning seetõttu on ka inimsuhted pingevabamad.
Muutused vajavad aega. Jooksusõbrana meenub olukord 90-ndate alguses, kui iga krants pidas enesestmõistetavaks kohuseks jooksjat rünnata ning omanik näis tundvat sellest koguni seesmist rahulolu. Praeguseks on olukord muutunud ja neljajalgsete lemmikute ning kahejalgsete jooksjate vahel toimib enam-vähem rahulik kooseksisteerimine. Ehk järgmise 20 aastaga läheb kogu ühiskond rohkem tasakaalu ning aeg-ajalt on kasulik rahvale peale raha ka muid ideaale meelde tuletada.

Kõik on omavahel tihedalt seotud ning kui lähemalt vaadata, siis koos pankadega päästeti ka pankurid.
Parexi näide ei ole päris korrektne. Pank ja läti eliit olid aastate jooksul tihedalt läbipõimunud ning Parex muutunud täielikuks korruptsioonipesaks. Üksnes 17 päeva jooksul enne valitsuse otsust erakorralisel istungil 3.12.2008 võtta panga suuromanikelt Valeri Karginilt ja Viktor Krasovitskilt nende viimased aktsiad ning saada seeläbi 84,83% aktsiate omanikuks, jõudis pangast välja voolata 260 milj. latti.
Panga suuromanikel ja juhtidel V.Karginil ning V. Krasovitskil jäi ka suurem osa nende varandusest alles. Selgus, et isegi panga arvukast sõiduautode pargist olid ülikallid mudelid seletamatul kombel haihtunud.
Avaliku sektori kulutuste kokkutõmbamine on kahe otsaga. Ühtepidi aitab see eelarvet tasakaalustada, kuid teistpidi halvendab teenuseid ning suurendab üldist töötust veelgi. Lisanduvad töötud ei haihtu kusagile nagu lumi kevadpäikese käes vaid tekitavad uusi lisakulutusi ning probleeme.

JA on pidanud vajalikuks märkida eraldi ära oma parteilise kuuluvuse. Järelikult tegmist ei ole haridusministri, kaitseministri, füüsiku või filosoofi maailmavaateliste mõtetega vaid eelkõige partei ideoloogia esitamisega. IRL-i ja Reformi ideoloogiliseks vundamendiks on usk neoliberalismi ehk turufundamentalismi, mis peaks nagu jumal kõik probleemid lahendama. Teiseks ideoloogiliseks alussambaks on siis JA kirjatüki alusel: ,,Otstarve pühendab abinõu!''
Mõlemad kokku annavad ideoloogia, mis mõtleval inimesel ajavad kananaha ihule. Või huntide seas olles tuleb koos nendega ulguda?

K.Kõusaarele palju tänu ,,dissidentliku’’ artikli eest. Neoliberalismi lihtsustatud versiooni (madalad maksud sh. rikastele, turg reguleerib kõike) ehk turufundamentalismi toetanud 164 255 valijat on ühtepidi suur arv, kuid teistpidi vaid 18% valimisõiguslike kodanike üldarvust. Järelikult turufundamentalistlik mõtteviisi toetajad ühiskonnas ei domineeri ja kui mitte varem, siis vähemalt järgmine masu aktiviseerib ka mitteturufundamentaliste.
Status quo toetajatele mõjus ka aruka, kuid kitsi ja üksnes raha võimu uskuva taluperemehe kombel kokku pandud programm. Tõenöoliselt läheb enamusele praegustele värsketele linnaeestlastele arhailine mõtteviis paremini peale kui ,,linnavurledest'' sotsialistide kahtlane kraam.
Ükski puu ei kasva taevani ning miski ei progresseeru lõputult, isegi rumalus vist mitte.

Lisaks kurjuse levitajatele on nüüd siis ka kurjuse allikas leitud - seekord mitte rahvusvaheline imperialism ja neli aastaaega vaid hartad ja EL-i direktiivid.
Soov, et riik oleme meie ja et rohkem võiks olla kodaniku ühikonda on normaalne. Kuid mis on kodaniku ühiskond ja mis on üldse ühiskond? Kas ühiskond on reguleerimata kooslus, kus tugevamad pistavad nõrgemad pintslisse ja vanad, haiged jm. kasutuskõlbmatud lisakulu tekitajad tõstetakse tare taha lumehange? Ühiskonna mõttest saadi aru juba Eesti külakogukonnas sadu aastaid tagasi. Otsest maksu küll ei olnud, kuid kaudselt pidi maksma iga kogukonna liige, sest vallasandiks tunnistatule pidid kõik kogukonnaliikmed korda mööda peavarju ja kõhutäidet andma.
Küünte ja hammastega oma raha iga sendi kaitsjad unustavad ära, et nad ei ole seda hankinud mitte inimtühjas kõrbes ning mitte ainult tänu oma tublidusele ja õnnele vaid igal ühiskonna liikmel on otsene või kaudne panus nende heaolu tekkimisse. Kui ühiskonnas lastakse vahedel liiga suureks kasvada, siis ajalugu näitab, et varem või hiljem hakkavad pead giljotiinikorvi kolksatama. Lääne arenenud ühiskondades on sellest ammu aru saadud ning loomulikuks peetakse, et paremini edasijõudjad panustavadki rohkem ühiskonda kui vähemedukad. Kahjuks Eesti ühiskonnas domineerib ikka veel mogri-märdilik mentaliteet.

K. Kallas näib olevat avastanud lõpuks ka puuduste ,,konkreetse'' süüdlase e. riigi ja veel ,,konkreetsema'' kurja haldusaparaadi. Ta unustab vaid ühe pisiasja - tema enda erakond ongi seda süüdlast riiki pikka aega juhtinud või siis osalenud juhtimises. Ka kuri haldusaparaat on suures osas sama erakonna otsese või kaudse taktikepi all töötanud.
Võib-olla ühines K.Kallas oma põhimõtetele mittevastava erakonnaga hetkelises meeltesegaduses või on tegemist poliitikasse iga hinna eest pürgivate tühjade tünnide kõminaga?

Tundub, et aetakse segi põhjused ja tagajärg ning seni kuni üritatakse võidelda tagajärjega s.t. rahvaarvu vähenemisega, siis see on nagu põhjata vaadi täitmine. Nüüdseks 20 aasta jooksul on ühiskonda ehitatud loosungi all ,,Saame vabaks ja rikkaks'' s.t. Prantsuse revulutsiooni lipukirjas vabadusele lisaks olnud võrdsus ja vendlus on asendatud rikkusega. Standard on kunstlikult kõrgeks pumbatud ja ei vasta meie tegelikele ressurssidele ja tuleb tunnistada tõde, et suudame ,,toita'' vaid sellele ressursile vastavat rahvaarvu. Suurem laste arv ja migrandid töökohti s.h. konkurentsivõimelise palgaga töökohti automaatselt juurde ei too. Väga piiratud ressursiga ühiskonnas, kus motoks on rikkus, kuid unustatud võrdsus ning vendlus, töötuid patrioote/isamaailu hoidlejaid vaevalt õnnestub aretada.