Eesti Päevaleht

Väga hea, tasane ja tähelepanelik artikkel. Samal ajal kui avalikult lüüakse lokku selle ümber, et kuidas ja miks see küll nii on, et meil on suur vahe meeste ja naiste palkade vahel, on olukord ühiskonnas enamasti selline, et isegi nooremad ja haritumad inimesed peavad võrdõiguslikkuse küsimust pigem nalja-asjaks. Kedagi ei hämmasta, et kui on juttu naistest, siis tuuakse kommentaariumides kohe välja raskekahurvägi: vana, paks, kõrendlik vms. Naistesse suhtutakse kui ühiskondlikku omandisse. Kellelegi ei tule pähe, mees"tegijatest" sel sel moel rääkida. Nii ei puutu ju enamike elusituatsioonide juures üldse asjasse, kas kõnealune isik on mees- või naissoost.

Arusaadav arvamus. Mina ei ole noor tagasitulija, aga olles harjunud Saksamaal suurtes linnades, Münchenis ja Berliinis hästi töötava ühiskondliku transpordiga, ja muidugi ka rongiliiklusega saan väga hästi aru, millest autor räägib. Ka mina tunnen ennast väga tihti Eestis valge varesena, sest minu vanuseklassi inimesed siin bussiga ei sõida, või siis nad kuuluvad ühsikondlike probleemgruppide hulka. Loodan mingagi, et meie elu ühisnimetaja muutuks pisut paindlikumaks kui seni kehtinud "maja ja auto", mis elu sisu mudelina vähegi nõudlikumat iniemste ikka präiselt ei rahulda.
Rahulolematu olen eelkommenteerija suhtes. Selline natuke paremal tasemel kommentaar, mille motoks võiks pidada: "kes sa üldse selline oled, et arvamust avaldama tuled".
Me teame tänapäeval kõik, mida tähendab väljend "elukvaliteet". See ei ole varjatud väljend selle kotha, et tahetakse rohkemat. Võib tõepooels tahta viisakaid jalgrattateid, ronge, normaalseid puhtaid busse, kus sa ei pea ennast tundma nagu kilu karbis. See on üks osa elukvaliteedist, mida me kõik tunneme ja hindame, kui oleme elanud mingi osa ajast mõnes kõrgema elukvaliteediga riigis kui Eesti. Ja et meie heade noorte inimeste lahkumine meile tõesti probleem on, siis ei ole mingit mõtet nende/meie üle ironiseerida. Ei, nad ei jääks vait kui nad saaks veel suurema auto ja veel suurema maja veel kaugemal linnast, kuhu nad peavad päeval oam leiba teenima sõitma. Nad/me koguni tahaks, et me saaks õhtul pärast tööd samas linnas minnna välja sööma või kohvi jooma, tuttavatega kokku saama, kinno, ja võibolla näiteks pärast seda rattaga koju.

Väga tubli, Kadri Ibrus!
Meie ise olemegi need inimesed, kes peavad looma oma riigis õhkkonna, kus ei sallita, tõepoolest ei sallita rahva poolt selliseid tegusid nagu me Kadri Ibruse artklites Julia kohta lugenud oleme. Ja kui ka enamik inimesi ehk ütlekski, et ei ole kena nii käituda, siis ka sellega lepib enamik meie inimesi kui veel ühe "elu ongi niisugune" näitega, et neid nõrku ja hättasattunuid inimesi keegi ei aita. Ja et seadus nende kohta ka justkui ei kehti. Tuleb nõuda vastust sotsiaalosakonnalt, ja ministeeriumilt, ei tohi jätta järele! Lugedes, mis "tööd" tehakse Lasnamäe linnaosa sotisiaaloskonnas, võttes veel arvesse seda, et nad püüdsid keelata EPLil üldse ära nende tegevuse kritiseerimise (see oli ju sama juthumi najal?), meenub eriti mõnitavalt hiljutise valimiskmapaania Edgar Savisaare suur "No pasaran!" Lasnamäel.
Kadri Ibrus on lugupidamist vääriv uuriv ajakirjanik, loodan, et veel paljud kolleegid võtavad temast eeskuju ja käärivad käised meie ühiskonna valupunktide suhtes üles. Mis kõige valusam on, ongi ju möödavaatamine konkreetsest, "väikesest" inimesest. See toidabki meie ühsikonnas levinud jõhkrat tooni.

On väga oluline, et inimesed seisaks oma õiguste eest. Kui me enam ei usu, et iniemstega tohib käituda seadusevastaselt, ja usume, et seadused on olemas ja kehtivad kõigi kohta, siis muutubki selline ümberkäimine inimestega võimatuks. Kui me ennast ei kaitse seaduse jõul, siis oleme kõik ühiselt süüdi ja meie ümber õilmitseb edasi selline käitumine, nagu väga usutavalt kirjeldatud Põhja-Tallinna Linnaosa valitsusest.
Jõudu ja kindlat meelt, proua Krainikova!

Kui hea on sellist, tarka ja inimlikku, artiklit lugeda. Oleks ma rohkem jaapanlane, siis ma suudaks jätta lisamata "eriti tänapäeva Eesti ajakirjanduses".