Eesti Päevaleht

Islandi vulkaanipurse tegi NATO välisministrite Tallinna-kohtumisest tõelise logistikaharjutuse, kuid kohtumine läks igati korda, kirjutab välisministeeriumi 1. poliitikaosakonna peadirektor Margus Kolga.

Praeguse strateegia kohaselt on NATO peamine eesmärk säilitada rahu ning tugevdada Euro-Atlandi regiooni julgeolekut ja stabiilsust, kirjutab Eesti Entsüklopeediakirjastuse toimetaja Tiit Noorkõiv.

Hea meeskond ja paindlikkus tagab edu, kirjutab NATO välisministrite mitteametliku kohtumise Eesti korralduskomisjoni aseesimees Heiti Mäemees (välisministeerium).

Kuigi ÜRO on ajast maha jäänud ja jõutasakaal organisatsioonis hakkab muutuma, on ta jäänud suurimaks rahvusvahelise suhtluse foorumiks ja tema põhikiri on endiselt aluseks riikidevahelistele suhetele, kirjutab kolonel Meelis Kiili, Eesti kaitseatašee USA-s.

Kuigi ei ole võimalik välistada ohte, saame oma julgeolekut kindlustada. Julgeolekupoliitika kahe traditsioonilise peamise alustala, välis- ja kaitsepoliitika kõrval tähtsustuvad üha enam teised valdkonnad, kirjutab välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonna peadirektor Lauri Lindström.

Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist lahkusid Venemaa Föderatsiooni relvajõud meie riigist, võttes kaasa pea kogu oma sõjatehnika. Seetõttu tuli Eesti kaitseväel enda varustamist alustada sisuliselt nullist, kirjutab kaitseministeeriumi hangete asekantsler Martin Hurt.

Uus õppeaasta toob Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustele rea muudatusi nii struktuuris kui ka läbiviidavate kursuste loetelus, kirjutab Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem kolonel Aarne Ermus. KVÜÕA ja KV lahingukooli liitmisega koondatakse kaitse-väe haridust andvad struktuuriüksused ühtse juhtimise alla. Käesoleva aasta sügisel alustab KVÜÕA ka kahe uue kursusega, mis on mõeldud ohvitserikandidaatidele, kellel kõrgharidus on juba omandatud.

2004. aastal hakkas MTÜ S-Keskus väljaandena ilmuma kümneköitelisena planeeritud koguteos „Sõja ja rahu vahel”, mis käsitleb eesti rahva, Eesti riikluse ja eesti meeste saatust Teises maailmasõjas ja pärast sõda kuni 1956. aastani.

Alates juunist 2010 on kõigil huvilistel võimalik tutvuda Eesti sõjamuuseumi uue püsiekspositsiooniga.

Lääneriikide katsed end Lähis-Ida propagandasõjas maksma panna on ajanud asja ainult hullemaks, kuid ometi on see sõda võidetav, väidab Philip M. Taylor, Leedsi ülikooli õppejõud ja propaganda ajaloost rääkiva raamatu „Munitions of the Mind” autor.

Uut tüüpi impeeriumid ei hoia oma liikmeid kinni füüsilises ruumis, vaid virtuaalses teaberuumis, kirjutab Ukraina kommunikatsiooniekspert Georgi Potšeptsov. Praegust teabe- ja virtuaalressursside suurendamist võib tema arvates võrrelda omaaegse relvastuse võidujooksuga.

Poola idauuringute keskuse Venemaa osakonna juhataja Marek Menkiszak tõdeb, et Venemaa propagandarünnakud Poola vastu intensiivistuvad tavaliselt ajalooliste sündmuste aastapäevade paiku. Teise maailmasõja puhkemise 70. aastapäeva eel ja järel võis Venemaa poolt täheldada piitsa ja prääniku taktikat.

Eestile suunatud mõjutustegevus käib täie hooga ja kindlasti loodavad sellesse investeerijad, et nende kulutused tasuvad end ära. Mida jääb üle teha Eesti riigil ja ühiskonnal? Kõige tähtsam on mitte lasta end propagandavaledega mõjutada ja mitte lasta end provotseerida võitlusse vastase valitud tandril ega vastase valitud relvadega, kirjutab Andres Kahar.

Infosõja etturid on ajakirjanikud, kes sarnaselt malemänguga on küll teatavaks tulemüüriks, kuid erinevalt malest ei ole nad mängu nõrgemad nupukesed, kirjutab Ainar Ruussaar. Nende olulisust näitab avalikkusele esitatavate terminite kasutamine ja teatud tsunftisisestest kokkulepetest kinnipidamine, olgu selleks siis eetika, allikakaitse, enesetsensuur või toimetuste poliitika.

Mõjutustegevuse kui äärmiselt laialivalguva ja eriilmelise nähtuse rahvusvahelises õiguses ühe tervikkonventsiooniga reguleerimine ei ole lähiajal tõenäoline, kirjutab Arnold Sinisalu. Ent kõige tõsisemate kuritegude puhul, milleni võib viia mõjutustegevus, on olemas regulatsioon ja juba ka arvestatav kohtupraktika.

Küberohu olemasolus ei kahtle eeldatavasti enam keegi. Vähemalt mitte julgeoleku või infotehnoloogia valdkonnas tegutsevad spetsialistid.

Kõigi eriteenistuste peamine ülesanne – varustada oma riigi juhtkonda otsuste tegemiseks vajaliku teabega – on üsna laialt teada. Mõned riigid kasutavad oma eriteenistusi peale tuleviku ennustamiseks vajaliku info kogumise ka tuleviku endale meelepärasemaks vormimiseks. Eriti pikaajalised traditsioonid on selles olnud Venemaal, neist kirjutab Ivo Juurvee.

Kui NATO juhitud rahvusvahelised julgeolekuabijõud (ISAF) inforuumis peetavat lahingut ei võida, siis ei suudeta ka Afganistanis peale jääda, leiab Thomas Elkjer Nissen.

Rahvusvahelisest arengukoostööst ülevaate teinud Riina Kuusik märgib, et alates 1990. aastatest iseloomustab seda eeskätt keskkonnasäästlik ja inimesekeskne mõtteviis.

2009. aastal vajab ÜRO andmeil maailmas humanitaarabi üle 30 miljoni inimese, mida on peaaegu viiendiku võrra rohkem kui aasta varem, kirjutab Priit Turk. Humanitaarabi eesmärk on operatiivselt tagada inimelude päästmine, abistada katastroofides kannatanuid ja võimaldada neile inimväärseks eluks vajalikud tingimused.

Eesti diplomaatide kooli juhataja Ekke Nõmm nendib, et kui praegu jagab Eesti oma reformikogemusi Euroopa Liidu naaberriikidele, siis mõne aasta pärast ei pruugi meie kogemusi enam kellelgi vaja minna. Juba praegu tuleks keskenduda uute ja laiahaardelisemate arengukoostöö valdkondade arendamisele.

ÜRO julgeolekunõukogu võttis 2000. aastal vastu resolutsiooni 1325, mille järgi kohustuvad ÜRO liikmesriigid arvestama naiste erilist haavatavust sõjaolukorras, aga ka suurendama naiste osakaalu konfliktide lahendamisel. Riina Kionka kirjutab sellest, kuidas on edenenud nende põhimõtete rakendamine.

NATO/PfP usaldusrahastud loodi kümne aasta eest, et aidata partnerriikidel ladustatud jalaväemiine hävitada. Aja jooksul on usaldusrahastute haare järjest laienenud. Eesti on usaldusrahastutesse investeerinud alates 2002. aastast. Usaldusrahastute tegevusest annab ülevaate Liina Areng.

Tänavu sügisel möödub kümme aastat päevast, mil algasid esimesed kõrgemad riigikaitsekursused. Aastate jooksul on kursused üha rohkem populaarsust kogunud ja nüüdseks on need läbinud 885 inimest. Nemad teavad, mida tähendab riigi kaitse.

Viimase aasta jooksul on NATO korraldanud Balti riikide õhuruumis mitmeid õhuväeharjutusi. Need pakuvad osalistele väärtuslikku väljaõpet ja tugevdavad Balti riikide relvajõudude võimeid, kirjutab kindral Roger Brady.

Eesti vetes septembri esimeses pooles korraldatud miinitõrjeoperatsioonil Open Spirit osalesid kümne riigi üksused, kahjutuks tehti 60 lõhkekeha. Miinitõrje- ja miinisõjavõime arendamine on Eesti mereväe põhitegevusala, Eesti osaleb aktiivselt ka Läänemere-äärsete riikide miinitõrje-alases infovahetuses. Miinitõrjeoperatsioonidest kirjutab Ingrid Mühling.

Külm sõda on muutunud kuumaks - seda nii akadeemilise uurimise kui ka ajastu sisu laiemale avalikkusele selgitamise tasemel, kirjutab Kristjan Luts.

Meie kaitseväe tugevus ja efektiivsus sõltuvad eelkõige meie ohvitseride professionaalse ettevalmistuse tasemest ja nende juhtimisoskustest, kirjutab Aarne Ermus. Seetõttu on meie kaitseväe jaoks ohvitseride valik, nende hariduse kvaliteet ja selle pidev arendamine keskse tähtsusega.

Kogu sõjaväelise hariduse andmine koondub tulevikus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste struktuuri. Eelolevatest muudatustest teeb ülevaate Andres Anvelt.

Kõrgem sõjakool ei erine teistest kõrgkoolidest mitte ainult selle poolest, et õppurid kannavad vormi ja kehtib kaitseväeline kord. Õppetöö korraldusest, väliõppustest ja kadetikogu tegevusest kirjutab Ragnar-Aleksander Jõgi.

Keeleõpe on kaitseväes keskse tähtsusega: kõrgtasemel keeleoskus aitab saavutada riikide koostegutsemisvõimet ja on rahvusvahelise koostöö alus. Kaitseväe keelekeskuse tööst kirjutab Epp Leete.

Rauno Sirk kirjutab, et NATO integreeritud õhukaitsesüsteem on alliansi kollektiivkaitse nurgakivi – Eesti on üks osa sellest. Eesti panus NATO integreeritud õhukaitsesüsteemi on õhuväe radarid ja juhtimiskeskus.

Nüüdisaegne õhuväe ohvitseride eri riikides eri aegadel omandatud haridus on õhuväe väljaarendamisel osutunud omaette proovikiviks. Möödunud aastal Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste kõrgemas sõjakoolis käivitunud õhuväe õppesuund peaks panema aluse Eesti oma õhuväe ohvitserkonna järelkasvule, kirjutavad Mark Trubok ja Urmet Tomp.

Balti kaitsekolledži esimeseks ülemaks olnud nüüdne erubrigaadikindral Michael H. Clemmesen osutab, et kuna rahvusvaheline majanduskriis on nõrgendanud ka Venemaad, võib see lühiajalises plaanis Balti riikide julgeolekule kasuks tulla. Venemaa-Gruusia sõja järel on ilmnenud aga selge vajadus tugevdada Põhja-Atlandi lepingu artikli 5 usaldusväärsust.

Ukraina kommunikatsioonieksperdilt Georgi Potšeptsovilt on eesti keeles ilmunud raamat „Strateegiline sõda”. Seda arvustab Agu Uudelepp.

Ameerika Ühendriikide sõja- ja kultuuriajaloolase Peter Pareti toimetatud kogumik „Nüüdisaegse strateegia kujundajad Machiavellist tuumaajastuni” annab laialdase läbilõike lääne kultuuriruumi strateegilise mõtte ajaloost. Teost tutvustab Holger Mölder.