Kui europiidne rass nii Vanas kui Uues Maailmas ei loobu enesehävituslikust tendentsist: negatiivne iive, multikultuursuse propageerimine, anarhiani küündiv kõikesallivus etc, siis 21.sajandi lõpuks on latiinod üle võtnud kogu Põhja-Ameerika, moslemid Euroopa ja Venemaa Euroopa osa ning Hiina Venemaa Aasia osa.
Üheks maailma jõukeskuseks kujuneb Hiina, kelle tänane rahvaarv on 1,3 miljardit ja kuna ta on loobumas Hiinas vihatud 1-lapse-poliitikast, siis sajandi keskpaigaks nende arv kahekordistub.
Teiseks maailma jõukeskuseks kujuneb aga islamimaailm, keda tänases maailmas on samuti veidi üle miljardi ning kelle arvukus samamoodi sajandi keskpaigaks kahekordistub. Kuigi põhilised islamiriigid on Afganistan, Albaania, Alžeeria, Bangladesh, Bosnia, Egiptus, Indoneesia, Iraak, Iraan, Jordaania, Kosovo, Liibüa, Malaisia, Maldiivid, Nigeeria, Pakistan, Palestiina, Saudi Araabia, Somaalia, Sudaan, Süüria, Türgi, Usbekistan, liidab Islamikonverentsi Organisatsioon OIC juba 55 riiki, mis tähendab, et islam on kolonsatsiooni maailmas juba oluliselt laiendanud.
Kasutades ära Euroopa riikide üliliberaalset seadusandlust on islami kolonisatsiooni põhiliseks vahendiks asüülitaotlused, millest valdav enamus ka rahuldatakse. Tagasi saadetakse üksikud. Parimal juhul 20-st üks („Eesti Päevaleht” 23.08.2006). Teiseks oluliseks legaalse immigratsiooni vahendiks aga kasutab moslemimaailm sihikindlalt võtteid, mida võib autuks pidada. Nimelt Euroopas sündinud ja täiskasvanuks sirgunud moslemid saadetakse abielluma esivanemate sünnikodudesse ning perekondade ühendamise sildi all kasvavad moslemi kogukonnad Euroopas lausa aritmeetilises progressioonis („Eesti Päevaleht” 01.04.2002). Lisaks kasutavad moslemid aktiivselt nn.sünnitamisturismi (20% sünnitustest) Iirimaal, sest seal sündinud laps saab automaatselt Iiri kodakondsuse ja selle sündinud lapse kaudu automaatselt ka tema vanemad ja õed-vennad („Eesti Päevaleht”13.04.2004).
Aga loomulikult kasutatakse muidki legaalseid võimalusi. Piisab vaid enda tunnistamiseks homoseksualistiks ning Rootsi võtab kõik vastu, enamgi veel: ta reklaamib antud võimalust oma meedias („Eesti Päevaleht” 28.04.2004) ning loomulikult on üldlevinud valeandmete esitamine. Väidetavalt vajab tegelikul asüüli vaid 5% vastava taotluse esitanutest.
Lisaks Euroopa poolt lahkelt pakutavate legaalsete võimaluste kõrval kasvab aga kuust kuusse ja aastast aastasse illegaalne immigratsioon (nn.paadipõgenikud), millel on neli põhilist marsruuti: Hispaania, Itaalia, Bosnia ja Kreeka. Neist viimased kolm on põhiliselt läbisõiduhoovid, esimene aga suunab viimasel ajal enamus põgenikud Kanaari saartele. EL tahab küll vähemalt Balkani immigratsioonikanalit sulgeda, sest see toob Euroopasse vähemalt poole illegaalsete immigrantide kogumahust iga-aastasest hinnanguliselt miljonist inimesest („Eesti Päevaleht” 16.03.2001), kuid on jõuetu.
Samas on aga väär ette kujutada, et kolonisatsioon kujutab endast ette vaid vaeseid ja näljaseid immigrante, kes on tulnud otsima paremaid elamistingimusi, millest on kujundatud domineeriv „aksioom”. Sisuliselt on nad vaid etturid, endastmõista muidugi vajalikud etturid. Moslemimaailm on toonud Euroopasse üle ka oma panganduse, mis teeb oma meetodite tõttu (madal intress) võidukäiku („Ärileht” 24.01.2007) ja nende investeerimisfondid on kavandanud aastaks 2015 paigutada Euroopa kinnisvarasse 16 miljardit eurot. Sisseostude nimekirja tipus on Saksamaa(„Eesti Päevaleht” 14.09.2006). Tõdegem, et EL tippude jaoks raha ei haise.
Reeglina elavad moslemid suhteliselt sõbralikult (kui perioodilised rahutused ja enesekindlad põhjendamatud nõudmised välja arvata) koos põliselanikega, oodates, kuni neid on pool elanikkonnast. Seejärel on täieliku domineerimise saavutamine vaid paari põlvkonna küsimus. Seda on juba mitmel pool juhtunud(„Eesti Päevaleht” 11.02.2006). Üheks täiendavaks vahendiks on „läänedemokraatia" abil islamiparteide võidukäik kohalikesse parlamentidesse, mõjutamaks seni ilmalikku/kristlikku maad muutmaks šariaadiseadustele tuginevaks islamiriigiks („Eesti Päevaleht” 03.01.2006), alternatiivina aga alustavad moslemid kristlaste etc vastu pidevaid ja aastaid järjepanu kestvaid tapatalgusid („Eesti Päevaleht” 21.06.2000).
On muidugi tõsiasi, et Wall Streeti kuningate ja EL tippude järeltulijate näol püsib europiidne rass analoogiliselt tänaste Euroopa vürstiriikide (Andorra, Liechtenstein, Luksemburg, Monaco) näol edasi, kuid mitte kuigi kaua.
Endastmõista puudub vajadus prognoosida, milliseks kujunevad Hiina ja islamimaailma vahekorrad 22.sajandi maailmas. Sõbralikud need igatahes olema ei saa, sest juba täna vaenavad moslemid hiinlasi, kes nende asustusalas vähemuses on („Eesti Päevaleht” 28.01.2008).