On üldteada, et Eesti oli ajal, mil kuulusime Nõukogude Liitu, suur rahvaste läbisõiduhoov. Suur osa saabunutest ilmestab Eesti rahvastikku praeguseni. Alljärgnev ülevaade on refereeritud „Eesti Statistika” kuukirjast number 10.
Teise maailmasõja lõpul hinnati Eesti rahvaarvu praegusel haldusterritooriumil 1945.aasta 1.jaanuari seisuga 854 000-le.
44 aastat hiljem andis 1989.aasta rahvaloendus Eesti alaliste elanike arvuks 1 565 662.Neist 406 628 olid sündinud väljaspool Eestit.
Sama rahvaloenduse andmetel elas Eestis 233 865 mitte-eesti rahvusest inimest, kes olid sündinud Eesti praegusel territooriumil.
Rahvaarvu juurdekasvust andis sõjajärgsel perioodl suurema osa rahvastikuränne Eestisse. Rahvastiku loomulik iive oli aastatel 1945 – 1988 vaid 228 358 inimest, neistki oli enamik mitte-eesti rahvusest immigrantide järglased. 1958 -1988.aasta loomulikust iibest (175 868 inimest) oli eestlaste loomulik iive vaid 37 619 inimest (see tähendab 21,4%)
saabus Eestisse väljaspoolt Eestit linnalistesse asulastesse elama keskmiselt 29 889 ja lahkus neist väljapoole Eestit 19 380 inimest aastas, seega aasta keskmine rändesaldo Eesti linnade ja alevite kasuks oli 10 509 inimest. Kõige enam saabus migrante just 1946. ja 1947.aastal (kokku 77 331) ja kõige vähem 1949.aastal (22 460).
Linnalistesse asulatesse sisserände peamisteks Eesti-välisteks lähtekohtadeks olid sel perioodil Vene Föderatsiooni loode-, kesk- ja põhjapiirkonna oblastid, eeskätt need,mis asuvad geograafiliselt Eestile lähemal ja kus elas varem hulgaliselt eestlasi ning Eesti olusid tundvaid inimesi.
Tunduvalt rohkem kui järgnevatel perioodidel asuti Eestisse ka nendest kaugematest kohtadest, kus elas rohkem eestlasi. Paljud nn. liidueestlased, samuti 1944.aasta lõpul Vene Föderatsiooni koosseisu võetud Eestile kuulunud Petserimaal ja Narva-tagustel aladel elanud eestlased ja ka mitte-eestlased asusid elama Eestisse. Eestisse saabus palju mitte-eestlasi ka piirkondadest, mis olid sõja ajal eriti kannatada saanud.
Migrandid siirdusid peamiselt sinna, kuhu suunati riiklikud kapitalimahutused, kus toimus hoogne elamuehitus, taastati ja laiendati tootmistegevust, seda eeskätt üleliidulistes huvides.
Oluline koht Eesti sõjajärgses rahvastikukasvus kuulub ka Ukrainale ja Valgevenele.
saabus Eestisse elama keskmiselt 29 873 ja Eestist lahkus 23 773 inimest aastast, seega oli aasta keskmine rändesaldo 6100 inimest Eesti kasuks.
Kõige rohkem oli saabunuid 1956.aastal – 40 471(rändesaldo 11 612). Järgnevatel aastatel saabunute arv pidevalt vähenes, olles 1960.aastal 23 367 (rändesaldo 1491).
Kõige rohkem saabus aastatel 1956 – 1960 Eestisse migrante Vene Föderatsiooni Leningradi ja Pihkva oblastist, Peterburist, Krasnojarski kraist, Novosibirski, Tveri ja Kaliningradi oblastist ning Komist. Peale Ukraina ja Valgevene oli märkimisväärne sisseränne ka Lätistja Leedust.
saabus Eestisse elama keskmiselt 22 312 ja lahkus Eestist mujale elama 14 212 inimest aastas, seega oli aasta keskmine rändesaldo 8100 inimest. Seda perioodi iseloomustab võrdlemini stabiilne sissreänneja väljarände oluline vähenemine, mis põhjustab küllaltki suure rändesaldo.
Võrreldes eelneva 5-aastase perioodiga vähenes sisseränne 25,3% võrra, väljaränne aga 40,2% võrra, kuna rändesaldo suurenes 32,8% võrra.
Sisserände üldmahus vähenes Vene Föderatsiooni osatähtsus ning suurenes Ukraina, Valgevene, Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia liiduvabariikide osatähtsus. Vene Föderatsiooni puhul saabus endiselt kõige arvukamalt inimesi Eestisse elama Leningradi ja Pihkva oblastist ning Peterburist. Võrreldes eelneva perioodiga vähenes sisseränne Lätist ja Leedust.
tuli Eestisse elama keskmiselt 27 178 ja lahkus Eestist mujale elama 18 680 inimest aastas. Aasta keskmine rändesaldo oli 8498 inimest. Järsk sisserände tõus toimus 1968.aastal ja see jäi kõrgeks 1972.aastani.
Et väljaränne nii järsult ei suurenenud, ületas aastane rändesaldo 1968-1970.aastal juba 11 000 piiri. Sisserände üldmahus vähenes Vene Föderatsiooni ning suurenes oluliselt Ukraina ja Kesk-Aasia osa. Suurenes sisseränne ka Lätist, kuid vähenes Leedust.
saabus Eestisse elama keskmiselt 26 078 ja lahkus siit 19 726 inimest aastas, aasta keskmine rändesaldo oli Eestile 6352 inimest. 1972.aastal vähenessisseränne oluliselt ning jäi enam-vähem samale tasemele kogu perioodi lõpuni. Väljaränne püsis stabiilsena, suurenedes veidi 1974. ja 1975.aastal, rändesaldo aga langes pärast 1970. aastat järsult.
Võreldes eelneva perioodiga vähenes sisseränne Eestisse 4,0% võrra, väljaränne aga suurenes 5,6% võrra, mistõttu rändesaldo vähenes koguni 25,3% võrra. Sisseränne vähenes eeskätt seetõttu, et piirati volgasakslaste sisserännet Kesk-Aasia vabariikidest.
Veidi suurenes Vene Föeratsiooni, Ukraina, Valgevene ja Moldova osatähtsus, vähenes aga Kesk-Aasia osatähtsus. Sisseränne Lätist veidi vähenes, Leedust saabus migrante peaaegu sama palju kui eelneval perioodil.
saabus Eestisse elama keskmiselt 22 853 ja lahkus Eestist 17 173 inimest aastas. Aasta keskmiseks rändesaldoks kujunes 5680 inimest. Sel perioodil ilmnes jätkuv Eestisse sisserände vähenemise tendents, kuid ka väljaränne vähenes 1977. ja 1980.aastal järsult, rändesaldo aga tõusis 1974-1975.aasta tasemega võrreldes.
Sisserände vähenemine toimus just Vene Föderatsiooni tõttu, kuna NSV Liidu keskvõimu plaanipoliitikaga püüti piirata tööjõu äravoolu piirkondadest, kus tööjõudefitsiit oli hakanud majanduse arengut pidurdama.
Sisseränne Ukrainast jäi aga eelmise perioodi tasemele. Suurenes ka väljaspool NSV Liitu asuvate riikide, Taga-Kaukaasia vabariikide ja Usbekistani osatähtsus, vähenes aga Kasahstani ja teiste Kesk-Aasia vabariikide osatähtsus Eestisse sisserännanute üldarvus.
tuli Eestisse elama keskmiselt 19 045 ja lahkus mujale elama 13 415 inimest aastas, Aasta keskmine rändesaldo oli 5630 inimest. Sel perioodil jätkus nii sisse- kui väljarände pidev vähenemine, rändesaldo jäi lõppkokkuvõtteks peaaegu endiseks.
Tunduvalt vähenes Vene Föderatsiooni, Valgevene, Kasahstani ja Kõrgõzstani osatähtsus sisserände lähtemaana, järsult tõusis väljaspool NSV Liitu olevate riikide osatähtsus, tunduvalt ka Ukraina ning vähesel määral ka Moldova, Taga-Kaukaasia vabariikide, Turkmenistani, Tadžikistani ja Usbekistani osatähtsus.
registreeriti Eestis elukoha järgi sisse keskmiselt 14 076 väljaspoolt Eestit saabunud ja elukohast välja 12 574 Eestist mujale elama läinud isikut. Seega oli aasta keskmine rändesaldo 1502 inimest. Võrreldes eelmise perioodiga vähenes sisseränne 26,1% ja väljaränne 6,3% ningmigratsioonisaldo koguni 73,3% võrra. Sisseränne vähenes järsult aasta-aastalt, väljaränne aga püsis peaaegu samal tasemel, mistõttu rändealdo langes 6112-lt 1986.aastal miinus 4021-ni 1990.aastal.
Eriti vähenes Ukraina osatähtsus Eestisse sisserändes, suurenes aga tunduvalt väljaspool NSV Liitu olevate riikide osatähtsus.
vähenes migratsiooni piiramise tulemusel järjest nende arv, kes said elamis- ja tööloa Eestis. Eesti ei vajanud enam sissetoodatavat tööjõudu ning põhiliseks sisserände liigiks kujunes pereränne.
Sel perioodil registreeriti Eestis sisse keskmiselt 3714 väljastpoolt Eestit saabunud ja elukohast välja 22 260 Eestist lahkunud isikut. Seega kujunes aasta keskmine rändesaldo negatiivseks – 18 546 inimest.
Võrreldes eelneva perioodiga suurenes sisserändes Vene Föderatsiooni ja Gruusia ning veidi ka Armeenia, Tadžikistani ja Usbekistani osatähtsus, vähenes aga Ukraina,Valgevene, väljaspoolt endist NSV Liitu olevate riikide, Kasahstani, Turkmenistani ja Moldova osatähtsus.
Rahvaloenduste ja rahvastikumigratsiooni andmed kummutavad täielikult naaberriigi mõningate poliitikute väited, nagu oleksid Eestis elavad venelased ja teised mitte-eestlased Eesti põliselanikud. Põliselanikke on nende seas võrdlemisi vähe.
Eestisse saabus migrante kõikjalt üle Venemaa ja teistest NSV Liitu kuulunud vabariikidest ning Eestis sündisid neil ka järglased.