Eesti vastuvõtu Euroopa rahvaste vennalikku perre otsustavad venelased. Nende kaebused rahvuslikust rõhumisest on jõudnud kõrvadeni, kuhu nad määratud olidki: rahvusvaheliste organisatsioonide liidriteni. Möödunud nädalal kohtusid Eesti ajakirjanikud Strassbourgis, Euroopa Nõukogu peakorteris selle maja perenaise, peasekretäri Catherine Lalumiere’ga. Sotsialistist prantslanna selgitas võluva naeratuse saatel, et kuigi eestlaste jaoks võivad venelased kolonistidena tunduda, on neilgi inimõigused: „Venelased, kes on sõitnud Balti riikidesse, arvasid, et nad on seal kodus. Teie suhtumine on neile psühholoogiline šokk.”
Euroopa Nõukogu – see on Euroopa südametunnistus. Nii defineerib end tuhande ametnikuga, 197-miljonilise naelsterlingise aastaeelarvega masinavärk. Moesõnaks praegustel istungitel on „minoriteedid”. Kaitstakse kõikvõimalikke vähemusi: usulisi, seksuaalseid, rahvuslikke. Eestile, kes nii väga tahaks saada selles Südametunnistuses täievolilise liikmena esineda, esitatakse alati esimesena küsimus: aga miks te venelasi diskrimineerite? Milline on teie kodakondsusseadus, milline on keeleseadus?
Ja tõepoolest. Hr.Rumesseni ettepanekut jagada leivatalonge vaid EW kodanikele ja nende õigusjärglastele võtsid kodanikulootuseta inimesed väga südamesse. Hr.Rannut soovitab keeleseaduse põhjal vallandada ametnikud ja teenindajad, kes eesti keeles asju ajada ei suuda.
Euroopa impeeriumis vangutatakse selliste ettepanekute peale pead.
Tähendab, üleeuroopalised diplomaatilised organisatsioonid pole koht, kus Eesti-sugune väikeriik suudaks oma käitumist õigustada. Ühinenud suurriikide lipukiri on harmoonia ja riikidevaheline sõprus. Ülla loosungi taga peitub ekspertide karm hoiatus: ärge tahtke teistmoodi teha kui Euroopa ette on näidauud. Eesti kodakondsusseaduse projekt ja keeleseadus teenisid ära nii mõnegi näpuviibutuse. Oma imestuseks avastasid eksperdid, et Eesti on oma seadused ise välja töötanud ega ole neid tõlkinud mõne väärika Euroopa riigi seadusandlusest.
Üna varsti saab meile selgeks, et meilt oodatakse ainult püüdu sarnaneda alandlikult suurele vennale – Euroopale. Vähemalt peame püüdma võimsamatele liikmesriikidele meelejärgi olla. Näiteks Venemaale. Või eelkõige Venemaale. Lõpuks tuleb meil juaru saada, et vähemus, kellega siin ülbitseme, on suure Vene rahvus ja selle riigi ees on põhjust aukartust tunda isegi Euroopa Ühendusel. Nad armastavad Venemaad ja jäävadki armastama. Üks Norra saadik märkis, et hindamiskriteeriumid on suurriikide jaoks pehmemad kui väikeriikide jaoks. Suurriigid hoiavad kokku.
Eesti jääb oma sooviga rahvustunnet süvendada üha enam üksi. Viisakamad eurooplased hakkavad seda nimetama anakronismiks, kirglikumad näevad selles natsionaalsotsialismi. Kõrgendatud rahvusliku valulävega me ei harmoneeru Euroopasse.Harmoonia Euroopa Ühenduse meelest on see, kui Eesti pool lepiks ja unustaks.
Mis meid sunniks seda tegema, leppima multinatsionaalse (ent see-eest euroopalikult moodsa) Eestiga, unustama koloniseerimise?
Raha, mis muud. Juba praegu elatume Lääne abist ja seda läheb meil veel kaua vaja. Aga dollarid on ootamas, üleliigseid dollareid vedeleb Euroopa fondides, sihtprogrammides kotitäite kaupa. Tuleb ainult osata küsida ja küsija suu pihta ei lööda ühel tingimusel. Eesti peab Euroopale arusaadav olema – kirjutama õiged seadused.
Euroopa tingimused on: demokraatia ja inimõigused. Euroopa kuninganna Catherine Lalumiere lubas, et Eesti võetakse veel sel aastal Euroopa Nõukogu liikmeks. Me meeldime neile järjest rohkem.