Märtsis 1961 mõistis Stockholmi linnakohus süüdi eestlase Heinrich Margi ja soomlase Kaarlo Helmer Kalase. Mõlemad kogusid CIA-le andmeid okupeeritud Eesti kohta. Spioonidele sai saatuslikuks hüljatud naise kättemaks.

26.jaanuaril 1961 sisenesid Eesti Komitee ruumidesse Stockholmis kaks erariides mees ja küsisid Heinrich Marki. Kui otsitav kätte juhatati, tutvustasid härrad end viisakalt ning palusid Margil kaasa tulla politseisse. Ees ootas juba Soome kodanik Kaarlo Helmer Kalas, kelle hooletus põhjustaski mõlema mehe sissekukkumise.

„Kalas elas Göteborgis ühe naise juures, kellega tal aga tekkis hirmus tüli. Ta läks sealt minema, jättes oma kohvri kõigi materjalidega, ka minult saadutega, sinna maha. Arvatavasti ta ei olnud siis päris kaine. Naine ei osanud nendega muud peale hakata, kui läks ja viis politseisse. Nii see asi välja tuligi,” meenutab Mark lausa klassikalist vahejuhtumit naerusui.

Tol hetkel oli asi muidugi naerust kaugel, kuna mehi süüdistati keelatud informatsiooni vahendamises Ameerika Ühendriikidele Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eesti kohta. See aga oli Rootsi seaduste järgi karistatav tegevus. Eeluurimise käigus tehti kindlaks, et Kalas kogus luureandmeid septembrist 1958 kuni aprillikuuni 1959 ja Mark oktoobrist 1958 kuni augustini 1960. 20.märtsil 1961 mõistis Stockholmi linnakohus Kaarlo Helmer Kalasele kümme kuud ja Heinrich Margile seitse kuud vanglakaristust.

Suure naabri tõttu oli spioonilugu Rootsile ebameeldiv ning see püüti võimalikult vaikselt ära korraldada. Kõik kohtuprotsessiga seonduvad materjalid salastati 30 aastaks. Ametlikus süüdistuses asendusid konkreetsed riikide nimed umbmäärase terminiga „võõrriik”. Kohtusse ei jõudnud ka kaugeltki kogu eeluurimismaterjal, mida oli ligikaudu 500 lehekülge. Isegi kohtuprotokollis on mitmeid väljajätte, mis on tähistatud punktiirjoonega. „Lüngad protokollis olid juhuks, kui venelastel peaks õnnestuma neile ligi pääseda. Nagu teame, ka salajasteks kuulutatud materjalidele pääsetakse juurde,” põhjendab Mark Rootsi võimude ettevaatlikkust.

Kaarlo Helmer Kalase elulugu sarnaneb spiooniseriaalile, mille kõrval tema nii rumal sissekukkumine tundub uskumatuna. Seda ei suutnud mõista ka kohtunik, kes kohtualuselt isegi küsis: „Te olete saanud eriväljaõppe spionaažis. Kas teil aru peas ei olnud, et te need materjalid maha jätsite?”

Kalase varasem tegevus jättis temast tõepoolest mulje kui osavast ja julgest mehest. 18-aastasena vabatahtlikult Talvesõtta läinud Kalas deserteeris ohvitserina sügisel 1944, keeldudes sõdimast endiste liitlaste sakslaste vastu. Koos mõne mõttekaaslasest Soome ohvitseriga põgenes ta Norrasse, kus liitus soomlastest moodustatud SS-üksusega. Pärast paarikuulist väljaõpet saadeti värske SS-Sturmführer kompaniijuhiks SS eliitdiviisi Wiking juurde. Sõda lõppes Kalasele lahingutega venelaste vastu Austrias ja Ungaris. Briti sõjavangilaagrist Itaalias õnnestus tal põgeneda suvel 1946 ühe katoliku preestri abiga.

Varsti oli Kalas Roomas, taskus Leedu Vatikani saatkonna poolt antud isikutunnistus. Vastne Leedu kodanik asus tööle Briti sõjaväevõimude tõlgina, ent peagi oli ta paljastamisohu tõttu sunnitud põgenema Genuasse. Katoliiklastest sõbrad aitasid Kalast taas, sokutades ta tööle ühte Ameerika firmasse. 1948 oli Kalasel juba oma firma Scandia Import & Export SRL, mis võimaldas talle lahedat elu. 1954.aastal jõudis ta isegi Helsingi ülikoolis riigiteadust õppida.

Eeluurimise käigus selgus, et Kalas oli varemgi kohtupinki kulutanud. 1955.aastal oli Kalasele mõistetud Soome armeest deserteerimise ja dokumentide võltsimise eest vanglakaristus. Kalase vastu olid huvi tundnud ka Itaalia kohtuvõimud, 1950.aastatel karistati teda passivõltsimise eest.

Miks Kalas nii enda kui ka Margilt saadud materjale kõiki ohutusreegleid eirates kogu aeg kaasas tassis, selle üle on Mark hiljem palju juurelnud. „Nagu hiljem selgus, oli Kalas mitte ainult CIA teenistuses. Nähtavasti ta hoidis minu materjalide koopiaid selleks, et neid veel kellelegi edasi müüa. Miks ta muidu neid siis sumadaniga kaasas kandis?” oletab Mark. Vastust sellele küsimusele teadis ainult Kalas ise ja selle saladuse viis ta endaga hauda kaasa. Mõni aasta pärast vanglast vabanemist leiti Kalas surnuna ühest Malmö hotellist. Tema surma põhjus pole tänini lõplikult selge.

Kogu Heinrich Margi vastu esitatud süüdistusmaterjal pärines Kalase kohvrist. Kohtus Mark küll eitas oma osalust spionaažis, väites, et tema teada kogus Kalas andmeid üksnes ajakirjanduslikel eesmärkidel. Ometi oli tõendusmaterjal liigagi täiuslik, ja seda teadis ka Mark ise. See, et seda kõike kohtus ära ei kasutatud, oli politsei teene.

„Mind üle kuulanud politseinik ütles, et neil on andmed isegi nende inimeste kohta, kellelt ma materjalid sain. Politseis olevat tükk aega kaalutud, mida selle asjaga üldse teha. Kas ära lõpetada või anda kogu see seltskond kohtusse. Siis tehti kompromiss, kus otsustati Mark üksi ohverdada Rootsi neutraalsuse altarile,” meenutab Mark oma kunagist ülekuulajat.

Pärast Margi süüdimõistmist läks Rootsi kohtuministri Klingi juurde eestlaste delegatsioon, kuhu kuulusid endine riigivanem August Rei, endine Soome saadik Aleksander Warma, Eesti Rahvusfondi esimees Endel Krepp ja õigusteadlane Jüri Poska. Visiidi tagajärg oli see, et valitsus vabastas Margi kohtu poolt määratud karistusest. „Kohus käis paragrahvide järgi, valitsus otsustas asja aga puhtpoliitiliselt,” selgitab Mark otsuse muutmise tagamaid.

Siiski tegi ka Stockholmi linnakohus Margi heaks nii palju, kui seaduseparagrahv seda võimaldas. Nimelt oli Margile mõistetud seitse kuud tol ajal õieti kergem karistus kui kuus kuud, mida oleks samahästi võidud määrata. Rootsi seaduste järgi sai enam kui kuuekuulisest karistusest pool maha võtta, alla kuuekuulise karistuse puhul seda aga teha ei saanud.

Eestis äratas kohtuprotsess suurt tähelepanu. Ajalehes Kodumaa ilmus seeria parastavaid artikleid, nagu „Margiaad lööb Mälaril laineid” ja „Reeturitel ei ole kodumaad”, mis üksteise võidu paljastasid „andetu nurgaadvokaadi” ja „natsliku nuhi” Heinrich Margi musti tegusid. Soodsat hetke kasutas ära ka konkureeriva Välis-Eesti organisatsioon REE juht Ahti Pae, kelle saadetud ringkirjas soovitati sellist meest nagu Mark mitte usaldada.

Stockholmis elav teokas vanahärra Heinrich Mark (83) on Eesti eakamaid poliitikuid. Jaan Tõnissoni usaldusmehena alustanud Mark on tänaseks jäänud kõrvaltvaatajaks, aktiivse poliitiku karjääri lõpetas ta mõni aasta tagasi eksiilvalitsuse /.../ peaministrina vabariigi presidendi ülesandeis. Oma spioonikarjäärile vaatab ta muigega, pidades seda ainult üheks episoodiks vabadusvõitluses.

1958.a. sügisel tuli mind Eesti Komiteesse otsima üks soomlane, kes tutvustas end Kaarlo Helmer Kalasena. Juba esimesel kohtumisel ei teinud Kalas saladust sellest, et on CIA teenistuses. Samas tegi ta mulle ettepaneku hakata tööle Ameerika Ühendriikide heaks. Ühe korra käis Kalas ka minu juures kodus. Kui ta oli ära läinud, ütles mu abikaasa: „Mina seda meest ei usalda.” Nii et naistel on meeste suhtes parem instinkt. Et Kalas CIA teenistuses oli, seda ma kontrollisin nii Rootsis kui ka USA allikate kaudu. Ta aga vabastati ameeriklaste teenistusest varsti pärast seda, kui ta oli minuga kontakti võtnud. Ja siis võtsid ameeriklased minuga ühendust juba otse.

Ühel suvepäeval helistati mulle USA saatkonnast ja paluti luba mind külastada. Varsti ilmusidki kaks ameeriklast minu juurde koju. Nad ütlesid, et Kalas pole enam nende teenistuses ja seetõttu soovivad nad luua minuga otsekontakti. Küsisin siis, miks nii. Seepeale näitasid nad mulle kviitungeid, kus seisis minu allkiri. Nagu selgus, oli Kalas võltsinud minu allkirja ja niiviisi ameeriklastelt raha välja petnud.

Kohtusin ameeriklastega mitte ainult Rootsis, vaid ka Saksamaal ja Taanis. Meie kokkusaamised olid alati erakorterites ning varem ette kokku lepitud. Ameeriklased mulle otseselt mingeid ülesandeid ei andnud, toimetasin nende kätte selle materjali, mida ma ise pidasin vajalikuks neile üle anda. Tavaliselt see rahuldas neid. Ameeriklased kord isegi kinnitasid mulle, et materjalid, mis nad on siit saanud, on usaldusväärsed. Loomulikult ei olnud mina ainus, kellelt luureandmeid saadi. Informatsiooni koguti eri kanalite kaudu ja siis võrreldi omavahel. Näiteks Ameerikas töötas Vaba Eesti Komitee, kel oli oma esindaja ka Rootsis. Sel ajal oli selleks kirjanik Raimond Kolk, kellega me mõnes mõttes isegi koos töötasime.

Aeg-ajalt tuli Eestist siiski inimesi. Informatsiooni saime ka Soome kaudu, sest Soome ja Nõukogude Liidu vahel oli võrdlemisi tihe rongiühendus. Nende rongide juhid olid mõnel korral eestlased, kes toimetasid andmeid üle piiri. Teise maailmasõja lõpul koolitati Cellariuse poolt välja terve rida eesti noormehi, kes saadeti Eestisse eesmärgiga, et kui NL Eesti uuesti okupeerib, siis informatsiooni välja saata. Osa neist arreteeriti, osa elas minu teada kogu okupatsiooni üle. Ma tean neidki, kes olid NKVD teenistuses, aga andsid informatsiooni edasi Läände.

Meil oli juba algusest peale kokkulepe, et mina mingit tasu selle eest ei saa. Aga ameeriklased muidugi maksid kinni kõik kulud, mis mul olid – lennukipiletid, hotelliarved.

Kas pärast Sinu sissekukkumist katkesid CIA sidemed ka teiste eestlastega Rootsis?

Seda ma ei tea. Aga ma oletan, et need päriselt ei katkenud.

Vastaksin sellele küsimusele Eesti endise riigivanema August Rei sõnadega: „Me oleme nõus koos töötama kas või vanakuradi vanaemaga, kui ainult saaks okupatsioonijõududest vabaks.” Nii et vabadusvõitluse seisukohast oli üsna loomulik, et ma kogusin ja vahendasin informatsiooni Ameerika Ühendriikidele, kui see võimalus avanes. USA oli ju meie kõige tugevam liitlane, kes Eesti okupeerimist ja liitmist Nõukogude Liiduga kunagi ei tunnustanud de jure.