Enam kui kolmkümmend aastat katsusin võimete kohaselt võtta osa sellest eestlaste tegevusest läänes, mille eesmärgiks oli Vaba Eesti, mis vastaks demokraatliku õigusriigi nõuetele, kus kehtiksid inimõigused. Seitsme aasta eest tõmbusin tagasi kõigist eesti organisatsioonidest läänes ja jäin pealtvaatajaks. Piirdusin laval toimuva näitemängu vaatamisega n.ö. tulba tagant, s.t. olen näinud nii mõndagi ent kaugeltki mitte kõike.

Kuulusin selle vähemuse hulka, kes soovis, et tänapäeva Eesti rakendaks 1938.a. põhiseaduse, mille alusel oleks võimalik tasakaalukalt ja piisava aja vältel koostada uus põhiseadus. Üheks lähtekohaks oli, et sellega näitaks Eesti selgemalt, et ta on 1940. - enne NL-i okupatsiooni kehtinud Eesti Vabariigi ja mitte ENSV järeltulija. Teatavasti võeti aga Eestis 1992.a. suvel vastu uus põhiseadus. Mida see võiks tähendada rahvusvahelise õiguse seisukohalt selle juurde tulen hiljem.

Töötasin oma magistritööga põhiseaduse kohta pidevalt umbes kaheksa kuud. Oma töös esitan mh.küsimused

2.Kas põhiseadus vastab õigusriigi nõuetele? Vastused mõlemale küsimusele on sarnased: peaaegu, aga mtte täielikult. Toon paar näidet.

Demokraatia tuleb kreeka keelest (demos ja kratos), s.t. rahva võim. Põhiseaduse kohaselt valitakse Riigikogu rahva poolt igal neljandal ja President Riigikogu poolt igal viiendal aastal. Lihtne aritmeetika annab tulemuseks (see, kes soovib võib ise kontrollida), et teatud vaheaegade järgi valitakse President Riigikogu poolt, kelle nelja-aastane mandaatperiood on lõppemas.

Sõltuvalt majanduslikust ja poliitilisest olukorrast juhtub tihti, et rahvas kaotab usalduse „istuva” parlamendi vastu ja valib uue. Parlamenti valitakse uute parteide esindajad, ja seni parlamendi koosseisu kuulunud parteid ei saa enam rahva usaldust. Demokraatlikes riikides on taoline menetlus tavaline.

Lähudes Eestis läbiviidud ja avaldatud uurimustest rahva poliitiliste arvamuste kohta võib arvata, et kui täna toimuksid Eestis uued valimised, siis toimuksid praeguse Riigikogu koosseisus suured muudatused.

Kehtiva Eesti põhiseaduse kohaselt tekib aga matemaatilise täpsusega olukord, kus Riigikogu, kellel ehk enam pole rahva usaldust, valib järgmiseks viieks aastaks uue Presidendi. Teiste sõnadega: Riigikogu, kellel pole rahva usaldust, valib Presidendi, kes esindab kogu riiki ja rahvast. Järelikult ei vasta põhikiri, selle koha pealt, demokraatia nõuetele, kuna rahval puudub võimalus avaldada oma seisukohta uue Presidendi suhtes.

Riigikogul on õigus muuta Eesti riigipiire 2/3 häälteenamusega (§122), kui näiteks Eesti Vabariik on teinud lepingu, „mis muudavad riigipiire” (§121). Mida on siis öelda rahval kui Riigikogu, kellel ehk enam pole isegi rahva usaldust, ratifitseerib lepingu teise riigiga, mille kohaselt muudetakse Eesti riigipiire suuremas või vähemas ulatuses? Jah, rahval pole öelda midagi, sest välislepingute ratifitseerimist või denonsseerimist ei saa panna rahvahääletusele (§106).

Mõni ehk väidab, et kui muudetakse Eesti riigipiire, siis tähendab see põhiseaduse muutmist, ütleb ju põhiseaduse §122 et „Eesti maismaapiir on määratud 1920.aasta 2.veebruari Tartu rahulepinguga (...)” Ent see ei tähenda põhiseaduse muutmist selles mõttes, et see nõuaks rahvahääletust. Nimelt mainitakse riigipiiri Tartu rahulepingu kohaselt (oskamatult või osavalt?) põhiseaduse IX.peatüki all, mis tähendab, et seda sätet ei saa panna rahvahääletusele, kui tegemist on rahvusvahelise lepinguga.

Rahvahääletuse alla kuulub ainult I.peatükk (Üldsätted) milles aga (oskamatult või osavalt?) pole määratletud piirisid. On ainult öeldud, et Eesti riigi maa-ala (...) on lahutamatu ja jagamatu tervik” (§2). Juriidiliselt võib seda mõista mitmeti.

Niisiis; põhiseaduses on (oskamatult või osavalt?) öeldud selgelt välja, et kui tuleb arutusele Eesti riigipiiride muutmine, siis otsustatakse üle rahva pea, ei hoolita sellest mida võiks arvata rahvas.

Järelikult ei vasta põhiseadus ka selle koha pealt demokraatia nõuetele. Ütleksin isegi, et praegune põhiseadus on Eesti riigile ja rahvale ohtlik kuna Riigikogul on põhiseaduslik õigus kustutada Eesti riik kaardilt ilma, et rahvas saaks midagi öelda. Märkus: ülal väidan, et rahvahääletusele kuulub ainult põhiseaduse I.peatükk (üldsätted). Tegelikult öeldakse põhiseaduses, et ka XV.peatükki (Põhiseaduse muutmine) saab muuta ainult rahvahääletusega (§162). Nii see pole. Nimelt lubab §183 p.3 muuta põhiseadust ka Riigikogul kui asi on kiireloomuline.

Soovitaks pöörduda tagasi ja lugeda uuesti seda, mida kirjutasin eelpool 1.1.1. all.

Ent ka põhiseadus sisaldab sätteid, mis on vastuolus õigusriigi mõistega. Näiteks on õiguskantsleri nõusolek vajalik, et võtta Presidenti kriminaalvastutusele (§85). Selleks, et võtta õiguskantsleri kriminaalvastutusele on omakorda vaja Presidendi nõusolekut (§145). Niisiis ei otsusta rahvas ega rahva poolt valitud Riigikogu, ka mitte prokuratuur või kohus, kas Presidenti või õiguskantslerit võib võtta kriminaalvastutusele, vaid selle asja lahendavad need kaks isikut omavahel ise ära – õigusriik?

Mul on kohtu protokoll Saaremaal 11.märtsil 1994 toimunud kriminaalasjast Lembit Tõnsi vastu. Teatavasti oli Lembit Tõns vanem-instruktor Jäägrikompaniis. Kui teda m.a. oktoobris võeti esimest korda kinni Keilas, siis tulistasid komando „K”mehed (endise miilitsa- ja KGB-ohvitseri Koit Pikaro juhtimisel) päise päeva ajal sõelaks Tõnsi auto. Ühtegi isikut tulistamise hetkel autos ei olnud. Milles Tõnsi siis süüdistati on ikka veel ebaselge.

Saaremaa kohus süüdistas Tõnsi, et ta 6.novembril 1993 mh. oli ähvardanud teist isikut püstoliga, mis KrK §195 kohaselt on kuritegu. Tsiteerin nüüd kohtu protokolli:

„Prokurör loobus kohtus L.Tõnsi süüdistusest KrK par.195 lg.3 järgi (...)”

Õigusriigis oleks selle koha pealt asi lõppenud. Seda aga mitte tänapäeva Eesti Vabariigis. Nimelt ütleb kohus: „Kohus leiab, et eeluurimine kriminaalasjas on viidud läbi puudulikult” ja (...) määrab, et Lembit Tõnsi asi par.195 lg.3 järgi (...) tuleb saata täiendavale eeluurimisele EV Keskuurimisbüroole Eesti Riigiprokuratuuri kaudu.

Õigusriigis kehtib juba aastasadu vana põhimõte „in dublo pro reo”, s.t. kahtluse puhul tuleb mõista süüaluse kasuks. Antud juhul pole isegi tegemist kahtlusega, sest prokurör loobus süüdistusest. Eesti proua Justiitsia on ühe käega: nimelt on tõstetud käsi, mis hoiab mõõka, aga see käsi mis hoiab kaalu ja iseloomustab õigust on raiutud maha – õigusriik?

Nagu selgub kirjale lisatud artiklist „Hommikulehes” kaebasin Mosina nimel ja volitusel kohtusse Eesti Vabariigi, peaminister Mart Laar’i ja Kaitseväe juhataja Aleksander Einseln’i. Lisan kirjale Tallinna Linnakohtu vastuse, millega kohus keeldub võtmast vastu kaebusi. Lisan kirjale ka oma edasikaebuse (mida kavatsen, kui vajalik, viia välja Euroopa Nõukoguni) Tallinna Ringkonnakohtule – õigusriik?

11.märtsil 1994 kirjutas president Lennart Meri alla Riigikogu poolt vastuvõetud „Jälitustegevuse seadsele”. Loodan, et jõuan lähemas tulevikus koostada pikema kokkuvõtte mainitud seaduse kohta. Nüüd olen jõudnud seda ainult silmitseda, ent juba see ajab hirmu peale. Nimelt volitab seadus kaitsepolitseid, politseid, piirivalvet, kaitsejõudude peastaapi ja täitevametit (mida see tähendab ei oska veel vastata) Eesti Vabariigi, Eesti kodanike ning teiste riikide ja isikute julgeoleku tagamiseks nende vastaste kuritegude avastamiseks ja tõkestamiseks (§1) avada posti, kuulata pealt kõnesid, teha ärakirju faksidest, tungida salaja eluruumidesse jne. selleks, et täita ülal loetletud gummi-paragrahvi ülesandeid. Eelduseks on luba Tallinna Halduskohtu esimehelt.

Esialgsest lugemisest saan mulje, et „Jälitustegevuse seadus” võimaldab Eesti Vabariigi salajastel agentidel tegutseda ka väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi.

Jälitustegevuse seadus on õigus- ja õigusvastase tegevuse legaliseerimine, mis ähvardab Eestis elavate ja Eestit külastavate inimeste turvatunnet. Selle seaduse kõrval kahvatuvad KGB, Stasi ja teiste kommunistlike diktatuuride repressiooni organid. Mõistagi lubab seadus värvata salajasi agente jne – õigusriik?

Põhiseaduse §36 lg.2 kõlab: „ühtki Eesti kodanikku ei tohi välisriigile välja anda muidu, kui välislepingus ettenähtud juhtudel (...)”. Ent oma kodanikke anda välja teisele riigile on vastuolus õigusriigi mõistega. Pealegi on see ka vastuolus Euroopa Nõukogu Inimõiguste konventsiooniga. Järelikult oli see põhiseaduse rikkumine kui Mart Laar andis Iisraeli esindajale üle KGB poolt võltsitud andmed nende eestlaste kohta keda KGB andmete kohaselt süüdistab USA-s asuv Wiesenthali keskus, mille süüdistusi mh. Rootsi valitsuse poolt moodustatud juristide komisjon pidas õigustühiseks, kuna puudusid tõendid.

Arvan, et aitab näidetest õigusriigi küsimuses.

Põhiseaduse §42 kõlab: „Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi Eesti kodaniku vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta.” E contrario tähendab seadus juriidiliselt, et nende veendumusi võib talletada, kes pole Eesti kodanikud, inglased, rootslased, venelased, sakslased jne., kõik käivad selle sätte alla põhiseaduses. Ent nimetatud säte on vastuolus inimõigustega, rahvusvahelise õigusega, Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga ja isegi EV põhiseadusega jne. üks puha, mis on olnud sõnastuse ajendiks, siis on see peale õigusvastasust ka provokatiivne, mis kutsub esile nördimuse.

Kes võib siis olla sellise sõnastuse „meister”? Kergelt manipuleeritavad inimesed? Ausad, ent lühinägelikult perspektiivitud, tunnetele rajatud mõtlemisega, äärmuslikud rahvuslased, kelle manipuleerimiseks on vajalik ainult nimetada venelaste probleemi. Juriidikas, riigiteaduses ja ajaloos teadmatud? Labased (ehk isegi KGB poolt koolitatud) provokaatorid, kes näevad võimalust rahvusluse sildi all ajada pügi silma inimestele, selleks et hoida alles pinget, näidates ohule venelaste poolt, ent kelle tegelikuks eesmärgiks on, et provokaatorite „tööandjad” selle „ohu” tõttu jääksid ise võimule, kindlustades oma materiaalse heaolu teiste kulul. Isiklikult kardan, et põhiseaduse §42 sõnastus on tahtlik provokatsioon.

Olen seda küsimust arutanud paari nimeka rootslasest õigusteaduse professoriga. Küsimus on keeruline ja õiget vastust anda on võimatu. Kahtlemata okupeeriti Eesti 1940.a. juunis, üheks asjaoluks, mis raskendab küsimusele vastamist on, et Eesti rahvas 1992.a. juunis võttis vastu uue põhiseaduse, ilma et enne oleks kehtestatud 1938.a. põhiseadust. Lisaks ülalöeldule tuleb veel see asjaolu, et pole rakendatud enne okupatsiooni kehtinud seadusandlust. Kehtivad ENSV seadused, mis mh. tuleb ilmsiks ka ülal nimetatud Jälitustegevuse seaduses, milles viidatakse tervele reale ENSV seadustele.

Et tänapäeva Eesti Riigikogu deklareeris, et Eesti on selle Vabariigi järeltulija, mis okupeeriti 1940.a. juunis on riigiteaduslikult ja juriidiliselt väärtuseta. Pigemini on taolise deklaratsiooni oht see, et aetakse rahvale (oskamatult või osavalt) prügi silma. Ütleksin, et mainitud Riigikogu deklaratsiooni väärtus on sama kui müüa turul kartuleid, öeldes et see on puuvili.