Nüüd olen ma lõpuks oma isast Leost raamatu kirjutanud. Ma ei tea õieti, kas olen maha saanud romaani, jutustuse või reportaažiga. Võib-olla on see reportaažromaan. Vorm pidi kohanduma sisuga, kui ma püüdsin kirjeldada üht reaalsust, mis on kummalisel kombel tundmatu kõigile teistele peale lähimate leinajate – minu vanemate põlvkonda kuuluvate eestlaste.

Minu isa lühike elu langes suures osas kokku iseseisva Eesti Vabariigi eksistentsiga kahe maailmasõja vahel. Vabadusele tegid järsu lõpu Nõukogude ja Saksa okupatsioonid.

Tahtsin teada saada, miks minu isa koos emaga septembris 1944 Rootsi ei põgenenud. Tahtsin teada saada, miks ta kannab mõnel pildil Saksa või Soome mundrit. Tahtsin teada saada, mille eest ta sai sakslaste Raudristi. Muidugi oli Wehrmachtis Raudristi antud juba kaua enne Hitleri võimuletulekut, aga minule, kes ma olen sündinud Teise maailmasõja lõpul, tähendab Raudrist natsismi ja kehastunud kurjust. Tahtsin ka teada, kes mu isa oli ja kuidas ta suri.

Tegin palju pikki intervjuusid sugulaste, sõprade ja võõraste inimestega Rootsis, Eestis ja Lääne-Saksamaal. Otsisin abi ajalooraamatutest, N.Eesti ajalehtedest ja ajakirjadest. Olen tõlkinud ja tsiteerinud isast mahajäänud kirju ja dokumente. Kahjuks ei olnud mulle kättesaadavad isa päevikud, mis tõenäoliselt on KGB arhiivis luku taga. Aga ma ei ole lootust jätnud: N.Eesti Välisministeerium on glasnost’i vaimus ilmutanud vähemalt pinnapealset vastutulelikkust.

Väga paljud on mulle abi osutanud, altruistlikult ja väga tõsiselt. Mõnda on raamatus mainitud oma nimega, teisi olen pidanud kaitsma äratundmise eest väljamõeldud initsiaalidega. Mõned jäävad mitmesugustel põhjustel tagaplaanile. Ma tänan kõiki – ilma teieta poleks raamatust asja saanud. Loodan, et ma ei ole teie usaldust kuritarvitanud.

Eriline tänu kuulub Kieli Christian Albrechtsi Ülikooli professorile Hain Rebasele, kes käsikirja ajaloolase pilguga läbi vaatas.

Töö käigus olen paljudele küsimustele vastuse saanud. Aga asemele on tulnud uued küsimärgid. Küsimused, millele on raskem vastata kui esialgsetele. Kui ma oleksin rikas ja nähtamatu, tahaksin veeta mõne aasta Nõukogude, Saksa, Soome, Inglise, Ameerika ja Rootsi sõjaarhiivides, eriti nende riiulite vahel, mis puudutavad vastavate riikide julgeolekuteenistust Teise maailmasõja ajal.