Olen kaheksa-aastane ja ootan isa. Seisan künka otsas, et näeksin teda kohe, kui ta tee peal paistma hakkab.

On väga tähtis, et just mina näeksin teda esimesena. Isa arvab samuti. Kui ta mind märkab, hakkab ta suurest rõõmust laginal naerma ja sirutab mulle käed vastu. Siis ma jooksen talle kõigest jõust sülle ja ta kallistab mind nii tugevasti, et tema tuulepluusi nööp vajutab mulle põse sisse lohu. Ma tunnen, et ta lõhnab tolmu ja raua ja veidike koipulbri järele – täpselt nagu tema talvemantel, mis pööningul ripub.

Tema riided on kõik juba meil ja ootavad teda; soe pintsak, hele tuulepluus, mida ema pühapäeviti kannab, impregneeritud mantel ja pühapäevaülikond, mille taskutest ema leidis raha. Rootsi, Soome, Saksa ja Bulgaaria paberrahasid.

Bulgaaria ja Saksa raha on nüüd väärtuse kaotanud, ütleb ema. Seda ei võinud isa ju teada, kui ta raha oma taskutesse peitis. Ta ei võinud teada, et meie kokkusaamiseni läheb nii palju aega. Sest isa ju tahtis meiega kaasa tulla. Ta ainult ei saanud.

Isal oli Eestis tähtis ülesanne, mille ta enne ärasõitu pidi täitma. Kui ema laevaga Eestist sõja jalust neutraalsesse Rootsi sõitis, seisis isa sillal, tume vihmamantel seljas, ja lehvitas. Mina ei saanud isale lehvitada, sest mina olin ema kõhus. Ma ei näinud ka isa näoilmet, kui ta seal seisis, ja niisama vähe võisin ma näha taevas punast tulekuma põleva Tallinna kohal.

Isal, kes täna saabub, on naljakas roheline riidest müts paksudel lokkis juustel. Mütsi on ta saanud sõjaväest ja see on Soome müts, sest minu isa ei taha kanda sakslaste ega venelaste mütsi.

Tee peal on täna väga palav. Sellepärast peab müts peas olema. Aga kui isa mind näeb, siis võtab ta mütsi peast ja lehvitab. Ta tunneb mu kohe ära, ehkki pole mind kunagi näinud, ja on väga rõõmus, et ma talle vastu tulin. Ta sikutab mind pikkadest patsidest ja ütleb, et need on ilusad. Ma võtan tal käest kinni ja näitan talle härra ja proua Anderssoni valget pruunide aknaraamidega maja, kus meie oleme ülemise korruse üürilised. Ma ei lase tema soojast käest ka siis lahti, kui me kitsast puutrepist üles läheme. Täna ei ole trepi naginat kuuldagi, sest isa rasked saapad mütsuvad nii kõvasti.

Ma avan väikese klaasruuduga ukse ja lasen isa käest lahti. Ta võtab seljakoti seljast ja mina jooksen vanaema juurde kööki ning ütlen kindla häälega: „Pane veel üks taldrik! Isa tuli koju.”

Eelmisel talvel, kui ma isa ootasin, oli tal peas kõrvaklappidega nahkmüts ja seljas valge sõdurikasukas. Eelmisel talvel oli nii külm, et mul pidi olema ajalehepaber suusasaabastes, kui ma lumes seisin ja vahti pidasin.

Olen siin seisnud ja isa oodanud nii kaua, kui mäletan. Ma tean, et seista tuleb nii sageli kui võimalik, sest see kergendab tema teed. Tema tee on väga ohtlik. Minu igatsus kaitseb teda ja annab talle jõudu – ma tean seda. Ainult ma ei tohi kellelegi rääkida, et ma just isa ootan, sest siis võib meievaheline salajane jõud katkeda.

Täna ta tuleb. Me saame lõunaks vanaema maitsvaid lihapannkooke. Ma tean, et isale maitsevad pannkoogid, mulle ju maitsevad.

Harilikult arvestatakse, et Teise maailmasõja ajal tuli Rootsi ühtekokku 38 000 Baltikumi põgenikku. Ligi 8000 eestirootslast, 25 000 eestlast, 5000 lätlast ja 400 leedulast. Arvestus on tehtud tagantjärele, sest sõjakeerises ei olnud kellelgi ülevaadet kõigist põgenikest, kes Rootsi saabusid ja hiljem võib-olla teistesse maadesse edasi rändasid.

Rootsi heaoluühiskond, mis siiani ei olnud näinud kuigi palju võõramaalasi, ei jäänud pärast seda enam selleks, mis ta oli. Põgenikud jõudsid kiiresti Rootsi tööturule; sõjajärgses Rootsis oli suur tööjõuvajadus.

Neli neist 25 000 eestlasest olid minu ema Meets, minu õde Linda ja isa kasuvanemad Rudolf ja Lydia Talgre. 1944.aasta 19.septembri hilisõhtul oli kiire Soome mereväekaater nemad ja teiste eesti vastupanuvõitlejate omaksed Soome viinud, et sealt edasi Rootsi sõita.

Oli soe vaikne õhtu ja lausa imekombel ei avastanud neid Saksa ega Vene merevägi. Meets seisis tekil ja vaatas Eesti ranniku poole, mis kiiresti kaugenes. Viimse hetkeni oli ta kangekaelselt keeldunud kodumaalt lahkumast. Ta oli klammerdunud kuulujutu külge, et Eesti ranniku lähedal olevat nähtud Inglise laevastikku, mis olevat valmis veel kord eestlasi nende iseseisvusvõitluses abistama. Vabadussõja ajal oli Inglise laevastik neid toetanud. Miks siis mitte nüüd?

Mu isa Leo oli otsustavalt ema kohvri pakkinud ja sundinud teda põgenema. Inglaste ootamine oli tema ja tema kaaslaste ülesanne. Mitte rasedate naiste ja vanainimeste ülesanne. Nüüd seisis ema sumedas pimeduses ja nägi, kuidas pommid Tallinna peale kukkusid. Kuskil tulekahjude keskel olid tema mees, vanemad, vennad, sugulased ja sõbrad.

Soome pinnal ei tohtinud paadireisijad kaua peatuda. Soomlased olid ootamatult asunud sõlmima vaherahu Nõukogude Liiduga ja neil oli vaja kiiresti kõik baltlased oma maalt välja saada. Muidu oleks N.Liit võinud nõuda nende väljaandmist. Tundub tuttav? Baltlaste väljaandmise häbi ei lasu ainult rootslastel. Pärast sõda sundis N.Liit näiteks Soomet välja andma 50 000 ingerlast.

Edasisõit Rootsi kujunes vaevarikkaks. Puhus tugev tuul, paat oli põgenikest üle koormatud. Naised ja lapsed olid teki all tihedalt koos nagu kilud karbis, mehed olid üleval tekil. Meetsil, kes oli rängalt merehaige, õnnestus läbi rahvamassi reelingu äärde trügida. Kohutav iiveldus takistas mõtlemist. Tal oli kõik ükspuha.

Nad olid merel ilma toiduta ja joogiveeta kakskümmend neli tundi. Paat oli umbes 100-tonnine abimootoriga purjekas. Kahjuks oli paadil veel maani purjus soomlasest kipper ja tüürimees, kes oli mitu ööpäeva magamata olnud. Tüürimees, kellele oli lubatud tasuda ülesõit, kui ta paadi Rootsi viib, täitis uniselt ja kuulekalt kipri vasturääkivaid korraldusi. Paat kaldus kõrvale küll tüürpoordi, küll pakpoordi, ilma Rootsi rannikule lähenemata.

Reisijate hulgast sekkus lõpuks üks asjatundlik meremees ja võitis vähehaaval purjus kipri usalduse. Kompass ei töötanud, aga tähtede ja oma merekogemuste najal õnnestus hakkajal reisijal paat Rootsi randa tüürida. Aga veidrate keerdkäikude tõttu reisi algul ei maabutud mitte Stockholmis, nagu oli planeeritud, vaid Söderhamni lähedal Stugsundis.

Söderhamnis tormasid välja üllatunud lotad ning toitsid ja majutasid eestlased kiiresti ja vilunult. Söderhamni elanikud võtsid end samuti kokku ja palusid varsti võõramaalasi oma koju kohvi jooma ja lihapalle sööma. Ja Söderhamnis sündisin mina viis kuud hiljem, 27.veebruaril 1945 .Siis oli veel jäänud paar kuud selle ajani, kui peaminister Per Albin Hansson võis raadios oma rootsi rahvale rääkida relvarahust, mis lõpuks saabus 8.mail:

„Ometi kord on saabunud lõpp inimeste ja teiste väärtuste hävitamisele, mis on meid õudusega täitnud. Tundub, nagu oleks lõppenud pikk luupainajalik uni ja me võime jälle hingata.”

Lydia, kes kodus Tallinnas võis aega viita bridži mängides, samal ajal kui koduabiline tegi majapidamistöid, oli meie perest esimene, kes tööd sai. Üks rootsi proua kahe väikse pojaga oli juhtumisi käeluu murdnud ja vajas majapidamises abi. Igal varahommikul läks väike Lydia – ta oli sukkade väel 1.53 pikk – oma kõhnadel väikestel jalgadel mitu kilomeetrit Stugsundi põgenikelaagrist perekond Erikssoni korterisse Söderhamni kesklinnas. Õhtuti läks Rudolf talle järele ja nad tulid jalgsi pika tee laagrisse tagasi.

Mõnikord jäi Rudolf veidikeseks istuma ja ajas Inez ja Holger Erikssoniga juttu või mägis kaarte. Räägiti saksa keelt. Perekond Eriksson jagas meie rahutust Leo pärast, kes oli jäänud teisele poole Läänemerd.

Kuud möödusid ja venelased hoidsid juba tervet Baltikumi raudses haardes. Polnud kuulda ainsatki elumärki noortelt vastpanuvõitlejatelt, kes olid 19.septembril omastele sillalt lehvitanud.

Saabusid jõulud. Lydia aitas kindlal käel valmistada rootsi jõulutoite. Mismoodi võisid olla koduste jõulud? Olid nad üldse elus?

Esimesel jõulupühal kutsusid Erikssonid Lydia, Rudolfi ja Meetsi külla ja nad said maitsta kõiki neid toite, mida Lydia oli õhtuti laagris nii elavalt kirjeldanud. Neid rabasid küünlad ja ilusad jõulupuuehted, aga eriti rootsi perekonna inimlik lahkus. Koos mindi kirikusse. Muusika ja jõulurõõm olid tugevaks kontrastiks sellele pimedusele ja vaikusele, milles oli elatud viimased kuud kodumaal.

Laagrisse tagasi minnes vaatas Meets tähtede poole pimedas detsembritaevas. Oli ebatavaliselt selge öö. Ta tundis suurt tänulikkust soojuse eest, mis teda Rootsis vastu võttis. Ta kõht oli täis ja laps põtkis.

Tähed. Need olid samad kirlad tähed, mis paistsid tema armsatele kodustele Eestis. Kas tähed nägid ka Leod? Kas nad nägid, et ta on kindlas kohas? Või on ta vangis? Mida ta praegu teeb? Või on ta hoopis... Meets võbises ja tõmbas laenatud kasuka veel tihedamalt ümber ümmarguse kõhu.

Rudolf sai mõne aja pärast tööd ühes Göteborgi kindlustusseltsis. Tema, endine Eesti suurima kindlustusseltsi direktor, sai nüüd väikeseks ametnikuks väikeses firmas. Aga tal oli hea meel, ta sai Rootsis tööd oma õigel erialal, töökaaslased olid sõbralikud ja hindasid tema teadmisi. Linda sai kontoritööd Jonseredi vabrikus ja Meetsist sai kontorist värvilaos, mis asus Göteborgis Gustav II Adolfi ausamba lähedal. Gustav II Adolf oli talle hästi tuttav. Iseseisvusajal olid rootsi sponsorid eesotsas peapiiskop Nathan Söderblomiga püstitanud kuningale Tartusse mälestusmärgi – kuju, mis võeti maha esimese Vene okupatsiooni ajal 1940 – 1941.

Lydia hoolitses selle mittetäieliku perekonna majapidamise eest ja mina paterdasin oma pontsakatel põngerjajalgadel. Me üürisime ülemist korrust ühes hooletult ehitatud eramajas Sippedalsvägenil, Partilles, kümmekond kilomeetrit kesklinnast. Idüllilisel tänaval, mida piirasid õunapuud, roosid ja siin-seal kuusehekid, meenutasime elanikele pidevalt sõda ja mujal maailmas sündinud õnnetusi. Kõike seda koledat, mis toimub väljaspool Rootsi piire.

Naabrid andsid meile oma hoolitsetud aedadest puuvilja ja lilli. Ja oma ilusti sisseseatud elutubadest ülejäänud mööblit. Puudujääva mööbli kombineeris Rudolf katuseplaatidest ja lauajuppidest. Ta ehitas koguni vaimuka üheinimesesauna, et leevendada vannitoa puudumist. Mäletan suurte inimeste higiseid päid, mis Rudolfi kastist välja vaatasid. Käterätik kaela ümber, et soojus välja ei pääseks. Kujutasin ette, mis siis saaks, kui keha kaokski ära. Kuulsin alatasa jutte Eestis jäljetult kadunud inimestest. Miks ei võiks siis Rootsis mõni inimese osa kaduma minna.

Mitmed meie tänaval elavad rootsi pered kinkisid meile koguni oma sõpruse, hoolimata sellest, et me olime vaesed ja teistmoodi. Rootslaste meelest olime vaprad ja tublid.

Nii kasvasin ma Partilles kindla otsusega, et ka minust saab vapper ja tubli inimene, et rootslased ei peaks minus pettuma. Kusagil kangastus ka unistus saada täiesti tavaliseks kenaks rootslaseks, kelle hing on puhas ja lõhnav nagu maikuu ülane. Unistus saada inimeseks, kellel pole ühtegi varju. Sest kaua aega mõtlesin ma oma lapsikult isekal moel, et mure ja kleepuv äng, mis mind öösiti ümbritsesid niisama enesestmõistetavalt kui Lydia hoolikalt rullitud linad, kuuluvad kokku ainult meiega, põgenikega.

Ema ja mina jalutame metsas. Emal on seljas Leo tuulepluus ja peas sinine müts, mis tal oli siis peas olnud, kui ta Eestis isaga ja oma sõbranna Ainoga suusatamas käis.

Pühapäevane metsaskäik on nädala kõrgpunkt. Siis on ema ainult minu päralt. Ma ei peida enam tema kingi ära, kui ta peab hommikul tööle minema. Ma tean, et ta läheb niikuinii. Aga pühapäeviti läheme koos. Ja kaugele. Jalutame mitu tundi. Vanaema Lydia hädaldab alatihti: „Laps ei jõua nii palju käia!” Aga laps jõuab väga palju, et ainult emaga kahekesi olla. Nagu usaldusalune. Ma tunnen, et olen rohkem kui laps.

Vaatan tuulepluusi. Kui isa tagasi tuleb ja oma tuulepluusi jälle endale võtab, võtab ta ka ema jälle endale. Siis on pidulikel hetkedel kahekeskis lõpp.

Aga kui mul on isa ja ema, siis võin mina käia keskel. Kaitstult. Ma hoian neil mõlemal käest kinni, et kogu aeg neile oma olemasolu meelde tuletada. Ja isaga saab mürada. Emaga ei saa mürada. Tal oli põgenikelaagris lastehalvatus ja üks käsi ja üks jalg on siiani väiksemad, kui nad enne olid.

Partille Kodukaitse asus suure Göteborgi maantee ääres. Kummatigi ei olnud seda maanteelt näha, sest maja varjasid puud ja põõsad. Kolmandas klassis käisime Kodukaitse ruumides, oodates, millal Lexby ilus kollastest tellistest koolimaja valmis saab.

Kodukaitse hoone oli tumeroheline madal puumaja. Temas ei olnud õigupoolest midagi erilist. Koolipingid ja kateeder olid nagu harilikus koolis. Aga ükskord tegi keegi meist juhuslikult lahti ukse klassiruumi kõrvaltuppa. Leidsime sealt hirmuäratava sõduri pappkuju. Tal olid ainult õlad, kiiver ja nägu. Sõduril oli kuri nägu ja mustad kulmud. Kohutava pappsõduri peale oli joonistatud ring. Numbritega ring. Ringi sees oli palju pisikesi auke. „Kuuliaugud,” ütles Wettis, kes tahtis alati teistest targem olla.

Järgmisel päeval oli salatoa uks lukus ja meie kriidised käed ei saanud seda enam kordagi lahti. Aga minul püsis pappsõduri olemasolu teisel pool seina iga päev meeles, kui ma klassis istusin. Tema suured tumepunased huuled olid väändunud julmaks grimassiks. Mis siis saaks, kui ta ärkaks ellu, saaks endale alakeha ja murraks välja?

Pappsõdur oli meenutus sõjast. Sõjast, mis meid pidevalt ähvardas. Sõda oli alla kugistanud Eesti ja õgis parajasti Koread. Ma teadsin, et sõda võib Rootsigi jõuda. Teised istusid oma pingis väga rahulikult, näppisid nina ja sodisid aritmeetikaraamatut. Ainult mina teadsin, et me balansseerime kuristiku serval. Seni oli sõda veel Kodukaitse väikeses toas luku taga. Aga kui ta võis Eestis lahti pääseda, siis võis see juhtuda ka Rootsis.

Sel sügisel arvutasime ebatavaliselt palju. Meie armastatud preili Margareta, kellel oli kuldne pross ja lokid, oli haige. Tema asemele tuli terashallide lühikeste juustega preili Signe. Ta oli pensionil ja hirmus vana. Nii vana, et ta ei suutnud meiega mädamuna mängida. Võimlemistundides pidime hoopis arvutama. Arvutasime ja arvutasime ja igatsesime preili Margareta ja tema nooruse järele.

Preili Signe tahtis meid tundma õppida. Kordamööda tuli öelda,kus kellegi isa töötab. „Minu isa on Ferdinand Lundquisti juures revident,” ütles Mona iseteadvalt. Keegi meist ei teadnud, kes on revident, aga Mona näoilme andis mõista, et see on midagi väga tähtsat.

Juba selle väikese veidra maa nimetamine, mida ükski laps ei teadnud, hakkas mulle vastu. Ma ei tahtnud ei iseendale ega teistele meelde tuletada, et tegelikult pole minu koht siin. Et minuga tulid ohtliku maailma määrdunud, hallid varjud otse nende makaronivormi ja karusmarjakreemi turvalisuse keskele.

Preili Signe vaikis hetke, enne kui tegi väikese pedagoogilise ülevaate Eestist ja Teisest maailmasõjast. Kõik see aeg torkisid mind uudishimulike klassikaaslaste silmad nagu kuumad kuuseokkad.

„Kas sa isalt kirju ei ole saanud?”

„Küll sa näed, ta tuleb varsti teie juurde tagasi.”

Preili Signe lohutuskatse pani mind veel rohkem häbenema. Terve mu imelik elu oli klassiruumi vaatamiseks üles riputatud. Õnn veel, et ta ei saanud selle jälile, et mul on liiatigi veel kaks isapoolset vanaema. Üks Rootsis ja teine Eestis. Kaks isapoolset vanaema, aga mitte ühtegi isa.

Vahetunnil kogunevad lapsed jälle minu ümber ja näägutavad. „Aga kus su isa ikka on? Miks sa ei ole oma isa näinud? Mis ta nimi on? Leo, misuke imelik nimi!” Miks ei võinud minu isa surnud olla ka korralikult maha maetud nagu Caltexi isa, nii et ma teaksin, et ta on kindlas kohas?

Preili Signe vaatas mulle otsa ja ma sundisin end tema pilgule vastama. Tema vanad silmad läikisid prilliklaaside taga kuidagi harjumatult ja tema lõug värises pisut, kui ta kordas: „Küll näed, ta tuleb varsti teie juurde tagasi!” Võib-olla tuli preili Signet ennast lohutada? Teisel pool seina istus pappsõdur ja irvitas.

See Teise maailmasõja asi jäi mulle alati arusaamatuks. Teine maailmasõda oli ju olnud midagi niisugust, kus peamiselt inglased ja ameeriklased sõdisid Hitleri vastu, kes oli julm sakslane. Jah, venelased olid ka Hitleri vastu võidelnud, aga sellest nii hea meelega ei räägitud. Eestile tähendas Teine maailmasõda ilmselt seda, et venelased ja sakslased kordamööda maad okupeerisid. Juba sõna „okupeerima” oli iseäralik ja võõrastav.

Juba kaua enne kooliminekut teadsin natside kuritöid: neil olid gaasikambrid ja nad tapsid juudi lapsi. Teadsin, et eestlasi nede heledaverelisusele vaatamata ei peetud õigeteks peenteks aarialasteks, ja tundsin suurt kergendust, et Hitler on surnud.

Aga Stalin, see teine vuntsidega hirmutis, kes mõjutas mu lapsepõlve, kes jättis oma jälje mu lapsepõlvele, Stalin ei olnud surnud. Ta saatis väikesi eesti lapsi Siberisse. Õhtuti kuulsin suuri inimesi rääkimas, kuidas kümned tuhanded eestlased viidi rongiga minema ja kuidas paljud surid teel nälga ja janusse. Kui öösiti kaubarongid läbi Partille sõitsid, võppus mu voodi mõnikord nii, et ma ärkasin. Mõnikord aeglustasid rongid käiku ja ma mõtlesin: „Nüüd tuleb Stalin. Ta on meid üles leidnud ja viib meid Siberisse.” Tõmbasin teki üle pea ja hoidsin hinge kinni, sest kui ma hästi kuss olen, siis võib-olla ta ei leia mind.

Kui Stalin suri 1953, olin ma kaheksa-aastane.Missugune rõõm. Ta oli siiski surelik. Aga kõik Eestiga seotu oli ikka hall ja kurb. Me ei teadnud midagi sugulaste ja sõprade saatusest. Ja miks ometi isa ei tulnud? Meil ei olnud tõendeid, et ta oleks surnud. Nii et miks ei võinud ta kusagil elus olla? Jäi üle ainult oodata.

1956, kui ma olin üheteistkümneaastane, tuli Eestist esimene vihje, et isa on surnud. Ühe lähedase perekonnasõbra kirjas leidus lühike lause väikesest puuhobusest, mida enam ei ole. Stalin oli ju surnud ja see tähendas, et aeg-ajalt sai vahetada kirju Eesti ja Rootsi vahel. Aga sinna minevaid ja sealt tulevaid kirju lugesid võõrad, vaenulikud silmad. Mõnikord võttis keegi kirjad hoopis ära. Või nad lihtsalt kadusid.

Päralejõudnud kirjad olid silmatorkavalt kahvatud, täis banaalsetesse fraasidesse mähitud saladuslikke vihjeid ja koodsõnu. Nonde Silmade pärast ei söandanud keegi nimesid nimetada, kõige vähem veel minu isa nime. Kes julgeks nimetada vastupanuvõitleja nime, kui võitja su kirju loeb?

Ootasin Leod ikka ikka edasi ka siis, ehkki ma enam Sippedalsvägenil vahti ei pidanud. Neil aastail liikus palju igasuguseid kuulujutte. Kadumaläinud inimesi oli see ja see siis ja siis kuskil vangilaagris näinud. Võib-olla oligi see tõsi. Võib-olla ei olnud. Teistest räägiti, et nad varjavad end ikka veel Eesti metsades. Ema jälgis hoolega, et koid isa riideid ära ei sööks. Aitasin tal neid igal kevadel DDT-ga pritsida. Sellel oli hea tugev lõhn ja ma hingasin seda sisse, kuni süda pahaks läks. Panin hea meelega selga isa tumesinise sõjaväesviitri ja uurisin tema raske kiikriga, kuidas naabrid oma pühapäevapraadi söövad. Mida isa oli selle kiikriga näinud?

Meil oli isast muidugi fotosid. Nägin noort terase pilguga meest, kellel olid pisut peast eemale hoidvad kõrvad. Juuksed olid paksud ja lokkis, ta nägi päris tore välja. Ja ta polnud üldse minu moodi. Mina olin ema moodi. Aga vahetevahel ütles mõni suur inimene: „Vaata, nüüd tegi ta täpipealt samasuguse näo, nagu Leo vahel tegi!” Mul endal ei õnnestunud seda nägu kunagi näha.

Räägiti maailmast, mis oli teispool seda maailma, mida mina tundsin. Kadunud maailmast. Maailmast, mis oli kadunud mure halli uttu. Ükskord kuulsin suuri inimesi rääkimas kellestki, kes läks pärast pommitamisööd oma peigmeest otsima ja leidis tema ärarebitud käe. Naine tundis käe otsekohe ära sõrmuse järgi, mis oli nimetus sõrmes.

Õhtuti, kui ma enne magamajäämist silmad kinni panin, nägin alati seda kätt sillutuskivide ja purunenud mööbli vahel. Käsi oli hele, tedretähniline, punakate karvakestega ja kohe küünarnuki alt ära rebitud.

Päev pärast minu neljateistkümnendat sünnipäeva oli vist pühapäev. Partille kiriku kellad olid jumalateenistuse sisse löönud ja esimene Stockholmi rong oli ka juba mööda sõitnud. Siis tuli väikese kriipsukujulise suuga mees ja tõi mulle sünnipäevakingi. Ta kuulus nende perekonnasõprade hulka, kes truult igal tähtpäeval mulle kingitusi tegid. Mõnikord olid tal naine ja tütred kaasas, mõnikord mitte. Kui naine ja tütred olid kaasas, täitusid meie toad lobisemise ja naeruga ja seelikutega, mida lakkamatult kohendati ümber nailonsukkades jalgade. Onu E. ise oli vaikne mees, silmad sarvraamidega prillide taga olid tõsised ja ma ei mäleta, et ta kunagi oleks naernud. Võib-olla oli tema suu nii energilise füüsilise liikumise jaoks lihtsalt liiga väike.

Sel pühapäeval 1959.aastal olid naine ja tütred Göteborgi jäänud. Onu E. ulatas mulle tõsiselt sünnipäevakingi, samal ajal kui ema keetis kohvi ja Lydia pani lauale safranikringli.

Onu E. pakis oli kaks raamatut, üks neist seiklusjutt, mille üle mul oli väga hea meel. Teine raamat sisendas aga otsekohe alateadlikku süütunnet ja ähmast vastumeelsust: „Eesti ajalugu noorsoole”. Juba värvid: sinine, must ja valge. Lipp oli Eestis keelatud, aga igal eesti perekonnal Rootsis, keda me tundsime, oli kuskil väike laualipp.

Minu jaoks oli värvidel eriline tähendus. Must oli mure ja hirmu värv. Must tähendas mulle ise, kes oli kadunud ja arvatavasti surnud tollel maal, kus need, kes ei olnud surnud, kas orjasid Siberis või käisid kodumaal ringi küürus seljaga ja julgesid ainult sosistada. Must tähendas kadunud emapoolseid vanavanemaid, kadunud onusid, kõiki neid, keda olin fotodel näinud kui noori rõõmsaid inimesi ja kes nüüd olid kadunud, arreteeritud või surnud. Must tähendas süüd, mida ma tundsin, et võisin Rootsis rahulikult elada, kui paljud teised olid surnud.

Valge tähendas selle maa keelt, mida me kodus rääkisime, aga seda maad ei võinud ma kunagi näha. Muide, ma ei tahtnudki seda näha. Ma ei tahtnud tõsta oma jalga maale, mis oli murest niivõrd läbi imbunud. Pealegi paneksid venelased mu otsekohe vangi, kui ma sinna läheksin. Oli ju kuuldud, missugused venelased olid. Liiatigi ei lastud maale kedagi sisse. Oli ju raudne eesriie. Ei, sellest muredemaast ma ei tahtnud lugeda.

Ja sinine tähendas jahedat, halastavat unustust. Sinine tähendas võimalust unustada oma sünge päritolu ja elada tänases päevas ja tuleviku jaoks. Ma tahtsin elada, mitte leinata. Jälestasin suurte jutte, kui nad jõudsid sõja ja okupatsioonini, nende kaeblemist. Palju parem oli, kui nad naljatasid ja laulsid. Aga ma ei saanud kõikidest naljadest aru. Nad vihjasid sündmustele, mis olid toimunud teisel maal ja teisel ajal hoopis teistes elutingimustes. Teises maailmas.

Rootsi ajalugu oli lõbus ja huvitav õppida. Seiklused ja vallutused ja Karl XII matuserong Gustav Vasa oli omal ajal südi noor mees, kes oskas hästi suusatada. Taani kuninga sulased ajasid Gustav Vasat taga ja torkisid odadega heinakoormat, kus ta peidus oli, aga tema pääses ikka ära ja sai kuningaks ja rootslased ajasid kõik rõhujad minema ja elasid vabal maal. Gustav Vasast sai tugev kuningas, mis seal imestadagi!

Minu isa ei pääsenud ära. Kui palju eesti südisid Gustav Erikssone on sajandite jooksul hukkunud? Taani sõjasulased asendusid vene, saksa, rootsi sõjasulastega... Eestlased lämmatati ja torgati surnuks juba heinakoorma-staadiumis. Mitte kunagi ei saanud nad juhtida oma vägesid vaenlase vastu, selge pilk ja paljas mõõk välkumas. Nurjunud ülestõusud, kasutud verevalamised. Pärisorjus ja kasetoht ja kurblikud rahvalaulud.

Ei, ma ei tahtnud Eesti ajaloost rohkem midagi teada! Kas siis Rootsi ajalugu polnud minu ajalugu? Ma olin ju siin sündinud ja üles kasvanud. See oli Rootsi ajalugu, mida ma koolis õppisin. Minu Rootsi ajalugu oli palju toredam, uhkem ja arusaadavam kui minu Eesti ajalugu. Minu Eesti ajalugu oli sünge, tüütu, lootusetu. Ajalugu ilma võitudeta. Välja arvatud need vabadusaastad, kuui mu isa üles kasvas.

Tänasin onu E-d nii viisakalt, kui oskasin, ja viisin raamatu oma tuppa kindla otsusega toppida see raamaturiiulil nii kõrvalisse kohta kui võimalik.

Kas asi oli lihtsalt selles, et eestlased olid hädavaresed ja rootslased õnneseened? Tahtsin pigem kuuluda õnneseente hulka, aga mul oli piinlik niiviisi mõelda. Süütunne pani kõrvad hiljem iga kord ebamugavalt kohisema, kui raamat mulle silma puutus. Lugemata ta jäigi.

Samal aastal, kui ma kooli lõpetasin, 1965, trükiti minu isast ühes N.Eesti ajalehes pikk artikkel. Artiklis öeldi, et tema laip leiti kuskilt Harjumaa metsadest jaanuaris 1945. Rebased olid laiba osaliselt ära söönud, aga identiteedi kontroll näitas, et jäänused kuulusid agent Leo Talgrele, fašistliku luuregrupi liikmele. Artikkel kandis pealkirja „Leo Talgre tähelend”. Ema ütles: „Parem ära loe seda. See on kohutav.” Jätsin artikli hea meelega lugemata.

1968 õppisin ülikoolis kirjandusajalugu ja veetsin palju tunde sõnasõjas Vietnami pärast. Olin veendunud, et USA-l ei ole õigus, ja võtsin osa mitmest demonstratsioonist.

Niisiis ei olnud olemas musta ja valget poolt. Mitte ainult N.Liit ei tunginud väikestele rahvastele kallale. Seda tegi ka USA. Kedagi ei võinud usaldada. Elu muutus keerukamaks ja ma soovisin rahulolevalt enesele õnne, et mu selge mõistus tundis rõhumise igal pool ära, kus see ka ei ilmnenud.

Enamik minuvanustest baltlastest ei võtnud Vietnami-miitingutest osa. Nende arvates oli tähtsam rääkida Nõukogude ülekohtusest okupatsioonist kolmes Balti riigis. Minu silmis olid aga Balti vabariigid juba ammugi külmutatud hiiglasliku Nõukogude jäämäe külge. N.Liidu vastu ei saanud keegi. N.Liit oli ohtlik ja tema peale ei hakanud kellegi hammas. Eesti oli vana lein jäämäe sees. Aga Vietnami sõda oli parajasti käimas. USA oli maailma avaliku arvamuse suhtes tundlik. Siin võisime tõepoolest midagi korda saata! Pealegi olin ma maailmakodanik,. Kas üksnes omaenese asja eest võitlemine pole lihtsalt tobe?

Minu võluvad avarad vaated said aeg-ajalt siit ja sealt hoope. Peaaegu igal Vietnami-demonstratsioonil leidus mõni kõneleja, kes rääkis „fašistlikest riikidest Eestist, Lätist ja Leedust”, mis eksisteerisid enne Teist maailmasõda. Kodus ei olnud ühtki innukat fašismi pooldajat. Oli räägitud vabadest valimistest, vabadusest ja demokraatiast Eestis enne esimest Nõukogude okupatsiooni. Vahel kuulsin oma kaaslastelt, et kõik Rootsi põgenenud eestlased olnud fasistid.

„Mina olen eestlane, aga mina küll fašist ei ole.”

„Ei-ei, muidugi mitte sina.”

Sõbralikult. Möödaminnes. Üleolevalt. Peaaegu iga kord öeldi samad sõnad: „Kõik eestlased, kes...”

Isa Raudrist hakkas mind põletama. Olin tänulik, et ema säilitas seda hoolikalt sissepakituna, võõrastele silmadele ligipääsmatus kohas. Samamoodi pakkisin ma isa paljudeks aastateks oma hinge peidikutesse. Tõde isa kohta tundus kahemõtteline. Parem oli mitte midagi teada.

1972 sõitsin esimest korda Eestisse. Kohtusin sugulastega, keda ma ei teadnudki endal olevat. Ja jõudsin äratundmisele, et minust saab niisama vähe tavalist rootslast, kuivõrd minust ei saa lihtsalt eestlast. Ma olin mõlemad.

Sõitsin mitu korda tagasi ja meelitasin ka ema kaasa. Ta sai kokku sõprade ja sugulastega, niipalju kui neid oli alles jäänud. Veendusin lõpuks, et isa oli tõesti surnud. Räägiti, et ta langes lõksu ja lasti maha majas, mida mu ema väga hästi teadis. Leo olevat surnud ema sõbranna majas, minu ristiema majas. Vahti pidav vene sõdur oli mu isa maha lasknud. Aga pildil oli ka üks eestlane, isa vana ülikoolikaaslane. Mis oli tema osa? Kas ta reetis isa?

Mu isa oli mõrvatud. Ta ei langenud lahingus. Mõrvar oli võib-olla veel elus. Hakkasin hauduma kättemaksu. Sõda oli hõlmamatu, peaaegu metafüüsiline. Aga üksik mõrvar oli midagi käegakatsutavat. Kas ma ei pidanud siis õigust nõudma?

Järgnevatel aastatel mõtlesin palju isa surmast. Mõtlesin ka sellele, et pean välja uurima, kes Leo oli ja millega ta õieti tegeles, kui ta sügisel 1944 Eestisse jäi. Alles siis võisin tema surma mõista. Aga mul oli ikka veel hirm selle ees, mida ma võisin teada saada.

Kättemaksu oli lihtsam haududa. Ma leian mõrvari üles ja ütlen talle: „Ma olen Leo Talgre tütar.”. Vahel langes mõrvar südamerabandusega maha. Siniste värisevate huultega üritas ta armu paluda. Vahel ei öelnud ma midagi. Heitsin talle ainult tähendusrikka pilgu, enne kui tulistasin oma väikesest pärlmutterkaunistusega revolvrist üheainsa, hästi sihitud lasu tema südamesse.

Aastad läksid. Jätkasin kujutlusmänge ja ootasin, millal saan küllalt küpseks uurima Leo elu. Ja siis... Jah – mis siis? Mis ma siis teeksin?

Eestis suri isa sõber Tom. Siberi aastad olid laostanud tema tervise. Tom oli isaga jaganud paljusid salajasi ülesandeid. Nüüd kadusid saladused koos temaga hauda – ainult sellepärast, et ma olin liiga arg tõde otsima. Liivakell hakkas tühjaks jooksma. Nüüd oli kiire.