Minu vanemate ja nende põlvkonnakaaslaste noorus vabas Eestis on ja jääb mulle müsteeriumiks. See tundub koosnevat hulgast siivsatest noorte meeste ja naiste kohtumistest. Liuväljal, kus mängiti viini valsse. Koolipidudel, kus poisid viisakalt tantsule palusid ja tantsisid suure hoole ja osavusega. Nad ei sülitanud kunagi põrandale ega tilpnenud mõttetult koolikoridorides nagu meie, hilisemate aastate lapsed. Pühapäeviti sõitsid nad nalja ja naeruga toredatele suusaretkedele. Kõik tundus olevat täpselt nagu vanades tüdrukuteraamatutes: poliitiline ja seksuaalne süütus, rõõmus meel ja lootusrikkus.

Seitsmeteistkümneaastasena olin sageli kade ema juttude peale sellest, mis tema minu vanuses tegi. Tema noorpõlv tundus nii lõbus ja lihtne. Aina maitsvad võileivad, sulnid unistused ja klaverimäng. Trobikondade viisi vaimukaid, kenasid poisse, kes olid alati valmis tüdrukute suuski määrima või neid tantsupõrandale juhtima. „Noorpõlve muretud mängud,” mõtlesin ma ja tundsin end kohutavalt vanana.

Isa käis Tallinna Reaalgümnaasiumis, see oli poistekool ja pidas alatasa spordivõistlusi Westholmi gümnaasiumi poistega. „Bum-tšika bumm!” „Bum-tšika bumm!” karjusid poisid võistluste ajal rõõmsas kambavaimus. Ema käis Lenderi tütarlastegümnaasiumis. Need olid hea kuulsusega koolid, Eesti Vabariigi au ja uhkus.

Ema kool asus ilusas ajakohases hoones. Vabariigi aja arhitektuuri näidis, mille üle eestlased on uhked ja mida seetõttu alati tuuakse ära eksiili ajalooraamatutes. Kool oli värvitud kreemiks. Tüdrukutel olid nägusad kirsipunased valge kraega koolikleidid. Õpilaste kokkukuuluvustunne ja austus direktrissi proua Lenderi vastu oli suurem kui tavaliselt.

Maapaos tugevnesid mõlemad veelgi. Õpilased pidasid igal sünnipäeval meeles oma direktrissi, kes suri Stockholmis väga kõrges eas. Endised õpilased sõitsid kohale kes Kanadast, kes USA-st, kes Partillest, kes Södertäljest. Neid ei tulnud ainult Eestist. Aga kui neil oleks olnud vaba väljapääs, oleksid nad kindlasti kõik tulnud.

„Lenderi lapsed.” Olen neid kohanud nii Rootsis kui ka mujal maailmas. Lahked vanad daamid, kes mulle ütlevad: „Me ei ole küll varem kohtunud, aga ma olen Meetsi kooliõde.” Ja siis ma tean, et me kuulume ühte ja samasse perekonda. Olen nende tüdrukupõlve nägusid näinud fotodel, mis emal õnnestus Eestist kaasa tuua.

Olen aastate jooksul neid naisi ikka ja jälle näinud. Lillelises, ruudulises või ranges hallis. Ikka ümmargusemad ja ikka hallipäisemad. Aga silmad paksude prilliklaaside taga on endiselt noored. Kui nad kokku saavad, muutuvad nad jälle koolikleitides „Lenderi lasteks”.

Muretu, turvaline lapsepõlv! Küsin endalt, kas nad mäletavad seda niisugusena sellepärast, et Teine maailmasõda selle nii julmalt katkestas. Või oli nende Eesti noorpõlv tõepoolest lootusrikaste karikakarde aas, kus ei tuntud ohakaid ega lehetäisid? Kõige tähtsam on vahest, et neile on see niisugusena meelde jäänud. „Kadunud maailm,” mõtlen ma sageli. Traagiline poliitiline tegelikkus on muutunud kahekümne kahe aasta pikkuse iseseisvusaja eestlaste Atlantiseks. Igas mõttes.

Missugune oli koolipoiss Leo elu iseseisvas Eesti Vabariigis kahe maailmasõja vahel? Igal suvel sõitis kasuisa Rudolf koos Leoga Lõuna-Eestisse sugulaste juurde. Seal olid Leo vanemad vennad Argus ja Kalju, hulk tädisid ja onusid, nende lapsi, kolmanda ja neljanda põlve sugulasi. Seal oli siiralt usklik vanaema. Seal olid õigupoolest kõik peale isa, ema ja väikese õe Linda, kes elasid eksiilis Nõukogude Liidus. Kas Leo mõtles nende peale? Kas ta igatses nende järele?

Talved ja sügised ilusas sinakashallis üürimajas Tallinnas. Rudolf valis Leole hoolikalt parimaid koole. Leo sai hea hariduse ja ei pruukinud muret tunda elu materiaalse külje pärast. Tema vendadel oli majanduslikus mõttes raskem, aga nad olid kahekesi koos.

Leo pikad üksiolekutunnid pärast kooli. Koer Delka külm nina pihus. Lydia on oma sõbrannadega väljas. Lydia ei olnud emalik natuur. Kogu selle õrnuse, mida Leo igatses ja kunagi ei saanud, valas Lydia hiljem välja minule, lapselapsele. Vene laulukesed, lindid ja lehvid langesid täies ulatuses minu saagiks. Kogu Leo allesolev armastuskapital.

Leo sai koduabiliselt Liisalt köögis tüki kapsapirukat ja lõi õpikud lahti. Võib-olla läks ta mõte enne Eesti ajaloo õpiku avamist korraks oma lihaastele vanematele.

Eestil õnnestus iseseisvus välja võidelda tänu sellele, et nii Venemaal kui ka Saksamaal puhkes revolutsioon. Mõlemaid vanu vaenlasi ja rõhujaid nõrgestati seestpoolt. Venemaa demokraatlik Veebruarirevolutsioon andis vana tsaaririigi vähemusrahvastele võimaluse nõuda enesemääramist. Eestlased olid esimesed, kes samal aastal, 24.-26.märtsil 1917, Tartu kongressil võtsid vastu seaduseelnõu, mis saadeti Ajutisele Valitsusele.

Ajaloo tiivalöögid tunduvad äkki väga tuttavad. Mille tunnistajaks ma ise olen? Gorbatšovi perestroika. Suurem iseseisvus vana Nõukogude impeeriumi väikerahvastele. „Nagu ikka,” sähvatab peas. „Eestlased kõigepealt!”

5.juunil 1917 võttis Ajutine Valitsus vastu Eesti autonoomia seaduse. Samal ajal kaotati keskaegsed privileegid, mida baltisaksa aadlile oli kinnitatud Rootsi kapitulatsiooni puhul 1710 ja Uusikaupunki rahuga 1721. Paistis, et kõik on rahul: eestlased olid saavutanud oma poliitilise eesmärgi, mille eest nad olid aktiivselt võidelnud juba pool sajandit. Ja eesti Maapäevas, mis koosnes 62 saadikust, istus ka neli enamlast. Küllap mu pärisvanaisa Oswald pani seda hoolega tähele.

Aga Saksamaa, teine vana vaenlane, oli juba väravate ees. Eesti tõmmati Esimesse maailmasõtta ja 12.oktoobril 1917 okupeerisid sakslased Saaremaa. Venemaal puhkes järgmine revolutsioon, enamlaste Oktoobrirevolutsioon.15.novembril saabus Leninilt ja Stalinilt rahustav teade. (Saatuse iroonia tahtel oli viimane nimetatud vähemusrahvuste eest vastutajaks parteis ja kirjutas 1912.aastal bolševike partei rahvusprogrammi.) Lenini ja Stalini sõnum oli, et vähemusrahvused võivad oma asju ise korraldada ja iseseisvaks saada.

Kas eestlased usaldasid uusi võimumehi? Muide, ega nende käest ei küsitudki. Õige pea avaldas Lenin kitsamas ringis oma arusaamise asjast: Balti riikide iseseisvusega tuleb leppida taktikalistel kaalutlustel. Aga ainult ajutiselt.

Vastuolud Saksamaa ja Venemaa vahel süvenesid, kui Nõukogude sõjakomissar Leo Trotski Brest Litovski rahuläbirääkimistel teatas, et tema maa kavatseb sõjast välja astuda ilma mingit rahulepingut alla kirjutamata.

Seepeale otsustasid sakslased okupeerida kogu Eesti. Aga enne nende vägede Tallinna jõudmist kuulutasid eestlased 24.veebruaril 1918 oma maa iseseisvaks vabariigiks. Eesti Maapäev oli sel kriitilisel ajal oma volitused üle andnud triumviraadile, Eesti Päästekomiteele. Sellesse kuulusid Konstantin Päts, Konstantin Konik ja Jüri Vilms. Sakslased arreteerisid Pätsi ja saatsid ta koonduslaagrisse. Vilms lasti kevadel 1918 Soome saarestikus maha. Eesti poliitilised ja sõjaväelised juhid pidid minema põranda alla või maalt lahkuma. „Nagu ikka,” sähvab jälle peast läbi.

Mida Leo mõtles, kui ta oli Liisa juures köögis oma külma piruka ära söönud ja ajalooõpiku lehte pööras? Mida ta tundis?

Õnneks olid Eesti välisdelegatsioonid Skandinaavias, Prantsusmaal ja Inglismaal ja püüdsid panna suurvõime Eesti iseseisvust tunnustama. Stockholmis oli informatsioonikeskus, mida juhtis Gustav Suits. Suits oli juba siis Eesti haritumaid luuletajaid ja Teise maailmasõja ajal, uute okupatsioonide keerises, sai temast kui ülikooli kirjandusprofessorist protestivaimu täis nooruse iidol.

Koolipoiss Leo, kes ohkas Eesti keerulise ajaloo pärast ja kriipsutas alla tähtsamaid nimesid ja aastaarve, ei aimanud veel, et ta noore mehena saab Suitsuga isiklikult tuttavaks ja hakkab tal kodus külas käima.

Kui ma Eesti ajaloo kallal puurin, võtan vahel abiks paksu sõnaraamatu, Leo sõnaraamatu. Gustav Suits, selle üks autoreid, on raamatusse autogrammi kirjutanud 15.jaanuaril 1942. Siis oli Eesti sakslaste poolt okupeeritud. Järjekordselt.

Mida rääkis elu näinud Gustav Suits energilise noormehega, kes kannatamatult igatses Eesti vabastamist? Kas manitses kannatlikkusele või õhutas tegutsema?

Eesti välisdelegatsioon üritas hankida sõjalist abi Skandinaaviast ja lääneliitlastelt. Inglased olid ainsad, kes palvet kuulda võtsid ja saatsid oma eskaadri Läänemerre. Nad saabusid Tallinna novembris 1918.

Nii tugevnes eestlaste sümpaatia inglaste vastu. Teise maailmasõja ajal otsis Eesti põrandaalune vastupanuliikumine ikka ja jälle inglastega kontakti. Mida kauem sõda kestis, seda meeleheitlikumalt unistasid eestlased, et demokraatlikud inglased nad päästavad. Mu emagi viivitas 1944.aastal Eestist lahkumisega, kuna käisid kuulujutud, et silmapiiril on nähtud Inglise laevastikku.

Isa jäi Eestisse inglasi ootama, et neid toetada. See illusioon talle saatuslikuks saigi.

See, mis sundis Saksa okupatsioonivägesid 1918.aastal tagasi tõmbuma ja võimaldas Eesti ajutisel valitsusel võimu 11.novembril üle võtta, oli siiski revolutsiooni puhkemine Saksamaal, täpsemalt Kielis.

Nüüd oleks võinud loota rahu ja stabiilsuse jaluleseadmist. Mõlemad põlised vaenlased elasid üle vapustusi ja oleksid garanteerinud Eesti iseseisvust. Aga juba 28.novembril asusid bolševistlikud väed rünnakule.

Algas Eesti vabadus- ehk iseseisvussõda. Inglise laevastiku kohalviibimine kulus marjaks ära, Vene laevastiku rünnak Tallinnale löödi tagasi. Inglased aitasid eestlasi ka sõjavarustusega.

Soomlased tulid appi ja laenasid Eestile 20 miljonit marka, saatsid relvi ja vabatahtlikke – üle 2700 mehe. Vabatahtlikke tuli ka Rootsist ja Taanist.

Üks neist rootslastest, Edgar Freiberg, asus hiljem Tallinna elama ja töötas mõnda aega minu vanaisa köögiviljafirmas. Seesama lahke rootslane juhtus sõidutama minu ema koos kimpsude ja kompsudega laevale, millega ta septembris 1944 Rootsi põgenes. Rootslane ise jäi maha. Missugune oli tema saatus?

24.veebruaril 1919, Eesti Vabariigi esimesel aastapäeval, kuulutas riigivanem Konstantin Päts: „Eestimaa on vaenlastest puhas!” Kuid ümberringi käisid veel ägedad lahingud.

Leo oli siis üksteist päeva vana. Tema isa Oswald ei olnud vastsündinut veel näinud. Oswald elas Moskvas ja õppis ülikoolis.

Ka 700 aastat enne seda oli kuulutatud, et maa on vaenlastest puhas. See oli aastal 1222, aga Eesti oli sellest hoolimata jäänud taanlaste kätte. Kas nüüd oli 700-aastane vabadusvõitlus tõepoolest lõpule jõudnud? Ei, ikka veel mitte. Sakslased tegid uue katse Baltikumi vallutada; seekord välkrünnakuga Riiale. Lätlased olid omadega pigis, aga Eesti soomusrongide ja Inglise laevastiku abiga õnnestus rünnak tagasi lüüa.

Idarindel kestsid Eesti vägede võitlused Punaarmeega, aga 3.jaanuaril 1920, täpselt kuu aega enne minu isa esimest sünnipäeva, jõustus relvarahu N.Venemaaga. Rahuleping kirjutati alla Tartus 2.veebruaril – üks põhidaatumeid Eesti nüüdisajaloos.

Noor vabariik viis läbi kiire maareformi, millega 97 protsenti mõisamaadest riigistati. Baltisaksa suurmaaomanikud pidid olukorraga leppima ja nende kaebus Rahvasteliidule jäi tagajärgedeta. Isegi Rahvasteliit käsitles eksproprieerimist kui puhtakujulist sotsiaalset reformi.

Maareform, mis otsustati ära juba oktoobris 1919, oli suuresti mõjutanud eestlaste võitlusmoraali. Iseseisev riik, millel tuli heidelda paljude raskustega, seisis siiski kindlal sotsiaalmajanduslikul alusel.

Juunis 1920 võeti vastu uus demokraatlik parlamentaristlik põhiseadus, mille järgi parlament pidi valima riigivanema. Aga enne seda oli tehtud veel midagi muud: oli tehtud Vabadussõja lõpparved. Punased eestlased, kes olid võidelnud N.Vene poolel, viidi kohtu ette ja tembeldati riigireeturiteks. Nende hulka kuulusid ka Leo vanemad, minu vanavanemad. Juunis 1920, kui Leo oli kuusteist kuud vana ja hiljuti käima õppinud, sunniti tema vanemad Eestist lahkuma.

1919.aastal oli Asutava Kogu koosseis üsna radikaalne. Sotsialistlike parteide esindajatel oli 64 protsenti mandaatidest. Aga eestlased kaldusid aja jooksul paremale ja kümmekond aastat hiljem, pärast ülemaailmset majanduskriisi, oli sotsialistidel ainult 27 protsenti kohtadest riigikogus, samal ajal kui põllumeesteparteidel oli kohti 42 protsenti.

Eesti Vabariik andis oma vähemusrahvustele laialdase kultuurautonoomia. See käis venelaste, sakslaste ja 8000 eestirootslase kohta. Nemadki olid sajandite jooksul pidanud võitlema saksa ja vene mõisnike pärisorjuse vastu. 1781 oli osa eestirootslasi küüditatud Ukrainasse.

Kultuurautonoomia käis ka juutide kohta. Eesti valitsus sai koguni Jewish National Fund’ilt nn. Golden Book Certificate’i, kus tänati Eestit juudi vähemusele kultuurilise ja keelelise autonoomia kehtestamise eest – „esimest korda juudi rahva ajaloos”. Mõeldes sellele, mis juhtus kakskümmend aastat hiljem, on seda huvitav meeles pidada.

Hoolimata majandusraskustest ja sõjahaavadest sai noor vabariik, mis oli minu isaga peaaegu ühevanune, üsna kiiresti jalad alla. Eesti orienteerus peamiselt vennasmaale Soomele, mis oli talle sõja ajal andnud sõjalist ja majanduslikku abi. Räägiti Soome-Eesti kaksikvabariigi moodustamisest. Mõttest olid vaimustatud nii Gustav Suits kui ka Konstantin Päts.

1924.aasta 1.detsembri varahommikul suundus minu emapoolne vanaisa Johannes, kes oli köögivilja hulgikaupmees, Balti jaama, et vastu võtta rongiga saabuvat kartulisaadetist. Ema suured nõod ja vanemad vennad olid juba kooli läinud, vanaema oli minu viieaastase ema ja tema kolmeaastase väikevennaga kodus.

Perekond elas tolle maja vastas, kus asusid kommunistliku partei ruumid. Järsku kostis sealtpoolt püssipauke. Keegi helistas ja ütles, et Balti jaamas tulistatakse. Kommunistid on mässu alustanud ja mitu sõjaväelast ja politseinikku on juba maha lastud.

Meets mäletab, kuidas vanaema, näost valge, pusis kingapaelte kallal, et minna välja vanaisa otsima. Käed ei kuulanud sõna. Kingapaelad järel lohisemas, jooksis ta tänavale, kust kogupauk sundis teda kiiresti tagasi tõmbuma. Tunnid möödusid närvilises ootuses. Lõpuks vaikisid püssipaugud. Vanaisa helistas koju. Ta oli pauke kuuldes otsinud varju ühe ärisõbra juurest.

Seitsmeaastase onu Evaldi saatis koju keegi vana daam, kes oli ta leidnud üksipäini piki raudteed linnast välja marssimaas. Laps oli hajameelselt maast tühje padrunikesti noppinud.

Suured nõod tulid koju vapustatult. Nad olid näinud, kuidas kaks koolipoissi ja nende õpetaja Toompeal maha lasti. Nende kuritegu oli seisnud selles, et nad olid teel kooli, Saksa gümnaasiumi.

Õhtuks olid kõik tervelt kodus. Istuti söögitoas ümber laua ja kuulati raadiouudiseid, kus teatati, et mässukatse on maha surutud. Eesti ja vene kommunistid olid rünnanud valitsushooneid, sidekeskusi, relvaladusid ja mitut sõjaväeüksust Tallinnas. Paari tunniga oli vahejuhtum likvideeritud. Punaarmee, mis täpselt õigeks ajaks oli mobiliseeritud ja koondatud Eesti piirile, oli juba tagasi tõmbumas. Sama käis ka Punalaevastiku kohta, mis hommikul oli Kroonlinnast välja sõitnud.

Hiljem saadi teada, et kommunistlikke mässumehi oli umbes 230. Eesti kommunistlik partei keelustati.

Raadio olid nõod ehitanud ise koos vanaisa hea sõbra ja kompanjoni härra Kovkiniga, noore juudisoost poissmehega. Üks nõbudest jagas kõigile palderjani, samal ajal kui kõik kordamööda kõrvaklappidest raadiot kuulasid. Nõo arvates oli kõigil vaja rahuneda.

Tallinna rahutused ei puudutanud muidugi Tsolli talu Vastseliinas, kus viieaastane Leo elas oma isa vanemate juures. Kui aga mässukatsest kuuldi, hakkasid täiskasvanud omavahel arutama: kas vabariik on tõesti ohus? Kui kaugele mõtleb Venemaa minna? Ja kas see kõik ei tähenda, et Oswald on juba teel tagasi Eestisse?

Oletan, et Leo võis tunda kummalist erutust ja segadust. Kommunistid olid Eestile ohtlikud, seda oli talle varakult õpetatud. Vendade ja naabripoiste sõjamängudes punaste ja valgete vahel olid valged alati kangelased. Poisipõnnid pidid punaseid mängima ja neid võeti vangi ja seoti kinni. Leo, kes oli kolmest vennast noorim, oli tüdinud punast vangi mängimast. Aga võib-olla tähendas see, et ema ja isa tulevad tagasi? Tema oma ema ja isa. Vanemad vennad rääkisid neist aina harvemini. Aga Leol oli nende puudumisest südames suur tühik. See oli tema saladus ja tema nõrkus. Nõrkust tuli varjata ja vaos hoida, seda õppis ta õige varakult.

Mis siis, kui Oswald ongi juba Tallinnas? Erutatud onud ei teadnud. Ei teadnud ka emalik tädi Emmy ega usklik vanaema. Keegi neist ei teadnud, et samal ajal oli Oswald, kolhoosiesimees, raskesti haige. Tol ajal oli vahemaa Kaukaasia kolhoosi ja Eesti vaba peremehe talu vahel lõpmata pikk.

Mida ma tean Leo lapsepõlvest? Peaaegu mitte midagi. Pilt 20.aastate teisest poolest, mis kujutab koolipoissi kuskil lastepeol. Tume madruseülikond ja terasest silmad. Miks ta ei naerata, ehkki on pidu?

Nüüd elab ta juba isa venna, onu Rudolfi ja tema naise Lydia juures (sündinud Malt). Lydia on vene juuditar, sündinud arsti perekonnas Musta mere ääres. Ta on väikest kasvu, pruunide silmadega ja väga elav. Tema tumedad lokkis juuksed ja iseloomulik nina saavad talle eluohtlikuks, kui Hitler rohkem kui kümme aastat hiljem Eesti okupeerib, aga seda ta veel ei aima. Kui see foto tehakse, istub Lydia tõenäoliselt koos teiste prouadega kõrvaltoas ja joob kohvi, ja ma tean, et Leo kuuleb, kuidas tema kõlav naer kostab oma meloodilise koloratuuriga üle eesti naiste häälte. Lydia on hariduselt muusikaõpetaja ja rahututel Vene revolutsiooni aastatel, kui tema ja Rudolf veel Venemaal elasid, olid tema klaveritunnid ja lauahõbe ainus vahend munade, liha ja teiste vajalike asjade hankimiseks.

Nüüd see enam nii ei ole. Lydia võib nüüd rahumeeli pühenduda seltskondlikele meelelahutustele, sest Rudolf on olnud väga edukas. Ta on nüüd ühe Eesti mastaabis suure kindlustusseltsi direktor.

Rudolfil ja Lydial oma lapsi ei ole. Väike perekond elab Tallinnas kesklinnas ilusas üürimajas viietoalises korteris. Majapidamisse kuuluvad veel koer Delka ja koduabiline Liisa.

Suviti üüritakse Kosel suvilat ja reisitakse üsna palju ringi, esialgu külgkorviga mootorrattal, mida Rudolf võidukalt juhib; jõukuse kasvades soetatakse auto, ehkki Rudolf salamahti mootorratta järele igatseb. Leo elab majanduslikult kindlustatud kodus. Tema vanemad vennad Argus ja Kalju, keda kasvatavad sugulased vanaisa talus Tsollil, peavad Leod õnneseeneks.

Teine lapsepõlvefoto, pisut udune, Kose suvilast. Kümneaastane Leo pererahva väikese tütre kõrval. Leo juuksed on suveks lühikeseks pügatud, nagu sel ajal väikeste poiste mood nõudis. Kõrvad on suured ja kaitsetud, nägu morn. Millele ta mõtleb? Kas oma pärisemale Olgale ja pärisisale Oswaldile? Ta nägi neid viimati siis, kui oli kuusteist kuud vana.

Leod ja tema vendi ei eraldanud vanematest mitte surm, vaid poliitika ja ajalugu. Veel üks tükk Eesti dramaatilist ajalugu.

Olga ja Oswald kasvasid mõlemad üles koos paljude õdede-vendadega suurtes Lõuna-Eesti taludes. Olga Lüüsi isa oli endise suure Kasaritsa mõisa rentnik. Oswald Bibikovi isa on Tsolli talu peremees

Lapsed aitavad rasketel talutöödel, aga on ka endastmõistetav, et nad peavad õppima. Olga märkab varakult energilist intelligentset Oswaldit, kes on lugenud rohkem raamatuid kui ükski teine poiss, keda Olga on kohanud. Keegi ei osanud nii hästi mõtelda kui tema,” ütleb Olga mulle Tallinnas 1972.aasta suvel. Nad abiellusid väga noorelt.

Mõlemad õpivad Valga õpetajate seminaris ja puutuvad seal kokku marksismiideedega. Oswald on ammugi pidanud Vene tsaarivõimu peamiseks takistuseks Eesti iseseisvusele ja tervitab vaimustusega Vene Veebruari- ja Oktoobrirevolutsiooni. Tema silmis on bolševikud vabadusvõitlejad.

Olgat on lapsepõlvest peale vapustanud maatameeste viletsus Kasaritsa riigimõisas. Tihtipeale on ta salamahti isa rahakotist lubatust suurema rahatähe võtnud ja selle mõnele hädalisele andnud.

Olga tahab võidelda sotsiaalse õigluse eest. Oswaldil on uhked plaanid kodukohas kooperatiivse suhkruvabriku rajamiseks. Lühidalt: Olgast ja Oswaldist saavad veendunud ja aktiivsed kommunistid.

Nad ei olnud omaealiste eestlaste hulgas ainsad, kes 1917.aastal suhtusid positiivselt kommunismisse. Tsaari langus ja bolševike võimuletulek andis algul paljudele eestlastele uut lootust, mis puutus rahulikku kooseksisteerimisse Venemaaga ja vabasse Eestisse. Olukord tundus paljutõotav.

Aga paljud eesti kommunistid olid võidelnud punaste poolel. Kui iseseisev Eesti Vabariik õiendas arveid riigi oletatavate vaenlastega, ei olnud just õnn olla eesti kommunist. Kommunistide üle mõisteti kohut, neid pandi vangi ja saadeti maalt välja. Oswald, kes oli nii agaralt võidelnud tsaarivõimu vastu ja vaba Eesti eest, oli nüüd äkki riigireetur. Riigivanem Pätsi valitsus võttis temalt ja tema naiselt ära Eesti passi.

Minu onu Argus – see oli isa antud hüüdnimi – ei unusta kunagi üht suvepäeva 1920, kui paar eesti politseinikku tuli Tsolli tallu tema vanemate järele. Vanal politseikomissaril oli kahju kolmest poisikesest, kes olid viis, kolm ja üks aasta vanad. „Lapsed ei pea vanemate pärast kannatama,” ütles ta. „Venemaal pidavat olema suur näljahäda. Las lapsed jääda esialgu Eestisse.”

Nii jäigi. Vanemad ei jätnud lastega jumalaga. Arvati, et see ainult erutab lapsi ilmaasjata. Pealegi lootsid nad edaspidi, kui on oma elujärje Venemaal sisse seadnud, lapsed enda juurde võtta. Siis olid nad läinud. Järele jäi suur tühjus.

Tädi Emmy katsus vanemate äraolekul seda tühjust täita nii hästi, kui vähegi suutis. Samuti vanaema, kes oli väga jumalakartlik ja võõrastas oma poja ideid. Kolm pisipoissi, Argus, Kalju ja Leo, kasvasid üles Oswaldi lapsepõlvekodus tädide ja onude keskel.

Oswaldist sai varsti suure põllumajanduskommuuni esimees Kaukaasias. Ka Olga sai sealsamas tähtsa koha. Olga ja Oswald kirjutasid koju oma uuest elamisest ja ütlesid, et võivad nüüd lapsed oma hoolde võtta. Aga sugulased eesotsas vanaemaga keeldusid lapsi teele saatmast. Eestis liikusid kuulujutud näljast ja lahingutest ja koguni kannibalismist Venemaal. Liiatigi olid tädid ja onud veendunud, et laste õige koht on Eestis oma isade talus ja mitte vene kommuunis, kus ümberringi on bolševikud. Vanemad kirjutasid ühe kirja teise järel, aga Eestist vastati neile harva. Pjatigorskis, Musta ja Kaspia mere vahel, sündis neile veel üks laps, tütar Linda.

„Olen väga rõõmus, et sa viimaks ette võtsid meile kirjutada. Tähendab laste säält ära toomine sundis sind kirjutama,” konstateerib Olga mõrult kirjas Emmyle 30.septembrist 1923. Olga ja Oswald on mures laste pärast, eriti Arguse pärast, kes Rudolfi kirja järgi on pärast nende ärasõitu kurvaks ja tõsiseks jäänud ning hakanud end halvasti üleval pidama. Aga talupere on lastest loobumisele väga teravalt reageerinud, nii teravalt, et Olga jätkab:

„Kui kõik meie rahutus põhjendamata on, siis võime teid mõneks ajaks päris rahu jätta, ainult selle tingimusega, et te neid ilusti lasete üles võtta ja meile pildi saadate. See pilt, mis te saatsite, mis Vastseliina lasteaias on ülesvõetud, see on väga inetu, ei taha kellelegi näidata. Pääle selle: et nad meile sagedamini kirjutaks, kuidas nad sääl elavad, mis nad teevad jne., ainult laske nendel ise kirjutada, ilma kellegi etteütlemata. Teeb mulle suurt rõõmu, kui te lastest kirjutate, tahaks aga sagedamini nendest kuulda; kõik mis nad teevad ja mis keegi nendest kõneleb jne., sellest kõigest võiks ma nende arenemist näha.”

Olga kirjeldab, missugune on kommuuni elukorraldus, et kodused võiks veenduda, et nad elavad tsiviliseeritud elu. „Igal perekonnal on üks tuba, poissmeestel on aga nelja inimese pääle tuba, tüdrukutel igal ühel väike toake; pääle nende tubade on meil ühine söögituba, siis lugemise tuba, siis võõraste tuba ja „klub”, see on suur saal, kus püüne on ehitatud ja kus hää pianino seisab. Peale nende on muidugi ilus suur köök, siis leivaküpsetamise tuba, vanniga pesupesemise tuba, hääd väljakäigu kohad jne.”

Oswald annab kirjas emale novembris 1923 täpse aruande oma tööalastest edusammudest:

„Viimaste kuude jooksul ehitasime ja seadsime eeskujulikult sisse sealaudad. Praegu on meil nuuma peal 30 siga; elussigu on inglistõugu emiseid 11 tükki ja 2 head kulti... Praegu on meil 14 head hobust, nendest 5 mära on tiined ja üks aastane varss. Veiseloomi on 17 tükki, kuid neid ostame varsti tükki 50 juure piimalehmi.”

Ta kirjutab uhkelt, et meierei on juba kuu aega käigus ja nad toodavad võid ja juustu. Aga tema suurim trump on, et kommuun võitis Moskvas suurel põllumajandusnäitusel esimese auhinna. „Ma olin ka ise seal ja tegelikult minule kui selle kultuurilise majapidamise ideelisele ja praktilisele juhatajale ja organiseerijale mõisteti ülemaalisel näitusel audiplom.” Ta räägib ka, et teda tahetakse kutsuda tööle Moskvasse põllumajanduskooperatiivide keskvalitsusse. „Minu unistus on aga siin edasi töötada, et meie kommuunat tõsta nii kõrgele, et tal häbi ei oleks kanda esimese kommuuna nime Nõukogude Liidus.”

On selgesti tunda, et Olga ja Oswald püüavad igati tõestada, et nende elu maapaos ei ole nii armetu, nagu nende sugulased Eestis kujutlevad. Vastupidi, nad töötavad edukalt ja neid hinnatakse Nõukogude Liidus. Nad tahavad näidata, et nende kolm poega võiksid väga hästi nende juures kasvada. Aga Tsolli pere ei taha sellest kuuldagi. Kuulujutud näljast ja viletsusest sobivad nende ideoloogiaga paremini kokku kui Oswaldi ettekanded enda ja oma kommuuna edusammudest.

Ei tea, kas neid kirju poistele ette loeti... Mis mulje neile sel juhul vanemate kirjeldused jätsid? Leo oli 1923.aastal kõigest nelja-aastane. Ta ei võinud veel kuigi paljust aru saada.

Milline oli reaktsioon Oswaldi sõnadele, et poisid peavad kiiresti vene keele ära õppima, „muidu ei saa Lindaga juttu ajada, see on koguni vene neiu”? Missuguse provokatsioonina pidi see kõlama noores Eesti Vabariigis? Mul on tunne, et Oswald õrritas teadlikult.

Onu Argus mäletab, et kord tuli Tsollile mees Vene saatkonnast. Ta oli saadetud Olga ja Oswaldi palvel, et veenda lapsi vanemate juurde sõitma. Diplomaadil oli tore taskukell, mis poistele meeldis. Ta jutustas värvikalt suurepärasest elust Kaukaasias. Ta ütles, et seal on nii palju mett, et lapsed söövad end sellest haigeks ja peavad pärast istuma lõkke ääres ja kõhtu soojendama, et mesi ära sulaks.

Arguse meelest oli kõhuvalu ja lõkke ääres istumine hirmuäratav tulevikuväljavaade. Järgmisel hommikul vara, kui venelane oli lubanud neile järele tulla, võttis Argus oma noorema venna Kalju kaasa ja läks sügavale netsa. Nad olid terve päeva peidus ning saadik pidi asja pooleli jätma ja ära sõitma. Kujutan ette, kuidas vanaema ja tema täiskasvanud lapsed kergendusega ohkasid. Lapsed olid päästetud!

Aga Kaukaasias igatsesid vanemad oma laste järele. 7.veebruaril 1924 kirjutab Olga:

Kõige esiteks tänan ma oma armsaid pojukesi kirja eest, mis nad meile saatsid. Nüüd näen ma ometi, et see õige on, et nemad kirjutada ja lugeda oskavad. Hää oleks aga ka, kui nad meile omad pildid saadaks.Pole aimugi, missugused nad praegu välja näevad. Ja see väike Lõoke. Kuidas tema ka elab?

Kes on nendele nüüd ema eest pääle Emmy mehele minekut ja missuguses koolis nad käivad? Küll oleks hää neid näha saada, kui nad üle nurme kooli poole jooksevad.”

Kirjast õhkub igatsust laste järele – ja koduigatsust. Olga tahab koduste elust kõike teada: „Kas Erni ja Etty on kodus? Kus on Richard? Kas mamma on terve? On teil ka tüdruk ja karjatüdruk?”

Ka Oswald igatseb koju, ehkki tema igatsus on varjatud morni asjalikkuse taha:

„Lootsin, et meie kirjavahetus meile selgeid teatusi annab meie kodusõidu võimaluste kohta, kuid juba selle järele otsustades, missuguse ettevaatuse ja nagu hirmuga te igas kirjas sellest asjast kirjutate, võin arvata, et seal veel niisugune õhkkkond olemas on, kus mind ja naist veel kurjategijaks peetakse. On see asi nii, siis pole muidugi mõtet sinna sõidust unistadagi. Suurem põhjus kodu sõita on meil muidugi laste saatus, teiseks ehk ka vanematele ja teistele toeks olla, kel seda tarvis oleks.”

Mida mõtlesid väikesed poisid isamaast, mis ei lasknud nende vanematel koju tulla ja koos oma lastega elada?

„Olen jälle malaarias haige,” kirjutab Oswald ühes teises kirjas koju. „See haigus teeb mulle kõige rohkem hirmu. Kuidas on teie tervis Tsollil? Kirjuta mamma kohta, kuidas tema tervis on ja tema vaimulik elu. Mul oleks tema ees just nagu mingisugune võlg, aga ei ole midagi, millega ma saaksin seda võlga heaks teha.”

Kirjas poegadele ütleb ta:

„Te olete muidugi juba suureks kasvanud, nii et me teid enam äragi ei tunne; veel aasta edasi ja siis ei tunne teie meid ka enam ja niimoodi jääme üksteisele võõraks. Pealegi ei õpi teie sääl vene keeltki, nii et Linda ei saa teiega rääkida. Kirjutage iga nädal, kui mitu vene sõna te olete ära õppinud. Ja ärge jätke väikest Leod maha. Temast peab ju ka saama tubli kommunaar.”

Oswaldi lootused lastega kokku saada ei täitunud. Ta suri ootamatult kõigest kolmekümneaastasena, nägemata kodumaad ja omakseid. Tema surma lugu on lugu täiesti tarbetutest õnnetusjuhtumitest:

„Nõukogude Liidu kommuunas nr.1” seati elektrit sisse. Oswald juhtis töid. Kui brigaad parajasti tõstis rasket turbiini, juhtus see, et kõik lasksid käed lahti peale Oswaldi. Tema neerud said raskelt vigastada ja kohalikud arstid olid jõuetud. Oswald saadeti operatsioonile suurde Leningradi haiglasse. Keset operatsiooni ärkas ta äkki üles. Arstid lisasid narkoosi – eetrit või mis neil käepärast oli. Õnnetuseks anti seda liiga palju. Oswald ei ärganud enam. Jaanuaris 1925 jäi Olga leseks. Jäänud väikese tütrega üksi ja kodumaal ikka veel põlualuseks, kirjutab ta pika kirja, millest õhkub kurbust, kibedust ja taltsutamatut teojõudu:

Olen juba mitu kirja kirjutanud laste siia saatmise kohta, kuid teie ei tee tegemistki. Arvate vahest, et noh – iga aasta on nad püüdnud lapsi siit ära viia, niisamuti ka tänavu. Nüüd aga, vabandage, on asi koguni teine. Mis jaoks olen ma praegu Moskvas, ainult laste pärast, ja jään siia nii kauaks, kuni lapsed sealt kätte saan. Kui teil vähegi inimese armastust on, siis peaksite ometi selle pääle mõtlema, et lapsed oma ema juure saaks; ehk tahate asja niikaugele viia, et nad oma ema kunagi näha ei saa. Kui väga tahtis isa neid näha saada ja nüüd suri ta – ilma et ta neid näinud oleks. Lastel oli kahju kodunt lahkuda, kartes, et nad siis enam vanaema näha saa. Seda oli muidugi neile õpetatud, aga et nad oma isa näha ei saa, sellest ei kõnelnud nendele keegi. Nende isal ei läinud aga üht päevagi mööda, millal ta laste siiatoomisest poleks rääkinud. Armsad inimesed, ärge tehke nii, et lastel pärast kahjatsust tuleks tunda, et neil oma vanemate juure ei lastud sõita.

Järgneb rida praktilisi näpunäiteid sugulastele, missugused paberid tuleb korda ajada, kuidas lapsed rongi peale panna jne. Olga rõhutab veel kord, kui austatud ja armastatud oli Oswald tervel Venemaal, eriti Tereki jõe ümbruskonnas, kus oli tema tööpõld. „Igast suust kuulsin, et kui kõik inimesed niisugused oleks, kui mu laste isa, siis oleks tõesti maa pääl paradiis.” Viimase lause taha on mu vanaema kirjutanud väikese, aga väga selgete tähtedega: „väljaarvatud muidugi Lenin”. Miks ta seda kirjutas? Kas lõi välja marksistlik teadvus? Mõtles ta tsensuurile? Või tahtis ta sellega sugulasi ärritada? Kui ma Olgast õieti aru saan, siis on kolmas võimalus kõige usutavam.

Olga toimekus ja palved ei mõjunud Oswaldi perekonnale. Aastad läksid. Olga ei näinud oma kolme poega enne kui 1935.aastal, kui tal õnnestus koos tol ajal neljateistkümneaastase tütre Lindaga Eestisse tagasi pöörduda.

Olga tuli Eestisse tagasi nagu vaene sugulane, kellel olid sobimatud poliitilised vaated. Täiskasvanud poegade jaoks oli tal kaasas foto nende isast Oswaldist. Haiglas oli Oswald oma jõulise käekirjaga põiki üle foto kirjutanud: „Minu poegadele isalt, kes uskus inimkonna paremat tulevikku.”

Missugune oleks olnud Leo tulevik, kui ta oleks üles kasvanud Venemaal põllumajanduskommuunis? Kas temast oleks siis saanud „tubli kommunaar” Oswaldi vaimus? Mõte on jalustrabav,

Olga ja Oswaldi saatus, võitlus laste pärast, see lahtine haav perekonna ajaloos... See haav pidi end tunda andma kolme venna elus. Onu Arguse valust olen ma osa saanud. Kalju, kellele Oswaldi poliitilised ideed kõige rohkem mõju avaldasid, mobiliseeriti Punaarmeesse ja langes noorelt. Mida ta mõtles? Ja mida mõtles „väike Leo”?

Rudolf oli oma nooremasse vennasse Oswaldisse väga kiindunud, kuid ei jaganud hoopiski tema poliitilisi vaateid. Ta oli mõtteviisilt pigem liberaal ja pani Leo õppima Tallinna parimatesse koolidesse. Neis koolides õppis Leo nii head prantsuse keelt kui ka vene keelt, mida tema isa oli nii tähtsaks pidanud.

Kumba neist pidas Leo oma tõeliseks isaks – Oswaldit või Rudolfit? Tõenäoliselt Rudolfit, kes võttis ta oma hoole alla veidi pärast Oswaldi surma. Leo oli kuueaastane, kui ta tuli Tallinnasse Faehlmanni tänavale Rudolfi ja Lydia juurde. Kui ta sai seitseteist, kirjutas Olga alla paberitele, mis olid vajalikud, et Rudolf saaks Leo lapsendada. Degradeeritud lihtsaks Lõuna-Eesti põllutööliseks, puudusid Olgal Rudolfi majanduslikud võimalused oma poega toetada. Aga Olga oli Leo ema ja jäi selleks. Selles ei kahelnud Leo kunagi.

Selles ei kahelnud ka nõukogude võimud. 1970.aastatel keelduti Olgale väljasõiduviisat andmast, kui ta tahtis Lindale külla sõita. Vastutav ametnik heitis talle teravate sõnadega ette, et ta ei olnud oma pojast Leost kasvatanud „head kodanikku”.

Ega Rudolfil polnud alati mootorratast või autot olnud. Esimestel iseseisvusaastatel oli tema sõiduriistaks jalgratas. Sellega sõitis ta läbi kogu Eestimaa, rajades töökindlat kooperatiivset kindlustussüsteemi. Vanima pojana suure talupere teisest perekonnast (kokku oli talus kaksteist last) teadis ta, mida tähendab ränk töö ja millise kahe asja vastu inimene ei saa, kui rängalt ta ka ei rügaks – need on ikaldus ja haigused.

Rudolf väntas nurisemata igasse külla, igasse tallu. Enne Vene revolutsiooni oli ta kindlustusametnikuna Petrogradis paljutõotavat karjääri teinud. Ühel ametireisil Arhangelskisse oli ta oma valge linase ülikonna ja briljantsõrmusega ära võlunud korteriperenaise noore temperamentse sugulase Lydia Malti, kes oli Musta mere äärest juhuslikult külla sõitnud. Nüüd oli ta soliidne abielumees ja väntas oma jalgratast. Ta oli õnnelik. Kõikjal nägi ta ehitustellinguid, ehitati koole, vabrikuid, elumaju. Rudolfit ümbritses ülesehitav vaim selle kõige otsesemas tähenduses. See sobis talle.

Kui Leo elas esimesi aastaid Rudolfi ja Lydia juures, jätkus Eesti majanduslik tõus. Saadi suur laen Rahvasteliidult, samuti Rootsi tuletikutööstuselt. Põllumajandustoodang jõudis kõrgtasemele.Siis tulid 30.aastad ja ülemaailmne majanduskriis.

Ülesehitava vaimu aastad ei olnud möödunud ilma valitsuskriisita. Depressiooni süvenedes sagenesid nõudmised kindla käega valitsuse järele. Kõige valjemad ja visamad olid Vabadussõja veteranide hääled. 1931.aastal moodustasid nad oma partei, mida rahvasuus hakati nimetama vapside parteiks.

Oswald oleks neid nimetanud fašistideks. Vapsid said oma organisatsioonilises ja propagandatöös ilmselt inspiratsiooni Itaalia, Saksamaa ja Soome fašistlikelt liikumistelt.

Samal ajal kui vapsid kõuehäälel nõudsid „kindlat kätt”, võitlesid demokraatlikud jõud oma võitlust. 1932 esitati Riigikogule uue põhiseaduse eelnõu, milles nähti ette riigipea institutsioon. Senini oli peaminister ja riigivanem olnud üks ja sama isik. Aga see põhiseaduse muutmise eelnõu kukkus kahel rahvahääletusel läbi.

Ja nüüd tuleb ebameeldiv koht: sügisel 1933, kui Leo oli neljateistkümneaastane, läks eesti rahvas kolmandat korda hääletusurnide juurde. Seekord selleks, et võtta seisukoht vapside põhiseaduse eelnõu kohta, mis andis presidendile-peaministrile volitused juhtida riiki ilma Riigikogu kontrollita. Oswald, mis sa selle kohta oleksid öelnud?

Ja Oswaldi vanem vend Rudolf – mida ütles tema oma vennapojale, kui poliitiline olukord maal muutus aina keerulisemaks ja rahutumaks? Mina, kes ma olen lapsepõlves Rudolfi ja Lydiaga koos lõunalauas istunud, võin seda elavalt ette kujutada.

Näen liberaalset, rõhutatult antiautoritaarset Rudolfit rääkimas valitsejate dilemmast ja hädaohus demokraatiast. Ta on terve iseseisvuasja vältel lugenud kõiki Eesti päevalehti ja tellib ka mitmeid inglise-, prantsuse- ja saksakeelseid välismaa ajakirju. Ta juurdleb Eesti sündmuste üle rahvusvahelises perspektiivis. Ta arutleb küll pigem omaette, aga ka Leoga, kes ei taha end võhikuna näidata, olgugi et tegelikult valdab tema meeli ainult sport. Samal ajal kui Lydia köögi ja söögitoa vahet kiirustab, räägib Rudolf Leoga nagu omasugusega.

Nii rääkis Rudolf minuga, kui olin väike. Tegime pikki jalutuskäike, kus Rudolf rääkis minuga kõigest alates Idamaa müstikast kuni matemaatika keerdküsimusteni. Mõnikord jooksin tema juurest ära ja noppisin kraavikaldalt kollase varsakabja, et natuke pead puhata.

Rudolf õpetas mind lugema, kui olin kolmeaastane, ja tema oli ka see, kes tõi minu ellu Piilupart Donaldi. Aga siis oli ta juba kiilaspäine vanahärra, barett peas, Göteborgi kindlustusseltsi „Atlantica” ametnik. Ta suri, kui ma olin kümneaastane. Tunnen temast tänaseni väga suurt puudust.

Aga sel pühapäevalõunal Tallinnas 1933 on Rudolf 42-aastane vastutav kindlustusdirektor, kes veel ei aima, et viieteistkümne aasta pärast jalutab ta Partilles koos ühe väikese tüdrukuga. Maapaos, sadade kilomeetrite kaugusel Eestist – just nagu tema vend omal ajal. Lydia tõuseb parajasti seitsmendat korda lauast ja läheb Liisa juurde kööki, et kontrollida, kas vaniljekaste on tehtud tema juhtnööride järgi. Leo kuulab hajameelselt Rudolfit, kes analüüsib fašismi anatoomiat ja selle saatuslikku mõju nii eesti rahvale kui ka kõigile Euroopa rahvastele.

Leo sahistab tasakesi jalgadega ja loodab, et lõuna ei veni liiga pikale. Ta on paari sõbraga kokku leppinud minna kell kuus kergejõustiku maavõistlusele.

Lydia ulatab mehele suure hõbelusika, millele on graveeritud B-täht. „B” tähendab perekonnanime Bibikov. Paari aasta pärast mõtleb Leo välja Talgre nime. Ta mõtleb selle välja pärast seda, kui president Päts on korduvalt Rudolfile isiklikult ettepaneku teinud oma nimi eestistada. Rudolf võtab lusika vastu ja tõstab sellega kõige suurema õuna oma taldrikule, õieti mõtlemata, mida ta teeb. Ta selgitab samal ajal seost majanduskriisi ja autoritaarsete poliitiliste liikumiste vahel. Nüüd on ta nii innustunud, et Leogi unustab spordivõistluse ja kuulab tähelepanelikult. Pealegi on Leo taibanud, et lõuna lõpeb niikuinii õigeks ajaks. Rudolf ei taha kunagi uudistesaateid vahele jätta, ei Eesti omi ega BBC ingliskeelseid uudiseid.

Lydia igavleb ja ulatab koer Delkale ülejäänud leivatüki. Äkki märkab ta Leod, kes on kasvueas kõhnaks jäänud. „Söö nüüd korralikult, Leo,” ütleb ta põgusa emalikkusepuhanguga. Toidu alal on ta igatahes asjatundja, ehkki ta Leost nii harva aru saab.

Vapside ebademokraatlik põhiseaduse projekt läks seega läbi täiesti demokraatlikus korras. Siis muutus Konstantin Päts, Eesti reaalpoliitika juht, tähelepanelikuks. Tema positsioon oli kõvasti tugevnenud ja ta nägi, et tegutsemisaeg on käes.

Eestlased tahtsid ilmselt tugevamat valitsusvõimu. Aga vapside poliitika lõhnas juba kaugelt natsionaalsotsialismi järele. See polnud hea. Eriti silmas pidades Eestile tähtsaid suhteid N.Liiduga.

Niisiis, kui põhiseadus 1.jaanuaril 1934 oli rahvahääletusel vastu võetud, kuulutas kaval riigivanem Päts, kes üleminekuajal oli ka presidendi kohustes, välja eriolukorra. Ta lükkas edasi üldised valimised, saatis laiali vabadussõdalaste partei ja andis nende juhid kohtu alla. Riigikogu jõudis need abinõud veel enne laialisaatmist heaks kiita.

1935 saadeti kõik poliitilised parteid laiali. President seadis sisse nn. leebe diktatuuri perioodi vagas lootuses, et aegade rahulikumaks muutudes on rahvas küps tagasi pöörduma demokraatia juurde. Vapside riigipöördeplaan 8.detsembril 1935 paljastati viimasel hetkel. Juhid vangistati. Seejärel korraldas Päts maa korporatiivsetel põhimõtetel ümber: poliitiliste parteide asemel seati sisse kutsekojad.

Nendel dramaatilistel aastatel kohtus Leo esimest korda oma õe Lindaga ja nägi jälle oma ema Olgat, kes ei olnud kunagi suutnud unustada poja katkematut nuttu, kui ta tema kuueteistkümnekuuselt maha jättis.

Lydial oli olnud kibekiire hommikupoolik. Juba kell kuus hommikul oli Leo Kose üürisuvilas kuulnud teda kööginõudega kolistamas. Hommikusöögi ajal oli ta nõudnud, et Rudolf esitaks pererahvale protesti viletsa köögivarustuse pärast. Rudolf noogutas hajameelselt. Kõik kolm teadsid, et ta eluilmaski midagi niisugust ei tee. Lydia oli lihtsalt endast väljas. Saiu ahjust välja võttes oli ta endal käe ära kõrvetanud ja ümber kodutehtud maksapasteedi hapukurgiviilusid seades oli ta noaga sõrme lõiganud. Täna kaeti hõrgutavat lauda sellele naisele, keda Lydia kartis kõige rohkem maailmas – Olgale, Leo pärisemale. Naisele, kes võis Leo temalt ära võtta. Lydia oleks igatahes eelistanud, et Olga oleks jäänudki Kaukaasiasse.

Olga tagasitulek Eestisse ei olnud kerge. Eesti kommunist oli eesti kommunist. Suvel 1935, kui habras eesti demokraatia oli ebakindlam kui kunagi varem, ei olnud midagi andestatud ega unustatud. Õnneks oli üks Olga vendadest Eesti sõjaväes kõrges aukraadis. Ando Lüüsil tuli kõvasti vaeva näha, et Olga saaks jälle oma perekonda näha. Perekonda, mis ei olnud sugugi ühemõtteliselt rõõmus teda oma rüppe võttes.

Olga oli niisama ninakas kui enne pagendamist. Üleelatu ei olnud teda sundinud kommunismi hülgama. Nüüd oli ta tagasi: põikpäine, uhke ja vaene. Kas nad nüüd pidid veel kõige tagatipuks teda abistama hakkama?

Rudolf teadis, kuidas vanematetalus Tsollil asjad käisid. Tal endal oli Olga vastu alati väike nõrkus olnud, ehkki ta tema poliitilisi vaateid ei jaganud. „Sinu emal on säde silmas,” ütles Rudolf Leole, kui Lydia hommikusöögilauast lahkus. Köögis lõi Lydia pliidiukse pauguga kinni.

Nad tulid nii vaikselt, et ei Leo ega Rudolf kuulnud neid enne, kui uksele koputati. Äkki seisid nad uksel, rohmakad maainimese riided seljas. Üks blond ja üks pruunide juustega naine, ühesuguste ümmarguste nägudega. Vanema naise naeratus oli soe ja enesekindel. Hoolimata sellest, et tal olid silmas pisarad, oli Rudolfi arvates seal ikka endine säde, kui ta pärast viieteistkümneaastast lahusolekut oma noorimat poega kaisutas.

Linda seisis häbelikult ja vaikides ning vaatas neid. Ta ei osanud veel sõnagi eesti keelt. Temast õhkus sedasama haavatavust, mida Leo ise oli õppinud varjama. Tema väike õde oli sama tundlik ja hell kui ta isegi. Äkki tundis ta, et on kummaliselt õnnelik ja samal ajal nii palju Lindast vanem, ehkki nende vahet oli ainult kaks aastat. Leo oli kuusteist ja teadis nüüd, et on küllalt tugev oma õde kaitsma.

Ühel päikesepaistelisel maipeval 1937 tuli Leo jalgrattaga Tondilt, kus ta koos klassivendadega treenis laskmist ja tegi teisi sõjalisi harjutusi. See kuulus viimastes gümnaasiumiklassides poiste õppekavasse. Eesti on väike maa, iseseisvus ja demokraatia oli suhteliselt noor ja habras.

Tal oli treeningudress seljas ja tema jalgratas kriuksus. Leo kavatses seda pärast lõunat õlitada. Oleks tal ainult meeles olnud Kosele õli kaasa võtta! Rudolf ja Lydia olid juba Faehlmanni tänavalt Kosele suvekorterisse kolinud. Leo väntas aeglaselt ja ühtlaselt ning nautis päikest, värve ja lõhnu. Ülased õitsesid juba ja kuskil lõõritas lõoke. „Lõokeseks” olid nimetanud teda tema pärisvanemad, kui nad Kaukaasia maapaost igatsevaid kirju kirjutasid.

Teiselt poolt tuli Meets. Tema heledad juuksed särasid päikese käes. Nagu ikka sattus talle rattaga sõites juuksekarvu suhu ja silma. See tegi päris meele pahaks. Ükski kamm ega juuksepael ei suutnud tema juukseid kauem koos hoida kui kaks minutit. Tegemist polnud sõnakuulmatute lokkidega. Meetsi nägu kõditasid väikesed siidpehmed salgud. Kui ta Leo ees seisma jäi, märkas see, et Meetsi pakiraamil on tekk ja raamat. Mis raamat see oli? Kas mitte üks tema enda lemmikraamatuid, „Jean Christophe”? Ei, pealkiri ei paistnud välja.

Meets teretas jahedalt. Muidugi tundsid nad teineteist päris hästi, aga Meets polnud Leost hoopiski nii väga sisse võetud nagu paljud teised tüdrukud. Paljude meelest oli Leo tore ja lõbus. Mõne arvates oli ta lisaks veel päris kena oma lokkis juuste ja treenitud kehaga. Ja mõni päris hukas tüdruk arvas, et Leol on meeleline suu...

Meets ei teinud niisuguseid jutte kuulmagi. Tema meelest oli Leo pigem koomiline. Igal juhul tüütu. Miks ta pidi kogu aeg veiderdama? Peale selle ei tundnud Meets mingit huvi meeleliste suude vastu. Ta oli kaheksateistkümneaastane ja väga vooruslik. Mitte käsu korras, vaid loomu poolest. Ta oli noor ja vooruslik, nii vooruslik pole ükski Euroopas pärast Teist maailmasõda sündinud tüdruk kunagi olnud.

Leo mõtles, et Meets on ilus. Keegi poleks saanud sellest mõttest hoiduda. Kas Meets ise ka sellele mõtles? Vahel tundus, et ta on oma särast täielikus teadmatuses. Teda nähes mõtles Leo alati veel puhkemata tulbiõiele. Meets oli kuidagi nagu roheline ja nuppus.

Meetsile tuli pähe, et õieti ei olnud nad kunagi nelja silma all rääkinud. Leo tundus palju rahulikum, kui tema ümber ei olnud suurt naeruhimulist seltskonda. Siin, kui nad olid kahekesi maanteel, polnud Leo sugugi üles kruvitud. Vastupidi, temaga oli kerge rääkida.

Leo poleks osanud arvata, et Meets võiks vabatahtlikult ühtegi päeva üksi olla. Ta oli tüdruk, keda pidevalt ümbritsesid kihistavad ja sosistavad truud sõbratarid. Kas ta oli tõesti päris üksi siia Kosele sõitnud? Ikka ja jälle tuli Leo selle küsimuse juurde tagasi. Siis tahtis ta Meetsile Koset näidata, ta tundis siin ju iga teerada ja sirelipõõsast.

Meets keeras kohe oma ilusa tumepunase jalgratta ümber ja sõitis tema järel. Ta oli lausa lapselikult uhke oma ilusale rattale, mille firmamärgi „Leitner” hõbetähed sätendasid õhtupäikeses.

Leo viis ta president Pätsi talu juurde. Presidenti polnud nähtavasti kodus, peavärav oli kinni. Nad hiilisid Leo salasissekäigust, Pirita jõe poolsest väikesest väravast presidendi aeda. Trobikond paabulinde patseeris muretult mööda hästi pügatud muru. Meets polnud kunagi paabulinde näinud ja tema meelest olid nad väga ilusad. Kui ta naeris, nägi Leo, et ta hambad olid niisama ebaühtlased kui temal endal.

Ta seisis kaua ja vaatas Meetsile järele, kui see tagasi Tallinna poole sõitis. Meets väntas energiliselt, peaaegu järsult. See oli veidralt kokkusobimatu tema meeldiva välimusega. Leo oli ikka imestanud Meetsi jõulist käepigistust, mis oli peaaegu mehelik. Mehelik käepigistus ja hästi õmmeldud kleidid – see oligi Meets.

Leo jõudis Lydia hoolega valmistatud kanapraadi sööma suure hilinemisega. Ka Meets hilines lõunale. Aga millal ta täpne oli.

„Mis sa arvad, kes minust saab?” küsis Leo paar aastat hiljem oma õelt. Nad istusid Kasaritsas vanavanemate renditalu lähedal suure puu otsas. Puu oli Linda lemmikkoht. Oksad rippusid peaaegu maani ja lehestik oli nii tihe, et puu otsas istuja jäi alt möödujatele täiesti märkamatuks. „Noh, mis sa ütled?” Leo kõdistas teda pehme lõhnava lehega nina alt. Oli suve algus ja lehed polnud veel jõudnud nahkjaks muutuda. Linda naeris ja aevastas. Ta nägi Leo rõõmsat nägu ja üleannetuid lokke. Ta oleks võinud väga hästi olla üleannetu puuhaldjas. Linda arvates võis Leo, kes siiski oli inimene ja pealegi tema lihane vend, saada ükskõik kelleks ta ainult tahtis.

Leo teadis, et Linda nii mõtleb. Temaga koos võis Leo alati olla niisugune, nagu ta tahtis olla: rõõmsameelne ja enesekindel. Sellepärast söandas ta küsida: „Kas ma hakkan kirjanikuks või näitlejaks?” Linda vaatas teda imetleva ja armastava pilguga ja ütles: „Hakka mõlemaks. Ja veel rohkemgi.”

Sügisel hakkas Leo Tehnikainstituudis keemiat õppima. Seda nõu andis talle realistlikult mõtlev Rudolf. Noor vabariik oli põllumajanduse kõrval hakanud arendama mitmesuguseid tööstusharusid. Põlevkivivarud olid paljutõotavad. Keemia oli tulevikuteadus.

Bum-tšika bumm! Bum-tšika bumm!

Bum-tšika, rege-tšika, bumm, bumm, bumm!

Reprera, reprera,

Reaal, Reaal, Reaal, hurraa!

Nii kõlas Reaalgümnaasiumi poiste sõjahüüd. Leo toob selle ära oma artiklis 1936/37. õppeaasta spordielust, mis ilmus kooli almanahhis „Realist”. Leo oli almanahhi toimetuse liige.

Eesti vabariiki iseloomustas kaks suurt rahvaliikumist. Üks neist oli koorilaulutraditsioon ja suured laulupeod, kus koorilauljate arv küündis kümne tuhandeni ja publik saja tuhandeni. Miljonilise rahva kohta on see märkimisväärne saavutus.

Teine suur liikumine oli spordiliikumine. Eestlased olid suurepärased maadlejad ja võitsid olümpiamängudel medaleid. Igal aastal peeti suuri spordi- ja võimlemispidustusi. Leo tegi sporti suure innu ja kaasaelamisega, tema põhialad olid kergejõustik ja tennis.

1938.aasta jaanuaris kehtestati Eestis rahvahääletusele toetudes uus põhiseadus. Põhiseadus astus paar ettevaatlikku sammu endise demokraatia poole. Presidendi volitusi vähendati ja seati sisse kahekojaline rahvaesindus. Poliitilised parteid seevastu olid ikka veel keelatud. Konstantin Päts valiti Eesti esimeseks presidendiks. Samal aastal andis Päts armu kõikidele poliitvangidele – nii vapsidele kui ka kommunistidele.

Välispoliitiline olukord ei olnud kuigi lootusrikas. Hitler tungis Austriasse. Vene piirivalvurid tungisid Eesti territooriumile ja tapsid kaks Eesti piirivalvurit. Eestlastel hakkas tekkima halbu eelaimusi.

Sel talvel olid minu ema Meets ja tema sõbratar Aino ühe Lenderi gümnaasiumi klassiõe sünnipäeval.

Kaks külalist, tulevane kirjanik Ilmar Laaban ja üks tüdruk, rääkisid terve õhtu tõsiselt rahutust tekitavast maailma poliitilisest olukorrast. Eriti ähvardav Eesti julgeolekule ja maailmarahule näis neile Hitleri kiire edasimarss. Aino ja Meets kuulasid ja imetlesid kõnelejaid, samal ajal ise mahlakat sünnipäevakringlit pugides. Kummatigi tundus neile, et suur poliitika neid ei puuduta.

Seevastu märkasid nad, et pühapäeviti on Tallinna tänavatel aina huvitavam jalutada. Nende vaikne, hansa-aegse ringmüüriga linn oli saanud juurde Sise-Euroopa värve – tänu uutele, ilusatele ja hästi riietatud inimestele. Need olid Hitleri eest põgenevad Kesk-Euroopa juudid. Rootsis oli neil raske pelgupaika saada, aga väike Eesti Vabariik võttis neid piiranguteta vastu.

Mida Leo sellest kõigest mõtles? Lydia oli talle kindlasti jutustanud igipõlistest juutide tagakiusamisest Venemaal. Lydia isa ei tohtinud oma kodukohas Musta mere ääres arstiteadust õppida. Seda ei lubanud tsaariajal juutide kõrghariduse kvoot. Selle asemel pidid tulevane arst ja tema noor naine elama mitu aastat Eestis, kus ta sai oma õpingud lõpetada, samal ajal kui Lydia, nende esimene laps, pidi elama vanavanemate juures Venemaal. Nüüd oli Eesti Lydia kodumaa ja Eesti oli sakslaste traditsiooniline huvipiirkond.

Lydial oli hirm ja ta väljendas oma rahutust üsna häälekalt. Leo ei olnud just vaimustatud Rudolfi pikkadest üksikasjalistest poliitilistest analüüsidest lõunalauas. Aga Lydia valjuhäälsed, ainult instinktil põhinevad õnnetuse ennustused ärritasid teda veel rohkem. Oleks ta vähemalt uudistesaate ajalgi vait olnud!

Aga Lydia ei olnud nende hulgast, kes oma tundeid enda teada oleksid hoidnud, nagu kinnised eestlased enamasti teevad. Kui müristas ja ta demonstratiivselt köögilaua alla peitu puges, naersid Leo ja Rudolf üleolevalt. Kui ta visalt tembeldas Hitlerit tulevase katastroofi süüdlaseks, siis nad ei naernud. Aga vahest nad ei tahtnud ka tunnistada, et spontaanne õnnetuselind Lydia oli äkki neist kolmest kõige selgepilgulisem.

Leo oli olnud kaua aega armunud Ainosse, ühesse „proua Lenderi tüdrukutest” valge kraega koolivormis. Violetne kleit, Aino tumedad juuksed ja roosa nahk viisid Leo mõtted õitsvatele sirelitele.

Leole meeldis mõelda naistest nagu lilledest: ta oli romantiline noormees. Aino elav temperament, tema intellektuaalne uudishimu sobis Leo rahutu vaimuga. Ka spordis oli neil kokkupuuteid olnud. Aino oli niisama sportlik kui tema.

12.novembril 1938, kui habras eesti demokraatia hakkas pärast 1934-1935.aasta arveteõiendusi taas jalul püsima, toimus üliõpilasseltsi „Liivika” traditsiooniline sügisball. Leo oli ballile tulnud ilma daamita ja sellepärast tujust ära. Ta tundis end kindlamalt jooksurajal kui tantsupõrandal. Aino oli seal, kellegi Leo õpingukaaslase kutsel.

Leo rääkis ja tantsis temaga terve õhtu, ainult viimase valsi ajaks ilmus välja „seaduslik” kavaler. Tal ei olnud ballil kunagi nii lõbus olnud, ta unustas ajuti koguni, kus ta viibib.

Ta nägi terve öö Ainost und ja ärkas hommikul sama segasena ja armununa. Aga õnnetunne segunes selges hommikuvalguses südametunnistuspiinaga. Ta kuulis Lydia tippivaid samme köögi ja elutoa vahel. Edasi-tagasi, edasi-tagasi. Ta imestas, kuidas nii väikest kasvu naisterahvas võis nii valjusti astuda. Võib-olla puutusid pisikesed jalad mateeriaga tugevamini kokku kui keskmise suurusega jalad?

Samal ajal kui Lydia kahevõitlus mateeriaga aina kiiremas ja sihiteadlikumas tempos ägenes – see tähendas, et varsti on käes pühapäeva hommikueine Lydia võrratu kodutehtud pasteediga, kohupiima ja hapukurgiga -, tõusis Leo kähku üles ja võttis oma kõige ilusama kirjapaberi. Taevasinisele poognale kirjutas ta kiiresti, et häbelikkus ja edevus teda takistama ei jõuaks:

eilsel ballil palusin sind mitte pahaks panna, kui sulle kunagi peaksin kirjutama. Ei uskunud tollal, et mu palve niipea leiab täitmisvõimaluse.

Aino, mind vaevab hirmsasti see pääletükkiv käitumisviis, millega eile sind ja nii mitmeid su austajaid tülitasin. Tõesti, mul pole ühtki vabandust selle kohta, olin vaid suur egoist. Nii hubane oli viibida sinuga! Palun sellegipoolest sult südamest andestust oma käitumise eest, kuigi see midagi ei muuda!

Mul on pisut tunne, nagu olnuksin vaene sugulane, kes sai osa teie lõunasöögi portsjonist. Ja ometi tundsin end sellel ballil paremini kui ühelgi teisel peoõhtul, mida mäletan, ja ainult see kartus, et seejuures võib-olla rikkusin eeskätt sinu ballimeeleolu, kipub üha enam tumestama mälestust ballist.

Loodan seda hüvitada ja vist ainus võimalus selleks oleks, kui tulevikus püüan enam mõelda mitte ainuüksi enese heaolule.

Ja nüüd andesta veel mu vabanduskirja pikkus ning tüütavus.

Pärast hommikueinet luges ta kirja uuesti läbi ja tundis, et tahab seda ümber kirjutada. Aga siis ei oleks ta enam olnud nii avameelne. Kuii asi Ainosse puutus, tahtis ta olla pigem aus kui kaunisõnaline, ehkki ta seekord oleks soovinud olla mõlemat. Nii pani ta kirja posti ja läks kerge südamega „Liivika” seltsi ruumidesse, et eelmise õhtu meeleolu taaselustada.

Aino vastus viibis viis päeva – Leo meelest liiga kaua -, aga see-eest oli see pikk, hästi sõnastatud, väga soe ja sõbralik. Leo pidi end vaos hoidma, et mitte juba selsamal päeval vastust kirjutada.

kummalist kosutust tundsin su kirjast. Oled alati tundunud mulle taolisena oma olemuselt ja hingelaadilt, nagu olen kujutelnud olevat naist, tõelist naist naise südame ja hingega, terve, avara vaimuga ning loomulikku. Suhtlemine sinuga on seepärast olnud meeldiv ja tundunud mulle loomuliku, sundimatu sõprusena.

Tahaksin väga hoida ära meie vahelt teineteise mittemõistmised ja arusaamatused ja – kuigi mulle näib, et meil teineteist kerge on mõista – tahaksin hoiatuseks väikese pihtimusega valgustada oma musta hinge mõningaid iseärasusi, mida oma eneseanalüüsist olen märganud ja millega kohe algul võiksid võib-olla sattuda vastuollu.

Mõnikord, eriti kui raskused ja mured kipuvad kallale, kui mõtisklused ja filosofeeringud viivad liiga kurbadele, raskemeelseile maile jne., täitub hing kummalisest üksildustundest, igatsusest. Siis avaldub teravalt puudus millestki, kellestki... Tahaks nagu omada kedagi, kelle vastu olla hell, avada katet hingelt, puistata südant... Tunnen end siis nagu lapsena, kellel puudub ema.

Olen kole vihane endale nende nõrkushetkede pärast, mil tunnen vajadust kellegi abi järele. Mitte üksi, et seda kergesti võidakse mõista eksikombel tavalise labase seksuaaltungiga või n,-ö. armumisena, vaid mu loomuse teiste pahede hulgast saab siin hirmsasti haiget edev eneseuhkus, mis ei taha kelleltki midagi võtta, mis tahaks võtta vaid andmisega, või vähemalt jääda viiki. Olla alati kõigi ees muretu, lõbus optimist. See uhkus, või ka auahnus, vihkab almuseid, keskpära, kõike, mis on teisejärguline. Ta ihaldab täiuslikkust kõiges.

Siin peitub ka, usun, teine suur osa põhjusest, miks pääle „Liivika” balli olin nii melanhoolne: tundsin, et olin seal pooleldi üleliigne, teisejärguline, teistele tüütavaks koormaks, sabarakuks.

See oleks vist seletatav ka alaväärsustunde ja sügavamal valitseva pessimismiga.

Loodan, igatsen, Aino, et need read kergendavad meil teineteise õieti mõistmist, ja et edasisel mõtetevahetamisel – kui sa leiaksid selleks ka nüüd veel aega ja tahtmist – minu poolt võimalikud südamepuistamised ja „mina”-arutelud ei kujune sulle tüütavaks ega valesti tõlgitsevaiks.

Tehkem leping, et arvustame halastamatult/subjektiivselt kas või teineteist ja suhtugem teineteisesse päris häbematu otsekohesuse ja avameelsusega, nagu kaks õiget sõpra! Kas?

Noormees armub nooresse naisesse. Ta läheneb talle oma aja väljakujunenud rituaalide kohaselt. „Mind vaevab hirmsasti see pääletükkiv käitumisviis” kirjutab ta ja loodab vastust, et kõik oli väga meeldiv ja huvi mõlemapoolne. „Tahaks nagu omada kedagi, kelle vastu olla hell” mähitakse paljudesse üldsõnalistesse hingelistesse fraasidesse. Kavalalt sokutab ta sisse, et temast on kaugel „tavaline labane seksuaaltung”. Ta kirjutab sõprusest ja siirusest, aga annab signaale ka rohkemast.

Aino ja Leo hakkavad teineteisele pikki kirju kirjutama, ehkki nad elavad ühes ja samas linnas. Kadunud maailm.

Suvi 1939 jäi eestlaste viimaseks vabaduse ja rahusuveks. Kirjad, mis Leo kirjutab Ainole Kose suvilast, kirjeldavad suvehommikuid: rohi on kastene, mõni linnuke vidistab, üksik kalurinaine võib-olla toimetab juba... Ta kirjutab oma lemmikheliloojast Ludwig van Beethovenist.

„Kas pole juba see nimigi kuidagi ainulaadselt mõjuv? Kuigi ma ta „Eroicaga” pole suutnud leppida – tundub kuidagi teatraalne -, armastan siiski üle kõige ta 5.sümfooniat. 9.sümfooniat olen vaid üks kord raadiost kuulnud.”

Ta kirjeldab kontserdiõhtuid, kus Tšaikovski, Bach ja Saint-Saens mõjuvad talle rohkem kui Sibelius. Ta kirjutab, et leidis palju mõtlemapanevaid tõdesid Alexis Carreli „Tundmatus inimeses”, raamatus, mida tema põlvkonnakaaslased sel ajal innuga lugesid. Ja ta pühendab palju aega spordile:

„Tennises lõin heas hoos reketi võrdlemisi vigaseks, kuid terve rida partnereid on järjekorras. Pole just palju vaba aega selleks, kuna asusin hoolikamale kergejõustiku treeningule – eeloleval pühapäeval lubasin võistelda Pärnus 1000 meetri jooksus (ei tea, kas jaksan!), järgmine nädalalüpp möödub Tartus Eesti esivõistlusil jne. jne.

Tasapisi lehitsen isegi prantsuskeelset kirjandust ja tunnen endas paisumas võitlusjonni, võtmaks kätte keemiasse puutuvat kirjandust, tegemaks kuhjaga tasa „võistlejate ettejõudmist eksamite sooritamises. Olen kindel, et seda suudan.”

Suvel 1939 on Leo täiesti hõivatud suverõõmudest, muusikast, kirjandusest, õpingutest ja spordist. Poliitilised murepilved on kaugel eemal. Poliitika ei kuulu lihtsalt tema huvipiirkonda, ehkki Rudolf kindlasti loeb ikka oma lehti ja kuulab BBC-d ka suvilas. Leo mõtleb rohkem Ainost kui poliitikast. Ainost ja olemisrõõmust.

Su kiri – sain selle alles täna – kõik on nii imelik. Alates meie lahkumisest olen palju mõelnud sinule. Hilisõhtutel vestlen kaua sinuga. Olen vaheti mõelnud kirjutada, kuid see on nii kohmakas mõtete edasiandmise viis, nii aeglane...

Tahaksin, et oleksid siin. Olen seda tihti tahtnud. Kui palju ilu ja rõõmu mul on olnud! Kuis tahtnuks seda sinuga jagada. Kartsin üksi peaaegu lämbuda liiga suure õnne koorma all. Ja sina – meie viimaseil koosviibimise-päevil näis midagi rasket rõhuvat su hinge. Ma ei suutnud sind aidata. Kuis rõõmustan seepärast kuuldes, et sinugi hinge täidavad samad helid mis minul.

Hulkusin kord taas metsas ja läksin siis merre siinpool jõge, kus on vähe inimesi. Ujusin kaugele, kaugele, nii et kallas vaevu paistis. Laine laine järel tõstis mind üles ja kukutas alla ja iga laine täitis hinge üha suureneva rõõmu joovastusega. Hõiskasin hümni noorusele ja vabadusele, tundsin end nii vabana, nii sõltumatuna kõigest ja kõigist. Kõik oli nii puhas, nii terve, nii värske. Hüüdsin seda sulle, hüüdsin, kui õnnelik olen, kutsusin sindki kaasa lainetele. Ja sinagi tundsid sama. Ilus on elu.

1.septembril 1939 olid Meets ja tema sõbratar Laene kinos. Film oli ilus ja kurb, tüdrukud olid kangesti liigutatud. Pärast filmi jalutasid nad ilusal õhtul pikkamisi ringi, kuni jõudsid puiesteele „Estonia” teatri taha. Nad istusid pingile ja vaikisid ikka veel, et mitte rikkuda filmi meeleolu. Äkki hakati nende ümber puutüvedele kleepima suuri lendlehti. Seal seisis, et Hitler on rünnanud Poolat.

Nad tundsid, et kõik on läbi, et enam pole neil elult midagi head oodata.

Aga elu läks ikkagi edasi. Ja sõda oli ju kõigest hoolimata kaugel. Nad hakkasid taas hellitama lootust, et see, mis toimub väljaspool väikese Eesti piire, ei lähe neile korda. Aga paar nädalat hiljem nõudis N.Liit sõjaväebaase Eesti territooriumile. Stalin pigistas kõvasti Eesti valitsust, juhtides otsustavaid kõnelusi isiklikult. Samal ajal kogus N.Liit suuri väeüksusi Eesti piiride äärde: 160 000 meest, 700 kahurit, 600 tanki ja 600 sõjalennukit. Eestlastel oli kokku 16 000 meest, 100 kahurit, 30 vana tanki ja 60 vana lennukit. Jõudude vahekord oli naeruväärt. Eestlased suutsid siiski naeru pidada.

Sellest ajast pärineb Leo morn kiri Ainole. See on ainus mu isa järelejäänud kirjadest, mis on kirjutatud nukras toonis.

pisi-Mikil on sünged päevad. Seepärast ei tulegi ta teie juurde, sest sääl on tal liiga hea. Ta saadab vaid fotosid ja tsitaadi, millest kord oli juttu. Foto, kus ta üksi suud praotab, on vist küll ilmaaegu, kuid talle tehti neid kaks.

Ise tuleb ta alles pääle lõplikku võitu, süda taas tulvil rõõmu. Kui te vaid teda siis sisse lasete. Praegu pole tal selleks õigust.

Mida ta silmas peab? „Sünged päevad” ja „lõplik võit”? Tegemist võis olla nii närvipingega enne spordivõistlust kui ka mõne eriti raske keemiaeksamiga. Või arvab minu tundlik ja enesekeskne isa, et ta on endale seltskonnaelus kuidagi häbi teinud, midagi „Liivika” balli laadis, ja lakub nüüd haavu. Asi võib olla ülimalt lihtne. Aga ma ei saa jätta märkimata, et ta kirjutas selle kirja 28.septembril, samal päeval, kui Nõukogude tankid valmistusid tungima üle Eesti piiri. See oli viimane ähvardus, mis sundis Eesti läbirääkimisdelegatsiooni nõustuma Nõukogude sõjaväebaasidega Eesti territooriumil.

12.oktoobril nimetas president Päts uue valitsuse etteotsa professor Jüri Uluotsa. Kolm päeva hiljem kirjutasid Eesti ja Saksamaa alla kümne tuhande baltisakslase evakueerimisele Saksamaale. See toimus Hitleri käsul. Ja veel kolm päeva hiljem, 18.oktoobril, alustasid Nõukogude jalaväeosad sissemarssi baasidesse. Aga kõige alandavamaks pidasid eesti noored seda, et Eesti Kaitseliit, kes oli loodud isamaa kaitsmiseks, oli saanud käsu toetada ja kaitsta Vene sõjaväelasi.

Onu Evald, kes tol ajal teenis Narvas kaitseväes, oli kaua sõjale häälestatud. Ta kuulis, kuidas eesti sõjaväelased nurisesid. Taheti võidelda iseseisvuse eest – veel kord. Aga valitsus oli otsustanud, et vastase ülekaal on liiga suur.

Vene sõdurid, kes tulid baasidesse, ei suhelnud eestlastega ja olid kõva valve all. Keegi ei tahtnudki nendega suhelda. Noorte tüdrukute arvates oli nende väljanägemine trööstitu ja kohutav,kui nad oma halvasti istuvates ajast arust mundrites tänaval marssisid. Aga tüdrukud ei kartnud neid. Vene sõdurid neid ei kimbutanud.

Kaks vana vaenlast, N.Liit ja Saksamaa, olid veel kord Euroopale näidanud, kes tegelikult otsustavad, eestlased aga püüdsid võimaluste piirides elada nagu enne. Noored tantsisid ja tegid väljasõite. Tamjärvede peres, Aino vanematekodus, kogunesid noored nagu ennegi, mängiti klaverit, joodi kohvi ja lõbutseti. Ja Aino ja Leo võtsid minu ema Meetsi oma kampa. Nad lugesid luuletusi, käisid pikkadel jalutuskäikudel ja panid üksteisele hüüdnimesid. Minu ema nimi oli Leht, Aino oli Kivi, hiljem ristiti ta ümber Marjaks. Endale võttis Leo nimeks Puu. Nad mängisid ikka veel. Mais 1940 oli Leo praktikal ühes Rakvere keemiavabrikus. Päev pärast Belgia kapituleerumist ja vähem kui kuu aega enne Eesti okupeerimist kirjutas Leo oma sõpradele Ainole ja Meetsile kirja. See on tema viimane kiri vanas lapselikus mängulises stiilis.

egas Kivi ikka päris kivi ei ole, kui, siis kirsikivi, aga veel parem kirss ise. Lihtsalt MARI – minu pärast ka sõstar. Pateetilisil hetkil võib öelda Maria. Eks ole, Leheke? Tema ju meist see mahlakaim ning pehmem. Ja nood tumepunased toonid sobivad talle. Või, kui läheme üle lillekeelele, siis sirel. Aga tume-tume sirel, nagu neid kasvab vaid üks põõsas – taga Kosel. Ükskord näppan ja toon Marjale sireleid. Leheke on ennem kivi, kuid siiski mitte, või äärmisel juhul ploomikivi. Ei-ei, kivid ei ole me keegi. Kaugeltki mitte.

Ma ei sallinud varem tulpe. Nüüd nad meeldivad. Sest kuidagi nemad meenutavad Lehte. Aga Puu on Puu. Ja kokku oleme pastoraalne trio.

Väikemees viskles voodis öö läbi. Pea hõõgus ning külmavärinad jooksid mujal ringi. Vastu hommikut ta uinus viimaks ja ärkas – hoides pöialt.

Hommik oli särav, kuid Väikemees mitte. Väikemees oli hirmus õnnetu. Teda tutvustati linna „eluga” ning lubati lahkelt abiks olla tutvuste valimisel. Väikemees otsis kogu õhtu, kuid ei leidnud endale tuba. Väikemees uuris oma töö iseloomu ning kohustusi ja kohkus – ta lootis teaduslikku uurimistööd, millesse võib huviga süveneda teat kindlate töötundide kestel ja peale selle olla vaba – tohtides muidugi ka uurimist jätkata. Nüüd aga selgus, et tal õieti polegi midagi kindlat teha, kuid kuna tehas töötab vahetpidamata, siis peaks temagi vahetpidamata tehases liikuma – ehk läheb midagi tarvis. Ka pühadel!

Väikemees viskles taas kogu öö. Väikemees nägi end lõksus. Tahtnuks põgeneda, et päästa oma kalleimat – vabadust.

Kuid Väikemees ei olnud üksi. Ta heitis oma sõprade kaissu ja kurtis neile kõigest, mis oli hingel. Ta kõneles nendega kogu öö. Sõbrad lohutasid ning julgustasid teda. Ja hommikul oli Väikemes küll väga kahvatu, kuid – terve ning kindel.

Väikemees on õnnelik. Ta ei ole enam kunagi üksi. Ta sõbrad saadavad teda kõikjal ning Väikemees jutustab neile kõigest. Väikemees ei karda enam kuraditki, ta on soomustet kõige vastu, ta ei ole enam üksi.

Väikemees leidis endale toa. Ta märkab, et kõik on hiigla kenad ta vastu. Ja Väikemees leiab, et tal on vabadusest vägagi palju. Väikemees topib oma nina kõikjale ja keegi ei pane talle seda pahaks. Tehase juhataja näitab talle kõike, mis on tehase juhtimisega seoses. Väikemees on nüüd Väikedirektor. Tal on palju vaba aega, ta võib minna kuhu ja millal tahab. Ta tahab siiski pühapäevaks sõita võistlusile, kuigi võistlemine lähemal ajal on mõttetu. Aga ta näeks siis oma sõpru.

Väikemees mõtleb armastuse ning usaldusega oma sõpradele. Talle tundub see nii puhta, lihtsa ning loomulikuna.

Väikemees ei ole enam väike, ta on nüüd suur ning tugev, ta on teie

Kui noor oli Väikemees! Kui noored nad kõik olid. Kas mina olen kunagi nii noor olnud? Ma ei usu. See romantiline sõprus, need hüüdnimed.Puu ja tema Leht ja Mari. Kui ma olin kaksteist ja lugesin innuga L.M.Montgomery „Vihermäe Anne’i”, siis nakatusime mina ja mu parim sõbratar Annika Anne’i romantilisest eluvaatest. Siis kirjutasime samuti teineteisele pikki kirju ja mina kirjutasin luuletusi ühele männile, mille juures ma Partille metsas käia armastasin. Aga see pole sama asi! Ma olin siis kaksteist, ja Leo oli kakskümmend üks. Nemad olid siiski noored mehed ja noored naised, kes ehitasid endale ilusa maailma luulest, sõprusest ja ootusest. Nende „pastoraalsel triol” pidid olema oma varjuküljed, ka oma kuristikud. Aga nähtavasti tundsid nad kunsti varjude ees silmad kinni pigistada või neid lihtsalt julgelt lilledega kaunistada. Elu pidi olema ilus ja lihtne. Nad tahtsid, et elu oleks niisugune, ja tegid oma parima, et niiviisi elada.

Ei, mina pole olnud niisugune noor täiskasvanu, nagu minu vanemad olid. Ma ei ole oma põlvkonnast ühtegi niisugust tundnud. Ja minu tütar, kes on veel laps, aga kellest õige varsti saab verinoor inimene... Kas tema kogeb oma teel täisikka kunagi midagi „pastoraalse trio” sarnast? Ei. Ma loodan, et ta tunneb, kuidas tema hing kasvab, et ta aste-astmelt vallutab omaenda elu ja leiab iseenda teiste inimeste keskel, aga ma tean, et see kõik toimub teistviisi. Minu tütar kasvab üles maailmas, kus on selgunud lõpptulemus, milleni Hitler ja Stalin inimkonna kihutasid. Minu tütar ja tema kaaslased pärivad aina õhemaks muutuva osoonikihi ja Lõuna-Aafrika rassismi. Nende alateadvuses on hirm Kolmanda maailmasõja ees. Leo noorpõlv on nendest väga kaugel.

Ma tunnen „pastoraalse trio” vastu imelikku hellust. Tahaksin vahele segada, kaitsta neid selle eest, mis tulemas on. Just nagu habras kevadlill kaetakse klaasiga ähvardava öökülma eest.

Küllap nad tundsid külma eelaimust? Või on pigem nii, et mida ähvardavam on ümbrus, seda kaunimaks muutub väike maailm? Inimene rakendab oma jõu ja fantaasia sinna, kus ta saab ise midagi mõjutada. Ja lõpuks õnnestus Eesti Vabariigi valitsusel esialgu jõhkrat tegelikkust vaos hoida, nii et noored võisid unistada ja mängida – ja kohati silmi kinni pigistada. Hiljem aga ei aidanud enam miski – kui kõvasti nad ka ei oleks silmi kinni pigistanud.