Oli suve hakatus 1940. Aino, Meets ja Leo olid Tallinna staadionil suurel spordipeol. Lipud ja lilled ning suur hulk tantsijaid ja võimlejaid, isegi Rootsist. Laulud, aplausid ja peokõned. Siis võttis sõna üks kohalviibiv eesti minister ja teatas, et Leedu Vabariik on oma iseseisvuse kaotanud ja sama saatus ootab nüüd Eestit ja Lätit.

Kuulajad nutsid. Nad nutsid vaikselt eesti moodi, nii nagu aastasadade-pikkune rõhumine neid oli õpetanud. Aino, Meets ja Leo tundsid, et pastoraalne aeg on möödas. Aga tumelilla sirelipõõsas, mis Ainot meenutas, oli Rudolfi ja Lydia Kose suvila lähedal ikka veel täies õies.

Pühapäeval 16.juunil 1940 esitati Eesti saadikule Moskvas August Reile ultimaatum: N.Liit nõuab Eestis uut valitsust ja Punaarmeele õigust vabalt kogu maal tegutseda. Vastasel juhul ründab N.Liit Eestit.

Uluotsa valitsus ja president Päts olid jõuetud. Juba järgmisel päeval väljusid Nõukogude väed baasidest ja liikusid Tallinna peale. Idapiiri ületasid lugematud sõjaväekolonnid. Eesti Kaitseliitu sunniti relvad loovutama, Eesti kaitseväe relvastus anti üle Punaarmeele, mis võttis oma kontriolli alla ka kõik telefonikeskjaamad. Eesti sõjaline okupeerimine oli lõpule viidud.

Järgmine samm oli „rahvaülestõus”. 21.juunil nägid „pastoraalne trio” ja nende tuttavad veidrat rongkäiku läbi Tallinna. Demonstrandid olid riietatud räbalatesse, milliseid siiani ainult teatris oli nähtud, kui oli vaja kujutada puudust kannatavat kerjust. Nad tundsid ära mõne kommunistidele sümpatiseeriva koolivenna, kes päevakohaselt oli räbalad selga tõmmanud. Keegi pealtvaatajate hulgast ütles ära tundvat baaside töölisi. Aga enamik demonstrantidest olid võhivõõrad inimesed. Hiljem said pealtvaatajad teada, et uus valitsusjuht Johannes Vares, kelle okupandid olid kohale pannud, ei suutnud leida eesti rahvamasse, kes oleksid olnud valmis vana valitsuse ja ühiskonnakorra vastu üles tõusma. Seepärast oli kiiruga baasidest kohale toodud vene tsiviiltöölisi.

Vene sõjamasinad ja sõdurid kaitsesid demonstrante jahmunud, otsekui halvatud pealtvaatajate eest. Loosungeid karjudes marssisid demonstrandid Toompeale. Sealt siirduti Kadriorgu president Pätsi lossi ette ja nõuti, et ta välja tuleks. Kui Päts rõdule astus ja kõnelda püüdis, karjusid demonstrandid ta maha. Üks Leo sõpradest lindistas sündmuse. Seal võis kuulda venekeelseid komandohõikeid, mis juhtisid demonstrantide tegevust. Lint peideti hoolikalt ära, et tulevased põlved saaksid kuulda tõtt „ülestõusust”. Tookord uskusid nad, et maailm tahab tõtt kuulda kohe, kui sõda on möödas. Nad eksisid peaaegu viiekümne aastaga.

Paljusid pealtvaatajaid hämmastas noore Gutkini tegevus. Kui demonstrandid olid Toompeal, ronis räbaldunud riietes mees kiiresti torni, kiskus maha sinimustvalge ja heiskas selle asemele Nõukogude lipu. Kui ta alla ronis, nähti tema nägu. Vaevalt usuti oma silmi, sest see oli muidu nii elegantne noor Gutkin, rikka Tallinna kaupmehe poeg. Miks oli Gutkin sel päeval räbalad selga tõmmanud? Sellest ei saadud aru ja sellest räägiti kaua tagantjärele.

Järgnesid kohustuslikud demonstratsioonid üle kogu maa ja põhiseadusega vastuolus olevad üldised valimised, kus okupatsioonivõimude ettekirjutatud partei „Töötava Rahva Liit” sai silmipimestava võidu. Kes olekski midagi muud võinud arvata? President Päts protesteeris seaduserikkumiste vastu, aga kes teda kuulas. Ta arreteeriti 30.juulil ja viidi N.Liitu. Presidendina ta enam tagasi ei tulnud. Samuti ei pöördunud tagasi Eesti sõjaväe ülemjuhataja Laidoner, kes arreteeriti paar nädalat varem.

20.juulil 1940 toimus jalgpalli maavõistlus Eesti ja Läti vahel. Kindlasti oli ka Leo tuhandete pealtvaatajate hulgas staadionil. Pärast matši lehvitas publik väikesi Eesti lippe ja laulis isamaalisi laule. Mõned pidasid spontaanseid, mässulisi kõnesid. Pärast seda arreteeriti paljud ja kogu Eesti Spordiliidu juhtkond vangistati ja kadus. Alatiseks. Mida mõtles Leo?

Eesti nõukogude vabariik võeti Moskvas Ülemnõukogu poolt ametlikult N.Liitu vastu 6.augustil 1940. Järgmisel päeval kamandati rahvas Tallinna tänavatele „tänudemonstratsioonile”. Eesti armee ja sõjalaevastiku esindajaid sunniti sellest osa võtma. Küüditatud president ja arreteeritud ülemjuhataja pääsesid sellest vaatepildist. Aga Leo pidi seda nägema...

Noored reageerisid okupatsioonile kõige ägedamalt. Nad olid sündinud ja üles kasvanud iseseisvusajal, nad ei olnud karastunud nagu vanad. Kui nad sügisel läksid tagasi koolidesse ja teistesse õppeasutustesse, leidsid nad, et paljugi on muutunud. Enam ei tohtinud laulda eesti laule, mida nad olid harjunud laulma. Laulda tuli „Internatsionaali”. Tunniplaani oli ilmunud uus aine marksism-leninism. Ilmnes, et lektorid pühendasid palju aega sellele, kui halb oli olnud elu Eesti iseseisvusajal. Nad kuulsid, kuidas nende maad kirjeldatakse nii, et nad seda enam ära ei tundnud. Venelased keelasid ära üliõpilasorganisatsioonid.

Kuumaverelisemad küsisid endalt: kas poleks olnud väärikam võidelda viimse meheni? Kas president Pätsi ettevaatlik reaalpoliitika ei olnud neid siiski vabadusest ilma jätnud ja viinud presidendi enda Siberisse – või kuhu? Noored hakkasid korraldama suuremaid ja väiksemaid koosolekuid. Koguti ärapeidetud relvi, mida sajandite jooksul karastunud eestlased olid õppinud varjama. Spordivõistlustel kohtuti läti ja leedu noortega, kes olid samuti hakanud organiseeruma. Äkki oli tähtsamaid asju kui õppimine ja tantsupeod.

Leo jätkas keemia õppimist Tehnikainstituudis ja oli sunnitud õppima ka marksismi-leninismi. Aino ja Meets käisid nüüd koolis, mis õpetas välja dieetõdesid. Kooli köök sai tihti tellimusi pidusöökide valmistamiseks, see oli osa tüdrukute praktikast. Aino ja Meetsi osaks langes Kommunistliku Partei naisorganisatsiooni kongressi õhtusöök. Nad pidid tunnistama, et oli väga tore sisseoste teha, kui sul olid vabad käed ja kuludest ei hoolitud. Paistis, et naiskommunistidel oli palju raha. Aino ja Meets ostsid salatit, hapukoort ja muud kallist kraami, et pidulaud uhkem saaks. Nad valmistasid toidud ja kandsid ette ja neid paluti naiskommunistidega ühte lauda. Neid üllatas, et naiskommunistide saadikud ei olnud pealtnäha sugugi verejanulised. Üks naistest rääkis, kuidas teda oli gümnaasiumiõpilasena president Pätsi ajal vanglasse pandud, sest ta oli kommunist. Ta rääkis oma hirmust, üksindusest ja vanglas jätkatud õpingutest. Mitu naist oli vanglas lõpetanud ülikoolikursuse. Need naised olid kultuursed, sümpaatsed ja sarmikad. Aga nende poliitiline maailmavaade oli teistsugune. Nad uskusid, et kommunism on inimkonnale kõige parem. See tekitas Aino ja Meetsi peas segadust ja nad olid rõõmsad, et neil oli lubatud lauas kõrvuti istuda.

Kui nad koju minema hakkasid, leidsid nad ühelt laualt ärakeelatud Kaitseliidu esimehe koosolekuhaamri, millel oli kujutatud Eesti vapp. „Selle päästame ära,” ütles Aino otsustavalt ja pistis haamri kotti. Ta varjas seda kodus nii esimese Nõukogude kui ka Saksa okupatsiooni ajal, lootes, et Kaitseliit saab selle kord jälle kasutusele võtta. Ta ei kahelnud hetkegi, et see aeg taas tuleb.

Meets omalt poolt oli maha matnud oma venna Endli liikmepileti samal päeval kui Kaitseliit keelati, et vennal pahandusi ei tuleks. 1944 võttis ta siis juba mõttetuks muutunud liikmepileti Rootsi kaasa. Pilet pääses niisiis üldisest hävingust. Venda Meets aga päästa ei suutnud, kui ta 1941.aasta kevadel venelaste poolt sundmobiliseeriti.

Kooliõpilased ja üliõpilased, kes uuele korrale kõige ägedamini reageerisid, olid väga aktiivsed põrandaaluses vastupanuliikumises. Kui palju neid oli? Seda on raske öelda. Aga peaaegu kõik noormehed, keda Aino, Meets ja Leo tundsid, olid kaasa haaratud. Samuti osa tüdrukutest.

Meets oli vastupanuliikumise sidepidaja. See oli traditsiooniline naiste ülesanne. Naised äratavad selles mõttes vähem kahtlust kui mehed. Enamasti viis ta salateateid oma vennalt Leole ja vastupidi. Need olid lühisõnumid koosolekute aja ja koha kohta, korraldused, alluvusvahekorrad. Lühikesed laused paberil. Pähe ei tulnud midagi õppida. Niisugust ettevaatust ei pidanud noored tarvilikuks.

Vastupanuliikumine – õigem oleks ehk öelda vastupanuliikumised, sest neid tekkis spontaanselt siin ja seal üle maa – võis mõnikord abistada inimesi, kes pidid julgeoleku kaalutlustel maalt lahkuma. Muu hulgas ka mõningaid poliitikuid. Minu vanaisa rootslasest sõbral oli paat, millega ta suurima saladuskatte all viis eesti põgenikke Soome ja Rootsi.

Päeval pärast oma 22.sünnipäeva kirjutas Leo Lindale, kes sel ajal õppis tütarlaste internaatkoolis Kehtnas:

Kui teaksid, kui väga rõõmustasid mind oma saadetisega sünnipäevaks. See oli nii toredaks üllatuseks, mille leidsin õhtul koju tulles – nii et saanud kahjuks vaid selle toojat isiklikult tänada.

Et su toakaaslased sind nii armastavad ning sinust lugu peavad, et sellest isegi minule – keda nad ju ei tunnegi – osa saab, lisab vaid üha rõõmu juurde.

Ja rõõmude keskel elangi. Igast mööduvast päevast tunnen seda, sest nad on viljakad. Ja eksamidki on õnnelikult seljataga. Ka oma teenistuskohast Teaduslikus Uurimise Büroos on nii mõndagi uut õppida ning pühapäeviti põgenen suuskadel lumisesse metsa.

Sinu Õiest toakaaslane soovis mulle midagi rohkemat kui ainult õnne sünnipäevaks. Annaksin talle pisutki enda optimismist, et ükski ohver pole olnud asjatu, vaid kogu inimkond areneb siiski, vaatamata möllavale barbaarsusele ning valedele, paremusele. Ühiskonnavormid Euroopas enne praegust hullumeelset hävitust pole samuti kaugeltki täiuslikud ega olnud mõeldav liigne rahvuslik isoleerumine. Inimkond areneb suuremate ühiskonnavormide poole. Praegune on vaid väga ajutine. Ehk jõuame juba õige pea samale tasemele P.Ameerika Ühendriikidega. Ja kaovad laastavad sõjad ning propagandamiitingud valedele. Kuidas ka ei ole, kuid kindel on, et saabuv on parem kui möödunu. Selles usus võime vabalt leppida olevikuga ning peame vaid enam süvendama humaansuse ning tõelise vabaduse ideid. Ja taluma ka ohvreid. Tuleb mis tulema peab! Ja pole head ilma halvata.

Kaalun kõhklemisi Leo kirjutatud lauseid. Sikutan ja sakutan neid nagu vana kummipaela, et leida mõnd plekki, kõrvalekallet, mis reedaks midagi niisugust, mida ma parema meelega ei tahaks tunnistada. Kas need demokraatlikud kummipaelad peavad vastu? Kas humanismi hääl on piisavalt tugev ja veenev? Jumaluke, Leo oli ju napilt kakskümmend kaks täis saanud ja maailm oli täis virvatulesid. Miks ma nõuan, et Leo oleks olnud läbinägelik ja puhas – ainult sellepärast, et ta juhtus olema minu isa? Üritan mõelda selgelt ja kriitiliselt ja hetkeks unustada, et need on minu isa sõnad, mida ma uurin.

Jõuan peagi äratundmisele, et kogu üritus on arulage. Kas siis mina, kes ma hakkan aina rohkem sisse elama, jah, isegi postuumse tütre rollile alla jääma, kas ma tõesti suudan mõistuse abil muutuda külmaks, asjalikuks ja sõltumatuks?

Ja siiski ei saa mu toimekas mina hoiduda kergendusohkest. „Ehk jõuame juba õige pea samale tasemele P.Ameerika Ühendriikidega.” Hitleri Kolmas riik ja USA on kaks täiesti kõrvutamatut suurust. Miks ma siis võrdlen? Sellepärast, et üle kahekümne aasta tagasi kirjutatud sõnad Nõukogude Eesti ajalehest pirisevad mul kangekaelselt kõrvus nagu sääsk, keda öösel magamistoas üles ei leia. „Taskutest leitud paberitest nähtus, et tegemist on fašistliku luure agendi Leo Talgre maiste jäänustega.”

5.märtsil 1941 kadus Leo jäljetult. Mitu tema sõpra põrandaalusest vastupanuliikumisest oli arreteeritud. Need isikud olid vastupanuahelas temale ohtlikult lähedal. Tagasi nad ei tulnud.

Faehlmanni tänaval ja lähemas sugulaste ja sõprade ringis puhkes paanika. Lydia ja Rudolf ootasid murelikult terve nädala. Leo ei olnud jätnud mitte mingisugust teadet, ta oli nad meelega teadmatusse jätnud. Mida vähem nad teadsid, seda parem oli see neile endile. Lõpuks pidasid Lydia ja Rudolf vajalikuks Leo kadumisest politseile teatada. Enne seda saatsid nad kutse Leo emale Olgale, kes töötas ühes Tartu ettevõttes. Olga oli ju kõigest hoolimata kommunist ja temal võis olla Vene võimudega suhtlemine kergem. Olga läks sama murelikuks kui Lydia ja Rudolf. Politseis kuulati kõiki kolme karmilt üle. Seejärel lasti nad minema.

Teadmatus Leo saatusest kestis, kuni proua Milgile Tartusse saabus Helsingist postkaart. Proua Milk oli tuntud kontserdilauljanna ja osales Eeesti vastupanuliikumises. Postkaardi oli kirjutanud noor L, kes õppis Helsingis arstiteadust. L. oli samuti aktivist.

„Kevad on tulnud,” kirjutas ta. „Täna lendas minu tuppa neli kärbest, kelle päike oli ellu äratanud.”

Neli kärbest olid Leo ja tema kolm kaaslast. Selgemat teadet ei olnud võimalik ilma riskita anda. Aga sellest piisas. Perekond ja sõbrad ohkasid kergendatult.

Linda sai ilma saatja aadressita paki. Pakk sisaldas Marie Underi luulekogu ja Rabindranath Tagore „Aedniku”. Margil oli suusataja pilt. Rohkem ei võinud Leo avaldada. Linda jäi murest haigeks ja arvas, et venelased on venna kinni võtnud. Alles hulk aega hiljem taipas ta margisõnumi mõtet.

Leo põgenemine ei saanud tema lähedastele täieliku üllatusena tulla. 23.detsembril 1940 oli ta Lindale kirjutanud lähenevaist jõuludest, rahu ja armastuse pühast:

„Tundub irooniline tarvitada sõna „rahu” ja „armastus” praeguses põrgukatlas. Jõululaupäeval, s.o. homme toimuvad loengudki vist kella 18-ni. Tavaline tööpäev algab kell kaheksa ja lõpeb 1-2 paigu. Ja see on hea. Kahjuks tühistatakse kuuldavasti vaid sõjaväeteenistuse pikendused ja pean veebruari algul minema punaväkke – suure asja eest võitlema. Kuid on meist õnnetumaidki, kelle jõulud mööduvad otse leekides.

Eile öösel käisin Lükatil kuuse vargil. Tõingi pisikese jändriku, mille homme kavatsen „serveerida” jõulukingina. Ainult – täna on nohu ja kõri kibe.

Homme lähen pääle loenguid Meetsi-Aino ja ehk ka Ülo-Eviga kirikusse. Olen viimaseil aastail alati käinud jõululaupäeval. Jõululaulude, altaripildi ja vaikse hardumuse pärast südames.”

Sajandeid on eesti mehed – ja vahel ka terved perekonnad – end metsadesse peitnud, kui nad parajasti valitseva välismaise isandaga pole kokkuleppele jõudnud. Metsades on elatud ja oodatud paremaid aegu, ise relvi valmistades või hankides ning julgematelt kaasmaalastelt toiduabi saades. Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal 1940-1941 läksid paljud eesti mehed metsa, et mitte langeda sundmobilisatsiooni ohvriks. Mõned pääsesidki – teised ei pääsenud. Minu noorim onu Endel, nagu mainitud, ei pääsenud.

Ometigi olid tema ja ta kaaslased teinud kavala arvestuse. Skautidena ja kaitseliitlastena olid nad harjunud organiseerima, kogenud orienteerujad ja osavad relvi käsitsema, Nad olid kavatsenud ära karata rindele suunduvalt rongilt. Nad lootsid, et metsades, kus nad olid pidanud palju orienteerumisvõistlusi, suudavad nad end kuni okupatsiooni lõpuni varjata. Aga just nende gruppi ei viidudki rongiga. Noormehed laaditi laevale ja viidi kodumaalt kaugele. Keegi tuttav tundis Endli ära kaugel N.Liidus ühe väeosa toidusabas ja rääkis temaga. Paar päeva hiljem oli Endel langenud.

Teine traditsiooniline viis mobilisatsioonist pääseda oli põgenemine üle lahe. Talvel 1940-1941 suusatasid paljud noormehed üle Soome lahe. See oli ohtlik ettevõte ja nii mõnigi hukkus.

Ma olen palju mõtelnud oma isa suusaretkest Soome. See kujunes palju kurnavamaks, kui ta oli osanud ette kujutada, ja ma olen vaimusilmas näinud märgi villaseid riideid, lumetorme, veritsevaid jalgu ja ohtlikke jäälõhesid. Ja samuti imeilusaid päikesetõuse pimestavvalge lume kohal, surmahirmu ja tulevikuunistusi.

Olen loomulikult ka pisaraid valanud, et isa ei ole elus ega saa oma kaelamurdvast retkest jutustada. Kummalisel kombel tundub, nagu oleks ta ise kõike ette näinud. Venna keelitamise peale kirjutas ta oma põgenemisteekonnast ajalehes „Eesti Sõna” nr.9 12.detsembril 1941. Pealkiri on „Suuskadel Soome” ja alapealkiri „Eesti noormeeste ohtlik ja raske põgenemisretk üle lahe”.

Palvepäeva õhtul, 5.märtsil 1941.a. istusid neli noormeest, tehnikaüliõpilased Ilmar Gross, Ülo J ja nende ridade kirjutaja, Leo Talgre, ning eesti rootslane Manfred Vesterblom Pirita-Kosel J.majakeses ja õmblesid padjapüürist katteid seljakottidele. Väike tuba oli täis suitsu, kõikjal vedeles igasugust suusa- ja riidevarustust, valgeid pükse ja suusajakke, seljakotte, paar „noaaegset” püstolit, soome pusse jne.

Ootamatult astus tuppa J. isa. Kuna ta, nagu meie kõigi vanemad, ei teadnud midagi poiste kavatsusest, oli ta hämmastus suur. Poisid teatasid siis, et sõidavad veel samal õhtul Soome. Ametlikuks reisisihiks oli aga „lõbusõit Aegviitu”.

Õhtul kella üheksa ja kümne vahel lahkusime paarikaupa pooletunnilise vaheajaga majast, määranud kindlaks kohtamise endise presidendi Pätsi talu lähedal metsas.

Juba mitu päeva kestnud sula hirmutas meid jäälagunemisega, mille tõttu pidime kiirustama. Seepärast jäid mitmedki ettevalmistused puudulikuks ja mina pidin teele asuma haigena – angiinas. Õhtuks hakkas siiski külmetama. Sellest tingituna sündis suusatamine aga kaugele kuuldava krabinaga. Palusime mõttes lumetuisku, et selle varjus pääseda vene piirivalve patrullide eest. Nädal varem olime juba käinud Randvere kohal uurimas venelaste suusatamisvõimeid ja kontrollsüsteemi. Saadud andmete põhjal polnud meil nende ees erilist aukartust. Aga kuna patrullid kasutasid koeri, hobuseid ja mootorsaane prožektorite valgusel, oli lumetuisk siiski väga tervitatav.

Ja ennäe! Mida lähemale jõudsime rannikule, seda tugevamaks paisus tuul. Hakkas ka sadama tihedat lund, mis randa jõudmisel – pisut pärast keskööd – paisus lumetormiks.

Rannas me ei näinud kedagi ja liuglesime jääle. Juba mõnekümne meetri järele silmasime aga kahemehelist piirivalvepatrulli endale vastu tulevat. Pöördusime kiiresti ümber ja kadusime randa põõsaste varju, kus tegime pisut pettesõitu, kuni patrull kadus silmist. Siis tulime ringiga uuesti randa. Vesterblomil murdus ühest traataiast ülesõitmisel parema jala suusk, kuid ta jätkas retke siiski pooliku suusaga.

Üllatuseks leidsime endid järsku Randvere piirivalve kordoni ukse eest! Kõhklemata sõitsime jääle, kus leidus varjavaid kive. Sõitnud juba üle kilomeetri, kohtasime taas patrulle. Tõmbusime küüru ja vajusime neist ringiga mööda. Veel paaril korral nägime lähenevaid suusatajaid – tõenäoliselt kalureid, aga neistki möödusime ringiga ja tempo lisamisega.

Meie kavatsus oli võtta suund Porkkala tuletorni peale, seega NW-sse. Pärast neljatunnilist suusatamist aga nägime endi ees tumedat taevast. Ligemale jõudes leidsimegi kinnituse oma kartusele – meri oli ees lahti! Sula ja torm olid teinud oma töö.

Võtsime siis suuna itta – piki lahtist merd. Paremale jäid majakatuled – Keri ja Prangli. Kuid ka hommiku saabudes polnud veel otsa lahtisel merel.

Raske sõit vastu tugevat lumetormi oli meie jõudu tublisti kurnanud, juustel ja kulmudel ripnesid jää- ja lumepurikad. Nägime välja nagu jõuluvanad. Tundsime, et peame puhkama, ja pöördusime tagasi Prangli saarele, ükskõiksusega seal ootava saatuse vastu.

Hommikul kell kümme tulime rahulikult Prangli saarele ja sõitsime esimesse tallu. Jätsime oma varustuse ühe kõrvalhoone lakka ja ise läksime taluperemehelt luba küsima sooja tuppa pääsemiseks. Kuid vana rahulik peremees – kalur – laitis selle mõtte maha, üteldes: „Siinsamas on mul naabriks kümnemeheline vene piirivalvekordon ja kuna valvetorn asetseb minu talu õues, siis käib valvepost ise aeg-ajalt siin end soojendamas ja juttu ajamas.”

Nõustusime, et vahipostil on seekord „eesõigus” talu peretoas ja kolisimegi lakka. Seadsime endid seal võimalikult mugavasti sisse ja kuulasime vene vahiposti „šlaagreid”. Oli väga julge tunne puhata, sest „võitmatu punaarmeelane” vantsis ümber laka ja valvas.

Õhtul määrisime suusad ja startisime edasisõiduks. Olime kõik sportlastena tublisti treeninud ning mõnegi raske võistluse läbi teinud. Seetõttu olime kõik enesekindlad ning nooruslikult optimistlikud. Kuid seekordne võitlus loodusega kujunes siiski raskemaks kui seda uskusime.

Pidime sõitma veel kümmekond kilomeetrit itta, kui lahtine meri näis lõppevat. Torm oli raugenud. Tõusis udu. Keri tuletorni sünge undamise saatel jõudsime jääsupini. Meil kellelgi polnud seni ettekujutust merejääst. Et seal on nii vahelduvat maastikku tänu jääkuhjatistele ja pragudele, see oli meile üllatuseks. Ühendatud köiega, alustasime teed üle jääsupi. Nii mõnelgi korral pidime võtma suusad kaenlasse, et hüpata tükilt tükile, ja ronima üle jääkuhjatiste. Vantsisime ja vantsisime, sest suusatamiseks oli seda liikumist juba raske nimetada. Pealegi valdas meid väsimus ja uni. Piinas ka teadmatus asukohast, teadmatus, kas üldse on võimalik üle pääseda.

Ja varahommikul – seisime uuesti lahtise mere ääres! Pidime puhkama. Ehitasime lumeonni. Suuskadest tegime pingi ja põranda, suusakeppidest ja voodilinadest katuse ja heitsime siis magama. Muidugi polnud meil voodilinad kaasas selleks, et nooblilt Soome lahel magada, vaid neisse mässisime igaüks oma mantlid, mida kandsime rullis seljakoti peal. Aga kaua magada me ei saanud. Juba tunni aja pärast tegi külm liiga. Ja nii jätkasime teekonda piki jääkallast...

Saabus hommik. Isegi päike silmitses meid. Ees näis laiuvat kindel jääväli. Lootus viperuste lõppemisele andis jõudu. Me ei hoolinud veest, mis oli tõusnud jääle ja ulatus poole sääreni. Isegi meeldiv oli varvaste vahel lirtsutada vett, sest lootsime pea jõuda maale. Kuid...

Kuid siis algasid jääpraod. Mõnest saime kergesti üle, aga enamasti pidime kilomeetrite kaupa sõitma piki pragusid, et leida kitsamat kohta üleminekuks. Väsimus oli suur, suu pakatamas kuiv, huuled ja keel tuimad lumesöömisest. Kui jõudsime taas ühe ligi paarisaja meetri laiuse praoni, tegi Gross meeleheitliku hüppe jääpangale, mille seejärel tõmbasime kindlale jääle ligemale ja ronisime oma „koliga” sinna üle.

Hülged ujusid samas, päike paistis ja vesi oli kaunis roheline. Sõudsime suuskadega. Olime nagu vallatud külapoisid kevadisel jääminekul...

Üha edasi, üle lõpmatute jääpragude rea, jälle parvetamised, sillakeste ehitamised jääpankadest. Laiemast kohast vedasime köie abil jääpanku kitsamale kohale, ja jälle hüpped üle pragude jne. jne.

Samm muutus üha raskemaks. Suu oli kuiv ning paistetas, kõri põles, raske oli neelata. Aga ei ikka veel maad! Vaheti uskusime seda juba nägevat, aga ligemale jõudes leidsime eest vaid jääpangad...

Saabus õhtu. Silmapiiril nägime kaht saarekest, kuid jääpraod ei lubanud suunda sinna võtta. Pimeduses hakkasid kaugel vilkuma tulukesed. Kuid väsimus oli lihtsalt masendav. Oli ka juba kolmas öö. Vaheti heitsime selili suuskadele hetkekski puhkama või toetusime rinnutsi suusakeppidele. Lihased kippusid kangestuma, jalad olid märjad ja puhkamisel hakkasid külmetama. Ja praod üha sagenesid ning laienesid. Poolmasinlikult tuikusime edasi. Saarte kontuurid aga muutusid üha selgemaks. Ja öösel kella kahe paiku läksime viimse prao ees, vaevalt kolmsada meetrit metsaga kaetud graniidisaarest, paarikaupa lahku, et leida saarel ulualust.

Milline õnnis tunne, kui tõstsime jalad vaba Soome graniidile! Viimse prao ületanud, oli väsimuski kadunud. Tegime metsikut lõpuspurti ja uurisime saart. Esimene talu, kuhu jõudsid J. ja Vesterblom, kuulus eestlastele! Seda rõõmu siis! Meie Grossiga aga sattusime otse piirivalvekordonisse. Reipad soome piirivalvurid võtsid meid vastu rõõmsa „Tervetuloa’ga” ja ruttasid pakkuma sooja teed, andsid meile oma asemed puhkamiseks ja valmistasid sooja jalakümbluse.

Päeval käisid kohalikud elanikud meid külastamas. Kirjutasime oma nimed mälestusraamatuisse. Eriti rõõmsad olid mõistagi saarel elavad eestlased, saades kõnelda eesti keelt.

Siis saabus saarele Soome major, kellega koos suusatasime mandrile ja sealt autobusega Helsingisse – poliitilise politsei vanglasse, mida ise nimetasime tagantjärele „hotelliks”, sest ööbisime seal kolm ööd.

Vesterblom sõitis edasi Rootsi,kuid „kolm könni”, kolm parimat sõpra jäid Soome,kust pärast vastavat väljaõpet tulid sõja puhkemisel parašütistidena-salakuulajaina tagasi Eestisse, tehes kaasa kõik võitlused kodumaa vabastamiseks punasest terrorist. Neis võitlusis langes Tallinna ees Ilmar Gross, sama päeva hommikul, millal Tallinn vallutati.

Nõukogude okupatsioonivõim natsionaliseeris eraomandi ja kõrvaldas „rahvavaenlased”. Neid vaenlasi sai palju, sest nende hulka loeti kõik taluperemehed, kelle talus oli olnud kas või üks palgaline. Rakendati erilist seadust „kodumaa reetmise” kohta, mille järgi olid kurjategijad kõik need Eesti Vabariigi kodanikud, kes ei pöördunud välismaalt tagasi. Minu ema kõige vanem vend Eeri oli kevadel 1940 merele läinud ja asus okupatsiooni alguses ühes Inglise sadamas. Kapten eelistas Eestisse mitte tagasi tulla. Seega sai Eerist „kodumaa reetur”. Eeri jäigi Lendavaks Hollandlaseks, kes elas kõigil seitsmel merel. Ta suri palju aastaid hiljem New Yorgis, ilma et oleks enam kordagi näinud oma vanemaid või õde-vendi.

Talvel 1940-1941 oli Meets praktikal kopsuhaigete laste sanatooriumis Kosel. Vabadel päevadel tegi ta suvilate vahel suusaretki nagu vanasti. Oli 6.märts ja Leo oli juba kaugel Soome lahe jääpragude keskel. Aga Meets ei teadnud Leo põgenemisest veel midagi.

Ilm oli ilus ja ta suusatas rahulikus tempos ilma kindlama sihita. Ta peatus ühe suurema suvila aia taga ja keeras näo päikese poole.

Äkki avanes suvila välisuks ja noor vene naine, laps süles, astus välja. Ta tegi Meetsi poole nägusid, mida Meets tõlgendas hoiatusena ja suusatas kähku minrema. Pärast sai ta teada, et oli sattunud ühe eesti pangadirektori suvila juurde, mille NKVD oli võtnud oma peakorteriks. Just sinna olid kadunud ja seal surmatud paljud eestlased. Meetsil hakkas jube, kui ta mõtles, kuhu ta oma mõtlematuses oleks võinud sattuda. Miski ei olnud enam nii nagu „vanasti”.

Vägivald ja hirm suurenesid pidevalt. Inimesed hakkasid üksteist umbusaldama ja katsusid elada nii tähelepandamatult kui võimalik. Öösiti lamati ärkvel ja kuulatati. Kui läheduses kostis automürinat, peeti hinge kinni. Kas täna öösel peatub auto minu maja ees? Kas NKVD otsib mind või minu naabrimeest?

Hirmuvalitsus jõudis kulminatsiooni suure küüditamisega 14.juunil 1941, kui umbes 10 000 meest, naist ja last viidi Venemaa tundmatutesse kaugustesse. Tol ööl kadus ka Leo ema õde Ellen koos mehe ja kolme lapsega, kuna Elleni mees oli suure talu rentnik. „Rahvavaenlane”. Ei aidanud neid seegi, et Elleni õde Olga oli kommunist.

Minu emapoolse vanaisa köögiviljafirma, mis oli ärisidemetes Rootsi ja Soomega, natsionaliseeriti ja firma kapital konfiskeeriti. Elatusvõimalustest ilma jäetud ja rahvavaenlaseks tembeldatud vanaisa otsustas ajutiselt Tallinnast lahkuda. Kümmekond kilomeetrit linnast eemal, Sakus, asus kunagi hõberebasefarm, mis kuulus omal ajal revolutsiooni eest põgenenud venelasele. Nüüd oli venelane taas põgenenud ja vene okupandid olid farmi muutnud sigalaks. Vanaisast sai sigala juhataja, töölisteks olid vanaema ja üks noor eesti perekond. Kui koolitöö lõppes, kolisid ka Meets ja tema tädi Liina Sakku.

Kui vene politruk K. tuli sigala tööd inspekteerima ja vene ohvitseridele Tallinna hotelli „Rooma” värsket sealiha viima, ei olnud tal aimugi, et farmis oli ka nähtamatuid elanikke. Vanaisa ja vanaema vanim poeg oli rahvavaenlaseks kuulutatud. Nende noorim poeg oli sundmobiliseeritud ja jumal teab kus. Nüüd oli neil järel ainult keskmine poeg Evald ja teda ei mõelnudki nad loovutada. Nad kaevasid talle vana aida alla koopa, kus ta päeval peidus oli. Sealsamas varjas end ka vanaisa juudist sõber ja kompanjon Kovkin. Nii pääsesid nad mobilisatsioonidest nagu paljud teisedki eesti mehed, kes ootasid metsades ja keldrites. Pikk närviline ootus, et saabuks vabanemine.

Vanaisa sõber ei kannatanud närvipinget välja. Kui kuulutati välja Punaarmee kolmas mobilisatsioonilaine, andis ta end üles. Laeva, mis teda ida poole viis, lasid sakslased põhja. Vanaisa sõber leiti hiljem rannast paljude teiste surnukehade keskelt – mitte kuigi kaugel paigast, kus ta oli end varjanud.

Venelased olid konfiskeerinud kohalike elanike telefonid ja raadioaparaadid. Aga ema perekonnal oli õnnestunud raadio kõrvale toimetada. Nüüd hoiti seda hoolikalt ühes tühjas rebasepuuris. Õhtuti läksid mehed sinna välismaa uudistesaateid kuulama.

Vastu õhtut, kui kõik näis vaikne olevat, tõstsid Meets ja tema tädi aidapõrandalt kivi üles ja tegid, nagu annaksid kassile süüa. „Kiss-kiss-kiss,” meelitas Meets, kui õhk oli puhas. Siis tulid Evald ja vanaisa sõber välja ja sirutasid jalgu.

Rebasefarmi ümbritses kõrge kanavõrgust tara. Tagaküljel oli võõrale raskesti märgatav värav. Öösiti pandi värav lukku, et ei tuleks kutsumata külalisi.

Keset õue oli torn. See oli ehitatud rebaste jälgimiseks, eriti paaritusajal. Sigadele polnud mõistagi niisugust valvet vaja.

Tornis oli ilus tuba, aknad igasse ilmakaarde. Toas oli voodi, laud ja paar tooli. Valgetel suveöödel istusid Meets ja Evald tornis ja rääkisid nii nagu ei kunagi varem. Oma unistustest ja lootustest selles elus, mis algab siis, kui õuduste aeg saab läbi. Oma ühisest lapsepõlvest, sõpradest ja tuttavatest. Leost, kes ilmselt oli Soome pääsenud. Et aga Leo samal ajal treenis langevarjuhüppeid, et sõna otseses mõttes koju Eestisse hüpata, seda nad muidugi ei teadnud.

Oli rahutu aeg ja igaüks katsus nii vähe silma paista kui vähegi võimalik. Elati nähtamatult ja kuuldamatult, et kuri silm neist kedagi ei tabaks. Mõnikord möödus tara tagant vene sõdureid. Tuli väike mürgine K. oma suure põlvini rippuva püstoliga, viis ära tapetud sead või inspekteeris sigalat. Tema tulekut kardeti. Oma lühikestel kõveratel jalgadel ringi kõmpides porises ta alatasa pahaselt. Millega ta seekord rahul ei olnud?

Võrreldes teistega läks neil siiski üsna hästi. Sigade siseelundid – kopsud, maks ja süda jäid neile. Neil olid kanad ja üks lehm. Aiamaal kasvatati juurvilja.

Ühel heal päeval andsid venelased korralduse, et igas ettevõttes peab olema oma stahhaanovlane. Vanaisa murdis pead. Olukord oli koomiline, aga stahhaanovlane tuli leida, muidu võis peenike pihus olla. Paljud sõbrad kergitasid üllatunult kulme, kui nad lugesid ajalehest, et Saku seafarmi stahhaanovlaseks on saanud minu vanaema.

Leo ja tema sõbrad Ülo ja Ilmar olid lootnud Soomes oma õpingud lõpule viia. See jäi vagaks sooviks. Nad ei saanud ka tööd. Soome oli Talvesõjast vintsutatud ja tal oli omaendagi probleeme kuhjaga. Kolm noort eestlast ei olnud raskusi ette näinud. Nende põgenemine oli sündinud ülepeakaela, nad polnud isegi mõelnud kulla või raha kaasavõtmisele, kuivõrd see üldse võimalikki oleks olnud.

Viimses hädas otsisid nad üles Eesti Vabariigi saadiku Helsingis, Aleksander Varma. Varma üritas okupatsioonist hoolimata hoida eesti poliitikute kontakte välismaaga, nii hästi-halvasti kui see õnnestus. Ta andis poistele nõu astuda vabatahtlikuna Soome sõjaväkke. Siis saaksid nad raha, toidukaardid ning tasuta sõjalise väljaõppe. Varma juures tutvusid nad teise mehega, kes mängis hiljem nende elus tähtsat osa, Harald Vellneriga.

Vellner oli ajakirjanik „Helsingin Sanomate” juures ning „Postimehe” Helsingi kaastööline. „Postimees” oli olnud Jaan Tõnissoni leht. Iseseisvusajal oli liberaalne Tõnisson saanud tunda mitte niisama vabameelse president Pätsi kõva kätt. Vene okupatsioonivõim oli aga märksa drastilisem. „Postimees” keelati ja ekstoimetaja Tõnisson kadus Venemaa vangilaagritesse.

Jaan Tõnisson, Eesti esimese demokraatliku liberaalse partei rajaja, oli üks neist 1101 eestlasest, kes kadus esimese Nõukogude okupatsiooni ajal. Aga tema kaastööline Vellner oli alles ja tema vahendusel valiti Leo, Ülo ja Ilmar Soome saarestikus Sököl eriõppust saama.

15.aprillil 1941 kohtusid neliteist noort eesti meest, kes mitmel viisil olid Soome sattunud. Üks neist oli Toomas Hellat, kelle isa oli Eesti ajal olnud diplomaat. Nüüd oli isa arreteeritud ja teadmata kadunud. Toomas ehk Tom, nagu teda hüüti, sai peagi Leo, Ülo ja Ilmariga heaks sõbraks.

Mis huvi oli Soome sõjaväel nende neljateistkümne eestlase koolitamiseks? Usutavasti oli mängus nende eesti poliitikute käsi, kel oli õnnestunud välismaale pääseda. Poistest taheti koolitada agente ja saata neid tagasi Eestisse, et saada ettekandeid okupatsioonivõimude tegudest. Eksiilpoliitikud vajasid informatsiooni kodumaa oludest. Ka Soome sõjavägi oli huvitatud venelaste ettevõtmistest nende naabruses. Pärast Talvesõda oli Soome sunnitud venelastele kolmekümneks aastaks rentima Hanko sõjaväebaasi. Olukord oli pinev. Välismaal viibivad eesti ärimehed aitasid väljaõpet finantseerida.

Neliteist noormeest olid hoolikalt valitud. Nad ei olnud üksnes hea haridusega, neil oli ka kindel patriootiline tagapõhi. Tol ajal imbus üle piiri ka palju ülesandjaid, provokaatoreid ja spioone. Vaja oli usaldusväärseid mehi.

Mida tuli noormeestel õppida? Eeskätt raadiotelegraafiga töötamist. Nad pidid valdama šifreerimistehnikat ning oskama parandada aparaadi rikkeid. Nad õppisid rasketes tingimustes raadiosaateid andma. Need, kes vene keelt ei osanud, õppisid seda. Leo ja Tom juba oskasid. Õpiti veel psühholoogiat, enesekaitset, relvade käsitsemist ning vaenlase lennukite ja laevade identifitseerimist.

Poisid said teada, et nad allutatakse Soome vastuluure välisosakonnale ning neist saavad ühenduslülid Soome ja Eesti vahel.

Ma kahtlustan, et Leo tundis end Sököl nagu kala vees. Ta oli aktiivne sportlane, tema põhiala oli 400 m jooks ja tal oli nii diplomeid kui ka tiitleid. Sököl võis ta oma spordihuvi ühendada õppimisega selles sihis, mis aina rohkem ta meeli valdas: okupatsioonivõimu kukutamiseks ja vabaduse tagasisaamiseks.

Sõbrad mäletavad teda rõõmsana nagu linnuke oksal: ta laulis tihti ja oli otsast otsani vigureid täis. Kujutlen Leod kõikide lapsikuste eesotsas. Tema lokkis juuksed on rohkem sassis kui harilikult ja ta naerab nii, et viltused tugevad silmahambad paistavad. Tal on tühiasi teist oma vempudesse kaasa tõmmata. Kõik elasid suures närvipinges. Nad olid kodunt lahkunud ilma sõnagi lausumata. Nüüd nad ei tohtinud, ei julgenud ega oleks saanudki oma lähedastega ühendust võtta. Mis kodus tegelikult toimus? Eestist läbiimbuvad teated rääkisid arreteerimistest ja inimeste kadumisest ja ei vaigistanud kaugeltki nende muret. Ja ülesanne, milleks neid Sököl ette valmistati, oli ränk ja ohtlik.

Nad võtsid pinget maha pööraste poisikesemängudega. Röökisid ja mängisid indiaanlasi. Ükskord valmistasid nad õlgedest Stalini kuju, panid sellele mundrikuue selga ja vormimütsi pähe. Nukku hukati rituaalselt mitmel viisil  suure naeru saatel. Teda uputati, poodi ja lõpuks põletati. Tõenäoliselt oli kogu saar lärmi täis.

Saarerahvas arvas, et tegemist on vaimuhaigla patsientidega, endiste Talvesõja sõduritega, kes sõjas hulluks läksid.

Ei olnud kedagi, kes oleks vaevunud Sökö elanikke nende eksiarvamusest vabastama. Soome väejuhatus nõudis, et poiste identiteeti ja ülesannet hoitaks saladuses. Hüvitus tuli, kui neil lubati oma uutes Soome mundrites Helsingisse sõita ja tüdrukutele näidata, et nad oskavad ka ülimalt kombelised noormehed olla.

Väljaõpe pidanuks kestma kolm-neli kuud. Aga 22.juunil 1941 teatas Saksa raadio, et Hitler on läinud rünnakule Stalini riigi vastu. Soome asus Saksa poolele, kindlalt otsustanud tagasi võita Talvesõjas kaotatud Karjala piirkonna.

Indiaanlasemängudele ja õppustele tuli järsk lõpp. Kohe pärast jaanipäeva sõitsid Leo ja tema kolmteist kaaslast Munkkiniemile, kus nad kohtusid teiste eestlastega, kes olid samuti üle jää tulles oma elu kaalule pannud ja olid nüüd Soome armee vabatahtlikud. Ühtekokku oli neid nüüd ligi kuuskümmend meest ja nad nimetasid oma üksuse „Ernaks”. Enamikul olid suuremad sõjakogemused kui Leol, nad olid juba osalenud Soome Talvesõjas.

Nüüd järsku oli Soome, Eesti vana vennasmaa, Saksamaa liitlane, kes oli traditsiooniliselt Eesti vaenlane. See liit oli suunatud ühise vaenlase, Stalini vastu. Venemaa oli Eesti põlisvaenlane, Stalini hirmuvalitsus oli vaenu veelgi suurendanud. Missuguse hoiaku pidid eestlased võtma?

Pärast sõja puhkemist teatasid Leo ja tema kaaslased, et nad on küll Soome armee vabatahtlikud, kuid eelkõige eestlased. Kui nad peavad lahingusse minema, tahavad nad täita oma kohust Eesti pinnal. Soomlased vastasid, et niisugune võimalus on olemas. Kuid Eestis ei olnud Soome rinnet. See-eest oli seal Saksa rinne.

Ööl pärast sõja puhkemist ei maganud nad silmatäitki. Nad arutasid ja vaidlesid, käänasid argumente nii ja naa. See oli siiani kõige raskem otsus 22-aastase Leo elus. Osavõtt põrandaalusest vastupanuliikumisest oli olnud endastmõistetav. Ta oli tegutsenud kiiresti ja spontaanselt nagu nii paljud temaealised. See ei olnud õieti olnudki mingi otsus, see oli olnud refleks. Soome põgenemine oli olnud ohtlik, aga see oli olnud esimese sammu möödapääsmatu jätk. Sökö väljaõppest osavõtt oli samuti enesestmõistetav, kuid mida tõi kaasa järgmine samm?

Öö oli valge, nad võisid näha, kuidas kaaslaste habemetüükad tund-tunnilt nähtavamaks muutusid. Peale Leo, temal ei olnud habet veel suurt olla.

Nüüd seisid vanad põlisvaenlased, venelased ja sakslased, maailmasõjas teineteise vastas, mis ähvardas muuta väikese Eesti suurvõimude saabaste all märjaks plekiks. Oli valida ainult katku ja koolera vahel. Ja siiski mitte...

Poisid, kes tol ööl nõu pidasid, olid ühes asjas kindlad: nemad on omaenda poolt, Eesti poolt. Kuidas võib väike maa kahe koletise vahel allakugistamisest pääseda? Vahest nii, et koletised hävitavad vastastikku teineteise. Venelaste hirmuvalitsus oli neid põhjani vapustanud, nad vihkasid bolševikke. Mõned neist eristasid küll bolševikke ja venelasi, aga nüüd ei olnud aega juuksekarva lõhestada. Kas ei tulnud nüüd kõigepealt lahti saada venelastest/bolševikest, et tuleks ometi lõpp inimeste kadumisele ja massilistele arreteerimistele, enne kui eesti rahvas lõplikult hävib? Kas nad ei olnud mitte selleks siia tulnud, et vene okupantidega võidelda?

Mõned noogutasid väsinult. Milleks korrutada enesestmõistetavusi? Keegi osutas järgmisele enesestmõistetavusele: eestlased ei saa iialgi venelastest omal jõul jagu. Kui lased sakslastel venelased välja ajada, saad sakslased kaela. Aga kas sakslane võib olla hullem kui venelane? Vaevalt. Ja sakslasel ei peaks ometi olema nii tugevat huvi Baltikumis igaveseks kanda kinnitada nagu venelasel?

Kui hommik koitis, olid poisid kurnatud, aga rahulikud. Nad peavad maailmale näitama, et eestlased on valmis oma iseseisvuse eest võitlema. Nad võitlevad kodumaa pinnal ja omaenda poolt. Nad olid otsustanud.

Nad said Saksa sideohvitseri, leitnandi, kelle nimi oli Reinhard, vaikse loomuga poissmehe, kes eraelus oli raamatukaupmees. Nad nentisid kergendusega, et Reinhard ei paistnud olevat tõsiusklik nats. Neile anti käeside ja tempel, mis pidid takistama Saksa sõdureid neid maha laskmast – kui nad jõuavad käesidet ette näidata. Neliteist eriväljaõppe saanud meest varustati raadioaparatuuriga ja kergete relvadega: püstolkuulipilduja ja käsigranaatidega. Toidumoonaks kinkis Soome vastuluure välisosakond neile kuus viilu kõva näkileiba. Leib oli Soome, mitte Saksa oma. See asi oli selge.

Ühel pühapäeva hommikul tulid mehed Saku seafarmi kööki ja ütlesid: „Sõda on alanud!” Kõik langesid rõõmu pärast üksteisele kaela. Kes oleks võinud kunagi ette kujutada, et nad rõõmustavad selle üle, et neid on jälle sõtta kistud. Aga nende rõõm oli ehtne ja teesklematu.

Meets ja tema tädi panid rahvariided selga ja käisid päev läbi nendega ringi. Mehed tegid ühtvalu tuure keelatud raadioaparaadi juurde, et uusi uudiseid kuulda. „Sõda on lahti!” ütlesid nad üksteisele. „Nüüd igatahes juhtub midagi, nii et me saame venelasest lahti!”

Hiljem vangutasid nad pead, kui meenutasid oma tollast naiivsust. Millele nad olid õieti lootnud? Aga need rõõmu ja lootuse palavikulised tunnid jäid alatiseks meelde.

Venelased alustasid otsekohe mobilisatsiooni. Kõigepealt kutsuti väkke noored mehed. Eesti oli sõjas. Ühel päeval lendas üle nende peade madallennul Saksa lennuk ja viskas pommi. Õnnekombel kukkus pomm majast tükk maad eemale metsa. Nad nägid tulekuma ja kuulsid kohutavat kärgatust.

Maja aknaklaasid paiskusid katki. Kui nad söandasid vaatama minna, leidsid nad metsast tohutu kraatri. Puud olid pilbasteks purunenud.

Ühel hommikul aknast välja vaadates nägi Meets, nagu nii sageli, ema laudast välja astumas. Talle järgnes tumeda palituga võõras mees. Nad rääkisid omavahel, siis jooksis mees metsa. Kes see oli?

Veidi aja pärast tuli õue rühm vene sõdureid. Meets nägi neid emaga rääkimas. Siis viisid sõdurid ema minema. Kuhu?

Oodati kaua teadmatuses. Videvikus tuli ema tagasi. Ta oli näost lubivalge ja kurnatud, aga elus.

Mees, kellele ta laudas oli peale sattunud, oli vene desertöör. Ta oli oma tumeda palitu hõlmad lahti teinud, näidanud oma mundrit ja öelnud: „Ma olen jooksus.” Ta oli küsinud, kuspool on sakslased, ja palunud emalt leiba. Ema andis talle leiva, sest tema silmis oli sõdur ligimene, kes vajab abi.

Sõdurid olid mehel juba kannul. „Mis mees see oli, kellega te rääkisite?” küsisid nad minu vanaemalt. Vanaema salgas kõik maha. „Ma ei ole mitte kellegagi rääkinud,” kordas ta hullumeelse visadusega. Ta ei võinud metsa põgenenud venelast välja anda kindlasse surma. Ta ei võinud isegi ebamäärases suunas metsa poole osutada. Just sel päeval oli Evald ja härra Kovkin metsa peitu läinud.

Sõdurid viisid vanaema teisele poole raudteed metsa ja panid ta seisma värskelt kaevatud haua äärele: „See on sinu viimane võimalus tõtt rääkida. Kuidas see asi oli?” Vanaema vaatas lähima sõduri revolvritorusse ja salgas kõike. Viimast korda. Sõdurid pidasid isekeskis vaikselt nõu. Revolvrid ikka veel tema peale sihitud. Siis langetati nende surmav pilk ja üks sõduritest ütles: „Ähh, lase jalge!” Vanaema jooksis peatumata ja ümber vaatamata kodu poole. Järgmisel päeval oli ta voodis, aga ülejärgmisel hommikul talitas laudas, nagu poleks midagi juhtunud. Lehma ei saanud ju talitamata jätta.

Vanaema Miili – mis ma temast tean? Ehkki ma näen teda vaimusilmas nii selgesti metsas sõdurite ees, ei näe ma tema näojooni. Ta seisab oma haua veerel ja tema sinine kleit on mullane. Halli kampsuni on ta ise kudunud. Ta tõmbab kampsuni oma ümara keha ümber koomale ja kordab põikpäiselt: „Ei ole ma kedagi näinud. Ei rääkinud kellegagi.” Näen, kuidas raske vene armeepüstol tema poole suunatakse. Aga tema nägu jääb kogu aeg varju.

Ma ei ole vanaema kunagi näinud, aga olen näinud tema pilti hoopis rahulikumal, õnnelikumal silmapilgul. Ma ei mäleta tema välimust. Näen ainult tema käsi, mis on sigalatööst parkunud ja lõhenenud, ja tean, et ta ei saa enam kihlasõrmust sõrme... Kuldsõrmus väikese briljandiga. Varsti olen ma niisama vana kui vanaema oli tol 1941.aasta suvel, kui ta pidi surma saama. Mulle läheb tema sõrmus lahedasti sõrme. Vanaema jäi tookord ellu, aga arreteeriti Leo pärast 7.detsembril 1944 ja saadeti Siberisse. Ta jäi sealgi elama ja pääses üheksa aastat hiljem põgenema. Tagasi vanaisa juurde ja vaiksesse ellu võõra nime all ühes Eesti külas. Väga vaiksesse ellu, ilma ühetagi oma neljast lapsest. Kaks neist olid surnud ja kaks maapaos.

Sel suvepäeval vanaema oodates ei söandanud teised anda metsas redutavatele meestele kokkulepitud märki. Metsast kostis püssipauke. Kas nad on kinni võetud? Hilja õhtul tuli härra Kovkin. Ta oli arvanud, et seafarmi rahval on peenike peos. Nad rääkisid oma murest, sellest, mis oli juhtunud, ja ootasid Evaldit. Teda ei tulnud.

Järgmisel hommikul asutasid kõik metsa Evaldit otsima. Pühapäeva lõunani ei olnud temast ikka veel märkigi. Vanaema lamas voodis, üleelatust jõuetu. Lõpuks leidis vanaisa Evaldi maja lähedalt plangu tagant, hirmust poolsurnud. Meetsile tuli hiljem alatihti meelde venna näoilme tol päeval ja ta tõrjus selle hirmuvärinaga eemale. Kuuseokstega maskeeritud müts. Ja värskete roheliste okste all kahvatu võõras nägu. Nagu surimask.

Suve algul oli Evald olnud kartmatu ja lustakas. Ta oli põikpäiselt lesinud kahe kõrge kase latva kinnitatud võrkkiiges ja kui teised tema hulljulguse pärast muretsesid, laulis ta neile vastuseks vana eesti koorilaulu „Oh,linnuke, miks tegid metsa pesa”. Nüüd ei tulnud see enam kõne allagi. Evald pidi jääma aida põranda alla.

Venelased hakkasid taganema. 12.juulil vallutasid sakslased Tartu. Samal päeval tuli väike mürgine K. venelaste sigu ära viima. Tal ei olnud veoautosid kaasas ja ta nõudis, et sead peavad ise käima. Vanaisa vastas, et sigadel on selleks liiga väikesed jalad, võrreldes raske kehaga, et nad suudaksid mitukümmend kilomeetrit maha käia. See oleks nende surm. Aga politruk pigistas oma raske revolvri pära ja karjus: „Aja sead välja!”

Nad läksid teele, kaheksa inimest ja sada siga. Hulk sigu jooksis metsa. Maanteel oli tapvalt palav. Meets ja tema pere jooksid sigade kannul, hing kurgus. Nad teadsid, et sead on üle loetud. Mis K. siis teeb, kui mõni puudu jääb?

Sigade rasked kered – hullunud elus peekon kaunil Eesti suvemaastikul. Inimesed jooksid nagu meeletud põgeneva, võdiseva liha kannul, mis ei tahtnud politruki korraldusele alluda. Nad teadsid, et vaatepilt pidi kõrvaltvaatajale paistma koomiline. Aga neid ei ajanud naerma; üksteise järel kukkusid pagevad abitud lihamäed kokku ja keeldusid end liigutamast. Ahastus sigade piinade pärast oli tugevam kui hirm politruki ees. Kui nad olid viis kilomeetrit maha käinud, õnnestus vanaisal leida maja, kus oli telefon.

Uudis sigade surmast avaldas muljet. Kaks veoautot tuli loomadele järele. Aga inimesed pidid kuuma käes jalgsi koju vantsima. Räpased ja higised, kõndisid nad Männikult tagasi Sakku, silma ees pilt surmaga heitlevatest sigadest.

„Erna” grupi neliteist raadiotelegrafisti lasti öösel kahekaupa langevarjudega alla. Ülo ja Tom hüppasid 22.juulil 1941 Järva-Jaani lähedale. Leo ja tema kaaslane M hüppasid 27.juulil Viitna lähedale.

Kujutlen oma habemetut isa nendel hetkedel, kui ta on maabumas. Ta läheneb peadpööritava kiirusega Eesti maapinnale. Maapinnale, mis vaikses suveöös varjab tuhandeid võitlusvõimelisi eesti mehi, aga ka hulganisti raskelt relvastatud Nõukogude sõdureid. Kui need viimased teda nüüd ei näeks.

Metsas ei varjanud end venelaste eest mitte ainult mehed. Mõnikord oli seal ka naisi ja lapsi. Üksnes Põhja-Eestis oli metsas umbes 15 000 inimest. Nii tekkis Eesti metsades spontaanne vastupanuliikumine, mille põhjustasid otseselt Stalini vägivallateod elanikkonna vastu. Põhja-Eestis, kus Leo alla hüppas, oli umbes 5000 aktiivset metsavenda, kes võtsid lahingutest osa.

Leo ja tema kolmteist kaaslast olid väljaõppe ja varustuse saanud Soome sõjaväelt. Nad pidid Soomega kontakti pidama. Aga nagu öeldud, nende otsene ülemus Eesti pinnal oli sakslane, leitnant Reinhard.

Noortel luurajatel oli ülesanne jõuda Kautlasse, kus asus üks suuremaid Tallinna lähedasi metsavendade laagreid. Sealt pidid nad oma saatjate abil Soomega ühendusse astuma. Nende ülesanne oli ette kanda Nõukogude väeüksuste suurusest, grupeerumisest, liikumisest jne. Nad pidid vältima lahingusse sattumist ja tegutsema nii märkamatult kui võimalik.

Algul ei saanud nad oma kutsungitele vastust. Nad muudkui saatsid ja saatsid, teadmata, kas Soomes neid kuuldi. Lõpuks palusid nad mingit märki. Metsavendadel oli raadio ja sealt kuulsid nad vastust Soome raadio eestikeelsetes saadetes: „Kõik kirjad on kohale jõudnud!” See oli tohutu kergendus.

Mida tegid soomlased „Erna” grupilt saadud informatsiooniga? Tõenäoliselt vahendasid nad seda Saksa vägedele Eesti pinnal. Nad olid ju liitlased.

Kõik luurajad said kontakti kohalike metsavendadega, kes varustasid neid toiduga, kui kuus Soome leivaviilu otsa lõppesid. Toit polnud kunagi probleemiks. Taluinimesed varustasid neid kõigega, mis neil teel vaja läks. See-eest oli metsavendadel suur puudus relvadest. „Erna” luurajate palved saata relvi ja laskemoona võeti soomlaste poolt mõistvalt vastu, kuid sakslased panid pidurid peale. Juba siin võis märgata vastuolu kahe relvavenna vahel: Soomel ja Eestil oli olemas vana huvide ühtsus ja sümpaatia. Sakslased omalt poolt arvestasid külmalt, et hästi relvastatud rahvuslik gerilja kujuneb tulevikus neile endile ohuks. Sel moel nägid needki, kes olid ehk hellitanud lootusi, et sakslased mõistavad nende vabadustaotlusi, järgmise okupatsioonivõimu tegelikku palet juba enne, kui see okupatsioon oli teoks saanud.

2.juulil 1941 oli Wehrmacht vallutanud Riia. Järgmisel päeval pidas Stalin Moskva raadios kõne, kus ta kuulutas välja „põletatud maa taktika”. Kõik vähegi väärtuslik, teravili ja kütus, mida ei suudetud ära viia, tuli kohapeal hävitada, et see ei satuks vaenlase kätte. Eestis moodustas Stalin kolmteist nn. hävituspataljoni.

Kui oli selgeks saanud, et sõja jõudmine Eesti pinnale on ainult aja küsimus, sai metsavendade loomulikuks ülesandeks kaitsta eesti elusid ja eesti omandust Stalini hävituse eest.

Metsavennad korraldasid kohalikke aktsioone. Näiteks vallutasid nad Kiviõlis 1.juulil 1941 telefonikeskjaama, raudteejaama ja miilitsa peakorteri. 4.juulil toimus metsavendade kokkupõrge hävituspataljonidega Kilingi-Nõmmel. Metsavendadel õnnestus Lõuna-Eestis vabastada mitu asulat, sealhulgas Kilingi-Nõmme, Mõisaküla ja Tõrva.

Eesti võitlejad tahtsid Eesti ise vabastada, enne kui sakslased jõuavad nende maa oma valdusse võtta. See oli tähtis Eesti ajaloole: korrata Vabadussõda kakskümmend aastat hiljem.

Just seda oli mul lapsena raske mõista. Miks ei peitnud kõik eestlased end metsas ega lasknud Stalinil ja Hitleril omavahel arveid õiendada? Eestlased ei olnud ju kumbagi neist kohale kutsunud. Miks pidid siis eestlased lahinguid lööma ja surma saama, kui neid on niigi nõnda vähe?

Alles täiskasvanuna olen selgeks saanud riigiõigusliku erinevuse: kui Wehrmacht ajab Punaarmee välja okupeeritud territooriumilt, siis on see üks asi. Kui Wehrmacht marsib sisse iseseisvasse Eesti Vabariiki, on see hoopis teine asi.

Kautlas otsis ligi 2000 eestlast varju õige mitu nädalat. Kohalikul rahval oli õudne hirm hävituspataljonide edasiliikumise ees, sest need ei põletanud mitte ainult teravilja. Talupojad, keda kahtlustati koostöös netsavendadega, põletati koos majade, perede ja loomadega.

Olen ise käinud Kautlas ja näinud põletatud talu varemeid. Üks vana mees, kes selles talus oli sündinud, jutustas tasakesi, kuidas ta kuue-aastasena oli seisnud, käes oma isa põlenud luud.

Vastupanujõud Kautlas koosnesid kuuekümne viiest relvastatud mehest, kelle koodnimetus oli „Erna” (mida ei tohi segi ajada neljateistkümne luuraja nn. „Erna” grupiga, kuhu kuulus Leo). Sellele lisaks paar väikest rühma eesti sõjaväelasi. Kaks eriväljaõppega NKVD pataljoni, mitu hävituspataljoni ja üks miilitsakompanii piirasid Kautla laagrit üle kümne tunni. Metsavennad võitlesid peamiselt nende relvadega, mis neil õnnestus vaenlastelt ära võtta.

Eestlasi oli vähe ja nende varustus oli vilets, aga neil õnnestus venelaste rünnak tagasi lüüa. Nad ei võidelnud mitte ainult oma elu eest, vaid ka oma maa ja rahva tuleviku eest.

Sakslased lasksid eestlastel pidada oma meeleheitlikku vabadusvõitlust. Ise ei võtnud nad suuremaid sõjalisi operatsioone ette enne kui juuli lõpul, mistõttu eriti rängalt said kannatada Põhja-Eesti elanikud. Venelased jõudsid segamatult mobiliseerida 33 000 eesti meest ja viia nad kaugele N.Liidu tagalasse.

Kurnatud rahvast on kergem valitseda. Sakslastel on vaieldamatult kõrgelt arenenud strateegiline vaist.

24.augustil jõudsid sakslased Saku seafarmi. Nüüd oli ema perekonnal ainult üks siga järel –noor emis, kes pidi varsti poegima ja keda oli seepärast maanteematkast säästetud.

Farmil oli suur jääkelder, mis oli ehitatud temperatuuri suhtes tundliku rebasetoidu säilitamiseks. Väljastpoolt oli see nagu suur rohtunud kääbas. Jääkeldri sisemuses oli inimeste pelgupaik. Iga kord, kui kostis kahurimürinat – ja seda kostis aina sagedamini -, läksid nad keldrisse pakku.

Päev enne sakslaste tulekut oli pühapäev. Hommik oli soe ja kaunis. Meets istus aias ja luges raamatut Marie Curie’st. Algul oli kuulda paari sissejuhatavat, ilma kindla plaanita mürsuplahvatust. Siis märkasid nad, et tuli on sihitud nende pihta. Kohkunult ja nõutult vaadati üksteisele otsa, kuni onu Johannes ütles: „Paistab, et nad kavatsevad selle maja maa pealt minema pühkida. Lähme parem peitu!”

Kuidas onu Johannes äkki välja ilmus? Miks tema end siin peitis? Onu Johannes oli Sakus sellepärast, et tema tütar oli surnud.

Meetsiga ühevanune onutütar Maimu oli ootamatult südamehaigusesse surnud. Ahastavad vanemad soovisid oma ainsale tütrele kiriklikku matust, nagu see nende peres kombeks oli. Aga onu Johannes oli riigiteenistuses. Ja Vene okupatsioonivõimude arvates ei tohtinud nende ametnikel olla mingit kokkupuudet kirikuga. Isegi mitte oma laste matmiseks. Onu Johannes oli sunnitud töökohalt lahkuma ja põranda alla minema.

Nüüd juhtis ta agaralt kodakondsete pagemist kaitsekraavidesse, mis olid farmi lähedal Esimesest maailmasõjast saadik. Nad roomasid üksteise kannul sinnapoole, samal ajal kui pea kohal vilistasid mürsud. Ainus, kes ei roomanud, oli Meetsi vanem tädi Liina, kes ei tahtnud tiinet emist üksi jätta.

Plahvatuste vahel kaotasid nad teised silmist ja mõtlesid surmahirmus: „Kui sureme, siis parem juba kõik koos.” Meetsi isa roomas tema ees ja ema tema järel. Lõputult pikana tunduva aja pärast olid nad lõpuks kaeviku põhjas. Siis märkasid nad õudusega, et tulistamine on suunda muutnud: elumajalt nende peale. Plahvatused toimusid kord ühel, kord teisel kaitsekraavi kaldal. Neile sadas selga liiva ja mulda. Mis oli lahti?

Hiljem said nad teada, et tulistamist oli juhtinud üks vene sõdur, kes istus läheduses puu otsas. Tema ülesanne oli katta venelaste taganemist. Arvatavasti märkas ta all liikumist ja pidas minu sugulasi sõduriteks.

Alles õhtu saabudes söandasid nad koju hiilida. Nad kasutasid salaväravat. Igaks juhuks läksid nad sisse ükshaaval ja vanade rebasepuuride varjus.

Tädi istus sea kõrval. Tal oli hea meel, kui ta meid tervena nägi, aga ta nuttis sea pärast. Kogu päeva oli tädi, kes oli koorilauluveteran, laulnud seale vanast eesti lauluvaramust ühe laulu teise järel, et siga ja iseennast rahustada. Aga tal ei õnnestunud tulistamist summutada. Emis oli noor ja tundlik. Ta suri hirmust koos oma sündimata põrsastega.

Nad ei julgenud majja sisse minna, vaid istusid keldri ette, üleni määrdunud ja kortsus, ja sõid hilist improviseeritud õhtueinet. Nad istusid päris vakka ja tundsid, et nad on elus. Õhtu oli veel valge.

Siis nägid nad ühte noormeest, ja siis veel ühte ja veel ühte. Poisse kerkis maa seest nagu seeni, erariides poisse, kes rääkisid eesti keelt. Need olid eesti maakuulajad, kes liikusid lähenevate sakslaste ees. Poisid olid metsavennad, kes, venelaste taganedes, olid söandanud oma peidikutest välja tulla. Nad tahtsid nüüd anda oma panuse vaenlasest lahtisaamiseks.

Meets ja tema pere vaatasid neid. Nende silmis olid poisid ilusad nagu muinasjutuprintsid. Nad olid vabastajad. Sel hetkel nad ei mõelnud Hitlerile ega sellele, et sakslased okupeerivad venelaste asemel nende maa. Nad istusid, mullased ja kortsus ja tundsid, kuidas hirmu raudne haare hakkas järele andma.

Nad kutsusid metsavendi pruukosti võtma, aga said vastuseks, et neil pole aega. Nad peavad edasi minema, aga „varsti on sakslased siin”. See ei tundunud üldsegi ohtlik. See kõlas pigem julgustavalt. Nagu garantii, et venelased ei julge enam tagasi tulla.

Nii tervitati eesti mehi tõenäoliselt igal pool Eestis. Nii tervitasid arvatavasti Viitna inimesed ka Leod, kui ta oma langevarjuga nende keskele kukkus. Sellest ajast on mul foto, kus isa seisab tundmatu talutüdrukuga kuskil taluõuel.

Mind hämmastab tüdruku õnnelik näoilme, kui ta seisab võileiba mugiva Leo kõrval. Triibulise põllega tüdruk ei naerata mitte sellepärast, et tema maa varsti sakslaste kätte läheb. Ta naeratab sellepärast, et arvab, et see, mis praegu toimub, on lühike, aga hädatarvilik protsess selleks, et tema maa jälle vabaks saaks. Sedasama loodab ka Leo seal taluõuel seistes ja näeb välja, nagu oleks ta skautidega matkal.

Ta on nii kaitsetult noor ja muretu, et ma hakkan arvama, et ta ei ole veel näinud mahapõletatud talusid. Et ta ei ole veel metsavendadega kohtunud ja kuulnud, mida hävituspataljonid on korda saatnud.

Hiljem samal õhtul jõudsid Sakku saksa sõjaväelased. Nad jätsid tagasihoidliku ja sümpaatse mulje. Nad küsisid Meetsi perekonnalt, kuidas olukord on. Saksa eelsalk jäi farmi üheks või kaheks päevaks, enne kui nad edasi Tallinna poole marssisid. Sõdurid sõid ja pesid end ja ütlesid aeg-ajalt pererahvale paar lohutavat sõna. Pererahvas eelistas jääda keldrikoopasse. Nad olid tulistamisest ikka veel nii vapustatud, et ei julgenud kuskil mujal olla.

Kui sakslased lahkusid, võis Meetsi perekond nentida, et majas on kõik laitmatus korras. Millest see tuli, et sakslased olid nii korrektsed ja sümpaatsed? Seda arutati pärastpoole ja onu Johannes, kes oskas igale küsimusele vastuse leida, ütles, et eelsalgad, mis koosnevad tõelistest sõduritest, on ikka tsiviliseeritud. Kohutavad on need, kes tulevad viimastena: ametnikud, täis poliitilist võimutunnet ja tähtsust.

Kui sakslased pärast hommikusööki minema sõitsid, ütles onu Johannes: „Jah, nüüd algab järgmine ootamine. Ootamine, et me sakslastest lahti saaksime.” Onu Johannesel oli enamasti õigus.

Sakslased vallutasid Tallinna 28.augustil 1941. Vaatan selle aja pilte oma Eesti ajaloo õpikust: pikk noormees mootorratta seljas, automaat üle rinna, jutlemas väikese nokkmütsiga vanamehega. Kaks põlvkonda eestlasi. Pildist õhkub soojust, kokkukuuluvust ja kergendust. Noormees patsutab vanameest põsele.

Teine pilt. Kaks nägusat suvekleidis tüdrukut vaatavad rõõmsa imetlusega Soome mundris noormeest. Noor eesti mees – sest kahtlemata on ta eestlane – vaatab kaamerasse halvasti varjatud uhkuse ja vaimustusega. Millist enesekindlust õhkub sellelt pildilt! Ühe tüdruku kleidikraele on kinnitatud miniatuurne Eesti lipp. Noormees oleks väga hästi võinud olla Leo.

Ja ma arvan lõpuks tajuvat, mitte ainult mõistusega, vaid kogu oma olemusega: nende inimeste uhkus põhineb sellel, et nad on elu mängu pannud, võideldes võimsa vallutaja vastu, kes on põgenema aetud. Nüüd tunnevad nad end võitjatena. Nad elavad läbi hetkelist vabadustunnet ja usuvad, et sõda lõpeb varsti. Ja kui sõda on möödas, saab Eesti oma sõltumatuse tagasi vastavalt Atlandi deklaratsioonile, mille Churchill ja Roosevelt kaks nädalat tagasi koos alla kirjutasid. Väikeriigid, kes Teise maailmasõja käigus on oma iseseisvuse kaotanud, saavad jälle vabaks.

Churchill ja Roosevelt on demokraatia garandid. Nii et mis loeb sakslaste siinviibimine? Ainult väike intermeedium. Varsti on nad läinud.

Kui Tallinn sai venelastest vabaks, sõitsid Meets ja tema vend Evald linna. Seal kohtasid nad Soome mundris Leod. Ta jutustas neile, kuidas tema ja ta kaaslane M olid Viitnas maandunud. Terve eelmise öö olid nad üleval olnud, närvid katkemiseni pingul. Kui nad olid maandunud, otsisid nad võpsikus peidukoha, kus võisid märkamatult valge päeva mööda saata. Enne kui nad mõneks tunniks magama keerasid, võtsid nad saapad jalast ja riputasid märjad jalanartsud põõsa otsa kuivama.

Nad ärkasid tundega, et keegi neid jälgib. Neid jõllitas neli paari uudishimulikke lehmasilmi. Lehmad olid nende vürtsiselt lõhnavad jalarätid nahka pannud. Mäletsevad lehmad olid neile seltsiks, kuni läks küllalt hämaraks ja nad võisid teele asuda. Samal ööl leidsid nad üles maja, kus ootasid sidemehed. Seejärel läks kõik täie hooga. Ja nüüd oli ta kodus.

Mõne päeva pärast toimus „Erna” meeste – nii „Erna” võitlejate pataljoni kui ka neljateistkümne raadiotelegrafisti „Erna” grupi kojujõudmise puhul jumalateenistus. Leo tuli Meetsi vanematekoju ja kutsus neid kõiki kirikusse. Meets läks koos Leoga Rudolfi kontorisse Aia tänaval, et ka temale teade viia. Koos kiirustati kirikusse. Kuuldus jumalateenistusest oli kiiresti levinud. Kirik oli puupüsti rahvast täis.

„Erna” mehed kogunesid kiriku ette ja tulid siis rongkäigus kirikusse, kus nad esiridades istet võtsid, seljas ikka veel Soome mundrid. Meets katsus neid kokku lugeda ja sai umbes viiskümmend. Paljud olid niisama noored nagu Leo, aga oli ka vanemaid mehi.

Kõiki Soomest tulnuid nende hulgas enam ei olnud. Osa oli lahingus langenud. Nüüd mälestati langenuid pidulikult. Oli ilus ja väärikas jumalateenistus. Meets nuttis. Ja ta ei olnud üksi.

Pärast seda sai Leo paar päeva puhkust. Siis saadeti tema grupp Saaremaale, kust venelasi ei olnud ikka veel välja löödud. Võitlus Saaremaal venis pikale.

Nii heitlesid kaks suurvõimu Eesti pinnal ja eesti sõdureid oli mõlemal pool rinnet. Leo oli vabatahtlikuna Saksa-Soome poolel. Üks tema lähimaid sõpru oli venelaste poolt sundmobiliseeritud. Sõber sai lahingus raskesti haavata, kuid Leo pääses seekord terve nahaga.

Pärast võitu Saaremaal oli Leo lühikest aega kodus Tallinnas. Siis sõitsid tema ja kolm teist poissi koos oma saksa ülemuse leitnant Reinhardiga puhkusele. Mis see siis nüüd oli?

Hea küll, isa, ma mõistan, et sa tahtsid võidelda venelastega ja see langes kokku sakslaste huvidega. Jah, ma mõistan, sa olid väga vappeer, kui julgesid langevarjuga alla venelaste sekka hüpata. Saan aru ka sellest, et teil pidi olema sakslasest sideohvitser. Aga temaga koos puhkusele sõita?! Räägitakse, et ta ei olnud nats, aga ta oli ometi Hitleri armee ohvitser? Ma tahan vastust, isa!

Leitnant Reinhard valis välja neli eesti poissi „Erna” rühmast. Need olid Leo, Tom, Ülo ja K. Muidugi ei kavandanud ta harilikku puhkusereisi. Tegelikult oli asi nii, et Reinhard tahtis saada enda ja oma alluvate teenete eest Raudristi. Seepärast oli kasulik külastada mõningaid kõrgemaid sõjaväelasi Saksamaal. Oli siiski üks probleem: eestlastel ei olnud õigust Raudristi saada. Reinhard lahendas probleemi sellega, et klassifitseeris nad „Soome vabatahtlikeks”. Ja kuna tema käsutuses oli kaks suurepärast autot, kasutas ta juhust, et eesti poistele oma kodukanti tutvustada. Ilmselt ei olnud natslikud õpetused, et baltlased ei ole õiged aarialased, leitnant Reinhardil mingit mõju avaldanud.

Mul on sellest reisist mõned ähmased fotod.

Teel seisab auto. Uksed on pärani lahti, mootorikaas üles tõstetud. Reinhardi Saksa mundris tagumik on kaamera poole, ta kummardub mootori kohale. Leo profiilis, kergelt kummargil auto radiaatorivõre poole. Kas mootor jupsis?

Kolm noormeest selja tagant tihedas kuusemetsas. Pikad vihmamantlid. Need võiksid olla kes tahes, aga ma tunnen esimeses mehes ära Leo. Tema kõrvad on Soome vormimütsi all kuidagi eriti iseloomulikult väljaulatuvad. Sõjaväelisest rõivastusest hoolimata on näha, et see on lustiretk, tõenäoliselt kuskil looduskaunis kohas Reinhardi kodukandis.

Kolmanda foto kontuurid on teravamad. Paberi kvaliteet on parem kui eelmistel fotodel. Neli meest ja kaks naist istuvad mäe otsas. Sammaldunud kalju, tagaplaanil mets. Meestel on munder seljas, aga nende vaba hoiak ja naiste kõrgekontsalised kingad näitavad, et see on rahumeelne väljasõit. Tagaplaanil kaks noormeest Soome mundris. Kumbki neist ei ole Leo, aga üks sarnaneb Üloga.

Kaamerale kõige lähemal istub profiilis leitnant Reinhard, saapad jalas ja nokaga vormimüts peas. Instinktiivselt uurin hoolega mütsi, ega seal ei ole surnupealuumärki. Ei, jumal tänatud. Leitnant näib üldse välja leebe ja rahuarmastava mehena, ta on pikk ja kõhn mees, suure kongninaga ja hapras heledas metallraamis prillidega. Ta ei tundu hoopiski ebasümpaatsena, kui ta seal istub, väike kiiker rihmaga pika kaela ümber ja käed põlvedel.

Tema kõrval on kaks uhke soenguga noort naist. Ühe kõrgekontsalised valged sandaletid ja lühikesed valged sokid mõjuvad samblal üsna liigutavalt. Kuidas ta jalad saavad nii valged olla? Kas teda kanti süles siia? Vasakul serval, ebaloomulikult valgete sokkidega naise kõrval, istub mees, kelle munder on palju tumedam kui Reinhardil. See võib olla must või tumesinine. Ka vormimüts on teistsugune: laevuke. Valge särk ja lips. Silmatorkavalt elegantne ja diskreetne mees vaatab valvsalt Reinhardi poole, kelle silmad prilliklaaside taga tunduvad kinni vajuvat.

Terase pilguga mees, kelle silm nii kergesti kinni ei lähe, on Saksa vastuluure ülem Baltikumis, peakorteriga Tallinnas. Tema nimi on Cellarius ja ta on kreeka päritolu.

Varsti saab Cellariusest Tomi ja Leo ülemus.

Missugune oli olukord Eestis Saksa okupatsiooni ajal? Okupeerimine jõudis lõpule 1941.aasta oktoobris ja Saksa väed suundusid edasi idarindele. Vabatahtlikud eestlaste väeosad järgnesid sakslastele Venemaale. Miks? Nad olid Stalini võimu vaenlased ja nad lootsid olukorda ära kasutada küüditatud eestlaste vabastamiseks.

Hilissuvi oli paljuski õnnelik aeg. Venelastest vabastatud aladel seadsid eestlased kohe sisse oma administratsiooni ja võtsid käsile okupatsiooniajal tekkinud probleemid. Hakkas ilmuma endisi Eesti ajalehti, nende hulgas ka „Postimees”, Eesti vanim päevaleht. Hakati jälle kasutama Eesti postmarke.

Aga niipea kui sakslased olid kanda kinnitanud, peatasid nad otsekohe kõik eestlaste iseseisvusilmingud. Seati sisse tsensuur. Saksa okupatsiooniaparaat oli äärmiselt killustatud: raudteid ja posti administreerisid Suur-Saksamaa keskvõimud Berliinis, majandust juhtis Hermann Göring ise jne. Saksa tsiviilhaldus ajas haarmed laiali ja konfiskeeris eestlaste vähesed järelejäänud toiduvarud.

Toidunormid, mis eestlastele kehtestati, võimaldasid igaühel lahedasti nälga surra.

Minu vanavanemad eelistasid jääda maale, Sakku. Sakslased andsid seafarmi üle Eesti panga käsutusse. Rebasekasvatus taaselustati ja tööle võeti üks noor rebasekasvataja koos perekonnaga. Rebasekasvataja elas alumisel korrusel ja vanaisa, vanaema ja tädi ülemisel korrusel. Vanaisa oli kogu majapidamise juht.

Meets ja tema vend sõitsid aeg-ajalt maale. Lehm andis piima ja kanad munesid mune.

Oli suhteliselt vaikuse periood. Venelased hakkasid Tallinna pommitama alles enne jõule. Eestlased jäid äraootavale seisukohale, et näha, kui palju võimu sakslased kavatsevad enda kätte kahmida. Sai aina selgemaks, et silmus tõmmatakse taas koomale. Samuti nagu venelased olid kohale seadnud eesti marionettrežiimi, nii lõid ka sakslased oma, eesotsas dr.Hjalmar Mäega. Mäest sai „kohaliku Eesti omavalitsuse juht”.

Hilissügisel 1941 avati taas koolid ja jaanuari lõpul 1942 oli jälle võimalik õppida Tallinna Tehnikainstituudis. Aga Leo ei läinud sinna tagasi. Tal olid teised plaanid.

20.jaanuaril 1942 kirjutab ta õde Lindale:

„Kallis sõsarake.

Olen juba tagasi kodus. Kui kauaks, ei tea. Nädal aega kindlasti. Ja siis teen vist putket üle Soome Rootsi.” Järgneb paar rida õpikust, mis ta on Tartus õe jaoks ostnud, ja pakist, mis on jäänud Võrumaale vanavanemate tallu. Nagu ikka, tervitab ta galantselt Linda kooliõdesid ja kirjutab alla „Sinu parandamatu veli-tuisupää Leo”.

Käekiri on nüüd täiskasvanud, enesekindla mehe käekiri. Suur, selge ja ühtlane – vähemalt võrreldes selle korraliku, ettevaatliku, õieti isikupäratu käekirjaga, mis tal oli enne Soome põgenemist. Sellest on möödas vähem kui aasta, dramaatiliste sündmuste aasta, Leo on oma jõudu proovinud ja ilmselt õnnestunult.

Aga mis jutt see on Soome ja Rootsi sõitmisest? Saksa okupatsioon hoidis Eesti piirid kinni just niisamuti, nagu oli seda teinud Vene okupatsioon.

Leo ja Tom olid teinud oma elu otsuse: nooruslikus ülemeelikuses ja kannustatuna edust, mis neid oli saatnud, olid nad teineteisele tõotanud pühendada elu Eesti vabastamisele. Otsus andis nende elule uue, ootamatu mõtte. Nad tundsid, et neist on saanud mehed. Leo oli kakskümmend kolm aastat vana. Tom paar aastat noorem.

Põrandaalune eesti vastupanuliikumine jätkas tegevust ka Saksa okupatsiooni ajal. Vastupanuliikumine kujutas endast ikka veel vaid väikest saarekest ilma keskse juhtimiseta. Leo, Tom ja tema kaaslased jätkasid relvade kogumist salapeidikutesse, oodates rahvalikku vabadussõda. Nad olid kindlad, et see algab otsekohe, kui sakslased tagasi tõmbuvad ja venelased peale tulevad. Väljaõpe Sököl ja lahingud venelaste vastu olid neile õpetanud, kui tähtis oli hoida kontakte väljaspool Eesti piire. Kontakt Soomega oli olemas, aga nemad tahtsid jõuda inglasteni, kes olid eestlasi omal ajal aidanud.

Kui Leo ja Tom käisid koos Reinhardiga Saksamaal, oli neile pakutud Sököl alanud väljaõppe jätkamist. Aga nüüd juba Hamburgis, kuulsas koolis, kus koolitati Saksa vastuluuremehi.

Eesti vastupanuliikumisel olid vaatlejad Saksa administratsioonis, isegi Sicherheitsdienst’is (SD). Neid vaatlejaid ei tohi ära segada nende eestlastega, kes sakslastega koostööd tegid. Ka neid leidus, ja mõni vaps tervitas sakslasi teesklematu rõõmuga.

Sakslaste pakkumine kvalifitseeritud luureväljaõpet saada sobis Leo ja Tomi ambitsioonidega. Nad imbuksid okupatsioonivõimu südamesse, vastuluuresse. Andmed, mis nad hangiksid, kasutaksid nad isamaa huvides ära. Need võiksid huvi pakkuda Inglise julgeolekuteenistusele ja aitaksid luua kontakti sellega. Leo ja Tom ei saanud sinna midagi parata, et nad pidasid oma ideed lihtsalt geniaalseks.

29.jaanuaril 1942 on Leo veel Tallinnas ja kirjutab Lindale:

Küll on kahju, et sa oma kirjandi eest kõigest väikese kolme said. Lootsin siiski, et hinnatakse heaga. Kas oli liiga lühike, või leidis õpetaja, et on liiga naljatoonis ning kergelt valmis vorbitud?

Aga ühe asja eest pean sind noomima. Nimelt, et sa oma südant lased valutada minu pärast. Ei minuga juhtu eales midagi päris tõsiselt halba ja võid päris kindel olla, et otsustavatest heitlustest tulen koju võitjana. Ja üleüldse, kõik läheb nii nagu minema peab.

Jõlgun siin maa ja taeva vahel. Iga hetk võin ära sõita, ülikool töötab, kutsub, kuid vabaduse aade kutsub veel rohkem ja sunnib maha salgama kõik isikliku elu mugavused. Ja ma õpin elust nii tohutult palju ning avardan oma silmaringi kadetsemisväärselt võrreldes laboratooriumides ja loengusaalides istujatega.

Ole sa sõsarake aga vapper ja ära anna alla raskustele. Võta lõdvalt, ära pinguta. Otsustavad lahingud on alles ees ja väikesed kaotused algul ei tähenda veel midagi. Aega ju on.

Leo pettumus Linda kirjandi kolme pärast on täiesti mõistetav. Lkirjandi autor oli nimelt Leo.

Leo sõber Ülo oli abiellunud Aino õe Eviga ja alustanud taas vahepeal katkenud õpinguid Tehnikainstituudis. Samal ajal töötas ta Tallinna linnapea kantseleis. Meets käis teda vahetevahel seal vaatamas, kui ta Raekojas istus. Meetsi meelest nägi ta oma suure kirjutuslaua taga väga soliidne välja.

Leo oli valinud teise tee kui Ülo. 8.veebruaril 1942 kirjutab ta Lindale:

Sõidan poole tunni pärast ära. Ära kunagi minu pärast muretse, küll minul juba hästi läheb. „Dostojevski elu ja looming” on minu kirjutuslaual. „Kuritöö ja karistuse” pead ise ära tooma. Sõidan muide rongiga üle Keava.

See otsustav optimism hämmastab mind. Kas see on ehtne või kohustab Leo end selleks?

Kas sa tõesti tead, mille peale sa nüüd välja lähed, isa? Sa lased sakslastel/natsidel end spiooniks koolitada. Koos Tomiga olete välja rehkendanud, et see annab teile võimaluse luua salajasi kontakte inglastega. Te otsite ju nende toetust. Kas plaan peab vett? Kas sa suudad külma verd säilitada, nagu sa oled otsustanud?

Nüüd järgnes üle aasta välismaal reisimist. Esimese osa väljaõppest said Leo ja Tom Riias, seejärel sõitsid Hamburgi. Nad liikusid koos sakslastega mööda nende rindejooni kui tõlgid ja agendid. Neid visati langevarjuga alla vaenlase, s.t. venelase rindejoone taha, et koguda informatsiooni vägede suurusest ja liikumisest. Nad käisid Venemaal, Bulgaarias, Jugoslaavias, Kreekas, Lätis ja Prantsusmaal.

Meets, Aino ja Linda said kõigist neist kaugetest paikadest kirju, enamasti välipostinumbriga ja Ludwig Niemanni nimel. Leo oli niivõrd salastatud, ert ta ei tohtinud enam kasutada oma nimegi. Vahel saatis ta plekkpurgi rosinaid, mis oli vapustav delikatess. Teinekord saatis ta puudrit, lõhnaõli või mõne peene seebi. Kõike seda oli kodus Eestis võimatu saada.

Leo kirjad Meetsile jäid maha Meetsi vanematekoju, kuid Linda ja Aino jõudsid omad kiiruga Rootsi kaasa võtta.

Leo kirjad. Koltunud paber ja tumesinine tint. Armastusega alal hoitud dokumendid.

Käsitsi kirjutatud sõnade maagia. Leo räägib otse minuga. Ligi viiskümmend aastat tagasi paberile kirjutatud sõnad on alles. Iga silmus, iga mahakriipsutus, iga käekirjamuudatus saab minu jaoks tähtsa sisu. Kõik need pisikesed detailid, mis oleksid olnud tähtsusetud, kui Leo oleks ellu jäänud.

Sõnadeks vormitud tähed seisavad selles järjekorras, nagu tema nad paberile pani. Majasid on pommitatud, inimesed on hukkunud ja piirid on paigast nihutatud. Aga väikesed sõnad seisavad oma esialgsel kohal. See väike kord on nii lohutav keset suurt korralagedust. Leo meeleolud, kõik tema tabamatud tunded lebavad minu ees. Kas ta kunagi mõtles sellele, et just need paberile pandud sõnad on kõik, mis temast alles jääb? Minus süveneb tunne, et ta ei välistanud seda võimalust.

Leo kõige kõrgem ülemus oli admiral Canaris, Saksa vastuluure ülem. Canaris oli segatud Hitleri atendaati ja hukati 1944.aastal. Canaris, Cellarius – kummalised nimed, justkui spioonifilmist võetud. Aga see pole film, vaid tõsielu ja minu peategelane on surnud, samuti tema sõber Tom. Aga kirjutatud sõnad on alles. Need väikesed maagilised silmused.

24.veebruaril 1942, Eesti Vabariigi aastapäeval, kirjutas Leo Ainole Riiast:

Milline nõid sa küll oled! Õnneks oled sa hea nõid. Kohe nagu sain sinu kirja, telefoneeriti meile ja anti raudristid. Ja see juhtus just eile pääle lõunat – nagu loodud Eesti Vabariigi aastapäevaks! Küll ma juba tean, mis ma sellega teen. Kuid praegu peame seda kandma kitsa ribana isegi tsiviilülikonnal.

Meie õppeained seni on mulle osalt tuttavad ning sobivad. Seetõttu olen teistest mõne nädala võrra ees ja jätkan õpinguid rohkem spordi pärast kui ka ajaviiteks rohkem vaatlejana.

Kui sa teaksid, mida täna kuulsin, Beethoveni 4. ja 9.sümfooniat – siinses ooperisaalis. Milline võim, milline suurus on helide ilu! Vana kallis Beethoven! Kuidas jääb kõik muu selle kõrval väikeseks! Oo, sa mõistad mind! Raiskan vaid sõnu.

Kallis hea sõber! Kas jääd sa mu juurde ka nüüd veel? Vajan sind ikka. Kui teaksid, kui tihti olen pidanud toetuma sinu najale, otsima sinult kinnitust. Sa oled ju mina ise, parem osa minust. Ma ei usu, et miski või keegi mind üldse suudaks murda, eriti kui mul on sõber. Olen õppinud ka nüüd mõndagi juurde. Annan seda sullegi, mõttes.

See, mis nüüd ette võtsin väga teoreetilisil kaalutlusil ning pisut kõhklevalt riskeerides, on juba tõestunud suurepäraselt märkitabavaks. Täna sain tohutult uudiseid ja andmeid juurde.

Kirjuta mulle, kui aega saad ja viitsid! Minu Feldpost nr. on 311 04, kuid apoliitilisena võid sa esialgu saata ehk parem koju.

Ela hästi, mu Marjake! Tervita perek.M-i, mu vendi ja prl.A-d!

Ka Lindale kirjutas Leo Raudristist ja oma tähtsamatest tulevikuvaadetest 8.märtsil:

Nii hea on võõrsil olles saada kirja, millest hoovab siirast ning omakasupüüdmatut isamaa-armastust. Olen uhke, et meie noorus, ka neiud, on veel küllalt vaprad ning tugevad lootma tulevikule. Loodan, et nad ei väsi. Suurim, mida praegu võite teha, on alal hoida seda puhast uhket leeki – vabaduse ja rahvusliku uhkuse leeki. Mitte upsakust, šovinismi!

Enam ei tohi korduda seda alandust, mis sündis paari aasta eest, kus maa vabadus kingiti võitluseta. Parem langeda võideldes, kas või kogu rahvas, kuid langeda auga. Usaldagem oma rahva tulevikku. Enne kahe aasta möödumist tuleb meil võib-olla jälle relvad kätte võtta ida vastu. Seni – oodata ja mitte väsida ootamisel! Ei keegi aita meid, kui me ise endid ei aita.

Olen rõõmus, et su kooliõed mind nii usaldavad. Nad võivad olla kindlad, et teen kõik oma Maarjamaa heaks ning jään ikka eestlaseks. Tunnen oma jõudu ning tean mida tahan ning usun kindlalt oma isamaa tulevikku. „Ei jalatäit maad võõrastele jõukudele Maarjamaast!”

Kui teaksid, kui populaarne kõla on Eestil praegu kõigis maades, kus ma olen olnud. Isegi lätlaste ja sakslaste seas. Saime siin Tommi ja kol.Kurega just Vabaduspäevaks raudristid kätte, mille kandmine tehti nii vaikselt kohustuslikuks. Muidugi vaid kitsas lindiriba. Kannan selle kõrval alati oma sinimustvalget „Kalevi” märki, mida olen kandnud pidevalt kõigis olukordades alates venelaste sissetulekust.

Lätlastega käin koos treeningul. Varem võimlas, nüüd metsas. Saan kõigiga suurepäraselt läbi. Olen heas vormis ning loodan kunagi veel mõne võistlusegi kaasa teha. Ehk mõne aasta pärast saan kaitsta Eesti värve sellelgi alal! Kõikjal on sedamaid lahked naeratused ning sõbralik vastutulek, kui kuuldakse, et oled eestlane. Lätlased mõtlevad samuti nagu meie. Ühised vaenlased kaotavad väikesed endivahelised hõõrumised.

Onu Leod ma vaevalt kohtan, kuid tema lähedusse sõidan nädala või hiljemalt kahe pärast. Sinna ei jää loodetavasti kauaks, vaid pääsen varsti vabale võitlusmaale. Küll ma juba olen õigel ajal õigel kohal. - Sinu tunnistus on aga ju tubli! Aega on. Jätkugu ainult usku iseendasse!

Parimate tervitustega sulle ja vapratele Eesti neidudele!

Onu Leo oli Leo onu, vanaema Olga vend. Ta läks pärast gümnaasiumi Saksamaale inseneriks õppima, kuna vastav õppeasutus tollal Eestis puudus. Gümnasistina võttis onu Leo vabatahtlikuna osa Vabadussõjast ja sai selle eest tasuks riikliku stipendiumi. Ta abiellus sakslannaga ja jäi tööle äiapapa betoonivabrikusse. Pärast sai temast vabriku tegevdirektor. Ehkki onu oli väikelinnas, kus betoonivabrik mängis elanike tööhõives kõige tähtsamat osa, väga lugupeetud kodanik, sai ta natside ajal kõvasti vintsutada. Kas ta rääkis sellest mu isale, kui nad Düsseldorfi lähedal onu kodukandis kohtusid?

Jõudsin onu Leoga viimast korda kohtuda 1983.aasta suvel, kui ta oli raskesti haige, aga ei olnud veel kaotanud viimast elulusti. Temas oli sama sädet, mis oli vanaema Olgal, kui ta jutustas, kuidas tal oli õnnestunud põgeneda Stutthofi koonduslaagrist. Välgatus üleannetust lapsest, kellele ei lähe korda ükski ideoloogia ega tegevdirektori ametipost.

Onu jutustas, kuidas teda oli kutsutud mingi natsliku eksperdi juurde koljut mõõtma. „Nad olid välja uurinud, et ma olen eestlane.” Aga natsid ei piirdunud onu kolju mõõtmisega. Ka mõlemad tema pojad ja ehtsakslanna Grethe pidid oma pealuud kontrollida laskma. „Õnneks vastasid meie pealuud heakskiidetud normidele, olgugi, et me õiged aarialased ei olnud.” Onu tohtis jälle vabrikusse ja lapsed kooli tagasi minna.

Ja kui nende koljud poleks mõõtudele vastanud, küsisin. Onu naeratas väsinult ja arvas, et küllap oleks neid siis kuhugi laagrisse paigutatud.

Järgmisel päeval tegime väljasõidu lähedal asuvasse keskaegsesse lossi. Sõja ajal oli seal olnud mingite natslike ninameeste peakorter. Nüüd oli lossist saanud kohaliku koonduslaagri muuseum. Laagris oli surma saanud peamiselt juute, kommuniste ja mustlasi. Ehkki laager ei olnud eriti suur, oli ohvreid olnud palju.

Jalutasime ajaloolistes tubades, mille seinu katsid fotod ja asjalikud arvud efektiivse kurjuse kohta. Tädi Grethe nuttis. Tema ja onu Leo vanim poeg Edgar vaatas mulle tõsiselt otsa: „Saad aru, me ei tohi unustada.”

Pärast onu haigestumist oli Edgarist saanud omakorda betoonivabriku tegevdirektor, aga peale selle oli ta veel asjaarmastaja ajaloolane.

Miks ma seda siin jutustan? Miks mulle just see meelde tuleb? Kas selleks, et oma isa ja teisi sugulasi puhtaks pesta vähimastki natsisümpaatia kahtlustusest? Hoolimata sellest, et tahan tõde otsida, hoolimata sellest, et ma uurin ja puurin oma käsutuses olevat materjali, painutan ma seda ometi alateadlikult õiges suunas.

Mitu truud nõukogude sulemeest on käsitlenud minu isa „spiooniks õppimist” ja tegevust. Need on poleemilised artiklid, kus minu isa ja teisi vastupanuvõitlejaid on kujutatud läbi ja lõhki fašistidena ja Hitleri marionettidena, halbade inimestena, kes tahtsid Saksa okupatsiooni ajal karjääri teha. Või kirjeldatakse neid natsionalistidena, mis on vahest veelgi hullem. Natsionaliste nimetatakse tihti veel „bandiitideks” ja nende bandiitide eesmärk on taaskehtestada – kirjutajate meelest vihatud – kord, mis valitses Eestis iseseisvusajal.

Tallinnas 1963.aastal trükitud kirjatöös „Lõppvaatus” leian oma isa nime neljas kohas. Lõppvaatuse all mõeldakse eestlaste tegutsemist Teise maailmasõja päevil. Loen, et Saksa spioon Leo Talgre lõpetas 1942.aastal Hamburgis mereväe luurekooli, viibis lühikest aega Kreekas ning tegutses seejärel Soomes Cellariuse luurebüroos.

Peatükis pealkirjaga „Reeturitest ja reetmise mehhanismidest” laseb anonüümne skribent niisama anonüümsel kirjakirjutajal küsida, kas Leo Talgre oli tõepoolest väljaõppinud spioon. Kirjakirjutaja arvab nimelt, et spionaažikoolidesse võeti ainult hoolikalt väljavalitud eliiti. „Kuidas võis eesti üliõpilane Leo Talgre niisugusesse kooli sattuda?”

Artikli autor vastab, et tegelikkus ületas seiklusromaani: „Leo Talgre ei olnud ainus väljaõppinud spioon. Gestapo spionaažikoolides jätkasid oma „haridusteed” ka Hans Sarap, Mäehans, Pedanik, Oinas ja veel mõned eesti üliõpilased. 1942.aastal, kui sakslaste olukord rindel halvenes, alustas Gestapo massilist agentide väljaõpetamist ja kulutas selleks suuri summasid.” Mainitakse 30 miljonit kuldmarka. Artikli sõnul oli niisuguseid koole Belgradis, Haagis ja Berliinis. Balti agendid õppisid Riias „Nordpolis”.

Artiklis räägitakse ka sellest, et Saksa vastuluure ülem admiral Canaris pandi jaanuaris 1945 koonduslaagrisse ja tapeti seal. Canarise järeltulija oli „tõeline nats”, kes Canaris järelikult ei olnud.

Olen selle teate eest tänulik. Kui isegi Hruštšovi-aegne nõukogude propaganda kinnitas, et Canaris ei olnud Hitleri mees, siis oleks Canaris ka minu silmis justkui vähem kompromiteeritud.

Mõtlen sellele, et isa ja Tom kohtasid Canarist Berliinis 1941. See oli eestlasele suur, ehkki kahtlane au. Ja kui nüüd Leo selle Canarise kätt surus, hoolimata sellest, mis tagamõte sel käepigistusel eesti patriotismi nimel oli, siis tundub lohutav, et see kokkupuude Canarise kõikvõimsa kämbla ja minu noore idealistliku isa peopesa vahel... Jah, lohutav on uskuda, et see Canaris ei olnud just Hitleri lemmik.

Aga mis tähtsust on sellel nüüd? Isa on surnud. Canaris on surnud. On surnud ka kümned tuhanded baltlased ja miljonit juudid. Teises maailmasõjas sai surma üle 50 miljoni inimese. Milleks lüüa lärmi ühe pisiasja pärast?

Ja siiski on väga tähtis, mispärast see käepigistus Berliinis aset leidis. On tohutu vahe, kas see oli Saksa vastuluure ülema ja innuka noore karjeristi käepigistus, nagu nõukogude propaganda seda kujutab, või kohtus romantiline patrioot kogenud mehega, kes kindlasti nägi läbi nii noormehe vabaduseunelmad kui ka kavala plaani, kuid leidis siiski, et tema suur organisatsioon võib noormeest ära kasutada. Jah, see on väga tähtis. Praegu ja alati.

18.märtsil 1942 kirjutab Leo nii Lindale kui Ainole. Ees seisab teeleminek. Väljaõpe Riia „spionaažikoolis” paistab lõpule jõudvat. Leo elab veel vanal aadressil Riias. Tänav kannab Adolf Hitleri nime. Ka lätlastel pole oma postmarke. Postkaart Lindale on margistatud Hitleri lilla poolprofiiliga ja kiri ütleb: Ostland Deutsches Reich.

„Ikka, ikka lõuna poole...” Homme jätkan reisi.

Ole vapper ja kannatlik iseendaga! Võib-olla näeme üksteist varem kui võiks mõistlikult oletada, ja siis annan sulle vitsa, kui sa seda pole olnud. Kui olid, siis teen pika, pika pai.

Tervita Eesti neidusid! Nende kiri oli mullegi toeks. Veel elab Eesti vaim.

Ja sina, sõsarake, püüa meenutada kõike, mida mäletad oma sünnipaigast, eriti kohanimesid ja inimeste nimesid ühes iseloomustusega. Mul läheb seda loodetavasti veel tarvis. Tahan ju ometi näha paika, kus oled sündinud, kasvanud ja kus töötas ja elas kaua mu isa. Kuid see on ainult meie kahe vaheline jutt. Mõistad?

Muidugi ei ole see mingi nostalgiline suguvõsa uurimise reis, mida Leo planeerib Kaukaasiasse, kus õde oli sündinud ja kus isa oli olnud ühe kolhoosi „väike Lenin”. Ta proovib oma vastomandatud oskusi tõlgina ja luurajana, et võidelda Punaarmeega.

Kuidas tunneb ta end enne teeleminekut, kui ta ei pea mängima vabatahtlikult valitud suure venna ja „vaprate eesti tüdrukute” „suure eeskuju” rolli?

Juba mitu päeva on sinu kirjake käes, kuid tuuled on jalge all. Ja homme jätkubki meie matk. Ei tea, kas pääsen korraks veel kodumaalt läbi, loodan seda vaid, et sinu sünnipäeval sind isiklikult võin õnnitleda. Meenutan eelmisi aastaid 13.aprillil...

Kas on maailmas üldse õnnelikumat inimest kui mina? Sa suudad kujutella, kui väga seda olen, kui õige sammu olen astunud, kui kindlana, tugevana end tunnen. Iialgi ei tuleks teist niisugust võimalust õppimaks, täienemaks. See kool, millesse astusin, on suurem kui kõik muud.

Olen täiesti omal alal. Tulevik on minu. Ja peaaegu olevikki. See on minu ala, meeste ala. Sina aga, ma loodan, et sinagi oled rahul, kuigi pead ka pahna tuupima. Oled sa rahul?

„Ilus oli aeg...” Kuid veel ilusam seisab meil ees. Kõik oleneb meist endist ja saatusest. Ja tean, et kõik läheb hästi.

Ole ja jää! Sülelen sind tugevasti ning kaua.

Isa fotode hulgast olen leidnud pildi väikesest lameda katusega telliskivimajast, mida ümbritsevad raagus lehtpuud: just nagu mõni väike moodne suvila. Foto taha on Leo kirjutanud „Morseonn Hopfenbachis, mai algus 1942”. Morsesignaalid, morsetähestik... Küllap lihvis ta siin oma raadiotelegrafistioskusi.

Teine foto kujutab uhket kolmekordset villat, ees väike aed ja foonil kõrged puud. Palkoni kohal on kiri: „Pension Alsterufer”. Tagaküljel seisab lühidalt: „Meie korter Hamburgis, mai algus 1942”. Maja tundub väärikas ja rahulik. Soliidsed hooned, kus miski ei meenuta sõja õudusi.

Need väikesed fotod on hädavajalikud kinnitused, et isa maailm oli tõeliselt olemas. Et see pole ettekujutus. Mõnikord küsin endalt, kas Leo oli üldse olemas. Võib-olla on kõik need jäljed ainult virvatuled, hoolikalt paberist, riidest ja nahast meisterdatud peibutised. Väike muuseum ühe müüdi ümber.

Jaanipäeval 1942 kirjutas Leo Lindale:

Või sina lähed leeri! See on kena Sinust, kuigi ma ise nii kaugele pole jõudnud. Kahjuks saan sind õnnitella vaid kirja teel, viibides kaugel ning minnes veel palju kaugemale. Ei tule mina niipea kodumaale – saatus tahab teisiti, kuid ma usun kindlalt, et olen ikka õigel ajal õigel kohal.

Kus ma olen, kuhu lähen, seda ei tohi sa teada, seepärast ongi minule kirjutamiseks vaid Feldpost. Esialgu võib veel kirjutada 311 04, kuid varsti saan uue numbri. Küll sellestki teatan. Igasugused postitemplid minu kirjadel ei tähenda veel, et ma seal olen. Kuid huvitav on see, et saatus nii meie isa kui ka onu Leod ja nüüd mindki teatud ajaks ligilähedaselt samasse paika juhib.

Kas loidavad tänavugi jaanituled üle Eesti? Kuis tahaksin neil päevil olla Maarjamaal. Küllap saabuvad needki päevad, õnnelikud päevad, kus rahus ning vabaduses julgelt ning kindlalt võime töötada oma isamaa õitsenguks. Praegu õpime ning karastume selleks. Loodan, et Sinu koolitunnistus on kõvendanud Sinu usku iseendasse ning annab jõudu edasipüüdmiseks.

Olen rõõmus, et ema endale tegevuse leiab töös, mis ehk hoiab eemal kibestust sotsiaalsest ebaõiglusest. Kui näed teda, anna edasi mu südamlikud tervitused. Loodan, et ta ükskord mõistab, et olen siiski oma isa poeg ning tema õigete ideaalide eest võitleja. Juba see oma tõekspidamiste eest „peaga kas või läbi müüri” minemine iseloomustab seda.

Olen tihti mõelnud, kuidas suhtus Leo oma vanemate poliitilistesse vaadetesse. Kas see polnud tema jaoks vastuolu, täpselt samuti nagu see oli minu jaoks, kuna ajalugu ja koos sellega vaadete konjunktuur muutus? Kirjas aiman vastust sellele küsimusele.

Kas Leol ja Olgal oli olnud poliitilisi vaidlusi? Miks ma seda kunagi Olga eluajal ei küsinud?

Seitsmekümnendatel aastatel kohtasin Olgat paaril korral, aga juba tema juuresolek viis mu segadusse. Pealegi hajutasid meie vestlust alatasa teised sugulased, üks sumisev ja rikkalik kohvilaud järgnes teisele. Tõsteti klaase, õhk oli paks jutukatketest Rootsi ja Eesti elust ning poliitilistest anekdootidest, millest ma alati aru ei saanud. Surnutele ei olnud ruumi. Nende vaikiv juuresolek ei pääsenud palavikulises vaterdamises ja kingituste vahetamises maksvusele. Aeg oli napp ja pilgeni täidetud. Iial ei võinud teada, kas äkki piire jälle ei suleta. Võib-olla on see meil viimane kord üksteist näha.

„Kas sa kahetsed, et sa kommunist olid, kui sa nüüd näed, kuhu see kõik on viinud?” küsisin ükskord oma vanaemalt Olgalt. „Ei,” vastas ta. „Ei kahetse. Vaeste elu on ikka paremaks läinud kui enne.” Ta vaikis ja naeratas väsinult. Siis ütles: „Aga kui partei keelab meil raadios mängida „Ei me ette tea”, sellepärast, et üks lööklaul ei tohi saatuse võimu kinnitada, siis ajab see suur lollus meie ümber küll südame pahaks.”

27.augustil 1942 kirjutas Leo Ainole:

Kui palju oli möödunus ilusat! Tunnen, nagu poleks seda tollal osanud küllalt hinnata, raske on uskuda, et üldse oligi see, mis oli. Ja hirm hakkab vanaduse ees – olen varsti vana puuhobusekronu, vaid sõjasarve hüüd ajab jälle vere kihama. – Ja nüüd ma kuulengi seda jälle veel kolm-neli päeva ja ma galopeerin taas!

Hirmus kaua olen pidanud olema kammitsas väikluse ja rumaluse kopitanud tallis. Ootus ei ole sugugi see ilusaim elus, nagu hõiskab Under – see on raskeim kõigist võitlusist ning suurim proov kannatusele – kasutult möödub aeg.

Kuid mõnda on andnud seegi aeg – kõik tuleb kasuks karastumisel. Palju õpib uusi inimesi tundma. Ja õpib ootama...

Algav reis aga on väga paljutõotav, kuigi kojuigatsus kipitab kogu aeg kusagil.

Eelseisev reis läheb Kaukaasiasse. 3.oktoobril 1942 kirjutab tõlk L.Niemann välipostinumbriga 45646 õde Lindale:

Ilus on Sinu sünnipaik. Kuid siiski, kuidas võisid nii kaua end siin õnnelikuna tunda! Minu arvates on see võimalik vaid Põhjamaal – peale Eesti vaid ehk Soomes veel.

Ons kodumaal juba sügis? Ilus võib praegu olla metsas.

Ma ei ole sinu viimasele kirjale õieti veel vastanud – igatahes tunnen rõõmu Sinu arengust – on hea, kui miski kõneleb ka südamele. Kuid kõiges usaldagem enda tähte, kõik läheb nii, nagu minema peab, kõik läheb hästi!

Ole siis vapper! Tervita ema ja Eesti neidusid!

18.novembril samal aastal kirjutab ta:

Mul on siin päris palju tegemist ja luksusi nagu elektrivalgus ei ole. Samuti ei saa sind siit kahjuks abistada värvidega. Oleksin seda teadnud suvel!

Mu töös on olnud õnne ja edu. Saavutasin tulemusi, mis reale inimestele tõid raudriste ja aukõrgendusi. Mullegi pakutakse allohvitseri aukraadi ja ohvitseri posti ja palka, et aga jääksin siia üle talve.

Aga Leo ei taha jääda. Ta igatseb koju Eestisse. Ta võitleb ju kogu aeg Eesti eest. 30.novembril kirjutab ta Kaukaasia läänerannikult Ainole:

Nüüd alles leidsid mind sinu rõõmu valmistavad saadetised 29.8 ja 14.10. vahel.

Olen vahepeal palju ringi kolanud, mõndagi läbi eland. Mul on olnud erakordselt edu, eriti võrreldes kolleegidega. See mind aga samaaegselt vangistab. Olen nüüd vastutav olulise rindelõigu salaluure eest ning teht asendamatuks. Kesk kirjeldamatut kilplat, väiklust, intrigeerimisi, saamatust, variserlikkust, ahnust, laiskust jne. Pean manduma. Ja kui kasulikult võiksin rakendada enda võimeid otseselt isamaa hüvanguks! Kõik vabanemiskatsed on siiani jooksnud tühja.

Kuid ma pean saama tagasi vabaduse, pean pääsema kodumaale, maksku see ka kõige kõrgemat hinda!

Andesta, minust ei ole enam kirjameest, rabelemist on liiga palju. Mõtted ja soovid, sa ju tead, kuidas need ripuvad Põhjala küljes ja sinu ridade soojus leevendab ikka veel kõige talumist.

Toomas on jälle siin – paranemas kollatõvest. Maastik – mäed, meri, varemed, savi ja pori, kaltsudes nälgivad inimesed. Muusika – enamasti kahurid, vahel ka kuulipilduja tärinat ja muid väikesi pauke. Kõik on lörts!

Mida tegi isa Kaukaasias? Muidugi oli see maa, kus tema vanemad Olga ja Oswald olid aastaid elanud, kui nad Eestist pagendati. Muidugi oli Oswald soovinud, et tema pojad tuleksid siia ja saaksid tublideks kommunaarideks. Aga Leol oli hoopis teine ülesanne.

Stalingrad oli sakslastele idarindel rünnaku peasihiks. Pealetung algas 1942.aasta juuni lõpul. Juba 18.märtsil teadis Leo, et ees ootab Kaukaasia ja ta palus Lindal meelde tuletada sealseid nimesid. 15.oktoobriks kontrollisid sakslased suuremat osa Stalingradist. Kas Leo „erakordsel edul”, millest ta novembris kirjutab, on midagi sellega tegemist? Pole võimatu.

Koht, kus mu isa viibis umbes pool aastat, oli Novorossiisk. Ta lahkus sealt 2.veebruaril 1943, üks päev enne oma kahekümne neljandat sünnipäeva. Nüüd saan aru, et see päev polnud mitte niivõrd seotud Leo sünnipäevaga: 10.jaanuaril 1943 algas venelaste pealetung, mis lõhestas Saksa 6.armee kaheks. Ülemjuhataja Paulus, kellele Hitler oli andnud käsu võidelda „viimse padrunini”, kapituleerus viimasel jaanuaril. Saksa vastupanu lakkas lõplikult 2.veebruaril, seega samal päeval, kui Leo teele saadeti.

„Olen koduigatsusest haige,” kirjutab Leo Ainole 29.detsembril, ainult kaks nädalat enne venelaste pealetungi algust.

Põhjala talv, metsade üksildus, kuis tunnen sellest puudust! Juba mitmeid öid enam ei saa teisiti kui rändan kodumaale, pakin iga päev uuesti asju, sõidangi – kuid vaid naaberlinnadesse, asulaisse jne.

Homme varahommikul saadame taas auto Krasnodari, et ta vana-aasta õhtuks siia Novorossiiskisse tooks rõõmu. Jopskid plaanitsesid küll uut aastat ise siin pühitseda, kuid näib, et nende suurejoonelised plaanid niipea siiski ei õnnestu. Istuvad aga juba kuid teisel pool lahte tsemendivabrikus ning loobivad meid kivide ja munadega. „Meie majani” on neil kolm kilomeetrit, kuid kahe ja poole kuu kestel on nad vaid meie ühe auto vigaseks saanud ja tühiseid kriimustusi surnud asjadele. Viimaseil nädalail on küll pääletükkivamaks muutunud, kuid eks ta ole, sõjaaeg!

Nädal hiljem, 5.jaanuaril 1943 kirjutab ta jälle:

Jopskid valmistuvad juba paar kuud väga hoolsalt dessandi vastu kõigi merejõududega, et käsikäes Stalingradi poolt tulevate jõududega meid ümber piirata. Rostov on nende loodetav kohtumispunkt. Vana-aasta ööl oli kergem sellesarnane katse meil Novorossiiski kallal. Nädala pärast on oodata nende suurüritust. Igal ööl on alarm. Tundub eemalt kuulajaile-lugejaile jube. Pole seda aga kaugeltki. On vaid vaheldust poris. Sest siin pole lumest jälgegi. Peatselt kevadilmad. Puudub vaid kevadetunne – see tähtsaim!

Stalingradi lahing oli Teise maailmasõja pöördepunkt. Sakslaste kaotused ulatusid 300 000 meheni, kellest 90 000 langes vangi.

Olen alati tundnud instinktiivselt sümpaatiat venelaste vastu, kellel õnnestus sakslaste sissetung Stalingradi all peatada. Hitleri hullumeelne edasimarss põrkas lõpuks takistusele. Ja minu oma isa on segatud Stalingradi ajaloolisesse draamasse valel poolel!

Ajalugu on keeruline, õppimisel abistab meid „õige” ja „vale”. Võitja pool on harilikult õige. Nii lihtne ja praktiline. Ja nüüd on Leo, kes kogu aeg oli „õigel” poolel, võideldes oma okupeeritud maa vabastamise eest, järsku „valel” poolele – kui vaadata laiemast perspektiivist. Vale, ehkki õige. Õige, ehkki vale.

Ikka ja jälle pean endale meelde tuletama Eesti iseseisvuspüüdlusi ja strateegiat selles tohutus suurvõimudevahelises sõjas. Eestlastele oli kõige tähtsam võitlus venelastega. N.Liitu tuli nõrgestada nii palju kui võimalik. Ainult siis võis 30 000 sundmobiliseeritud eestlast vabaks saada. Ainult siis võis 10 000 küüditatut Siberist pääseda. Ainult siis võis tekkida võimalus Eesti iseseisvuse taastamiseks.

Minu piiratud arusaamise järgi kuuluvad partisanid mägedesse või teistesse raskesti ligipääsetavaisse maastikesse. Eestis ei ole ligipääsmatuid mägesid. Eestis on metsad. Metsades on metsavennad. Aga minu isa ja tema sõber Toomas olid pesa teinud otse vaenlase südamesse: luureteenistusse. Kui kõrge mäng kahele noorele tudengile! Kas täiskasvanud ei oleks pidanud neid tagasi hoidma? Kas sellest oleks muide abi olnud?

Alati, kui ma Leod unes näen, on tal seljas must polosärk. Seekord on ta väsinud, nagu poleks kaua magada saanud. Ta ulatab mulle mõned pooleldi läbipaistvad paberilehed ja õhukese eterniitplaadi. Kui lehed on õigesse järjekorda seatud, tuleb süüdata eterniitplaadi külge monteeritud lamp. Ma korrastan pabereid, näen, et nende hulgas on kaarte, ajaloofakte, ja ma järeldan, et seal on ka Leo elu tähtsaid sündmusi. Lamp ei põle. Ma proovin uuesti. Ja veel kord. Lamp ei sütti. Leo seisab äraootavalt veidi eemal. „Aita mind siis,” ütlen pahaselt. „Ütle, millest alustada!”

Leo ei vasta. Vaatab mind ainult kurbade silmadega. Saan vihaseks ja viskan paberilehed ja lambi eemale. Tihun nutta. Siis vaatan üles. Nüüd peaks ta mulle ometi appi tulema? Ta seisab samal kohal ja vangutab ainult pead. Tema kahvatus näos näen väljendamatu väsimuse peent kortsuvõrku. Ma ei ole seda kunagi varem märganud.

Niisiis, minust pole asja. Leo on pettunud.

1.märtsil 1943 kirjutab Leo Lindale Kehtnasse:

Jõudnud eile õhtul taas Kreekasse, leidsin Salonikis sinu kirja.

Sina, kas sul häbi ei ole! Teed endale muret minu pärast. Kas ma sulle küllalt pole öelnud, et mind vaid hõbekuul võib tabada. Ja näed, siin ma olen, teel paaripäevaseks reisiks Ateenasse, kust siis tagasi tulen oma uude peakorterisse Bulgaaria rannikul. Terve ning tugev.

Eks ta ju tõsi ole. Veebruarikuu oli päris pingutav. Ka jaanuaris andis rassida. Lisaks tegin jaanuaris läbi malaaria. Sõbral Toomasel on halvem. Jäi teistkordselt kollatõppe, ning teinud kogu raske reisi Kaukaasiast püstijalu kaasa, jäi Sofiasse haiglasse.

Novorossiiskist, kus peamiselt viimase poole aasta veetsin, lahkusin 02.02. Kohe saabuval ööl, just vastu minu sünnipäeva, tabas mürsk minu tuba, purustas selle täielikult. Ons veel tõendusi tarvis, et saatus mind hoiab? 12.-13.02 lendasime Kaukaasiast Krimmi ja sealt edasi igasugustel liiklusabinõudel. Bukaresti jätsime täid, kirbud, lutikad ja muud koduloomad koos mustusega maha ja Sofias magasin voodis! hotellis! puhaste linade vahel!!! Linn tuleehteis, kaupa rohkelt, eriti veine... Sõbralik ning ilus maa Bulgaaria.

Kevad on siin. Puud on alles küll pungades, kuid päike on soe, Ageuse vood kaunilt sinised õige pisikese roheka lisatooniga, ja rohi ja taimed on tõmmanud selga kevadrüü. – Uue rüü tõmbasin minagi selga. Kuid hädasunnil, sest kolid ja sõidukid jäid Kaukaasiasse.

Ei ole veel kindel, milliseks mu edasine tegevus kujuneb. Olen nüüd allohvitseri mundris. Mulle on korduvalt kinnitet peatset puhkusesaamist, kuid kõike määravad ajasündmused. Kui tulengi puhkusele, jääb aeg õige napiks, sest kavatsen reisida siis ka Soome, kus ka Toomase omakseid-sõpru tahan külastada. Ka Tartus pean jõudma ära käia. Kangesti tahaks aga Kehtna tütarlastekasvandust külastada.

Homme sõidan Ateenasse. Juba siiani paistab Olümpose tipp, millest mööda sõidan. Ronin Akropolisele, külastan Pallas Athenat – oma ammuaegset jumalat...

Leo istub Akropolisel, tagaplaanil kuulsad antiiksed sammastikud. Ta istub müüril, paljapäi, näol otsustav ilme. Käed toetuvad paremale puusale. Ta on nagu noor lõvi puhkeasendis. Valvas pilk ja keskendumine ka puhkehetkel näitavad, et vaikus on väga ajutine.

Naljakas on see, et paistab, nagu hoiaks ta vasaku käega paremat pöialt. Alateadlik lapselik žest. Kas niimoodi ei ärganud kunagi „Väikemees” pärast ahastuslikku ööd nii uskumatult kaua aega tagasi? Jah, tegelikult alles kolm aastat tagasi. Siis oli Eesti vaba ja Leo ainus mure oli, kuidas kannatada välja paar nädalat praktikat võõras linnas. Siis oli ta poiss, kes kirjutas mänglevaid kirju kahele tüdrukule „pastoraalses trios”, Ainole ja Meetsile.

See, kes nüüd Akropolisel istub, on eesti vastupanuvõitleja, raadiotelegrafist, langevarjur ja agent. Ja ta kannab Saksa mundrit.

Isa, mida sa mõtlesid üksi olles? Sinu kirjad ja su näoilme kõikidel piltidel kiirgavad puhast optimismi ja otsustavust. Kas sa kunagi ei kõhelnud? Kas sul kunagi hirmu ei olnud?

Läinud suvel, rohkem kui nelikümmend viis aastat pärast sind, üritasin Akropolisel sinu jälgi leida. Katsusin kuulda sinu häält kesk giidide jahvatamist ja lühikestes pükstes turistide omavahelist hõiklemist, kui nad oma kohustuslikke fotosid klõpsutasid.

Mis sa tegid Ateenas, isa? Kellega sa kohtusid? Kas sinu jumalanna Pallas Athena uskus Eesti iseseisvasse tulevikku või hoiatas ta sind vaikides?

Käisin palava päikese käes aina ringi ja ringi, et kogemata võib-olla astuda mõnele kivile, millele sinagi oled astunud. Leidsin koha, kus sa ilmselt istusid, kui pilt võeti: müüriosa, millelt on näha vana teater. Tahtsin samasse kohta istuda.

Lootsin, et kuulen sinu häält just Akropolisel, isa, sest seal oleksime võinud kohtuda neutraalsel pinnal. Eesti on ju emotsionaalselt nii pingestatud. Pealegi on see rohkem sinu kui minu maa. Aga turistide summas oli sinu häält nii raske kuulda. Ajus vemmeldasid vaid mu enda kaootilised küsimused.

Samal ajal tundus, et olen sul juba kannul. See, mis mulle algul oli nii arusaamatu ja tuleohtlik, hakkas selginema: eesti vastupanuliikumise strateegia kasutada üht okupatsioonivõimu teise vastu.

Mulle tundub, et jõuan sulle aina lähemale. Eriti kui loen su kirju. Eile pahandasin sinuga, kui ma ühes kohas käekirjast aru ei saanud: „Kirjuta korralikult! Või ütle mulle vähemalt, mis siia on kirjutatud!” Kui oma häält kuulsin, võpatasin. Sain aru, mis ma tegin: nõudsin, et sa tuleksid teisest ilmast mulle appi. Kui ma end sinu pärast nii hirmsasti pingutasin. Kas sinu pärast? Kas mitte rohkem iseenda pärast?

Samal ajal, isa, ei unusta ma hetkekski, et seda fotot võib vaadata ka teise pilguga. Arvan, et kõik, kes ei ole pühendatud Eesti ajaloosse, näevad seda nii:

Saksa allohvitser, paljapäi ja munder seljas, istub Akropolise müüril, jõuline ja enesekindel. Säärsaabastega Saksa sõdur Teises maailmasõjas. Hitleri armee esindaja. Nats.

Mees Hitleri mundris, seega Hitleri sõjakuritegude osaline istub võimukalt, käed toetumas paremale puusale. Mida teevad natsid, demokraatia rüvetajad, Kreeka Akropolisel, demokraatia hälli juures? Natsid on häbistanud Kreeka muistised, meie õhtumaise kultuuri alguse. Niisugune jultumus! Tabagu barbareid Nemesis!

Muidugi, sa olid vapper, isa, aga ma tahaksin siiski, et eestlastel oleks olnud kergemini mõistetav kolmas tee sakslaste ja venelaste vahel. Sa arvad, et sa oledki selle tee valinud – ainsa läbipääsetava tee. Sellepärast ma küsin: kas sul oli juba inglastega salajasi kontakte, kui sa olid Kreekas ja teistes Balkanimaades?

Arvestatakse, et 60 000 – 65 000 eestlast võttis aktiivselt osa N.Liidu vastasest võitlusest mitmesugustes sõjaväeüksustes ja omakaitses. Et 33 000 meest oli mobiliseeritud Punaarmeesse ja 5000 meest Eesti regulaararmeest ei pääsenud enam kodumaale, saame tolleks ajaks mobiliseeritute koguarvuks 100 000 meest.

Lühidalt öeldes oli niisama hästi kui iga relvakandmisvõimeline mees aastail 1941-1942 sõjas. Eestlased tahtsid näidata, et nad on valmis oma maa piire kaitsma. Ja see, kes neid piire ohustas, oli N.Liit. Ilmselt peeti enesestmõistetavaks, et Saksa okupatsiooon lõpeb koos Teise maailmasõja lõpuga.

Eestlased, kes võitlesid Saksa poolel, tahtsid võidelda Eesti pinnal, et kaitsta oma maad, ja soovisid, et eesti üksused saaksid eesti juhtkonna, millest aga sakslased keeldusid.

Minu 1989.aasta vaatekohast võib tunduda, et eestlased hoolisid ainult sellest, mis toimus Eestis, et nad olid pimedad ja kurdid kõikide muude Teise maailmasõja tragöödiate vastu. Et nad olid ükskõiksed selle suhtes, kui barbaarne oli natsism ja missugust ohtu demokraatiale kujutas endast Hitler. Aga kaua aega hiljem rahulikul neutraalsel maal istudes on lihtne nii mõelda.

Eesti on väike maa, eestlased on väike rahvas, kes on sajandeid kannatanud ülekohtu all. Stalini ja Hitleri heitluses jäi Eesti jälle pihtide vahele. Ja eestlaste jaoks oli Stalin suurem oht kui Hitler. Rahuleping ja edasine areng näitasid, et kurjad eelaimused olid õigustatud.

8.märtsil 1943 kirjutab Ludwig Niemann Ainole. Kirja saatja ei ole enam tõlk Niemann, vaid allohvitser:

Saabusin just reisilt Ateenasse, kus kolme-nelja päeva nähtu oli tõeliseks elamuseks. Akropolis, staadion, Zeusi tempel, vana park, vana surnuaed, turuplatsid, ja nii palju, palju... Kogu linn on tõesti ilus. Praegu mõistagi segavad kõike sõjaaegsest olukorrast tingit pöörased hinnad, vormiriietus jne. Kuid mind see palju ei häirinud. Olin nagu armunu pime halvale.

Saabusin kuhu? Salonikisse, kus ootan vaid autot, mis minu uuest asukohast – Bulgaaria lõunarannikul – siia saadetakse mind ära tooma.

Sõbralik ning ilus maa on Bulgaaria. Siin ei ole ka sõja mõju veel nii tugev kui mujal. Ja uus peakorter võttis mind vastu sinu armsa kirjaga.

Kuid mul on ka palju pahandusi. Siin on üks kamp ehk klikk eesotsas, koosneb sahkerdajatest, valelikest, alatuist, argadest, auahneist, väiklasist isikuist. Ma ei varjanud kunagi enda põlgust nende vastu. Kuna aga seni peaaegu kogu üksus olenes ainult minu tegevusest, ei saanud nad mulle midagi halba serveerida. Nüüd aga tuleb mõndagi sigadust tunda saada. Õnneks olen ma siiski liiga kõva pähkel ning loodan veel puhkuselegi pääseda. Südamesoov oleks aeg valida nii, et sinu sünnipäeval sind isiklikult õnnitella saaksin. Kus oled sel ajal?

Hoopis vabakssaamise järjekordne üritus läks küll luhta, kui minu vana kindlat parooli – „Kõik läheb nii, nagu minema peab” – see ei kõiguta.

Ja suuri asju näen arenevat soodsalt. Bolshevismi hävingus olen kindlalt veendunud ning Eesti iseseisvustumine üha kinnitub.

Sõber Ülole, kes põgenes koos temaga üle Soome lahe ja oli üks neljateistkümnest Sökö saarel, jutustab Leo samuti saksa juhtkliki valelikkusest, kadedusest ja argusest. Leo ja Tom kavatsevad nüüd kumbki oma haigust ära kasutades saavutada ümberpaigutamise Eestisse. Tom ei ole veel täielikult paranenud kollatõvest, Leol on malaaria ja ta kannatab korrapäraste migreenide all.

Kuid me oleme niikuinii otsustanud endid Maarjamaale pühendada. Tema raskeimaks päeviks meil jõudu jätkub, ning kui kord läheme, siis on ka isamaa tee kindlasti helge ning kindel. – Ja igaüks meist võtab endale üle ka lahkunute missiooni. Kuid me kõik loodame mõistagi parimat ning elamist-võitlemist veel kaua.

Meie siinne tegevus saab vist olema vastupidine senisele, lähemat midagi veel ei tea. Kuid asjade üldist arengut näen väga optimistlikult ning muide rõõmustan ka Eesti leegioni kujunemisest.

Ootan väga kirju sinult, Kureonult, ristipapalt.

Kureonu oli major Kristjan Kurg, kes juhtis 1941.aasta suvel „Erna” pataljoni, ristipapa oli H.Vellner, toimetaja Helsingis ja tähtis isik vastupanuliikumises.

Mida kujutas endast Eesti leegion, millest Leo rõõmu tunneb?

28.augustil 1942, Tallinna venelastest vabastamise aastapäeval kuulutas kindralkomissar Litzmann välja Eesti leegioni moodustamise. Eestlased olid kuni viimase ajani püüdnud rõhutada oma eriolekut, nii tahtsid „soomepoisid” ikka edasi võidelda oma Soome mundrites, millest okupatsioonivõimud ei olnud sugugi meelitatud. Sakslased soovisid pigem eestlasi killustada ja kasutada neid oma sõjas. Nüüd äkki aga kavatseti luua Eesti leegion, mis liiatigi pidi saama esmaklassilise väljaõppe ja esmaklassilised relvad. Miks?

Sakslasi oli lihtsalt idarindel tabanud tohutud kaotused. Eesti leegion pidi neid osaliseltki korvama. See eliitväeosa, mille liikmed olid korduvalt eluga riskinud Eesti eest, läks idarindel vastu traagilisele saatusele. Lõpuks kasutati leegioni Stalini ja Hitleri verises arveteõienduses lihtsalt kahurilihana.

Tundub, nagu oleksid Saksa okupatsiooni all elavad eestlased ikka veel vahet teinud katku ja koolera vahel; mälestus Vene okupatsiooni hirmuvalitsusest oli elav ning varjutas sakslaste rõhumise. Sakslased lõikasid sellest meeleolust kasu ning lubasid eestlastel pühitseda 24.veebruaril vabariigi aastapäeva. Aga päeva ei tohtinud nimetada õige nimega, vaid „vabaduspäevaks”. Rida juhtnatse kindralkomissar Litzmanniga eesotsas võttis osa pidulikust tseremooniast „Estonia” teatris. Litzmann kinkis muide Tallinna linnale kaks tuhat Hitleri pilti. „Absurd,” mõtlen ma oma turvalises toas kirjutuslaua taga istudes kaua aega hiljem tagantjärele targana. Osa eestlastest käis muidugi meeleldi natsijuhtidega läbi, näiteks mõned vapsid, kuid nende partei oli kaduvväike. Ja kui paljud eestlased olid tõelised „saksa sõbrad”, valmis loobuma iseseisvusunistusest ja saama natsliku provintsi alamaiks? „Mõnisada. Kõige rohkem mõnisada,” vastavad mu ajalooga kursis sõbrad Eestis rahustavalt. Kas neil on õigus? Või vastavad nad nii, nagu tahavad uskuda?

Saksa ajal oli suur puudus toidust ja teistest elutarvilikest asjadest. Linnarahvast õhutati kala püüdma ja aiamaad harima ja suvel saadeti neid maale põllutöödele appi. Saan nüüd aina paremini aru, miks mu vanavanemad jäid maale rebasekasvandusse. Sakslased nõudsid oma sõjatööstusele ka Eesti kirikukelli.

Pärast sõjalisi lüüasaamisi idarindel muutus sakslaste hoiak Balti rahvaste suhtes pisut vähem ülbeks kui varem, hakati tegema vihjeid Eesti võimalikule piiratud autonoomiale. Arvatavasti on Leo optimismi põhjuseks need mõistaandmised.

Kogenud poliitikud olid skeptilisemad ja nägid peagi ära, et sakslased ei lase Eestil kunagi iseseisvaks saada. Juunis 1942 pidasid peaminister Jüri Uluots ja teised seadusliku valitsuse ellujäänud liikmed salajase koosoleku, et kindlustada põhiseadusliku riigivõimu kontinuiteeti.

Kus asus sel ajal Leo, mõtlen kiiresti. Ta oli ju üks neist, kes raadiotelegraafi ja kirjalike teadete varal pidas kontakti valitsuse ja välismaa vahel. Aga märtsis oli ta Riias, mais Hamburgis, juunis ja augustis õhkub tema kirjadest silmnähtavat koduigatsust. 21.augustil on ta Berliinis ja sõidab sealt otse Kaukaasiasse.

Eesti leegion, mille üle Leo oma kirjas rõõmu avaldab, ei tähendanud sakslastele mingit edu. Hoolimata ägedast propagandast pani end kirja vaid sadakond vabatahtlikku. Mispärast? Otsene põhjus oli, et väljaõpe ei pidanud toimuma Eestis, nagu sakslased algul olid lubanud, vaid Poolas. Teine põhjus oli sakslaste suhtes süvenev skepsis. 1941.aastal olid eestlased vabatahtlikult astunud piirikaitsepataljonidesse, mis moodustati rindejoone taga ida pool Peipsit. Vabatahtlikud kartsid venelaste uut sissetungi. Professor Uluotsa ja eesti kõrgemate ohvitseride palvet Saksa võimudele, et eesti sõdurid saaksid parema varustuse, ignoreeriti. Sakslased kartsid Eesti jõudude koondamist ja hajutasid eestlased strateegiliselt rindelõikudele laiali. Kui rindejoon oli nihkunud Sise-Venemaale, hakkas üha rohkem eestlasi nägema sõda sellena, mis ta tegelikult oli – Stalini ja Hitleri omavahelise konfliktina. Suvel 1942 soovisid paljud vabatahtlikud Saksa sõjaväeteenistusest lahkuda, kuid siis pikendas okupatsioonivõim nende teenistust sundkorras kuni sõja lõpuni. See tekitas loomulikult kibestumist. Mõned sundlepingulistest läksid üle Eesti leegioni, said nii väljaõppe kui ka varustuse ning sattusid hiljem „Narva” pataljoni.

Aga sakslastel oli vaja aina uusi sõdureid. Märtsis 1943 viidi läbi 1919-1924.aastakäikude ebaseaduslik mobiliseerimine. Leo oli sündinud 1919 ja seetõttu oli tal kõige targem „süsteemi” sisse jääda, et jääda kättesaamatuks teistele mobilisatsioonikäskudele, nimetatagu neid siis „tööteenistuseks” või kuidagi teisiti.

Nüüd põgenes taas terve voog noori eesti mehi üle Soome lahe, et pääseda okupatsioonivõimu katsetest neid oma sõjas ära kasutada. Põgenemine algas 1943.aasta kevadel. Jää oli juba sulanud ja põgeneti väikestes kalapaatides. Minu vanaisa rootslasest sõbra paat sõitis edasi-tagasi. Aino isal oli kontakt teiste paadiomanikega ja ta aitas poisse põgenema. Selle eest panid sakslased ta vangi. Aasta jooksul põgenes umbes 5000 meest ja 1000 naist ning last. Umbes 3000 meest astus Soome sõjaväkke, nad tahtsid võidelda N.Liidu vastu, aga vastuvõetavamas mundris. Muidugi oli Soome sõjas Hitleri-Saksamaa poolel ja pealegi sakslastest nii majanduslikus kui ka sõjalises sõltuvuses, aga eestlaste jaoks oli vahe siiski tähtis. Soome võimud korraldasid eestlastele erilise väljaõppe ja veebruaris 1944 moodustati eesti rügement JR 200, mis koosnes kahest pataljonist ja mõnest eriüksusest.

Eesti vabatahtlikud paigutati peamiselt Karjala maakitsusele. Kui Punaarmee suvel 1944 Eestisse sisse marssis, andis marssal Mannerheim eesti rügemendile JR 200 loa tagasi kodumaale pöörduda. Soome võimud taotlesid sakslastelt loa eestlaste kojuminekuks. Sakslased, kes kartsid, et JR 200 tõstab mässu ja taastab koos teiste eesti väeosadega iseseisva Eesti, andsid nõusoleku ainult sel tingimusel, et mehed pöörduvad tagasi tsiviilisikutena ja ilma relvadeta.

Ja siis? Kuu aega enne seda, kui minu ema Meets ja tädi Linda Eestist Leo kindla nõudmise peale põgenesid, pöördus 1800 meest vabatahtlikult Eestisse tagasi. Soome võimud olid teinud ettevalmistusi vabatahtlike eesti sõdurite omaste evakueerimiseks. Plaanid luhtusid Soome ja N.Liidu relvarahu jõustumisega 4.septembril 1944. Hoolimata Soome diskreetsest olukorrast rahuläbirääkimiste ajal õnnestus 7000 eestlasel Soome kaudu Rootsi põgeneda. Meets ja mina tema kõhus olime nende hulgas.

Ja vabatahtlikud, kes – nagu Leogi – võitlesid viljatut viimset võitlust iseseisvusunistuse eest – kuidas läks neil? Umbes veerandil neist õnnestus põgeneda Läände, kuid umbes 1500 langes nii või teisiti venelaste kätte ja sattus Siberi vangilaagritesse.

Sinna sattusid ka Leo sõbrad Tom ja Ülo ning minu vanaema.

Aprillis 1943 saab Leo kolmenädalase puhkuse. Ta sõidab Hamburgi ja Helsingi kaudu Tallinna. Helsingis ostab ta sõrmused. Mõni nädal hiljem saab Aino, kes õpib Tartu ülikoolis arstiteadust, minu vanematelt kirja, mis on dateeritud 5/6 maiga. Leo ja Meets on kumbki kirjutanud oma lehekülje ilusale paksule kirjapaberile – arvatavasti ennesõjaaegsele reliktile. Neil on midagi tähtsat teatada:

See on nüüd siis juhtunud ja suure kivi altaril kuldsed võrud meid ühendasid...

Ei oska sulle öelda, kui väga just nüüd tunneme puudust sinu sõprusest, kuigi nii tihti olen olnud nii halb sinu vastu ning teinud sulle haiget. Ja sina oled nii hää...

Oleksid sa ometi siin! Õnnekombel saadud puhkusepikendus on aga nii ebakindel, iga päev võib saabuda käsk ärasõiduks.

Teisel leheküljel tunnen ära ema käekirja, veel noore, aga eksimatult tema iseloomuliku, raskesti loetavate silmustega püstkirja, mis on minu omaga nii sarnane (ehkki ma püüdsin ilukirja lisatundide võtmisega asja parandada). Ema kirjaread õhkuvad vaimustust ja peataolekut:

Saatus on imelik, näed sa, mis meiega juhtus, ei tea isegi kuidas. Ju see nii olema peab, ei hakka vastu rabelema, kõik läheb nii, nagu minema peab. Meie viimasel koosolemisel poleks mõistnud seda arvatagi. Just seda mitte, et ma nüüd sõrmust kannan. Ära jäta mind maha, nagu kord arvasid end tegevat, jääme ikka kolmeks. Ilma sinuta ei saa ka meie olla meie ise. Tahan uskuda, et see pole sul liiga raske. Palun aita meid, kardan päris ilma sinuta.

Sulle nii palju, palju head, oh, ei mõista paberile panna, millest süda ääreni on!

Kunagise pastoraalse trio struktuur oli muutunud. Kas neil õnnestub olla samal ajal trio ja armastajapaar ühes ja samas raamis? Küsimus tegi nad murelikuks. Kas siis ei õnnestu säilitada midagi ennesõjaaegsest ilusast muretust ajast?

Mõni päev hiljem kutsuti Leo tagasi lõunarindele ja trio vankus oma kandvatel vaaladel kolme eri kanti: Tartu, Tallinna ning kuhugi Bulgaaria lõunaranniku suunas.

Mõlemad naised peavad kodumaal omavahel intensiivset kirjavahetust, mille tulemusel Meets kirjutab Leole:

Me läksime sinuga liiga kaugele, me astusime selle sammu liiga vara. Parandame nüüd selle vea ja teeme näo, nagu poleks seda olnudki. Unustame selle sõrmuseloo ja oleme endist viisi sõbrad edasi. Ma tunnen selgesti, et see on ainus õige tee. Olen rõõmus, et ma lõpuks ometi milleski kindel olen.

Vaene Leo! Seal ta istub nüüd kodunt kaugel sakslaste küüsis, „ara, ahne kliki” meelevallas, ja igatseb koju Eestisse. Nii tema enda vabadus kui ka kodumaa vabastamine on alles mägede taga. Ja armastus ja sõprus, mida ta tahab usaldada, pööravad end temast ära. Jah, tema kaks armast sõpra, Aino ja Meets, olid tema vastu ühinenud.

5.juunil 1943 kirjutas laevastiku allohvitser Ludwig Niemann välipostikirja Aino Tamjärvele Tartu:

Pean sinuga kõnelema, kui tulen koju tagasi! Kolme päeva pärast loodame teele asuda.

Tunni aja pärast sõidan taas Vahemere voogudele ristlema nagu peaaegu kõik siinveedet päevad. Seekordne on pisut teistlaadne. Liiati lähen seekord ilma Tomita.

Peale esimesi lootushelgeid päevi on ikka rõhuvamad varjud. Oo, Aino, kui raske on välja tuua seda, mis nii rõhub!...

Teie ei näinud, kui haige ma olin kojutulekul. Koorem oli mulle raske olnud. Sul oli õigus – ma olin kaotanud Rahu. Teadsin seda, teadsin ka miks, ja ka mis võiks seda tagasi anda. Armastus. Armastatu piiritu usaldus ning sõprus.

Olen sind ikka armastanud ja austanud – sõbrana – ka nüüd ja alati.

Mis teda vaevab? Talle teeb muret ilmselt veel miski muu peale laguneva „kolmainsuse”. Kas ta on lihtsalt väsinud ja ületöötanud? Mida ta õieti on läbi elanud? „Koorem oli mulle raske olnud.” Mis on need „rõhuvad varjud” pärast „esimesi lootushelgeid päevi”? Kas ta hakkab aimama, et Eestit ei ole nii kerge vabastada, nagu ta varem uskus?

Sel ajal teadsid kõik asjasse pühendatud, et sakslased on sõda kaotamas. Stalini pikk vari hakkas juba langema Eesti ja ülejäänud Baltikumi kohale. Ja liitlased ei ilmutanud endiselt mingit huvi Balti vabariikide saatuse vastu.

Tom ja Leo olid kogu oma noore jõu ja entusiasmi Saksa agendi etendamiseks mängu pannud. See polnud neile siiani andnud loodetud tulemusi. Leo igatses kodumaa ja oma naise järele. Aga tema maa oli okupeerritud ja naine kõhkles.

Isast järelejäänud paberite hulgas leidub kellegi kaptenleitnandi ja „Einheitsführeri” saksakeelne dešifreerimatu allkirjaga paber, mis kannab templit „Dienstselle F.P. Nr.45646” ja on dateeritud 17.juuniga 1943:

Eesti kodanik Leo Talgre Tallinnast saabus väeüksusesse jaanuaris 1942 oma vabatahtliku sooviavalduse peale pärast seda, kui ta oli osutanud erilisi teeneid idarinde põhjaosas ning teda oli autasustatud 2.järgu Raudristiga.

Koos üksusega Feldpost Nr. 45 646 on Talgre 1942.aastal ja eriti 1942/43.a. talvel andnud suure panuse idarindel Kaukaasias. Ka seal on ta ilmutanud mehisust ja vaprust ning ühtaegu selget mõistust, mis teda juba idarinde põhjalõigus esile tõstis. Tema vene keele oskus ja eriti vene psüühika tundmine on üksusele suuresti kasuks tulnud. Talgre teened, mis puutub rindejoone kujundamisse ja seega Euroopa võitlusse bolševistliku Venemaa vastu, ulatuvad kaugelt üle üksuse raamidest.

Mereväe allohvitseriks ülendamine on tema saavutustele ainult tühine tunnustus.

Kui üksus viidi idarindelt üle Vahemere äärde, jäi Talgre kohale ja sai võimaluse 1943.aasta kevadel ja suvel end näidata ka meremehena. Ta teenis mereväeohvitserina ja tuli toime kõikides olukordades.

Üksus ei või vastu seista Talgre soovile tagasi pöörduda Põhja kodurindele. Tema üleviimine on üksusele tõsiseks kaotuseks. Ohvitserid ja reamehed tänavad teda tema sõjaväelaslikkuse ja seltsimeheliku truuduse eest.

Missugune maiuspala oleks see paber olnud nõukogude skribentidele, kui nad 60.aastatel minu isast kirjutasid!

Raskesti loetav allkiri võiks vahest olla Cellarius. Aga Cellarius oli ju Saksa vastuluure ülem Baltikumis? Mis oli temal sel juhul välipostiga tegemist? Või siiski...

Varem mainitud kirjatükis „Lõppvaatus öeldakse, et „Saksa agendid” olid ka postiljonid. Post läks tavaliselt Soome ja sealt edasi Rootsi. Gestapo kasutas eriti kiiretel juhtudel Cellariuse büroos töötavaid kullereid. Nimetatakse kahte nime: Leo Talgre ja Karl Siniveer. Kas siin on seost?

Tagasi Eestis, kirjutab Leo Lindale:

Juba kaheksa päeva olen taas kodus – jäängi. Küll sõjaväes – mereväes, kuid väga soodsail tingimusil. Sõidan varsti jälle puhkusele – vist Soome. Kuni selleni puhkan ning kosun siin. Pääle puhkust asun teenistusse linna lähedale ühte ilusasse paika merekaldad ning jään ootama Eesti mereväe ohvitseri auaste saabumist. Harukordselt südamlik vastuvõtt kõigi siinsete vanemate kui ka nooremate ohvitseride poolt ning peaasi – arusaamine!

Arusaamine, mida Leo mainib, peaks olema vihje, et ta kohtab Eesti ohvitsere, kes töötavad sama sihiga mis temagi, s.t. sakslaste teenistuses, eesmärgiga kaitsta Eesti piire N.Liidu eest. Kaukaasias võisid nad Tomiga ainult teineteist toetada. Nüüd on toetajaskond laiem. Ta on kodus.

Just nüüd, kui Leo on tagasi Eestis, võtab Saksa politseinik tema kasuema Lydia tänaval kinni. Lydia tumedad juuksed ja iseloomulik nina reetsid politseile juuditari. Politseinik võtab Lydia kinni ja viib ta koju Faehlmanni tänavale, lootuses oma saaki suurendada. Õnnekombel on Leo kodus. Ladus saksa keel. Raudrist ja Saksa munder. Templite ja kaalukate allkirjadega paberid. Politseinik taandub vabanduste ja auavalduste saatel. Lydia elu on päästetud.

Aga kas Leo suutis tõesti kõigi nende aastate jooksul sakslastega distantsi hoida? Ta pidi kandma nende mundrit, ta oli hoolimata oma tegevusest osa nende sõjamasinast. Leo, nii nagu enamik tema kaasmaalasi, oli haaratud võitlusest „bolševistliku Venemaa vastu”. Kas seejuures ei olnud kerge unustada, et natslik Saksamaa oli vähemalt niisama suureks ohuks Euroopale, jah, kogu maailmale?

Kui kaugele jätkus Leo selget mõistust, läbides üht vintsutust teise järel, et vastavalt Tomi ja enda strateegiale, oma ihu ja hingega takistada teist Nõukogude okupatsiooni, mida ta juba lähenemas nägi? Kõik need korduvad kinnitused kirjades kodustele, et tal on silme ees selge siht – Eesti vabastamine -, kas ei olnud need ainult pinnapealsed fraasid? Vaieldamatult tegi ta sakslaste teenistuses head karjääri.

Seda laadi kartused vaevasid ka Leo sõpru Ainot ja Meetsi. Mis saladustega Leo õieti tegeles? Nad kirjutasid koos talle kirja, pärast nimetasid nad seda „piitsahoobikirjaks”. Kiri ei ole säilinud, kuid minu käes on Leo haavunud vastus, saadetud Keila-Joa majutuspaigast 12.augustil 1943:

Kui vähe te tunnete oma Puud! Kuidas te eksite! Te süüdistate mind asjades, mis on mulle olemuslikult võõrad. Te katsute kaitsta mind ohu eest, mille eest ma tervelt kaks aastat olen Tomi hoiatanud. Te eksite mitmekordselt.

Ja te teete otse vastupidist. Te ei saa aru, missugune oht mind tegelikult ähvardab. Mul on kogu aeg vaja kindlustunnet ja tuge, sest ma pean seda kogu aeg teistele jagama. Minu kõige lähemad sõübrad, nimelt teie, ei usalda mind ja ometi elame ajal, kui terve meie rahvas püüab meeleheitlikult kõige väiksemast õlekõrrest kinni haarata, mis annaks meile lootust isamaa ja rahu suhtes.

Kui paljud on kõikuma löönud, kui paljud on pea kaotanud ja hakanud rumalusi tegema. Kui paljud mõtlevad ainult iseenda peale, müütades meie kulunud aateid. Nüüd peaks olema kergem kui kunagi varem vahet teha, kes on kes. Aga meil on tarvis kõiki, sest meid on vähe ja vaenlasi on palju. Me peame mõnda toetama, mõnda julgustama, kolmandat rahustama ja neljandaga tõrelema. Aga kõike seda ühtainsat eesmärki silmas pidades; ja selle eesmärgi ümber me peame koonduma.

Rahvale on nüüd kõige tähtsam rahu, hingejõud ja usk, et kõik lõpeb hästi. Aga me peame ka tegutsemiseks valmis olema, kui selleks tuleb tarvidus. „Oodata ja oodates mitte väsida.” Ja tähele panna. Kui ma kellegi kohta kriitiliselt ütlen, siis see ei tähenda, et ma iseennast niisama rangelt ei lahka. Uskuge, minu silmad on rohkem lahti, kui te arvate.

Ma olen teie ohvrimeelest liigutatud, et te julgesite mulle öelda, mida mõtlesite, sest te tahtsite head – seda ma usun. Aga te eksite, te eksite! Te katsute kõigest jõust minu jõudu nõrgendada, seda jõudu, mis ma tervenisti tahan kodumaale pühendada. Te näerte tonte seal, kus neid ei ole.

Ma saan teist väga hästi aru, ma mõistan, miks te neid tonte näete. Ja ometi teeb mulle haiget, et teie, just teie, kellest ma tuge lootsin, olete esimesed, kes kõikuma lõid. Nii vähe tunnete ja usaldate oma sõpra. Et just teie pidite esimese kivi viskama! Andke viimane lause andeks, ma ei taha teile etteheiteid teha. Tean, et te teete oma parima. Kõiges on süüdi meie pikk lahusolek ja minu enda käitumine. Aga Leheke oleks pidanud paremini teadma, ma olen talle rohkem rääkinuid. Aga ta oli pime ja kurt, sest teda juhtisid teatud eelarvamused.

Minust on saanud vana puu. Tahaksin ka vahetevahel tembutada nagu noor kutsikas – aga ma olen juba vana koer. Tunnen ennast paremini 30-40-aastaste meeste seltskonnas: mul on selge pilt ja õiged instinktid poliitilisel ja sõjalisel alal ja küllalt terav pilk, et näha tähtsaid asju.

Teine maailm on rikkam maailm, intiimne. Enesesse tõmbuda, loodusesse minna ja leida kõige suuremat õnne kõige lihtsamates asjades. See on see sfäär, mis on teispool ilmaelu – ilus ja armastuses.

Kuulsus, au ja rikkus on nii naeruväärsed. Isegi kui neid mõnikord tarvis on, et kõrgemaid sihte saavutada, siiski pean ma neid iseenesest naeruväärseks. Nad on niisama tähtsusetud kui kõik muu pealispindne sekeldamine. Tõde on kuskil hoopis mujal ja palju lihtsam. Kui oled selle leidnud, siis oled igasugusest väiklusest kõrgemal.

Selles maailmas võib olla üksi. Sellepärast olen ma nüüd õnnelikum kui enne. Ma olen leidnud jumalikku rahu, mida mul tõesti vaja läheb. Ka meie kolm oleme selles maailmas koos olnud. Seal saab olla ainult armastades – kui hinged just nagu kokku sulavad. Me olime – leht – puu – mari...

Sellest oleksin ma jõudu ja tuge ammutanud. Sest kõigest hoolimata on minu otsus sellest möllust osa võtta – ja igaks ohvriks valmis olla.

Ma ei taha isegi katsuda ennast õigustada või paremasse valgusesse seada – ja kõige vähem tahan ma teile etteheiteid teha. Vastupidi – ma mõistan ja armastan teid.

Suvel 1943 sai Leo hädavajaliku hingetõmbepausi. Ta elas muidu päris tühjas hoones Keila-Joal otse kuulsa kose kõrval ja tema ülesandeks oli hoonel silma peal hoida ja varustust inventeerida. Ta päevitas, sõi, suples ja magas. Esimest hommikut Keila-Joal alustas ta metsajooksuga. Küpseid mustikaid silmates tundis ta end õnnelikuna. Nüüd oli ta kodus, põhjamaal!

Mida ta seal üksi olles mõtles? Eestis viibimine pidi talle andma tihedamaid kontakte vastupanuliikumisega. Võib-olla olid kodumaised teated masendavamad kui need, mis ta sai vastupanu juhtidelt välismaalt, nagu näiteks Helsingis käies Aleksander Varmalt ja „ristipapa” H.Vellnerilt. Leo pidas regulaarset sidet ka Soome valitsuse esindajaga. Kellega ta seal rääkis? Ta ei maininud kunagi mingeid nimesid, küll aga ütles mu emale, et käib valitsushoones. Kevadine puhkus Helsingis koos sõbra Tomiga oli kindlasti olnud rohkem lõbureis. Nende sõprade ja ülemuste hulka kuulus nüüd isikuid, kes igaüks omamoodi püüdis kaasa aidata Eesti iseseisvumisele. See tähendab: nende mitteametliku salajase tegevuse, vastupanuliikumise juurde kuulusid teatud sõbrad. Peale selle oli ka ametlik salajane tegevus, kus nende ülemuseks oli Cellarius. Ja kuidas läks ühendusepidamine inglastega?

Järelemõtlemisaeg, mis Leole sel suvel anti, andis talle võimaluse eneses selgusele jõuda. Aga võimust võtsid ka varjud, kahtlus ja rahutus. 6.septembril 1943 kirjutab ta Ainole:

Sain sinu kaardi, minnes laupäevaks Keila-Joale pummeldama. Võtsin kõike põhjalikult ja täna jõudsin jalgrattal koju, lootuses: rahulikult magada sel ööl. Eelmisel kahel ööl jopskid tallinlasi pisut segasid. Sinu õuegi ju pommike langes ja teie serviisid, kardinad ja aknad-uksed, pildid ju olla purud. Lähen nüüd kohe sinna. Õnn, et sinu vanemad Meriväljal olid.

Meil oli jumalikult lõbus sõit Taaralinnast tagasi. Olin jälle noor, täis nooruse ülemeelikust. Tegin sada vempu ja kaaslased mitte vähem.

Kuid siis ma jäin sisimas ikka enam varjude küüsi. Mul polnud pidet lootusetuses, mitteteadmine, mida tahta, leppimine kõigega, mis tuleb.

Möödunud pühapäeval oli ümbruskonna noorus minu lahkumise puhul külas ja pudeleid ja rosinaid hulgana. Esmaspäevast nimelt kolisin ümber miinisadamasse tollele rumalale laevale, õpetamaks jopskitele kahuritekäsitsemist. Väliselt endiselt kindel ja lõbus, sisimas karjudes abi järele.

Kurb oli too miinisadamasse kolimine. Tundusin endale vangina. Siis helistas Ülo õde Sutukas ja kutsus peole. Tahtsin minna. Kuid enne seda tahtsin oma sõna pidada ning kõnelda Cellariusega. Palusin end vabastada õpinguiks Tehnikaülikoolis. Ta on tõesti aumees. Muret tegi vaid see, kuidas mind mobilisatsiooni vastu kaitsta.

Mul on täna palju askeldusi. Just tulekul Nate juurde – ta ööbib täna linnas Meetsi kandis – algas jälle pommimäng. Nate on kuskil keldris, Meets samuti, seepärast otsisin ühe keldri, kus on elektrivalgus. Ja kirjutan püstijalu.

Kirjakirjutamist alustasin kodus ja selle katkestas ootamatu rõõm – Tom saabus. Tolmune, tubli auru all, kuid terve ning rõõmus. Nüüd hakkame kõvasti peale pressima meie Soome sõitu. Jõudsin seda teatada Evile ja ristiisale homme hommikuse postiga.

Mõni päev tagasi olin esmakordselt peale Tartu sõitu Lehekese juures. Asja pärast. Kuid... Imelik... seekord olime nagu palju rohkem ka sõbrad ning ühel nõul juba mõneski asjas. Ma vaid väga kahjatsen minu etteruttamist. Unustagem see tõesti! Ma olen nüüd tõesti vaba ning Puul on pide, tean, mida teha tahan.

„Asja pärast”. Nii Leht/Meets kui ka tema vend Evald osalesid vastupanuliikumises. Evald käis sageli Soomes ja tuli sealt teadetega koju. Meets andis need Leole edasi.

Mul tekib tunne, et Leo nooruslik ülemeelikus kahanes, kui ta koju Eestisse tagasi jõudis. Miks? Kas lihtsalt sellepärast, et palavikulisel Kaukaasia ajal ning Balkani, Hamburgi ja Berliini reiside ajal ei olnud kõhklemiseks mahti?

Ta oli olnud mitu korda surmasuus, nagu ta naljatab kirjades õde Lindale. Küsimus on selles, kas oht mööduski temast nii jälge jätmata, nagu ta kirjades paista laseb. Armastatud Eesti looduse keskel pidi ta hakkama mõtlema sellele, et ka tema on surelik.

„Päev merekaldal või merel. Vahel metsas kolades. Vaatlen valulise kurbusega kõrgeid männilatvu taeva foonil. Kuis olen nende järele igatsenud kaugel võõrsil! Kuis sümboliseerivad nad armastet põhjamaad. Kauaks näevad neid veel minu silmad?

Aimdused, mis mind petnud ei ole, täidavad hinge.” (Kirjast Lindale 13.8.43.)

Mis see on, mis paneb teda rohkem kui varem surmale mõtlema ning sunnib teda isegi soovima sõjaväest lahkumist ja õppimise jätkamist Tehnikaülikoolis? Ma ei saa seda kunagi teada, ehkki ühes kirjas Lindale 8.septembrist 1943 vihjab Leo, et temaga on juhtunud midagi erakordset:

Nädalavahetusel käisin Keila-Joal, kus sain sinu kirjad. Pean sind jälle kord tugevasti raputama sentimentaalsuse pärast! Tead ju küll, et jumalad mind hoiavad ja ma ise olen küllaltki ettenägelik.

Kuid siiski, sinu aimdused seekord sind palju ei petnud – see, mida aimasid, läks vaid noatera võrra mööda ja ega täiesti kindel ole veel praegugi. Siiski, minu chefi sain nii kaugele, et tõotan vabastuda sõjaväest, jätkamaks õpinguid Tehnikaülikoolis. Lähem nädal toob selles kindlat teadmist.

Lähemail päevil sõidan ära merele mehi koolitama. Olen tihti viimasel ajal vetel kiikunud.

Meets oli kuu aega maal ja nüüd juba paar-kolm nädalat tagasi. Oleme ammu loobunud formaalseist kohustusist üksteise suhtes ning nii, vabadena, palju lähedasemale sõprusele jõudnud. Abielu on veel liiga vara meie jaoks, peame olema sidumatud.

Õpingute jätkamisest ei tulnud Leol siiski midagi välja, kuid ta pääses vähemalt laevastikust. Cellarius võttis Tomi ja Leo Tallinna oma peakorterisse. Leo sai tunnistuse, mis andis talle suure liikumisvabaduse. Nii sai ta tihti sõita Helsingi vahet ja pidada kontakti Varma, Vellneri ja soomlastega.

Ta sai teenistusmootorratta, mille parkis Abwehr’i parkimisplatsile. Kord, kui sakslased kahtlustatavaid vastupanuvõitlejaid jälitades maju läbi puistasid, peitis Leo kimbu kompromiteerivaid pabereid oma mootorratta külgkorvi. Sest nagu ta ütles: „Neile ei tule eluilmas pähe neid sealt otsida!”

Vahel oli Leol tunne, et Cellarius näeb tema topeltmängu läbi, aga ei tee väljagi. Miks? Kindlasti oli Cellariusele selge, et sakslased on sõja kaotanud. Eesti rahvuslikes ringkondades poolehoiu leidmine võis olla tulevikuinvesteering.

Et vältida sundmobiliseerimist Saksa okupatsioonivõimude poolt, põgenes Ülo koos oma naise Eviga 10.märtsil 1943 Soome. Peaaegu samal päeval kaks aastat tagasi oli ta koos minu isaga teise okupatsioonivõimu eest sama teed põgenenud. Sakslased olid kohe platsis ja pitseerisid perekond Tamjärve korteris Ülo ja Evi magamistoa.

Et Ülo põgenemine paljastati, ei olnud mitte sakslaste teravmeelsuse, vaid reeturi teene.

Äraandja K. Leidsin temast ühe väikese foto isa pildikogus. Väga blond, tõsine mees kahvatute silmadega. Ka tema oli olnud „Erna” grupis ja saanud 2.järgu Raudristi. Aga vastupidiselt ülejäänud kolmele ei kasutanud ta oma positsiooni Eesti, vaid sakslaste huvides. K. oli kvisling. Ta imbus vastupanuliikumisse kui sakslaste spioon, et rahvuslaste ettevõtmistest ette kanda. Aga kuna Tom ja Leo olid Cellariuse kaastöölised Saksa vastuluures, oli K. tegevus neile teada ja nad hoidsid temast võimaluste piirides eemale. Kuid üht-teist õnnestus kahvatul K-l siiski välja nuhkida.

Kuidas teised teadsid, et just K oli äraandja? Asi oli väga lihtne. Saksa sõjaväelane, kes Tamjärvede kodus läbiotsimist juhatas, osutas ühel elutoas seisval fotol K-le ja ütles: „Tänage teda.”

Panen blondilokilise K. portree kähku käest, et ta ei rüvetaks kuidagi mõnda isa või Tomi fotot. Reetur K. elab, niipalju kui mina tean, ikka veel jõukat elu Ladina-Ameerikas. Kolm idealisti seevastu läksid vastu rängale saatusele. Ainult üks neist, Ülo, on Eestis alles, elanud imekombel üle kakskümmend viis aastat Siberi karistuslaagreid.

Sakslaste sõber ja SD mees K. Ka temasuguseid leidus. Mispärast ei ole tegelikus elus nii nagu muinasjuttudes,kus paha saab karistada ja hea oma tasu?

Sakslased pitseerisid niisiis magamistoa ukse. Ühtki sõjaväelast ei tulnud enam pitserit kontrollima ja ühe venelaste pommirünnaku ajal pitser purunes ja perekond hakkas jälle tuba kasutama.

Sakslased ei leidnud ka Tomi, Leo ja Ülo relvahoidlat esiku ahjust. Arvatavasti jäi neil nägemata ka teotatud tolmune Raudrist, mille Tom ühel päeval oli kõrgele ahju otsa visanud, et demonstreerida oma tegelikku suhtumist natsidesse.

Saksamaad tabas aina rohkem kaotusi kõikidel rinnetel. Sünkroonselt kaotustega muutus okupatsioonivõimude suhtumine eestlastesse. Kurioosseks näiteks on deklaratsioon, millele välisminister Ribbentrop oktoobris 1943 soovis juhtivate eesti tegelaste allkirju. Deklaratsioon käsitles kommunismivastase sõja tähtsust. Eesti poliitikud pidid kindralkomissar Litzmanni armulikul loal kokku tulema – ja jõudsid kiiresti ühisele veendumusele, et deklaratsioon on eestlaste vaatekohast täiesti väärtusetu. Selle asemel kirjutasid eestlased memorandumi Eesti iseseisvuse taastamisest, mille Jüri Uluots ja Edgar Kant Litzmannile üle andsid. Litzmann keldus seda edastamast, kuid eestlastel õnnestus dokument siiski Berliini toimetada – ja mõistagi ei järgnenud sellele sakslaste poolt enam mitte midagi. Kuid peaminister Uluots hakkas saladuskatte all ette valmistama vaba Eesti konstitutsiooni.

Sel palavikulisel ja põneval ajal hakkas võrseid ajama Aino ja Tooma armastus. Toomas tegi abieluettepaneku otsekohe pärast esimest suudlust ja Aino oli nõus. Liit kinnitati sellega, et Toomas palus vana kombe kohaselt papa Tamjärvelt Aino kätt. Jõulureedel 1943 nad abiellusid ja kolisid magamistuppa, mille sakslased ilmaasjata pitseerinud olid. Triost sai nüüd kvartett. Pulmapildil on nad kõik neljakesi: Aino, lõunamaiselt tumepäine, lopsakas valges pruudikleidis, Toomas tema kõrval, pikk, tume ja elegantne. Ja minu vanemad, Meets ja Leo, mõlemad lühikest kasvu ja ootusrikaste nägudega. Meetsil on seljas rahvarõivad.

Neli kuud hiljem, kõlekülmal aprillipäeval, on Meetsi ja Leo kord. Meets on natuke kahvatu, ta on äsja olnud difteerias ja ta hoiab kramplikult oma pikka pruudikleiti, et see ei lohiseks lumelörtsis, kui nad Oleviste kirikust väljuvad. Kirik on õudselt lähedal majale, kus NKVD hoidis kinni kõiki tõrksaid eestlasi, keda neil õnnestus kätte saada. Sinna sattus Ülo, sinna sattus Tom, aga esialgu ei aima nad veel seda. Täna, 9.aprillil on pulmad. Leht on lõpuks otsustanud ühineda kannatamatult ootava Puuga.

23.märtsil 1944 moodustati nn. Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Ühinesid kaks gruppi: esimene oli moodustatud suvel 1941, kui Tartu all käisid veel lahingud. Teine moodustati hiljem Tallinnas. Rahvuskomiteesse kuulus mitmete poliitiliste erakondade esindajaid, põllumeestekogudest sotsiaaldemokraatideni. Esimeheks valiti professor Kaarel Liidak.

20.aprillil 1944 pidas põhiseadusekohane valimiskogu koosoleku, et kinnitada Eesti Vabariigi õiguslikku kontinuiteeti. Järjepidevus peeti kindlustatuks peaminister Jüri Uluotsa isiku kaudu.

Vastupanuliikumise mõlemad grupid pidasid sidet välismaaga peamiselt saadik Aleksander Varma kaudu. Peale selle oli Rahvuskomiteel kontakt salajase Läti kesknõukoguga Riias. „Lätlased mõtlevad nagu meie,” kirjutas Leo juba aasta enne seda.

13.aprillil oli Aino sünnipäev ja õhtul pidi olema pidu. Päeval läksid vastabiellunud Leo ja Meets koju Meetsi vanemate poole. Oli teada, et Evald on suure saladuskatte all öösel Soomest koju tulnud ja tal on Leole teade edasi anda.

Nad läksid üürimaja välisuksest sisse – Meetsi vanemad elasid ise enamasti maal rebasefarmis. Trepiotsa juures seisis saksa sõdur. Nad läksid trepist üles kolmandale korrusele. Sealgi seisis saksa sõdur püssiga. Meets ja Leo ei teinud temast välja, arvates, et neil pole sellega midagi pistmist. Meets keeras vanemate korteri ukse lukust lahti ja nägi oma venda Evaldit, käed üleval, köögiuksel seismas. Evaldi nägu oli väga kahvatu. Saksa sõdur sihtis tema pihta püstolist. Korteris oli veelgi sõdureid ja nad hakkasid nüüd Leod pinnima: „Kes te olete? Mida te siin teete?” Leo kutsus ühe sõduri kõrvale ja seletas talle, et tema eest vastutab Cellarius ja ta võib teha, mida tahab. Aga sõdurid ei teinud tema seletust kuulmagi. Nad panid Leo ja Evaldi ühte tuppa kinni ja valvasid neid seal. Meets jäi elutuppa koos Leo portfelliga, mis oli täis salajasi dokumente. Mitte ainult neid, mis olid seotud teenistusega Cellariuse juures, vaid ka vastupanuliikumise pabereid. Portfell oli nii tähtis, et Leo kandis seda pidevalt kaasas. Sõja ajal oli liiga ohtlik seda ükskõik kuhu maha jätta. Meets teadis, et portfellis olevad paberid reedavad Leo kontakte lääneliitlastega. Portfellis olid ka põrandaaluste nimekirjad.

Vähehaaval tuli korterisse inimesi juurde. Maalt saabus Meetsi isa, tuli ka üks tädi, tuli vanaisa sõber, rootsi ohvitser Edgar Freiberg, kes töötas vanaisa firmas autojuhina. Kõik saabunud sunniti paigale jääma. Kõik istusid koos Meetsiga elutoas ega tohtinud üksteisega rääkida.

Aga kui sõdurid korteris ringi käisid ja kappides ja sahtlites tuhnisid, käis Meets neil tihedalt kannul. Leiti mõni Soomest tulnud kiri ja keset kogu segadust saabus veel üks tüdruk, kes tahtis Soome kirja saata. Meetsi, Evaldi ja Leo kaudu läks avatud liin Soome. See oli loomulikult keelatud.

Ehkki Meets hoidis sõduritel silma peal, õnnestus ühel neist varastada paar siidsukki, mis Meets oli sahtlisse peitnud. Siidsukki oli tol ajal võimatu saada. Kui Meets hiljem varguse avastas, oli ta meelepaha suur.

Paar sõdurit võtsid Leo ja Evaldi kaasa ja sõitsid minema. Portfell jäi maha. Üks sõduritest hakkas uudishimulikult selle ümber tiirutama, aga iga kord, kui ta proovis seda ära võtta, karjus Meets: „Seda ei tohi puudutada!” Meets oli malbe loomuga blond korralik tüdruk. Malbuse ja karjumise kombinatsioon ajas sõduri segadusse. Kõik kordus. Meets karjus kõigest jõust, mida surmahirm inimesele annab. Ta teadis, et kui sakslane portfelli avab, pannakse nii tema mees kui ka vend ilma pikema jututa püssi ette.

Lõpuks lasti nad vabaks. Sõdurid sõitsid ära, aga võtsid Leo portfelli kaasa. Korteris ei olnud telefoni, sakslased olid kõik erakorterite telefonid ära võtnud. Meets jooksis oma onutütre peigmehe poole, kes oli vastupanuliikumise vaatleja SD-s. Tollel õnnestus leida Tom, kes läks otsekohe Cellariuse juurde.

Cellarius päästis nad. Õnneks ei olnud ükski sakslane portfelli avanud, nii et Cellarius ei saanudki teada, missugust ussi ta oli oma rinnal soojendanud.

Õhtuks olid Leo ja Evald vabad. Neid oli juba kuskile punkrisse kinni pandud ning saapad ja püksinööbid ära võetud. Rõõmust särades jõudsid nad koju, nii elu kui ka püksinööbid alles.

Meets ja Leo läksid Aino sünnipäevale. Tom ja Leo jutustasid ikka uuesti, mis oli juhtunud, ja naersid nagu pöörased. Nad naersid ja turtsusid terve õhtu, kui pinge oli lahtunud. Nad olid jälle kord terve nahaga pääsenud.

Kuidas olid sakslased aimu saanud, et onu Evald oli korteris? Ka seekord oli tegemist äraandmisega. Reetur oli eestlane, eesti fašist.

Kui Meets ja Evald olid lapsed, kaklesid nad tihti naaberkorteri poisiga, kes nende arvates oli igavene viripott ja kaebupunn. Antipaatia oli vastastikune ja tugev. Poisi isa oli vaps. Läbi seina kuulis mu ema, kuidas perekond V. juubeldas vapside võidukäigu ajal. Seejärel oli teisel pool seina aastaid vaikne – kuni Saksa okupatsioonini. Siis said nii härra V. kui ka tema tol ajal juba täiskasvanud poeg sooja koha natslikus politseis.

Majas levis kuuldus, et Evald on Soome läinud. Naabrinoormees juhtus teda kodus nägema ja andis ta üles.

Aprillis oli veel teisigi arreteerimisi, mis ei lõppenud niisama õnnelikult. Saksa julgeolekupolitsei sai kätte ühe vastupanuliikumise kulleritest, noore S.-i. Ka tema portfellis oli nimekirju. Kas sakslaste kätte sattusid Tallinna või Tartu nimekirjad? Keegi ei teadnud seda, aga Leo, Meets, Aino ja Tom läksid põranda alla ja elasid mitu päeva Aino onu juures. Nad olid Linda ja Lydiaga kokku leppinud, et Faehlmanni tänava korteri aknale pannakse Soome lipp, kui õhk on puhas. Ohtlikel päevadel käisid nad aeg-ajalt piilumas, kas lipp on aknal või ei ole.

Leol ja Tomil oli veel kord õnne – paistis, et nende nimesid äravõetud nimekirjades ei olnud. Aga palju teisi isamaalasi arreteeriti ja hoiti kaua aega vanglas. Mitmed, nagu Aino isa, said vabaks alles septembris, enne venelaste sissetulekut. Kümmekond arreteeritut viidi Stutthofi koonduslaagrisse.

Seitse Rahvuskomitee liiget pääses arreteerimisest, aga nad kuulutati tagaotsitavateks ja pidid tükk aega tegevusetult mööda saatma. Juunis õnnestus nii meritsi kui ka salajaste raadiosaatjate abil jälle välismaaga ühendust saada, kõigepealt Stockholmiga. Juulis moodustati Rahvuskomitee välisesindus; neli liiget oli Stockholmis ja kaks Helsingis.

Rahvuskomitee koostas manifesti, kus kinnitati, et komitee jätkab tegevust, kuni Eesti põhiseaduslikud võimuasutused jälle jõusse astuvad. Seda valitsusdeklaratsiooni loeti ette Stockholmis pressikonverentsil ja see leidis tähelepanu rahvusvahelises ajakirjanduses. Hiljem moodustati Eesti valitsus.

Leo ja Tom aitasid aktiivselt Rahvuskomitee väliskontakte hoida ja kasutasid oma positsiooni Cellariuse teenistuses loomaks sidemeid Inglise salateenistusega. Salajane informatsioon kulges Stockholmi kaudu Londonisse ja Washingtoni.

19.aprillil olid sakslased arreteeerinud 200 vastupanuliikumises osalejat ja arreteerimised jätkusid maiski. Arreteeriti ka üks Leedu kolonel, kes oli tulnud Tallinna, et Soome põgeneda, ja saadeti tagasi Leedusse. Võeti kinni ka need eesti perekonnad, kus ta oli end paati oodates varjanud. Nende hulgas oli palju Lydia lähedasi sõpru. Sakslased võtsid kinni ka lapsi: perekond P. poeg poos end vanglas üles.

Nagu öeldud, haldas rebasefarmi, mille juhatajaks oli minu vanaisa, üks pank. Pangaametnikud olid eestlased ja kuulusid samuti nagu Leo üliõpilasseltsi „Liivika”, ehkki vanemasse generatsiooni. „Liivika” mehed käisid tihti rebasefarmis, pidasid pidusid ja õdusaid koosviibimisi tornitoas, kus Meets ja Evald olid 1941.aasta suvel kahekesi istunud ja lobisenud. Aga „Liivika” mehed pidasid siin ka salajasi poliitilisi koosolekuid. Üks neist, Juhan Reigo, oli põrandaaluse Rahvuskomitee sekretär. Kui algas sakslaste klaperjaht eesti patriootidele, peitis ta end rebasetorni. Leo oli Reigo ja muu maailma sidemees. Meetsi pere väimehena oli tal ju loomulik sagedasti farmi vahet sõita. Iga kord, kui Leo käis Soomes, ametlikult Cellariuse ülesandel, oli tal välismaalt uusi sõnumeid Reigole.

Juunis jäi Reigode viieaastane tütar haigeks ja suri. Kõikidest hoiatustest hoolimata läks Reigo tütre matusele. Sakslased teda ei tabanud, hiljem aga ei pääsenud Reigo venelaste käest.

Sakslaste ebaõnn rindel jätkus ja kõik viitas sellele, et nad taganevad Eestist välja enne sõja lõppu. Seda kartsid eestlased kõige rohkem. Kui sakslane Eesti maha jätab, on venelane kohal nagu viis kopikat. Ja siis oli lootusetu mõelda Eesti Vabariigi taastamisele – kui Churchill, kui lääneliitlased vahele ei sega. Aga sündsuse nimel pidid nad seda ometi tegema?

Leo katsus Meetsi ja Lindat sõja jalust ära saata juba suvel 1944. Oma sidemete abil võis ta korraldada nende saatmise otse Rootsi, ja Aleksander Varma oli lubanud neile tööd muretseda. Aga Meets ja Linda keeldusid kangekaelselt. Nad keeldusid uskumast, et venelased tulevad tagasi.

Leo oli kinnine, mõnikord tundus, et tema optimistlik tuleviku-usk on ta maha jätnud.

Sel suvel sõitis Tom salaja Stockholmi ja kohtus seal Rahvuskomitee esindajate ning mr.McKibbiniga, kes esindas Inglise luureteenistust. Kuidas ta Rootsi pääses? Kas asjasse olid segatud Rootsi sõjaväelased? Või ei hoolinudki nad oma piiride valvamisest?

18.septembril, kui sakslased olid lahkumas ja venelased saabumas, kuulutas peaminister presidendi kohustes Uluots Eesti Vabariigi taastatuks.

See oli samal ajal nii südantlõhestav, kui ka suurejooneline. Järgmisel päeval pidas uus valitsus esimese koosoleku. Seejärel avaldati deklaratsioon, et Eesti eksisteerib jätkuvalt kui iseseisev riik ja et uus valitsus on astunud ametisse, isegi kui ta olude survel on sunnitud maalt lahkuma. Avaldati ka protesti Nõukogude vägede Eestisse tungimise vastu. Deklaratsiooni ei saadud Eestis kuigivõrd levitada, kuid see saadeti Rootsi ja seal viibivatele välisesindustele, samuti Briti välisministeeriumi. Eesti valitsuse palvel lahkus presidendi kohusetäitja Jüri Uluots maalt, et mitte venelaste küüsi sattuda. Ta jõudis Rootsi 21.septembril 1944. Ülejäänud valitsuse liikmed pidid jõudma Rootsi Eesti läänerannikult. Aga laev ei tulnud õigel ajal, valitsuse liikmed võeti venelaste poolt kinni ning mõisteti pikaajalisele sunnitööle Siberisse.

Miks Leo ei põgenenud? Nagu nii paljud noored mehed, arvas ta, et lääneriigid on andnud lubaduse Eestit toetada. Noored vastupanuvõitlejad olid organiseerunud kõikjal üle maa, kus aga leidus telegraafiühendust. Kui inglased oleksid eestlastele appi tulnud, oleksid nad otsekohe saanud kõikmõeldavat informatsiooni. Leo ja Tom organiseerisid seda ülemaalist, lootusrikast telegraafigeriljat. Nad lootsid. Nad tahtsid loota.

Kui Leo, Tom ja Ülo olid koos, olid nad enesekindlad: „Meid võtab ainult hõbekuul!” Nemad ei satu kunagi ühtegi lõksu.

Aga kõige vimasel ajal, mis nad koos olid, märkas Meets, et Leo hakkas aimama, et tal pole vahest enam kuigi kaua elada jäänud. Ja et ta väga oleks tahtnud kauem elada, kui oleks leidunud mingi teine väljapääs. Aga ta ei võinud põgeneda, jättes maha kõik selle, mis ta ise oli organiseerinud.

Lydia ja Rudolf olid otsustanud põgeneda ja katsusid Meetsile ja Lindale auku pähe rääkida, et nad tuleksid koos nendega, kui Leo juba peab maha jääma. Meets ja Linda keeldusid, aga lubasid neid saata veoautole, mis pidi neid sadamasse ja Saksamaale minevale laevale viima. Kui nad veoautot ootasid, tulid kaks Leo sõpra, kes pidasid Soomega morsekontakti, ja teatasid: „Täna õhtul tuleb viimane paat!” Keegi polnud lootnud, et nüüd, kui venelased on nii lähedal, tuleb veel paate, ja rõõm oli suur. Pidi saabuma Soome sõjaväekaater ja ära viima veel Eestisse jäänud poiste omaksed.

Leo pakkis otsustavalt Meetsi kohvri. „Ma ise ei suutnud pakkida!” Osa nende ning Lydia ja Rudolfi asju oli Leo oma varasematel reisidel Helsingisse toimetanud. Leo andis Meetsile ülesõiduks raha.

Kui nad olid kohvrid pakkinud, kattis Lydia pidusöögiks laua. Viimane ühine söömine Eestis. Ta tõi oma maitsvaid hapukurke, sissetehtud seeni, pirukaid, leiba ja juustu. Ta otsis välja kallist kokkuhoitud kohvi, veini ja konjakit. Mis mõtet oli nüüd enam kõike seda säilitada? Sõbrad ja tuttavad tulid, kes hüvasti jätma, kes endalegi paadikohta kauplema. Meetsi isa tuli jumalaga jätma, ehkki ka tema oleks tahtnud põgeneda. Aga vanaema oli Sakus ja ei oleks paadi lahkumise ajaks kohale jõudnud. Ka Evald jäi maha, et võidelda koos inglastega. Kõik sõid ja jõid Lydia kogutud hõrgutisi, kuni läks küllalt pimedaks, nii et võis randa minna. Ja vanaisa sõber Edgar Freiberg sõitis Aino poolt läbi, sest ka Aino tuli laevale.

Kui auto oli läinud, istusid nad rannas ja ootasid. Mõned istusid koos sõpradega liival, teised põõsa varjus. Oli ilus vaikne õhtu. Meetsil oli süda paha. Murest, kurbusest, ka rasedusest. Tal oli käes neljas kuu ja ta tundis end merehaigena juba enne, kui ta paati nägi.

Oodata ei tulnud kaua. Paat ilmus äkki, kiiresti ja vaikselt, nagu oleks ta maa alt kerkinud. Lahkujad ja mahajääjad jätsid jumalaga. Siis mindi pardale, kiiresti ja vaikselt. Kui paat otsad andis, nägid Meets ja Aino oma mehi sillal seismas, harilikul ujumissillal. Seal seisid Ülo, Leo, Tom ja Evald ühtmoodi riides, saapad jalas, mustad sõjaväe vihmamantlid seljas.

Pilt sillal reas seisvatest poistest sööbis igaveseks Meetsi mällu. Tumedas rõivas siluetid vaikses sügisöös. Ja sõnadeta kurbus.