Mul võttis kakskümmend kolm aastat aega, kuni ma lõpuks söandasin lugeda läbi kogu artikli „Leo Talgre „tähelend””, mis ilmus Tallinna ajalehes „Kodumaa” 1965.aastal. Ka nendel kuudel, kui ma kogusin materjali isa kohta, oli mul raske seda kätte võtta. Ikka ja jälle panin selle kõrvale, sest mul hakkas halb. Keha töötas vaimule vastu.

Olen otsustanud sõita Eestisse. Olen seal loomulikult varemgi käinud. Palju kordi, nii turistina kui ka ajakirjanikuna. Aga seekordne reis tuleb teistsugune. Sellest tuleb minu Leo-retk. Retk Leo ellu ja surma.

Aga kuidas ma suudan esitada Eestis tema vanadele sõpradele mõistlikke küsimusi, kui ma isegi ei suuda läbi lugeda üht vanas heas stalinistlikus vaimus kirjutatud artiklit?

Algan niisiis uuesti otsast. Vanamoeliste rasvaste tähtedega isa nimi ja must raam ümber artikli pealkirja nagu surmakuulutus. Loen veel kord külmunud laibast, mis oli pooleldi rebastest ära söödud ja mis artikli kirjutaja sõnul kujutas endast „fašistliku agendi” Leo Talgre maiseid jäänuseid. Vaatan hägust ajalehepilti, mis pidavat mulle näitama mu isa päevikut. Kui NKVD, tänapäeva KGB, selle kätte sai, siis peaks see nüüd olema tema arhiivis. Minu isa päevik KGB arhiivis. Ajakirjaniku sõnul annab see „väga detailse ja faktiderohke pildi hitlerliku okupatsiooni telgitagusteist”.

Loen põnevusega lühikesi tsitaate isa nn. päevikust, mida ta artikli järgi olevat pidanud 1941.aasta sügisest kuni 1944.aasta lõpuni.

„29.4.43. Kell 10.00 Cellariuse juures. Varmat pressida Tallinna väljasaatmisega (liitlastega seotud). Kell 16.00 pean nõu Vellneriga... Kell 17.30 Varma tingimused: vabad käed ja kroonid (võib-olla ka liitlaste valuuta – küll on lits!) Ots ja Oras siin!..”

Viimane avaldatud päevikumärge on tehtud 16.detsembril 1944. Siis oli isa veel elus... Kui see kõik kokku ei ole muud kui võltsing. Kuidas ma seda teada saan? Äratoodud päevikutsitaadid moodustavad ainult mõne rea mitmeleheküljelisest artiklist. Näiteks: „19.4.43. Pr.Milki juures kiri peremehelt... 14-16 V.Niilus. Pitka kahtlustab Varmat ja Vellnerit. Kuulujutud... Aino tähelepanekud lobisemisest ja pikk arutlemine õhtul. Aino juures ööd.”

Ma mäletan proua Milki lapsepõlvest. Ta elas Ühendriikides ja oli Lydia ja Rudolfiga kirjavahetuses. Mäletan fotot rõõmsast valgete rõivastega tädist. Kui katsun meenutada tema nägu, läheb see märkamatult üle Mamie Eisenhoweri naeratavaks, iseloomuliku tukaga näoks. Ei, ma ei mäleta teda küllalt täpselt.

Proua Milk osales vastupanuliikumises. Pitka oli Eesti esimene admiral, üks neid, kes organiseeris Eesti kaitsetegevust Vabadussõjas. Suvel 1944 pöördus Pitka Soomest Eestisse tagasi ja moodustas vabatahtlikke üksusi, kes pidid valmis olema uueks Vabadussõjaks pärast sakslaste taandumist. Aga neist üksustest ei saanud õieti asja. Varma oli iseseisva Eesti saadik Helsingis ja katsus säilitada oma maa kommunikatsioone välismaailmaga. Vellner oli ajakirjanik, kes värbas Leo ja tema kaaslased Soome luure väljaõppesse Sököl. Aino oli Leo ja Meetsi hea sõber. Leo ööbis sageli tema külalislahkes perekonnas.

Need detailid veenavad mind, et artikli autori käsutuses pidi olema mingeid märkmeid ka minu isalt või isast. Aga tema versioon isa tegevusest on vastaspoole versioon.

Artiklis rõhutatakse mitmes kohas, et Leo oli fregatikapten Cellariuse usaldusmehi. Kuidas võis noor Talgre teha nii kiiret ja hiilgavat karjääri, küsib kirjutaja retooriliselt ja vastab ise:

„Kõige tähtsamaks põhjuseks oli arvatavasti see, et Talgre ei löönud nii-öelda risti ette mitte millegi ega mitte kellegi ees, et ta ei tunnistanud mitte mingisuguseid eetilisi norme. Ning just sääraseid tüüpe fašistlik luure ju vajaski!”

Üsna loogiliselt algas Leo Talgre karjäär „banditismiga”: „Kurikuulsa „Erna” salga koosseisus mõrvas ta uusmaasaajaid, nõukogude asutuste töötajaid ja isegi naisi ja lapsi,” kinnitab artikli autor. Sügisel 1941 austatakse Leod selle eest esitlemisega „Canarisele isiklikult ja juba sama päeva õhtul otsustati „Abwehri” peakorteris tema värbamisküsimus jaatavalt”. Seepeale loetakse üles Riia ja Hamburgi „spioonikoolid” ja see ei paku midagi uut. Aga siis tuleb surmahoop:

„Lõplik lihv anti uuele spioonile Leningradi oblastis, kus ta täitis mõned kuud ühe kontsentratsioonilaagri ülema kohustusi ja võttis isiklikult osa sõjavangide ning tsiviilisikute massilisest hävitamisest. See timukatöö oli hitlerliku didaktika lahutamatu koostisosa.”

Hoolimata stalinliku traditsiooni retoorilistest võtetest tundub see nagu rusikahoop kõhtu: keegi väidab, et minu isa oli koonduslaagris massimõrvar. Kehastunud kurjus. „Kas see on inimene?”

Ma tean, et see „Kodumaa” osa oli ette nähtud vaid pagulaseestlastele, poleemika on suunatud nende vastu, aga.. Jääb närima kohutav kahtlustus, et keegi K.Saarse teab minu isast võib-olla midagi niisugust, mida ükski tema sõpradest ei taha tunnistada.

Artikkel jätkab sellega, et hävitab minu isa au eraisikuna. K.Saarse kasutab siin niisama jõhkraid demagoogilisi kirvehoope, kui ta püüab kujutada isa lausjoomist ja erootilisi kõrvalekaldeid, aga need muutuvad oma massiivsusega pigem koomiliseks. Peale selle tundub oletatav elumees võimaliku massimõrvari kõrval üsna kergekaalulisena.

Artikli autor kirjeldab pahelise Talgre tööpäevi, mis on pikad ja pingelised. Ta loetleb ridamisi kohtumisi Cellariusega ja paljude „agentidega”, keda mina olen tundma õppinud kui patrioote. Nimi, mis mulle eriti silma hakkab, on Juhan Reigo, keda nimetatakse Leo „eriagendiks”. Reigo – seesama mees, kes varjas end vanaisa rebasetornis sakslaste eest. Artiklis aga nimetatakse teda Gestapo meheks, kes mängis suurt osa Eesti Rahvuskomitee sekretärina.

K.Saarse kirjutab, et Leo Talgre peaülesanne oli „välja selgitada kõik üle lahe viivad luurekanalid, mis funktsioneerisid sel ajal juba päris aktiivselt (inimeste vedu Soome, kontroll Eesti emigrantide üle Soomes ja Rootsis, petteinformatsiooni suunamine Helsingi ja Stockholmi kaudu Londonisse, niinimetatud rahvuslaste ja anglofiilide kontakt emigrantidega jne.)”.

Isikute hulgas, keda Leo väidetavasti kohtas, panen tähele nimesid Ufer ja Donald Day, Ufer oli Aino isa ärisõber ja seotud vastupanuliikumisega. Day oli ameerika ajakirjanik. Millest nad rääkisid?

Artikli autor nimetab kaht erilist agentide rühma, mis moodustati sõja lõpu poole: „Haukka” ja „Tümler”. Kandidaate valiti üle Soome lahe põgenenud eestlaste seast. Vellner ja Varma olevat sellega tegutsenud ja õppejõuna figureerinud teiste hulgas „värske spionaažispets Talgre”. Artiklis väidetakse, et eesti rahvuslased tegid eranditult koostööd Saksa Abwehr’iga. Mispärast aga hakkasid sakslased sel juhul aprillis 1944 Rahvuskomitee liikmeid arreteerima? Mul hakkab pea ringi käima.

Ja lõpuks viimane kimbatus: kui sakslased septembris 1944 põgenesid, olid Eesti poliitilised juhid ja kõrgemad sõjaväelased Varma, Vellner, Kalmus, Kurgvel, Kristian jt. kindlas kohas, „paljutõotav noormees Leo Talgre pidi aga end varjama nagu hunt Eestimaa metsades... Päeviku toon muutus päev-päevalt ikka murelikumaks, mõnikord isegi ahastavaks...”

Ja siis tsiteerib K.Saarse minu isa morsesignaale metsast, mis tema sõnade järgi kõlanud „loomaliku appikarjena”.

„Saatke vene kuldrahasid. Miks paat ei tulnud. Saatke kolm kilo sahariini ja siidsukki. Millal paat tuleb. Saatke käekella patareisid. Saatke lennuk järele. Vajame varustust ja raha. Saatke kaks paari suusasaapaid nr.40. Kas lennuk tuleb. Ats tapetud. Sõnn kadunud. Saatke lennuk. Kiirustage...”

Ja artikli autor nendib kahjurõõmsalt, et appikarjed jäid vastuseta. Ainus, mis Leo Talgrele üle jäi,oli haud.

Et paari koltunud ajalehekülge võib olla nii raske läbi lugeda! Ühelt poolt süüdistused, et mu isa oli massimõrvar. Teiselt poolt tema viimaste päevade õuduste kirjeldus. Rõõmsameelsest kindlast usust ahastusse langemine.

Järgmisel hetkel tekib küsimus: kuidas võis artikli autor aimu saada tihnikust kostvatest morsesignaalidest? Kas ta oli kõrval asuvas põõsas peidus? Või kirjutas Leo oma morseteated päevikusse üles? Küsimused kuhjuvad. Otsustan Eestis artikli autori jälgi ajada, ehkki see on mulle vastumeelt. Kas ma suudan end temaga kokku puutudes vaos hoida?

Esimene külaskäik Tallinna 1972.aastal ei lähe mul kunagi meelest. Inimmeri ja lillemeri teispool tugevat raudaeda. Pärismaalased ei tohtinud kaile tulla. Trellide vahelt sirutuvad käed. Lehvivad taskurätid. Üsna tuntav osa sellest inimmerest hüüdis minu nime. Nende keskel nägin vanaema Olga toredat ümmargust nägu.

Seejärel alandused tollis, samal ajal kui niigi kaua oodanud sugulased nõutult oma lilledega edasi seisid. Põhjalikud ja umbusklikud hirmuäratavates mundrites tollimehed käperdasid meie kohvrite sisu kiimalise taktitusega. Siis lõpuks taasühinemine sugulastega nende pool „raudeesriiet”. Ma ei teadnudki, et mul on nii palju kolmanda ja neljanda põlve sugulasi, tädide nõbusid ja isapoolse vanaema vennatütreid elus. Olga naeratas mulle julgustavalt, pühkides ise samal ajal lakkamatult valge taskurätikuga silmi.

Pikka kasvu vanamees tema kõrval ei naeratanud. Kui suurem mürgel oli vaibunud, hakkas ta rääkima. Sugulased moodustasid meie ümber tiheda müüri, aga tema vaatas ainult mulle otsa. Vana mehe väsinud, aga selge häälega pidas ta hoolikalt ettevalmistatud kõne, kordagi pilku minult pööramata. See oli minu vanaisa.

Ta rääkis surnud vanaemast, oma surnud poegadest, Meetsist, kes oli võõrsil. Ta rääkis, kuidas vanaemal õnnestus Siberist põgeneda, ja näitas mulle kuldkella, mille ta oli pantinud, et saada vanaemale põgenemiseks vajalikku raha. „Ma kuulan kogu aeg „Ameerika Häält”, et teada saada, mis maailmas juhtub,” ütles ta pidulikult. „Mina ei ole kunagi lasknud venelastel endale kärbseid pähe ajada. Ütle seda oma emale edasi!”

Üheks hetkeks jäime minu hotelli ette kahekesi, enne kui vanaisa pidi bussiga tagasi sõitma maakohta, kus ta vale nime all elas. Kui vanaema Siberist tagasi tuli, läksid nad põranda alla. Me ei rääkinud palju. Kõne oli vanaisa ära väsitanud. Pildistasin teda fotoaparaadiga, mille olin Rudolfilt pärinud. Vanaisa nägi välja nagu pühak. Siis hoidsin kõvasti tema pikast kõhnast käest kinni. Ta vaatas mulle oma erksate siniste silmadega otsa.

„Sul on minu nina,” ütles ta lõpuks. „Mul on hea meel, et sa pärisid minu nina. Ja nüüd, kus ma olen sind näinud, võin ma rahus surra.” Siis pani ta kulunud sonimütsi pähe ja läks oma pikkadel kõhetutel jalgadel bussi poole. Ma teadsin, et ma ei näe teda enam kunagi. Tema rühikas ja samal ajal habras kuju, mida kroonis kulunud soni, muutus ikka väiksemaks ja udusemaks. Ma seisin paigal ja nutsin. Mu nina tilkus. Vanaisa nina.

Reis septembris 1988 on teistsugune. See ei erine mitte ainult minu esimesest liigutavast külaskäigust, vaid ka kõikidest järgnevatest. Sugulased seisavad nagu ikka truult oma kohal teisel pool raudaeda. Mitte enam täies koosseisus nagu 1972, aga siiski. Ja mis ma näen! Need ei ole lilled, mida nad käes hoiavad. Need on ajalehed. Kui me kokku saame, hüüavad nad üksteise võidu: „Sa ei kujuta ette, mis meil toimub! Loe seda artiklit! Ja see siin vii kaasa oma emale!” Nad naeravad ja nende silmad säravad. Mulle tundub, et nad on pikemaks kasvanud. Nad on selja sirgu ajanud, neist õhkub enesekindlust, mida ma pole varem kunagi näinud.

See on minu kuues käik Tallinna ja ma tunnen, kuidas alatine kurbus ja süütunne langevad mu õlgadelt nagu raske talvepalitu. Minu süü on see, et ma olen sündinud ja kasvanud Rootsis. Pärast iga külaskäiku võin Rootsi tagasi sõita, vabadusse, samal ajal kui nemad peavad maha jääma ja alandusi edasi taluma. Sugulased ei ole muidugi mulle kunagi seda öelnud. Nad ilmutavad ainult lahkust ja rõõmu. Nende juured on nii enesestmõistetavalt Eestis. Minu juurestik on lõhestatud.

Terve Tallinn on teist nägu. Inimesed ei tõukle enam nii jõhkralt tänavatel, nad on pilgu maast tõstnud ja söandavad võõrale naeratades silma vaadata. Draamateatri ees on pikett poliitvangide Aarne Heide ja Enn Tarto kaitseks. Demonstrantidel on suured sinimustvalged lipud, mis enesekindlalt tuules lehvivad.

Ma usun vaevalt oma silmi! Eesti lipp on olnud keelatud üle neljakümne aasta. Juunist 1988 on keeld kaotatud. Aga ikkagi see häbenematu lipulehvitamine! Kindlasti tuleb kohe miilits? Ei, kõik on rahulik. Niisama muretult lehvis lipp arvatavasti siis, kui mu vanemad olid noored. Oh, Leo, kui sa siiski oleksid näha saanud, mis siin toimub!

Teatri kõrval on isa vana kool. Tema ajal nimetati seda Tallinna reaalkooliks. Nüüd on sel muidugi teine nimi. Leo kooli kõrval seisis iseseisvusajal ausammas õpetajatele ja õpilastele, kes langesid Eesti Vabadussõjas. Teise Nõukogude okupatsiooni ajal 1944 hävitati kuju. Ka siin seisavad demonstrandid lippude ja plakatitega. Nad koguvad raha uue monumendi jaoks. Kuju kunagisel kohal on maas lilled.

Väike tuhkblond poiss palub minult annetust. Kahman kähku kotist oma suurima rublatähe ja kuulen omaenda häält ütlemas: „Minu isa suri ka Eesti eest!” Mis see siis on? Kuidas ma võin siin võhivõõra inimese ees midagi niisugust kinnitada? Kas ma olen juba oma kõhklused unustanud? Raudristi, mitmeplaanilise agenditegevuse? Ulatan rahatähe tuhkblondile poisile ja tunnen, kuidas pisarad on ripsmetest läbi tunginud ja voolavad põski mööda alla. Poiss vaatab mind rahulikult ja ütleb: „Jah, nii on meil kõigil. Minu isa oli viisteist aastat Siberis. Aga kui nad seekord meid jälle Siberisse mõtlevad saata, siis jääb neil seal pagana kitsaks!”

Tema naeratus on trotslik ja võidus kindel. Küllap naeratas Leo just niisamuti oma hoolikalt kortsutatud koolimütsi all.

„Kodumaa” toimetus asub ammust ajast vanas kivimajas Tallinna linnamüüri ääres. Välisuks on tume ja kulunud. Jään ukse taha seisma ja tunnen, kuidas pisikesed higitilgad ninaotsale kerkivad ja kuidas süda taob. Mul on lihtsalt hirm.

Olen üles kasvanud selles hirmus, et meie postkasti satub ajaleht „Kodumaa”. „Kodumaa” oli Stalini hääl. Kui see meie aadressil saabus, siis tähendas see:

„Ära arva, me näeme sind. Sa oled Eestist põgenenud, aga KGB-l on terav silm ja pikad käed. Me oleme su üles leidnud ja see oli meile käkitegu. Vaata! Me räägime sinuga nende trükitud lehtede kaudu. Kas sulle tundub, et meie paber ja trükimust haisevad? See on nii sellepärast, et sa tunneksid meie lähedalolekut juba siis, kui sa kirjakasti avad. Sa arvad, et oled meiega lõpparve teinud, aga meie ei ole sinuga lõpparvet teinud. Seda ei tee me iialgi. Me ei tee iialgi lõpparvet ei sinuga, sinu laste, lastelaste ega lastelastelastega. Igal hetkel, kui sa seda kõige vähem karta oskad, pead sa jälitajate lõhna tundma...”

Siin, ajalehe „Kodumaa” tumeda ukse ees, kuulen ma mineviku hääli. Kõiki neid salaja pealtkuulatud kõnelusi inimestest, kellele soovimatu ajaleht kirjakasti saabus ja kes sellest siiamaani veel pääsenud olid. Kuulen hääletooni, tajun pingelisi pause ja elan uuesti läbi paanikat tundmatu hädaohu ees. Just sellepärast, et oht oli lapsele nii käsitamatu, tundus see eriti kohutav.

Arvasin, et olen unustanud – aga mälu on kuskil südame all peidus lamanud nagu magav röövloom. Nüüd paljastab hirm hambad, kartuse küüned rebivad sisikonda.

Suudan kuidagi taltsutada uidu ukse tagant minema joosta ja vajutan ukselinki. Ükski suurt kasvu nahkkuuestatud mees ei aseta mulle kämmalt õlale. Keegi ei sosista midagi viinalõhnalist ja kurja mulle kõrva, enne kui mul silmade ees mustaks läheb.

Selle asemel satun paari parimates aastates sõbraliku daami juurde, kes loevad huviga minu koltunud eksemplari 1965.aasta „Kodumaast”. Seletan neile, et Leo Talgre oli minu isa, keda ma ei ole kunagi näinud. Nad on osavõtlikud ja tunnevad mulle kaasa, vahetavad omavahel ja minuga katkendlikke lauseid.

„Nii meil tollal kirjutati,” ütleb üks neist ja vangutab pead.

„K.Saarse on loomulikult varjunimi,” torkab teine vahele.

Ütlen, et tahaksin kokku saada selle vana anonüümiga, sest ma otsin kõikmõeldavat informatsiooni oma isa kohta. Eelkõige tahan rohkem teada saada isa päevikutest ja kuidas artikli autor neile ligi pääses. Daamid noogutavad mõistvalt.

Neist lahkudes olen niivõrd rabatud nende kollegiaalsest abivalmidusest ja lahkusest, et luban järgmisel päeval anda intervjuu. Üks elegantne brünett tahab teha lugu minust ja sellest, kuidas ma olen rootsi raadiokuulajatele valgustanud Eesti kultuurielu. Eufooriast pea ringi käimas, vangun uksest välja, mille taga äsja kujutlesin end ära röövitavat.

„Nojaa,” ütlevad mu eesti sõbrad, kes minu ettevõtmisi huviga jälgivad, eriti selles mõttes, et mõõta Gorbatšovi glasnost’i temperatuuri, mis pakub päevast päeva uusi üllatusi. „Aga ära arva, et sa selle vana rebasega kokku saad. Ta on pühendanud liiga palju tunde selleks, et mustata oma kaasmaalasi, eriti pagulasi. Sellepärast varjab ta end mitmesuguste pseudonüümide taha: Rein Kordes, K.Saarse, Otto Rosen... Tema õige nimi on Andrus Roolaht.” Ja ma saan teada, et see mees töötas kunagi president Pätsi informatsioonisekretariaadis.

„„Kodumaa” ajakirjanikud tahavad sind muidugi aidata, aga tema peale nende hammas ei hakka. Nad teatavad sulle, et artikkel on nii ammu kirjutatud, et autorit on võimatu leida.”

Sõprade ennustused lähevad sõnapealt täide. Tunnen siirast kaastunnet lahkete naisterahvaste vastu, kes silmanähtavalt piinlevad, kui on sunnitud mulle valetama.

Minuga tehtud intervjuu trükitakse „Kodumaas” veidi hiljem samal sügisel. Artikkel on hästi kirjutatud. Nimedes pole ühtegi viga. Mind tsiteeritakse korrektselt ka tühistes detailides. Fotol seisan ma toimetuse saatusliku välisukse juures ja naeran muretult.

Leo ja mina ühes ja samas ajalehes. Samas ja ometi mitte samas. Üks artikkel on tendentslik lugu „fašistlikust agendist”. Teine – heatahtlik portree eesti päritoluga rootsi kultuuriajakirjanikust. Missugune kuristik neid kaht artiklit lahutab! Kaks eri ajastut. Aga tegelikult on nende vahet ainult kakskümmend kolm aastat. Mõistagi on see glasnost’i pealispind. Mis peitub sügavustes? Kas keegi teab?

„Kodumaa” toimetusest läksin samal septembripäeval otse Teaduste Akadeemia raamatukogusse, kus K.Saarse alter ego minu andmetel harilikult istus. Tema tool oli tühi. Ta oli just lahkunud. Kodusel telefonil ei vastanud keegi.

Olen pärast seda Tallinna mitu korda külastanud, viimati oktoobris 1989. Iga kord olen katsunud saada kontakti härra Saarse-Kordese-Roseni-Roolahega, aga tagajärjetult. Tean nüüd, et ta tõepoolest väidab olevat lugenud minu isa päevikut ja et tol ajal, kakskümmend viis aastat tagasi, asus see KGB arhiivis. Ma tean ka, et ta teab, et olen tal jälil...

Oma naiivsuses loodan ikka veel, et sel vanal mehel, kes on ühesuguse usinusega teeninud nii president Pätsi, Stalinit kui ka Brežnevit, võiks olla tore rääkida tõtt oma allikakriitilistest meetoditest minule, Leo Talgre tütrele. Mõtlen lihtsalt, et see haud, millest ta kord nii kahjurõõmsalt kirjutas, et see ainus, mis Leod ootas, ootab varsti teda ennast. Ta on praegu juba vana mees. Aga vahest tunneb ta end veel noorena ja tugevana ja on valmis alustama uut karjääri Gorbatšovi ajal? Võib-olla oma „tähelendu”?

Võib-olla on vanahärral raske mõista minu tõeotsinguid, kui tema pika elu jooksul on mõisted tõde ja vale nii jõuliselt segi aetud? Või pageb ta ainult sellepärast, et ei taha mulle otsa vaadata?

Minu eesti ristiema Laene oli seaduslikult takistatud osa võtmast minu ristimisest 1945.aastal. Ta oli sel ajal Kemerovo oblastis, poliitilise vangina mitmesaja naiskriminaali keskel. Kemerovos õppis ta metsatööl kirvest käsitsema. Norilskis, kuhu ta hiljem üle viidi, kulus see oskus ära jää raiumisel. Norilskis oli talvel sageli 50 miinuskraadi. Naisvangide ülesanne oli uuristada igikeltsasse majade vundamendiauke, nn. kotlovane.

Kui ma nüüd lõpuks olen otsustanud hakata uurima, mis juhtus minu isaga viimastel elukuudel, siis on Laene just see inimene Eestis, kellest tuleb alustada. Septembris 1988 istusime mitu päeva koos tema ja ta abikaasa Arvediga nende kahetoalises korteris ühes Tallinna uues linnajaos.

Ristiema, pisike ja habras nagu portselanist karjapiiga, osales aktiivselt vastupanuliikumises. Venelaste süüdistusaktides nimetati teda „sidepidajaks”, ja ta sai selle eest kaheteistkümneaastase vangistuse koos väljasaatmisega.

Vastupanuvõitlejad olid Laene majja peitnud raadiosaatja, mille abil nad maailmaga kontakti pidasid, peamiselt Rootsiga ja Soomega, nii Saksa kui ka Vene okupatsiooni ajal. Maja asus soodsas kohas Nõmme varjuliste puude all.

Laene mäletab, kuidas sakslased autoga ringi sõitsid ja katsusid illegaalseid saatjaid välja peilida. Ta nägi neid tihti akna alt mööda sõitmas. Aga saatjat sakslased üles ei leidnud. Laenel ei olnud sakslaste suhtes mingeid illusioone, ta teadis väga hästi, et neil oli kavas saata eestlased Sise-Venemaale sundtööle, kui nad sõja oleksid võitnud. Aga vastupanuliikujatel tuli hambad kokku pigistada ja teha head nägu, seni kui kestis Saksa okupatsioon.

Miks jäi Laene koos Leo ja teiste vastupanuvõitlejatega kohale, kui sakslased maalt lahkusid ja venelased uuesti sisse tulid? Nende ülesanne oligi paigale jääda ja mõnda aega venelaste tegevust jälgida ning saata informatsiooni Stockholmi sidekeskusele, mis omakorda informatsiooni edasi saatis. Laene ohkab ja ütleb siis: on märke, mis vihjavad sellele, et inglased ja ameeriklased tookord andsid eesti vastupanuvõitlejate informatsiooni edasi N.Liidule. Nad ju olid liitlased. Suurvõimude huvid olid tähtsamad kui väikese maa huvid. Kes teab? Laene ei taha sellest õieti mõelda. Kas nad sakslastega kontakti ei pidanud? „Loomulikult mitte!” ütleb ta pahaselt. Aga tema informatsioon oli muidugi piiratud. Nii oli kindlam.

Arved, kes oli iseseisvusajal mereväeohvitser, lisab, et enne okupatsioonide algust peitsid Eesti ohvitserid oma relvad ära. Salajas valmistusid nad vabadusvõitluseks, mis nende arvates pidi kunagi algama. Nad ootasid parajat hetke Saksa ja Vene okupatsiooni vahel 1944.aasta sügisel. „Aga me ei saanudki hingetõmbepausi. Vaevalt olid sakslased väljas, kui juba olid venelased sees.”

Nõukogude võimu teine okupatsioon oli põhjalik. Ikka raskemaks läks maalt põgenemine ja välismaaga raadioühenduse pidamine. Detsembris 1944 märkas Laene, et teda jälitatakse. Sageli kuulis ta töölt koju minnes enda kannul raskeid samme. Ühel päeval, kui ta tahtis osta ooperipileteid, tungis keegi turske mees temast sabas mööda ja pistis oma pea tema kõrval kassaluugist sisse, et kuulda, mis ta ütleb piletimüüjale. „Saba” ei olnud eriti diskreetne. NKVD-l polnud vaja tarvitusele võtta mingeid ettevaatusabinõusid. Eesti piirid olid juba range valve all ja üksteise järel avastati partisanide salajasi kohtumispaiku.

Kui kaks erariietes miilitsameest 14.detsembril Laene töö juurest kinni võtsid, ei üllatanud teda, kui ta ühes neist tundis ära oma „saba”. Oma musta nahkmantli ja gangsterikaabuga sobis ta liigagi hästi šabloonpildiga julgeolekumeestest, keda nii tihti kinos näidati.

Arved keedab meile teed, mis ma Rootsist kaasa tõin. Isegi Gorbatšov pole suutnud parandada vene tee halba kvaliteeti. Õhtust saab öö. Meil ei ole aega magada. Mul on palju küsimusi esitada – nüüd, kui ma julgen juba vastuseid kuulata.

„Missugune Leo tegelikult oli?” küsin ma.

„Elav. Elav ja rõõmus, inimene, kes tahtis kõigile head. Mul ei tule tõesti meelde mitte ühtegi jämedat või robustset joont tema juures,” ütleb Laene mõtlikult. „Ta oli lihtsalt see, keda meil oli kombeks nimetada musterpoisiks. Musikaalne oli ta ka.” Ta naeratab. Siis osutab ta vanale „Kodumaa” numbrile, mille ma sohvale panin ja ütleb: „Leo jõi ülimalt vähe alkoholi. Ta oli niigi rõõmus ja heatujuline.”

Laene tundis Leod hästi. Ta oli mu ema klassiõde ja hea sõbranna. Alates märtsist 1944 oli Leo vastupanuliikumises Laene otsene ülemus. „Aga see ei tähenda muidugi, et ma oleksin täpselt teadnud, millega ta tegeleb.”

Kui Laene kinni võeri, viidi ta otsejoones Pagari tänavale ülekuulamisele. 14-25.detsembrini küsitleti teda Leo kohta:

Laenel polnud kuigi palju öelda. Teda peksti rusikate, jalgade ja kumminuiadega.

Maja kõrgeim NKVD ülemus tuli sageli isiklikult peksmisest osa võtma ja lõi teda „oma kõrgeauliste NKVD-jalgadega”, nagu Laene väljendab. Ta sai aru, et talle langeb osaks suur au, aga tal ei olnud siiski midagi öelda.

Ühel ööl enne järjekordset ülekuulamisseanssi Laene jahmus. Ülekuulaja laual seisis Leo portfell ja portfelli kõrval oli Leo kaabu. Need olid asetatud nii, et Laene pidi neid kohe tuppa astudes nägema. Nii kaabu kui ka portfell olid sageli tema juures kodus olnud, ta tundis neid liigagi hästi. Portfell oli eriline, ta teadis, et Leo oli selle ostnud Bulgaariast. „See oli paksust tumepruunist nahast, niisugune mudel, mis näeb välja nagu lõõtspill.”

Sellessamas saatuslikus portfellis hoidis Leo vastupanuliikumise pabereid. Portfell oli Leol igal pool kaasas. Portfell, mida Meets oli vapralt kaitsnud uudishimuliku Saksa sõduri eest oma vanematekodus kaheksa kuud tagasi. See oli seesama paksust nahast Bulgaaria portfell, mille Cellarius – teadlikult või teadmatult – oli eesti rahvuslastele säästnud koos portfelli omanikuga. Nüüd oli see lõpuks NKVD käes. Kas ka Leo? Laene pingutas, et külma verd säilitada.

„Vaadake seda kaabut ja portfelli,” ütleb ülekuulaja. „Rääkige! Talgre on meil käes.”

„Rääkige siis temaga ja mitte minuga,” vastas Laene.

„Me räägime teie mõlemaga. Meil on vaja mõlema tunnistust.”

Laene vaikis ja traditsiooniline jõhker ülekuulamine algas. Kui ta hiljem kohtu ette jõudis, oli süüdistatavaid nelikümmend seitse. Venelased kiitlesid, et on likvideerinud „suure natsionalistide jõugu”. Laenel on tänapäevani raske pidada 47 isikut suureks jõuguks.

Nii vanglas istudes kui ka laagris kuulis ta Leo saatuse kohta mitmesuguseid kuulujutte, aga ei teadnud midagi kindlat, enne kui ta pärast Stalini surma Siberist tagasi tuli. Siis jutustas isa, et Leo tapeti nende oma kodus Nõmmel. Seepeale oli Laene ema endalt elu võtnud...

Võimalik, et see oli Laene hea kasvatus, mis takistas teda vangipõlves alla käimast, nagu juhtus paljude teistega. „Instituudis”, kus ta koos Meetsiga dieetõeks õppis, õpetati üsna palju ka arstiteadust. Laene oskas haigeid põetada ja ka süste teha.

Kemerovo oblasti metsatöölaagris sai temast peagi haiglapõetaja, sest ta oli laagris ainuke inimene, kes teadis, mida kujutab endast kraadiklaas.

Ilmvõimatutes hügieenioludes said vangid raskeid ekseeme. Naistesidemeid polnud mitte mingisuguseid, naised pidid käima metsatööl, menstruatsiooniveri mööda jalgu alla jooksmas. Laene hakkas neile kõigile igasuguseid asju nõudma: sidemeid ja seda, et algjärgus paisetega naisi töölt vabastataks. Mädapaised olid alguses väga valusad ja tegid metsatöö väljakannatamatuks.

Laene võitis varsti kaasvangide usalduse, kes kõik olid kriminaalid. Laagriülema usalduse võitis ta, kui ravis tolle enda mädapaiseid. Kui ülem oli ise selle valu läbi elanud, andis ta Laenele vabad käed naisi haigeks kuulutada.

Laagrielu koosnes aina vaevast ja viletsusest. Metsatöö oli väga raske ja naistel polnud midagi jalga panna, Siis ühel päeval saabusid saapad: kõik parema jala omad ja number 40. Laenet ajab siiani naerma, kui ta sellest räägib. Pilt vintsutatud naisvangidest, kes koperdavad ja komistavad suurtes parema jala saabastes, on liiga absurdne. Sest loomulikult olid nad sunnitud neid saapaid kasutama. Ja nende äravaevatud kehades pesitses kindel tunne, et kusagil selles tohutus julmas impeeriumis koperdab mõni teine vangiderühm ringi vasaku jala saabastega...

Norilski vangilaagris oli palju noori inimesi: ukrainlasi, eestlasi, lätlasi, leedulasi. Ukraina tüdrukud olid mõistetud erisunnitööle ja neid peeti omaette. Teistel „harilikel” vangidel oli erisunnitöölaagris käimine keelatud.

Kui 1953.aastal saadi teada Stalini surmast, puhkes hõiskamine. Heisati must lipp ja keerati seelikud pahupidi, nii et vanginumber välja ei paistaks. Siis algas streik. Nõudmised olid: kaks päeva menstruatsioonipuhkust, tasu raske töö eest ja rohkem puhkepäevi kuus. Seni oli neid ainult üks. Peale selle nõuti Moskvast komisjoni, kes inspekteeriks laagrite olukorda. Mehed korraldasid samasuguseid aktsioone. Laagri juhtkond vastas sellega, et avas vangide pihta tule.

Laene oskused viisid ta jääraiumise juurest laagri polikliiniku laboratooriumi. Ta oli privilegeeritud seisundis. Muidu allus ta samadele tingimustele mis teisedki vangid: sama toit – kapsasupp, külmunud kartulid, heeringas ja puder. Norilskis oli kõik külmunud. Kapsaid tuli kirvega lahti raiuda, kamakate kaupa. Oma lähedastele tohtisid vangid kirjutada vaid kaks kirja aastas.

Jälle kangastub mulle itaalia kirjaniku Primo Levi kirjeldus oma vangipõlvest natslikus koonduslaagris „Kas see on inimene?” Needsamad paindumatud mehhanismid: vangid ja vangivalvurid. Julmad piirangud: kaks kirja aastas. Ka Levi pääses füüsilisest murdumisest ainult seetõttu, et tema oskused kulusid ära laagri laboratooriumis. Kaks noort haritud inimest, kes jäid vangilaagris ellu ainult seeläbi, et vangivalvurid said ära kasutada nende teadmisi. Eesti dieetõde ja itaalia juudist keemik. Laene Stalini laagris, Levi Hitleri omas.

Kui Laene oli karistuse ära kandnud, püüdis NKVD teda nuhiks värvata. Ta pidi ette kandma oma kaasmaalaste tegevusest. Julgeolekumees ütles: „Sul on see tuttav asi, sest sa oled juba reetur! Sa teenisid ju sakslasi.” Laene silmad lähevad vihast mustaks, kui ta seda räägib. Ta väriseb kogu kehast. Ta ei ole kunagi sakslasi teeninud. Ta on töötanud oma maa nimel, Eesti nimel!

Vähehaaval hakkan taipama, et just see on kõige hullem: ilma mõistust kaotamata on Laene elanud üle piinamise, vangla, laagri, mädapaised, jää, pimeduse, sõja... ja kogu aeg säilitanud oma huumorimeele ja inimväärikuse, sest ta on tundnud, et ta on võidelnud ja kannatanud oma maa eest. Aga et teda tembeldataks reeturiks!

Laene ütles julgeolekumehele ära. Karistuseks ei antud talle passi kätte. Ilma passita oli võimatu Eestisse tagasi pöörduda. Laene ei andnud alla. Vangipõlves oli ta kohanud Arvedit ja vabaks saades nad abiellusid. Arved oli passi ilma raskusteta kätte saanud ja leidis tööd ühes Eesti vabrikus. Laene katsus seegi kord külma verd säilitada. Mõne aja pärast saigi ta passi – ilma kohustusteta.

Nii pöördusid nad tagasi majja, kus Laene kord nooruslikus entusiasmis oli uskunud, et lääneriigid aitavad tema väikest maad, kui ta ainult ise oma väikese panuse selleks annab. Maja oli täis mälestusi ja varje: Leo surm, ema surm... Seal oli raske edasi elada. Tallinnas sai ta tööd raamatukogus. Tänu keelteoskusele sai ta enda hoole alla võõrkeelse kirjanduse. Õnneks oli see huvitav töö. Kuna Laenel polnud õigust koos endavanuste kolleegidega pensionile minna, oli see õnn õnnetuses. Tema kahtteistkümmend aastat töölaagris ei arvestatud nimelt pensioni määramisel. Karistus oli kantud, aga midagi polnud andestatud. Eesti patrioot oli ja jäi nõukogude võimu silmis reeturiks.

Vaatan väikest elavat Laenet enda kõrval. Ma olen teda kohanud palju rohkem kui oma rootsi ristiema Inezi. Ilusat selgete silmadega Inezi, kes agaralt organiseeris õmblusringi, et valmistada kadumajäänud eesti vastupanuvõitleja oodatavale lapsele, seega minule, beebivarustust. Ometi oli Inezi elu oma mehega ja lastega Söderhamni kooperatiivkorteris mulle rohkem tuttav. Me mõlemad oleme kogu elu elanud samal vabal maal.

Laene elu pean ma samm-sammult tundma õppima. Miski ei ole iseenesest selge või mõistetav. Ja alles nüüd, kui ma söandan tema elust osa võtta kõigi selle käsitamatute vintsutuste ja kannatustega, saan ma õieti osa tema rõõmsast meelest ja vastupidavusest. Tema elu on seotud Leo eluga. Ja minu omaga.

Saan teada, et keegi on minu isast kirjutanud oma avaldamata memuaarides. Tänu mitmetele abivalmis inimestele saan käsikirja paariks päevaks enda kätte. See on väga paks. Mitusada tiheda kirjaga lehekülge. Paberipuuduse tõttu on iga leht viimse võimaluseni täis kirjutatud. „Aga bürokraatide blankettide jaoks jätkub muidugi alati paberit,” ütleb üks mu sõpru, kes alatasa kõike kommenteerib.

Vapustatult vaatan 80-aastase tundmatu mehe käekirja. Mis on sundinud teda seda tohutut tööd tegema? Saan teada, et ta ei ole kaugeltki üksi. Nüüd, kui Gorbatšov on survet lõdvendanud, ujutatakse Eestis ajakirjade toimetused mälestustega üle. Minu vanemate põlvkond, kes on pidanud nii kaua keelt hammaste taga hoidma, üle neljakümne aasta, on keelepaelad valla päästnud. Aastakümneid on nad pealt vaadanud, kuidas lapsed ja lapselapsed on pidanud õppima „vabastamist” 1940.aastal. Nüüd peab tõde päevavalgele tulema. Saatesõnas oma mälestustele kirjutavad paljud, et nad ei saa rahus enne surra, kui on nooremale põlvkonnale ära rääkinud, mis nad on läbi elanud.

Ma ei ole härra A-d kunagi kohanud. Aga nüüd istun tema kogutud mälestuste juures ja loodan, et need annavad mulle veel ühe killu minu isa lühikesest palavikulisest elust. A. on tehnikainimene. Tema keel on asjalik, vaoshoitud. Ei mingit laia joont ega üldisi fraase.

Loen sõja puhkemisest 1939.aastal, Vene okupatsioonist ja Saksa okupatsioonist. A. konstateerib kuivalt, et Vene NKVD asendati Saksa SD-ga, aga ühte masti olid mõlemad. Järsku ma võpatan, olen jõudnud septembri lõppu 1944:

Koitjärve metsades elas ikka veel poisse, kes olid endale sakslaste ajal punkri ehitanud. Sealt pidid nad hoidma sidet uue, Saksa ajal moodustatud Eesti Vabariigi valitsusega, pärast seda kui see venelaste sissetuleku järel pidi Rootsi evakueeruma. Samal suvel oli V. mu üles otsinud ja palunud mul aidata punkri ehitamiseks sobivat kohta leida, kuna ma ümbrust hästi tundsin.

Läksime metsa uitama. V. oli koos oma sõprade Talgre ja T-ga. Meid oli terve trobikond naisi ja mehi, kes pealtnäha muretult metsas ringi luusisid. Meestele meeldis Obaduse mägi Vahtriku lähedal, ja sinna nad ka pärastpoole oma punkri ehitasid.

Kojhtusin nendega juhuslikult metsas juba pärast seda, kui venelased olid sisse tulnud. Neil ei olnud enam ülesandeid, kuna enamik põranda all moodustatud valitsuse liikmetest olid Eestisse jäänud. Rootsi evakueerimine oli ebaõnnestunud ja nüüd olid nad NKVD poolt enamasti arreteeritud. Minu Põhjala-tuttavatest oli Richard Öövel kohtuminister, Arnold Susi haridusminister ja Helmut Maandi riigisekretär.

Poisid tahtsid nüüd Rootsi sõita, aga nad ei saanud raadioühendust, et endale paati järele tellida. Kokkusaamisel palusid nad minult leiba ja piima, mida ma neile ka viisin.

Mul on tunne, nagu loeksin detektiivromaani, ei, see on palju õudsem. Niisiis, tähendab, mu isa oleks võinud emaga ühineda juba siis, septembri lõpul 1944. Kui too saatuslik paat oleks tulnud õigel ajal, oleks Eesti põrandaalune valitsus juba ilusti Rootsis eksiilis olnud. Nii et see oligi Leo tähtis ülesanne, mille tõttu ta ei saanud koos oma raseda naisega põgeneda... Aga kes pidi paadi saatma? Põlved nõrgad, loen edasi.

Detsembris 1944 arreteeritakse A. ja viiakse kurikuulsale Pagari tänavale ülekuulamisele. Ta ei saa teada, miks ta seal on või kas tal tuleb end vangiks pidada. Küsitluse eesmärki paljastamata õhutab ülekuulaja teda kogu aeg oma sõprade nimesid nimetama. Ühel päeval, kui sama protseduur on täies hoos, heliseb ülekuulaja laual telefon:

Tavaliselt ei tulnud talle telefonikõnesid. Kas see, mis nüüd toimub, on midagi ebatavalist? Ta võtab toru. Kuulab. Vaatab korraks minu poole. Sekundi murdosa vältel näib ta kõhklevat, siis hakkab rääkima. Vaatan kõrvale, nagu oleks mul küllalt tegemist oma probleemidega. Ta räägib karedalt ja napilt, nii et ma mõistan, et kõne ei ole mõeldud minu kõrvadele. Ometi saan aru, et kellegi arreteerimisel on tekkinud tulevahetus. NKVD-mees on saanud kuuli kõhtu, aga haavatuna on ta terve valangu mehe pihta tulistanud, nii et see sai surma. Nende mees on haiglasse operatsioonile viidud. Kuna paistis, et sel kõigel oli midagi minuga tegemist, arvasin, et võib-olla oli jutt Talgrest. Tema oli V. sõpradest kõige teovõimsam, julgem ja sihikindlam. Nii et tema on nüüd mängust väljas.

Kui kummaline! Memuaaride autor on juhtumisi olnud tunnistajaks, kui minu isa surmast NKVD peakorterile ette kanti. Täiesti tundmatu inimene, kes saatuse tahtel on kokkupuutes minu eluga. Loen, kuidas A-d põhjalikult pinnitakse vastupanuvõitlejate punkri asjus. See on väga hästi peidetud, asus sügaval maa all. Sees olid narid, väike raudahi, kastid toiduainetega, laskemoonaga, relvadega ja kütust. A. satub samasse kongi Eesti Rahvuskomitee ühe organiseerija Reigoga. Jumaluke! Reigo Mees minu vanaisa ja vanaema rebasetornist, kus ta oli sunnitud end sakslaste eest varjama. Reigo oli Leo ühenduslüli põrandaaluse Vabariigi Valitsusega. Ja vastupidi: Leo varustas Reigot informatsiooniga välismaailmast, kui viimane pidi põranda alla minema. Millalgi detsembrikuus on Leo niisiis surnud ja tema otsene ülemus NKVD käes vangis.

Reigot kuulatakse üle sageli ja kaua. Teda on ülekuulamiste ajal rängalt piinatud. „Isa pääses vähemalt sellest,” käib mul mõte läbi pea. A-le mõistetakse kümme aastat vangilaagrit selle eest, et ta on minu isa ja tema sõpru varustanud leiva ja piimaga. Pärast poolteist kuud Pagari tänaval viiakse ta üle Patarei vanglasse. Kui vangivalvur läheb kuskile ruumi sisse mingeid pabereid klaarima, kohtub A. noore naisvangiga.

Naisvangi nimi on Muda. Ta on insener Muda õde. Insener Muda oli professor Maddisoni assistent ja ma tundsin teda.

Kogu nende perekond arreteeriti Talgre pärast. Tõesti kummaline kokkusaamine ja iseäralik tutvus. Küsin, mis on neil Talgrega tegemist? Tuleb välja, et Talgre on neile tädi- või onupoeg, täpselt ma ei mäleta. Sellepärast võeti nad kõik kinni. Preili Muda on üle kuulatud palju kordi ja väga rasketes tingimustes. Kuna tal ei olnud Talgre tegevusest midagi rääkida, võeti ta paljaks ja suruti põrandale pikali. Üks sõdur istus talle jalgadele, teine vajutas pea ja käed vastu põrandat ja siis peksti teda kõvasti. Üks peksjatest oli meie ühine sõber, minu vana ülekuulaja...

Talgre ise on arvatavasti surma saanud. Ta oli läinud tuttavate poole, et teistest meestest teateid saada. Kui ta ukse taga helistas, läks uks lahti ja automaadiga sõdur kamandas käed üles! Talgrel olevat käed olnud taskus ja ta tulistas läbi tasku. Sõdur sai haavata ja kukkus põrandale.

Talgre tõmbas taskust püstoli ja tahtis veel tulistada, aga padrun ei läinud paika. Ta hakkas püstolit sättima, et padrun oma kohale läheks. Selle aja jooksul oli sõdur teadvusele tulnud. Ta tulistas terve pideme Talgre pihta. Talgre oli surnult maha kukkunud...

Valang ja automaat. Külmad metalsed sõnad, mis kuuluvad sõja juurde. Jah, detsembris 1944 sõda veel käis. See keha, mis liha ja veri, mille pihta saadeti automaadivalang, juhtus seekord olema minu isa.

Loen A. kirjeldust ikka uuesti, kuni see mulle pähe kulub. Mitu kuud hiljem taban ennast pomisemas: „...ja tulistas terve pideme Talgre pihta.”

Alles mõne aja pärast taipan, et piinatud naisvang A. jutustuses on minu ema onutütar Elsa. Elsa oli see sõbraliku naeratusega ja kurbade silmadega naine, kes minu esimesel külaskäigul Eestisse 1972 viis mind kokku mu emapoolse vanaisaga. Pisaraterohke pooltund „Tallinna” hotelli ees. Nüüd on nii tema kui ka vanaisa ammu surnud.

Onutütar Elsa ei olnud vastupanuliikumisega seotud, kuid ta mõisteti siiski paljudeks aastateks vangilaagrisse, sest ta oli Leo sugulane. Vanglas sündis tal laps, keda ta palus anda oma sugulaste hoolde. Vangla juhtkond keeldus. Laps suri ühe kuu vanusena.

A.mälestustes minu isast rohkem ei ole. Aga kõik need kohutavad saatused... vägivaldne surm, piinamised, vangla, Siber. See on liig. Kui see ometi oleks õudusromaan, millest võiks ennast lahti raputada! Aga see on tõsielu!

Siis kangastub mulle jäise selgusega, missugune oleks olnud ema saatus, kui isal ei oleks õnnestunud teda viimasel hetkel neutraalsesse Rootsi saata. Kui neil oli kombeks käituda nii, nagu nad käitusid tädi Elsaga, mis nad siis oleksid veel minu emaga teinud? Ja laps, kes vanglas suri, oleksin niisama hästi võinud olla mina. Mispärast võimaldati minule elu, kui nii paljud teised surid? Mis õigust on mul olla elus, terve ja toimekas?

Mõni päev hiljem on mul võimalus kohtuda memuaaride autoriga. Saabun vanaaegse mööbliga sisustatud vanasse puumajja. Suures toas ootab pikk, sõjaeelsest ajast pärit kauni serviisiga kaetud laud. Toas on palju inimesi. Mind esitletakse A. kahele õele ja abikaasale. Arvasin, et näen küüruvajunud vanakest, kes kannab ilmselgeid Siberi-aastate märke, aga A. on väga pikka kasvu elegantne mees, kelle juuksedki ei ole jõudnud päris halliks minna. Ka tema abikaasa tundub väga nooruslikuna. Temast õhkub soojust ja hingejõudu. Surun ka ühe omavanuse naise kätt: T. on arhitekt ja Rahvarinde aktivist. Ka temast kiirgab midagi erilist, ta meenutab pühakut mõnelt keskaegselt puulõikelt.

Kõik see puhtus ja soe väärikus vallutavad mu täielikult. Istun hämmeldunult ja ei tea, mida peaksin ütlema. Kohmetult ulatan vanemale õele tänavalt ostetud sügisese astrikimbu.

A. ja tema naine toovad mu kohe tagasi käega katsutavasse tegelikkusesse. „Kõigepealt räägime teie isast ja siis sööme,” ütlevad nad sõbraliku õhinaga. Näitan A-le artiklit Leo kohta 1965.aasta „Kodumaas”. Ta loeb seda huviga. Ilmselt oli see lehelisa mõeldud levitamiseks ainult välismaal. Eestis ei ole keegi, kellele ma seda näitan, seda varem lugenud.

„Otsast lõpuni vale!” ütleb ta rahulikult ja autoriteetselt. „Teie võite oma isa üle ainult uhkust tunda.”

„Jah,” kinnitab abikaasa. „Tõepoolest.” Tunnen kergendust ja tänulikkust, umbes nagu oleksin kopsuvähi hirmuga arsti juurde läinud ja ta oleks rahulikult öelnud. „Ei mingit ohtu. Kopsus pole plekkigi.”

Neist kahest võõrast inimesest, neist uhketest inimestest õhkub mulle soojust – lihtsalt sellepärast, et nad tundsid ja hindasid minu isa. Tajun, et kui A. kirjeldab minu isa kui julget ja teojõulist meest, siis ta seda ka mõtleb.

Nad aitasid teda ta viimastel kuudel. Mitte ainult leiva ja piimaga. Kui NKVD tal jälil oli, ööbis ta tihti nende pool. Viimast korda 13.detsembril, kõige pimedamal ja koledamal ajal, kui peaaegu kõik vastupanuliikumisest osavõtjad olid juba arreteeritud. Leo oli väga väsinud ja ütles: „Kõige parem oleks magada maanteel. See on vist ainus koht, kust nad ei oska mind otsida.” Tal olid seljas tumedad spordirõivad ja seljakott. Ei portfelli, kaabut ega mütsi.

A. naine palus, et Leo viiks oma asjad lakka. Kui sõjaväepatrull tuleb, siis võiks ta köögi tagant kambrist kergesti lakka lipsata. Lakaluugist võis välja hüpata ja metsa joosta.

„Aga ma ei kavatse kuhugi põgeneda,” vastas Leo.

„Sa pead põgenema meie pärast,” ütles naine. „Mul on neli last. Kui sind siin leitakse, saavad nemad karistada.” Siis viis Leo seljakoti lakka. Naine mäletab ka seda, et ta öelnud: „Elusana ma end kätte ei anna.” Väsimusest hoolimata oli tal ikka veel lootust Rootsi pääseda. Järgmisel varahommikul läks ta edasi, et katsuda leida kontakti oma kaaslastega.

Naine palub näha Leo fotot. Nähes lokkispäist noorukit, vangutab ta kurvalt pead. „Kui mina teda viimast korda nägin, oli ta hulga vanem,” ütleb ta. „Jooned olid teravamad ja näos olid sügavad vaod.”

Mulle pakutakse lõunat. Värsked kartulid ja võrratud kuuseriisikad. Hapukurgid. Eelroaks külm suitsukala. Magustoiduks kohv ja mahlakas õunakook.

Mõelda vaid, 44 aastat hiljem söön ma pidulikku lõunat Leo heategijatega! Mis Leo selle kohta ütleks? Samal ajal on mul tunne – nagu nii tihti sellel reisil -, et isa on kuskil läheduses. Mingi erilise energiana ja tihedusena. Kas mul on lihtsalt närvid pingul või ongi ta siin?

Räägin sellest pärast pisut häbelikult T-le. „Mina arvan, et meie surnutel on kergem meie maailma tulla kui meil nende maailma pääseda,” vastab ta rahulikult.

T.asutab minema Rahvarinde töökoosolekule ja ma võtan vaimustusega vastu tema ettepaneku kaasa minna. Täna õhtul arutatakse uut keeleseadust, mis teeb eesti keelest riigikeele. Olen T. külaline.

Koosolekut peetakse Tehnikaülikoolis, aga mitte selles hoones, kus Leo omal ajal keemiat õppis. Tehnikaülikool on nüüd moodne punane telliskiviehitis ja asub äärelinnas. Suures aulas on kõik istekohad juba kinni ja me leiame platsi seina ääres pinkidel. Vaatan uudishimulikult ringi. Nüüd näen lõpuks, mismoodi Rahvarinde liikmed välja näevad. Aga Rahvarinde liikmed näevad välja igat moodi: siin on treenitud mehi teksapükste ja kampsunitega, kes näevad välja, nagu oleksid nad otse treeningult siia tulnud, siin on priskeid püsilokkidega tädisid. Siin on ülikondades isandaid ja seksikaid tüdrukuid julge mingiga ja pikkade rippuvate kõrvarõngastega. Külalisesinejaks on täna Ülemnõukogu sekretär Viktor Vaht. Korralik tumedapäine mees, kes räägib kerge vene aktsendiga eesti keelt. Võim tuleb rahvale vastu, arvan. Aga õige varsti ilmneb, et ma ei ole üldse aru saanud, mis toimub Gorbatšovi Eestis 1988. Vabandades ja keerutades põhjendab Viktor Vaht alandliku moega, miks keeleseadus on võimatu. Ja siis see algab nagu vaikne mesilaste sumin: saalis istujate üksmeelne naer. Naerdakse vaikselt ja kombekalt, aga naer ei lõpe. Naerdakse ja naerdakse. Ja mul hakkab elegantsest Viktor Vahtist peaaegu kahju. Sest ma mõistan, et selle vaikse järelejätmatu naeru vastu ei ole temal ega temasugustel enam mingit šanssi.

N. on väga sale ja sportlik naisterahvas. Tema kõne ja liikumine on nii kiire ja energiline, et sarnaneb püsimatusega.

Ta on otsinud välja foto, mis kujutab teda ennast koos Leo ja Meetsiga. Meetsil on seljas suurelilleline kleit ja ta naerab. N. seisab tema kõrval nagu valvas metsloom ja Leo on hüppevalmis, energiline nagu alati. Mul läheb silmade ees kirjuks, kui näen kilde võõrast elust, mis silmnähtavalt on seotud minu vanemate ja seega ka minu eluga. Äratundmine, et see, mida ma nimetan „oma eluks”, on tegelikult „meie elu”, muutub aina selgemaks, kui ma Eestis Leo jälgi ajan.

N. pakub kirevas paberis klaaskompvekke ja siinmail haruldast lahustuvat kohvi, jutustades samal ajal tõtlikult ja temperamentselt oma elust.

1955.aastal sai ta amnestia koos teistega, keda nimetati sakslaste käsilasteks. Ta silmad tumenevad, kui ta seda ütleb. Juba Siberis protesteeris ta niisuguse formuleeringu vastu.

„Me ei abistanud sakslasi. Me polnud mingid kollaborandid,” ütleb ta vihaselt. „Me võitlesime Eesti vabaduse eest ja olime sunnitud sakslasi ära kasutama. Keegi pidi ju meile relvi ja väljaõpet andma. Seda tegid sakslased. Pärast me lootsime neist lahti saada.”

Ta näitab uhkelt ajaleheväljalõiget oma isa, tuntud teadlase kohta. Ka tema arreteeriti ja saadeti Siberisse, kuid hiljem ta rehabiliteeriti, s.t. tema väljasaatmine kuulutati mitte enese süü läbi toimunuks ja ta võis oma Siberi-tööaastad pensioni saamisel juurde arvestada.

Mul õnnestub pidurdada tema kiiret süüvimist mälestuste labürinti ja suunata ta tagasi Eesti vastupanuliikumise aega Saksa ja Vene okupatsioonide ajal. „Miks peaaegu kõik neist sisse kukkusid?” küsin.

„Organisatsioon oli valesti üles ehitatud,” vastab ta kiiresti ja puurib mind pilguga. Tema juuksed on hallisegused, muidu on ta üsna sama nägu kui vanadel fotodel. „Meie ei olnud ju professionaalid,” ütleb ta. „Olime noored ja naiivsed, tahtsime kangesti oma maa heaks midagi teha. Ma olin kõigest kahekümneaastane. Mis ma elust teadsin?”

Oma elu kõige ohtlikuma ülesande täitis ta koos Leoga. Septembris 1944, kui oli selge, et venelased Eesti taas okupeerivad, taheti Eesti ajutise valitsuse liikmed paatidega Rootsi toimetada.

Leo pidas raadiosidet sellega või nendega Rootsis, kes pidid paadi saatma. Pärast ürituse ebaõnnestumist oli tema ülesandeks valitsuse jaoks Puise randa toimetatud raha ja raadiovarustus kindlasse kohta viia. N. läks temaga kaasa. Üksik mees äratas kergesti tähelepanu, naine ja mees koos aga võisid märkamatult läbi pääseda. Leo ja N. mängisid noorpaari, kes läheb kala püüdma. Nad läksid Haapsalust kakskümmend kilomeetrit jala randa. Leol olid uued kingad ja need hõõrusid jalad ära.

Tühja heinaküüni oli peidetud raha, raadiosaatja ja granaadid. „Granaadid olid meie, mitte sakslaste omad.” Leo võttis raha enda kätte. Varustuse laadisid nad seljakotti, mida kordamööda kandsid. Nüüd olid nad noorpaar, kes „kalaretkelt” koju läheb.

Kingad hõõrusid ikka hullemini ja nad otsustasid külmavereliselt, et peatavad mööduva veoauto. „Oli mingi rannavalve.” Veidi aega sõidetud, peatas rannavalvemehed sõjaväekontroll. Pidi passid ette näitama. Leo oli laenanud oma venna passi, sest ta teadis, et NKVD otsib teda taga. N-il oli omaenda pass. Nad seletasid sõduritele, et olid kalal käinud ja seljakotis on saak. Õnneks kotti ei avatud. Kui saatja ja granaadid oleksid üles leitud, oleks Leo ja N. kohapeal maha lastud.

„Siis oli mul tõesti hirm nahas. Muidu ma kardan harva.” Ma usun teda. Miski ütleb mulle, et sel naisel on olnud elus palju võimalusi oma kartmatust proovile panna.

Haapsalust sõitsid nad rongiga tagasi Tallinna. Rongis leidsid nad esimese täi. Oli oktoobri algus ja nad mõlemad teadsid, et täi on halb enne. Kuhu Leo varustus viia, seda N. ei tea, aga ütleb, et paljude arvates oli Leo liiga ettevaatamatu. Ta mängis kõrget mängu, tõmmates endale nii sakslaste kui ka venelaste tähelepanu. „Aga paljud noored olid tol ajal hulljulged ja ettevaatamatud. Ja meie vastupanuvõitlus oli muidugi täiesti tühine venelaste tohutu ülekaaluga võrreldes, aga seda me tollal ei mõistnud.”

Detsembris 1944 rääkis Leo N-ile, et teda jälitatakse. Sellest hoolimata liikus ta edasi Tallinna tänavatel ja käis tuttavate juures. 6.detsembril otsustasid N. ja Leo minna Tallinnas ühele võrkpallivõistlusele. Pärast võistlust läksid nad hea sõbra ja võitluskaaslase poole, kelle vanemate majas oli peidus raadiosaatja. N. läks esimesena sisse, sest naisi kahtlustati vähem. Leo jäi värava juurde ootama.

Ukse taga seisis aga vene sõdur ja N. arreteeriti otsekohe. Leol õnnestus märkamatult põgeneda.

Kui N-il lubati tualettruumi minna, kaalutles ta põgenemist. Üks aken oli lahti, ta oli treenitud tüdruk ja teadis, et ta jõuaks minema joosta. Aga teadmine, et sel juhul arreteeriks NKVD tema ema ja õe, hoidis teda tagasi. Hiljem sai ta teada, et see oli asjatu mure, ema ja õde arreteeriti niikuinii.

N. viidi NKVD peakorterisse Pagari tänaval. Tugevad lambid näkku suunatud, unepuuduis, mitu nädalat kestev ülekuulamine. Nad küsisid temalt Leo kohta. Ainult Leo kohta.

Kas teda peksti? Ei, aga teda alandati seksuaalselt. Ülekuulamise ajal ähvardas sadisti välimusega mees teda piitsaga. Ta näitas talle piitsa, aga ei kasutanud seda. Ülekuulamise juht sundis teda oma põlvel istuma ja käperdas teda. Samal ajal ähvardas ta teda märksa hullemate asjadega, kui N. ei nõustu koostööd tegema. N. pääses vägistamisest, aga kuulis lugusid teistest, kellel läks halvemini. „Seksiga oli seal palju tegemist,” ütleb ta piinatult. Alandustunne pole temast lahkunud, ehkki möödas on üle neljakümne aasta.

Aeg-ajalt pandi ta „kasti”, mille põrandapind oli 1x1 m ja mis oli ette nähtud vangide taltsaks tegemiseks. Tal lasti seal vahel istuda kahe nädala kaupa. „Ma tegin võimlemisharjutusi. See oli võimalik, kuna lagi oli kõrge. Hingata sai ka. „Kastis” ei olnud hapnikupuudust, nagu mõned kinnitavad.”

Öösiti ei lastud magada, päeval oli magamine hoopis keelatud. Ülekuulamised toimusid alati öösiti. Ülekuulaja ees seistes ja tervet mõistust säilitada püüdes tuli samal ajal kätega pükse või seelikut üleval hoida. Vangivalvurid olid nööbid ära lõiganud. Nii röövitakse inimeselt väärikus. „Kas see on inimene?”

Ühel ööl näidati talle Leo püstolit. Ta tundis selle otsekohe ära. „See pidi Leo oma olema. See oli ebatavaliselt väike.” Ta ei mäleta täpselt, millal see oli, vanglas sulasid päevad kokku. „Aga see pidi olema detsembris.”

Paragrahvi 58 lõige a põhjal mõisteti ta kümneks aastaks Siberisse selle eest, et ta oli olnud vastupanuvõitlejate sidepidaja. Aga ta ütleb, et tunneb meest, kes arreteeriti ja mõisteti kümneks aastaks vangilaagrisse ainult selle eest, et ta välimuselt sarnanes Leoga. N. näitab mulle selle õnnetu süütu mehe fotot. Juuksed on heledamad kui minu isal, aga samuti lokkis. Oli ohtlik käia samasuguse soenguga kui vastupanuvõitlejal. Tahaksin teada, kas see mees ka kunagi rehabiliteeriti ja mida nõukogude võimud sel juhul tema dokumentidesse kirjutasid? „Mitte enese süü läbi tekkinud soeng” võib-olla?

Paari päeva pärast viib N. mind oma sõbra T. juurde. Nad mõlemad, nii N. kui ka T. arreteeriti 6.detsembril 1944 T. vanematekodus. T. oli väga hea raadiotelegrafist. Pärast karistuse ärakandmist Siberis tohtis ta lõpuks kodumajja tagasi pöörduda.

Me keerame rohelisele idüllilisele tänavale ja N. ütleb: „Siin tänaval käisin ma oma viimased vabaduseminutid koos sinu isaga.” Lisan vaikselt endamisi, et see oli ka viimane kord, kui ta mu isa elusana nägi. Ja nüüd, palju aastaid hiljem, käib ta siin koos minuga. On 7.september 1988 ning ilm on soe ja päikesepaisteline. Loodusest õhkub samasugust palavikulist peomeeleolu nagu kogu eesti ühiskonnast. Võimutseb justkui mingi päikesepalavik, kus kõik hirmuga ootavad, et iga hetk võivad saabuda lõplikud külmad. Neljakümne nelja vahepeal möödunud aasta jooksul on Leo tapetud, mina olen sündinud ja N. on olnud Siberis. Eestlased on üle elanud Stalini türannia ja loodavad nüüd Gorbatšovi peale.

Bussis nägin naist, kelle särgi rinnaesisele oli trükitud Stalini karikatuur. Stalinil oli suletutt peas, väikesed koomilised kõverad jalad all, ja ta viibutas sõjakirvest. Olin rabatud et minu lapsepõlvehirmude objekti oli niiviisi pisendatud ja kahjutuks tehtud. „Sa oled nüüd surnud, Stalin,” sosistasin mõttes, „sa oled surnud, aga Leo vabaduseunistus elab. Seda sa surmata ei suutnud.” Olen üllatunud oma tugevatest tunnetest, nii sõjakusest kui ka võidurõõmust. Ja mina arvasin veel, et olen kuidagi kõigest sellest eemal! Arvasin olevat vaatleja, kes on hoolikalt mähitud oma kaasasündinud rootsi identiteeti.

T. maja oma väikeste aknaruutudega on väljastpoolt väga kena. Soliidne vana kodanluseaegne maja. Seestpoolt on maja külm,, sünge, kulunud ja vaene, nagu nii sageli vanemad eestiaegsed majad. Kunagise kodanliku heaolu kest on alles, aga pikad sõja- ja vintsutuste aastad on jätnud oma jäljed sisustusele.

T. ise on välimuselt üsna kokkuvajunud ja salkus. Mis nad temaga tegid? Millegipärast on need kannatused, mis minu isa kaaslastel on tulnud läbi elada, kõige nähtavamad tema peal. Mulle räägiti, et teda piinati Pagari tänaval rängalt, kui NKVD tahtis teada saada Aegviidu punkri asukohta. Kas sellepärast?

Ulatan talle nõutult punase roosi, mille ostsin tänavalt. Ta paneb selle kohe käest lauale ja piidleb mind valvsalt silmanurgast. Kas ta on umbusklik või lihtsalt häbelik? N. räägib otsekoheselt ja kartmatult ja T. sulab aegamööda. Oma Siberi-aastate kohta ütleb ta ainult: „Meil sai seal palju nalja!” Säde silmis, naeratus suunurgas. Põgus välgatus murdmatust inimesest väsinud kestas. Ta muigab, meenutades, kuidas tema, ohtlik eesti vastupanuvõitleja, pidi Punaarmee ohvitsere välja õpetama. See juhtus nende kolme aasta jooksul, mis ta istus Moskva lähedal Vladimiri vanglas. Siberis istus ta koos kriminaalvangidega, kes lõbustasid end, mängides kaarte inimelude peale. Nad ei kartnud isegi karistuse suurendamist: nad olid juba niigi 125 aastaks kinni mõistetud.

T. osa Soome ja Rootsiga raadioside pidamisel oli peamiselt tehnilist laadi. Neist kahest oli Leo organisaator ja poliitik. T. vaatab mulle ootavalt otsa, öeldes, et raadioaparatuur, mis tema kodus oli ära peidetud, kuulus Rootsi sõjaväele. Minu reaktsioon ei jää tulemata: „Rootsi sõjaväele?” T. naeratab rahulolevalt. Üks vastupanuliikumise osalisi, E., oli saanud aparatuuri Rootsit külastades. Kui sakslased aprillis 1944 E. kinni võsid, õnnestus Leol saatja päästa. Sellesama aparaadi abil sai T. teate, et Soome sõjaväekaater on teel Tallinna, et 19.septembril päästa vastupanuvõitlejate perekonnaliikmed. See kaater tõenäoliselt päästis minu ja minu ema elu.

Oma tagasihoidlikul moel jutustab T viimastest päevadest enne kinnivõtmist. Leo ja tema magasid igal ööl eri kohas. Palju öid veetsid nad ühe Tehnikaülikooli laboratooriumi keldris.

„Peaaegu kõik arreteeriti enne mind. Kui mind kinni võeti, nägin teiste allakirjutatud ülestunnistusi, mis vastupanumeestele ja -naistele osaks langesid. Ja kuidas nende väljapiinatud tunnistused siis neile ette pandi: „Kirjuta alla!” Kui nad nägid oma ja kaasvangide pikki aruandeid, teadsid nad, et neil ei ole enam NKVD ees saladusi. Nii mõnigi võis lugeda, et kaaslane on ta üles andnud. Piinamisel oli olnud soovitud mõju.

„Miks kõik sisse kukkusid?” küsin, mõeldes piinamistele ja reetmise mehhanismidele. Aga T. ütleb, et tõenäoliselt tuli see hoopis sellest, et Gestapo lasi jalga, jättes oma arhiivi kahtlase eesti elemendi kohta hävitamata. Kõik paberid olid saksa süstemaatilises korras Gestapo ruumides Toompeal.

„Sakslased tegid kindlasti venelastega koostööd meie eesti rahvuslaste vastu,” muigab T. irooniliselt, aga tunnistab samas, et fakt, et Abwehr põletas oma materjalid, nõrgendab tema teooriat. Ta ütleb, et ei tea siiani, kuidas vastupanuliikumine töötas või kuidas see oli organiseeritud. Ülevaade oli Leol ja Tomil. „Meie teised ei tahtnudki teada. See oli liiga ohtlik.”

Küsin N-ilt ja T-lt, mida nad teadsid juutide hävitamisest Eestis Saksa okupatsiooni ajal. Ametlikult juutide mõrvamisest midagi ei teatud, ütlevad nad, aga omavahel sosistati sellest üsna palju. Nad teadsid kahte koonduslaagrit: Kalevi-Liivat ja Kloogat. Aga mis seal tegelikult toimus, sellest sai N. teada alles ise Vene vangilaagris istudes. Seal sai ta sõbraks naisega, kes oli elanud ühe koonduslaagri lähedal. Naise isa, kelle sakslased olid sundvärvanud, sai ühel päeval käsu tappa laagris üks rühm juute. Ta keeldus ja põgenes ülepeakaela. Alles siis, kui sakslased maalt lahkusid, söandas ta oma peidupaigast välja tulla. Aga siis arreteerisid ta venelased – koostöö eest sakslastega.

„Juutide elu oli põrgu nii sakslaste kui ka venelaste ajal,” mõtiskleb N. ja meenutab paljusid juudi päritoluga kaasvange Siberist. Neil oli õnnestunud end terve Saksa okupatsiooni aja varjata. Aga kui venelased tagasi tulid, otsisid nad juudid üles ja pistsid vanglasse.

N. ja T. ohkavad mõlemad oma noorpõlve siiruse ja hulljulguse pärast – „Me ei mõistnud karta, enne kui oli liiga hilja.”

N. saadab mind kollase bussi peale, mis viib mind tagasi hotelli. Ta kõnnib hämmastavalt kiiresti, aga nüüd ma juba tean, et see on tema harilik jalutustempo. Kui rappuv buss peatuses pidurdab, on mul südantlõhestavalt kurb temast lahkuda. Ta võtab mul kõvasti käest kinni ja ütleb kiiresti: „Ole aga edasi nii, nagu su isa oli!” Siis on ta läinud.

Metsakalmistu on ilus koht. Siin ei tundu surm kohutav.

„Leo aimas, et ta ei saa puhata tõelises hauas,” ütles N. mulle ühe jalutuskäigu ajal. „Ta ütles, et kui ma tahan teda mõnikord meelde tuletada, siis mingu ma Metsakalmistul ühte kohta, mis talle väga meeldis. Nüüd on sinna maetud Lydia Koidula.”

Ristiema ja tema mees viivad mind Metsakalmistule. Laene toetub kepile ja jääb auto juurde. Tal on raske käia. Arved näitab mulle Koidula hauda. Koidula suri 1886 neljakümne kahe aastasena. Tema põrm maeti siia ümber 1946.aastal.

Kummardun ja puudutan hauatahvlit. Ma ei usu, et Koidulal on midagi selle vastu, kui ma jagan mõttes tema kohta Leoga. Koidula ei olnud ainult kuulus kirjanik. Ta oli ka rahvusliku ärkamisaja vöörikuju.

Kui Leo veel elas, paistis siit meri, rääkis N. Nüüd on männid nii kõrgeks kasvanud, et varjavad vaate ära. Aga Leole meeldisid männid, nii et sellest pole lugu. Ma sängitan oma isa olematud luud sinu juurde, Koidula. Need ei nõua mingit maist ruumi, ma tahaksin ainult teada, et nad on kindlas kohas.

Veidi eemal on suurem, kivide ja kettidega piiratud hauaplats. See oli ette nähtud Konstantin Pätsile. Kuid Pätsi põrm ei jõudnud siia. Vana president suri kuskil Venemaa vaimuhaiglas. Kui Eesti Muinsuskaitse Selts hiljuti nõudis teateid selle kohta, kus tema haud asub, leidsid selle üpris kiiresti – ja üllatavalt – kaks meest, kellest üks oli pensionil KGB ohvitser.

„Hea seegi, et nad ei ole oma parteibosse Pätsi platsile matnud,” ütleb Arved, sõjakas läige jääsinistes silmades.

Koju jõudes otsin välja oma ainukese Koidula luuleraamatu. See on väike ja õhuke, kanarbikuvärvi linases köites raamat. Järsku olen veendunud, et selles raamatus peitub tervitus isalt. Järgin intuitsiooni ja löön raamatu lahti sealt, kus ta ise avaneb. Leian luuletuse „Mõtted Toomemäelt”. Esimene rida kõlab:

Kord ammu seisis Ülo samal sadamasillal koos minu isaga, seljas samasugune vihmamantel. Ülo, kes koos Tomi ja Leoga jäi patriootilistel põhjustel Eestisse maha. Nüüd on ta neist kolmest ainsana elus.

Me kohtume sõprade pool ühes Tallinna kõrghoonestatud eeslinnas. Ülo elab ühes teises linnas. Kui ta Siberist tagasi tuli, ei tohtinud ta asuda oma vanasse kodulinna Tallinna. Ta oli ju „reetur”.

Otsekohe torkab mulle silma, et ta on väga lühikest kasvu, leebe ja rõõmsameelne. Ta on väga südamlik ja naljasoonega mees. Tunnistan endale, et olin alateadlikult lootnud kohtuda morni ja raskemeelse mehega, kes varjab ränki saladusi.

Aga siin istub ta nüüd koos meiega kohvilauas – kust võtavad eestlased alati kohvi, kui seda pole kunagi saada? – ja vestab muretult, kuidas valmistada kõige maitsvamat kirsiveini, samal ajal valjuhäälselt ja häbenemata nautides ehtsaid Ameerika sigarette, mis ma Soomest tulles olen laevalt ostnud.

Kui me omavahele jääme, tulevad tal pisarad silma, rääkides kolme noore, last ootava naise saatusest, kurbusest kolme lapse pärast, kes Rootsis üles kasvasid, teadmata, mis on saanud nende isadest. Tema enda poeg, Tomi tütar ja Leo oma...

Mõtlen, et see sitke, elav mees minu vastas oleks sama hästi võinud olla minu isa. Juhuse tõttu on tema elus ja minu isa surnud. Mõnes mõttes on kohtumine Üloga kõige suurem lähedus isaga, mis ma võin saavutada. „Miks ta ometi ei ole minu isa?” mõtlen, nutt kurgus.

Kummatigi ei suuda ma loobuda kujutlusest, mis oleks juhtunud siis, kui algne plaan oleks teoks saanud. Kui Leo, Tom ja Ülo oleksid evakueerunud kaks nädalat pärast naiste ärasõitu, kui ülesanne oli täidetud. Juba oktoobris oleksid nad Rootsis olnud. Nad oleksid laste sündimise ajal kohal olnud. Ja nad oleksid alustanud uut elu Per Albin Hanssoni heaoluriigis, selle asemel et vaevelda Siberis nagu Tom ja Ülo või kõduneda mullas nagu Leo.

Näitan ka Ülole „Kodumaa” artiklit: süüdistused fašismis, alkoholismis, liiderlikkuses ja mõrtsukatöödes.

„Ole päris rahulik,” ütleb Ülo lihtsalt. „Sina võid oma isa üle uhke olla.” Ülo on pensionär, viimasel ajal tegutseb ta laskmistreenerina. On märgata, et tegemist on vilunud pedagoogiga, kui ta jutustab, kuidas tema ja Leo said tolle minu silmis nii õudse Raudristi.

„Leitnant Reinhardil oli endal kange tahtmine Raudristi saada,” naerab Ülo. „Ja kuna talle eesti poisid meeldisid, siis ta tahtis, et mõni meist ka selle saaks!” Ülo jutu järgi puhus Reinhard Saksa armees nende ülesande ohtlikkuse kõvasti üles, kui nad 1941.aasta suvel langevarjuga alla hüppasid. Ta ei koonerdnud omadussõnadega, kirjeldades poiste vaprust venelaste tagalas.

„Ta tahtis Raudristi endale, K-le, Leole, Tomile ja minule. Sellepärast tuli meid Berliinis peakorteris esitleda nagu hüpiknukke. Saime prii reisi, mis kestis oma paar nädalat. Olime Soome mundreis nagu „finnische Freiwillige” – eestlastena poleks me ju Raudristi saanud. Meid võeti peakorteris vastu ja Reinhard oli väga rahul.”

Ülo kinnitab, et eesti raadiotelegrafistidel oli oma uue ülemusega hea kontakt. Leitnant Reinhard rääkis nendega avameelselt sakslaste suhtumisest eestlastesse: sakslaste taktika oli lasta võimalikult rohkem eestlastel endil venelaste vastu võidelda. Mida rohkem eestlasi surma sai, seda parem. Seejärel pidid sakslased Eesti üle võtma. Ainult mõned „teenekad” eestlased tohtisid kodumaale jääda. Ülejäänud elanikkond pidi saadetama orjatööle Leningradi oblastisse. Plaanil oli ka nimi: see oli jämedates joontes nn. Rosenbergi doktriin.

Pärast Berliini reisi otsustas Ülo sõjaväeteenistusest lahkuda. Kõrgkoolid olid jälle avatud ja ta tahtis edasi õppida. Samal ajal töötas ta raha teenimiseks linnavalitsuses. Ta abiellus Eviga ja nautis perekonnaelu.

Leo ja Tom valisid teise tee: „Nemad arvasid, et isamaa nõuab nelt Saksa vastuluuresse imbumist ja Cellariuse all töötamist.”

Küsin, kuidas see oli võimalik: kuidas võisid kaks eesti poissi tulla mõttele Saksa võimuaparaati sisse imbuda? Kas neile tehti Berliinis mingi pakkumine? Ülo ohkab ja laiutab käsi: „Ma ei tea! Mina igatahes mingit pakkumist ei saanud. Aga ma tean, et Leo ja Tomi plaan Saksa vastuluuresse minna oli ainult selleks, et salajasi andmeid lääneriikidele edasi toimetada. See asi on kindel. Aga kuidas see plaan neil õnnestus, seda ma ei tea. Mäletan, et Tom käis korra Stockholmis. Ja ma tean, et Leol ja Tomil oli osav raadiotelegrafist, Ustav Toom, kes pidas otsesidet Stockholmiga. Muidugi ilma sakslaste teadmata.”

„Ta arreteeriti novembris 1944 ja suri Patarei vanglas. Tal oli isiklik saatja, mille ta oli Rootsist saanud. Ta oli kõva tehnikamees ja õppis muide ka Tehnikaülikoolis.”

Jälle viivad jäljed Stockholmi ja Rootsi! Kes andis Rootsis Eesti vastupanuvõitlejaile raadiosaatja? Kas Rootsi sõjavägi? Ülo ei tea ja Ustav Toom on surnud. Aina saladused. Stockholm oli Teise maailmasõja ajal tähtis luurekeskus ja minu isagi oli sellega tagasihoidlikul viisil seotud. Suured sündmused ja väikesed inimesed. Mõnikord tundub mulle, et mida enam ma oma isa elu uurin, seda väiksemaks ma ise muutun. Äratundmine, et sa oled maailma ajaloos ainult tolmukübe, on hirmuäratav.

Samal ajal kui Leo ja Tom tegid oma laialdasi reise, ametlikult Cellariuse teenistuses, istus Ülo raekojas kirjutuslaua taga. Tema ülemus oli tubli eestlane, ütleb ta, kes oskas saksa okupante paindlikult kohelda. Säilitades distantsi, korraldas ta sakstele jahiretki ja õhtusööke, saades vastutasuks eestlastele arstiabiressursse. Aga 1943 hakkasid sakslased eestlasi mobiliseerima ja ülemus ütles: „Kulla Ülo, nüüd ma ei saa teie heaks enam midagi teha. Sakslased käisid siin ja nõudsid teie mobiliseerimist. Soome tee on teile tuttav. Olge nii kena ja võtke minu vennapoeg ühes. Mina maksan kulud!”

Seekord ei ületatud Soome lahte enam suuskadel, vaid kaluripaadiga. Ülo sai tööd peapostkontoris joonestajana. Evi „Helsingin Sanomate” juures. Sel ajal sõitis üle lahe edasi-tagasi palju paate. Vormiliselt olid soomlased kohustatud põgenenud eestlased sakslastele välja andma, kuna nad olid liitlased, aga reeglit õnnestus väänata, võttes põgenikke „Soome vabatahtlikeks”. Mõned eestlased tulidki Soome kindla kavatsusega võitlusse asuda; eestlastele oli oluline võidelda Soome, mitte Saksa mundris.

Ka Ülo tundis ikka suuremat moraalset survet Soome armeesse astuda. 1943.aasta lõpul läkski ta vabatahtlikuks ja sai Soome sõjaväes väljaõppe.

Nüüd sattus Sököle uus grupp eesti mehi. Seekord oli neid neljateistkümne asemel kakskümmend viis. Grupi nimi polnud enam „Erna”, vaid „Haukka”. Leo ilmus välja ja küsis Ülolt nõu, missugused mehed oleksid küllalt usaldusväärsed „Haukkasse” värbamiseks. „Haukka” grupi eesmärgiks oli, Ülo sõnul, Soome kaudu Eesti ja lääneriikide suhete sisseseadmine.

„Sakslased tahtsid muidugi, et „Haukka” värbaks eestlasi, kes nendele informatsiooni hangiksid. See oli nende utoopia.” Ülo muigab irooniliselt. „Meie muidugi vilistasime selle peale. Aga kindluse mõttes ei tohtinud kõik „Haukka” liikmed teada grupi tegelikku eesmärki. Mõned pidid jääma uskuma, et nad teevad sakslastele luuret.”

Asjasse pühendatud „Haukka” mehed töötasid kulleritena ja vahendasid eesti pagulaspoliitikute kirju. Ülo ütleb, et ta ei teadnud täpselt teadete sisu. Seda ei tohtinud teada.

Mehed seisid paadisillal, kui Soome sõjaväekaater nende omastega sõitis üle Soome lahe. Miks nad jäid Eestisse, ehkki oli juba kuulda Vene tankide mürinat ja oli september 1944? Miks nad ei tohtinud koos oma perekondadega põgeneda?

„Soome saatis meid omalt poolt sakslaste järele luurama,” ütleb Ülo rahulikult. Niisiis luurasid ka need, kes olid sõjas ühel poolel, teineteise järele... „Siis nad veel ei teadnud, et nad varsti Nõukogude Liiduga relvarahu teevad,” jätkab ta. „kahe nädala pärast pidid soomlased meid Eestist ära kindlasse kohta viima. Tom ja mina pidime ette kandma, kui palju Saksa laevu on Soome lahes. Ja see oligi viimane mõttekas tegu, mis ma jõudsin teha.” Ülo ohkab ja teeb eneseiroonilise grimassi. Soome ülepeakaela tehtud rahuleping N.Liiduga lõi kõik nende plaanid uppi. Soome sõjaväel ei olnud enam vastutust eesti vastupanumeeste eest, kes olid tema teenistuses. Ülo ja Tom varjasid end ühes Klooga suvilas, Leo otsis varju kuskilt mujalt. Koos nad ei tohtinud olla.

Eestis valitses kaos. Vana Vabadussõja kangelane admiral Pitka, kes kogus enda ümber relvastatud eestlasi, et venelaste vastu võidelda, „ei olnud enam päris terve mõistuse juures”. Sakslased näitasid taas oma õiget nägu. Paistis, et neil polnud enam õiget juhtimist, ja nad taganesid kiiresti, jättes saatuse hooleks eestlased, kelle teeneid nad olid kasutanud. Eestlased pidid omal jõul toime tulema. Ajutise valitsuse päästmise katse oli ebaõnnestunud.

„Olukord läks nii raskeks, et me enam ei teadnud, mis peale hakata. Öösiti olid igal pool läbiotsimised. Keegi ei julgenud meid öömajale võtta. Me olime lindpriid.”

Nad saatsid meeleheitlikke morsesignaale Soome ja Rootsi ja palusid, et neile järele tuldaks. Nende hea sõber Sökö ajast, osav telegrafist M., kes nüüd asus Helsingis, signaliseeris iga kord vastuseks: „Äraviimine võimatu.” Ülo ohkab: „M oli tubli poiss, aga tema ei saanud ju midagi teha.”

Ta mäletab, kuidas nad oktoobris 1944 kogunesid Paul Kerese korterisse Tehnika tänavas ja valmistasid endale valedokumente: „Tõelised spioonid varustatakse rahaga ja korralike võltsdokumentidega, nii et nad vaenlase tagalas toime tulevad. Meie ei saanud mitte õhkagi. Issake, missugused piimahabemed me olime!” Munakoorega õnnestus neil ehtsatelt dokumentidelt templeid valepaberitele üle kanda.

Nad teadsid, et on pigis. Keegi ei hoolinud nende evakueerimisest. NKVD jahtis palavikuliselt eesti natsionaliste või „bandiite”, nagu neid nimetati. Nad olid lõksus. Mis suudab munakoor Nõukogude julgeolekuteenistuse vastu?

Ülo pettumus on ikka veel suur: kuidas võisid vastupanuliikumise juhid, täiskasvanud kogenud mehed nagu major Kristian, Kalmus ja teised, noori hätta jätta? Miks lasksid nad noortel eluga riskida, samal ajal kui nad ise oma keskealise naha õigel ajal ära päästsid?

„Nad pidid teadma, et vaherahuleping on tulemas. Miks nad ei öelnud: tulge, poisid, laseme jalga! Nad lasid ainult ise jalga. Neil polnud huvi meid teisi päästa. Ükski neist ei tahtnud päästmisaktsiooni finantseerida.”

Õnnetus juhtus oktoobri lõpul või novembri algul. Ülo ja Tom läksid Koplisse, et tuttavate majas öökorterit paluda. Nad nägid, et seal parajasti toimus arreteerimine, ja põgenesid ülepeakaela. Ülo katsus hüpata liikuvale trammile, aga libises nii, et üks jalg sai trepiastme vastu kõvasti viga: „Siis olin valmis.”

Ülo viidi vale nime all haiglasse. Ta oli raskes seisukorras, aga Leo ja teised viisid ta mõne aja pärast salaja haiglast välja, kuna oli saadetud teade, et paat tuleb neile järele. Aga paati ei tulnud. Ülo viidi haiglasse tagasi.

„11.detsembril seisid relvastatud mehed mul voodi ümber. Siis oli lõpp.” Tom arreteeriti 10.detsembril sõprade korteris. Mõlemad viidi NKVD peakorterisse. Ülo sai teada, et Tom ja veel kolmkümmend organisatsiooni liiget on kinni võetud. „Kõiki piinati, et kus Leo on. NKVD ajas kangesti Leod taga.”

Ülo ei teadnud Leo saatusest midagi. Palju hiljem kuulis ta, et Leo olevat tulevahetuses surma saanud ja leitud kuskilt põllult.

Pagari tänava maja oli vange tuubil täis. See osa eesti intelligentsist, kel ei õnnestunud põgeneda, arreteeriti automaatselt. Mõningaid Tartu ülikooli professoreid süüdistati selles, et nad on plaanitsenud ülestõusu ajaloomuuseumi antiiksete relvadega... Vange piinati, kuni nad kõik omaks võtsid. Lõpuks tunnistasid nad mida tahes, olgu süüdistused kui tahes pöörased.

„Kuidas vange piinati?” küsin, kuigi ei taha kuulda.

Neid peksti püssipäradega, märgade käterätikutega, rusikate ja jalgadega,” vastab Ülo asjalikult. „Aga kõige peenem piinamisviis oli see, et ei lastud magada. Ülekuulamine käis öösiti ja päeval oli magamine keelatud. Kui talv tuli, jäeti kelder, kus me olime, kütmata. Vangid istusid põrandal, seljas ainult need riided, mis neil kinnivõtmise ajal seljas olid. Oli niisugune hapnikupuudus, et tuletikkugi ei saanud põlema.”

Kõigi eesti vastupanuvõitlejate süüasja käsitleti ühisel kohtuprotsessil. Kõigi, välja arvatud Tomi ja Ülo oma, sest neil arvati olevat juhtpositsioon. Nemad said oma kohtuotsuse palju hiljem kui teised ja kumbki omaette.

Ülole mõisteti 25 pluss 5, s.t. kakskümmend viis aastat sunnitööd ja seejärel viis aastat kodanikuõiguste kaotust. Suurema osa karistusajast veetis ta Siberis Inta söekaevandustes. Enne seda oli ta mõne aasta Uhta naftamaardlas ja tegi maa all puurimistöid. Oma praegust abikaasat kohtas ta vangilaagris. Naine oli arreteeritud päris lapsena, neljateistkümneaastasena. Temal ja Ülol on nüüd kaks täiskasvanud poega.

Alles 1971 said nad Eestisse tagasi tulla, aga juba 1968 hakkasid nad endale maja otsima. Nad leidsid väikese vana maja Põhja-Eestis. Aastate jooksul on nad maja ümber ehitanud ja moderniseerinud. Pojad elasid seal koos vanaemaga, kui vanemad veel Siberis karistust kandsid. Oli tähtis, et poisid saaksid Eestis koolis käia. Puhkuste ajal, mis neil viimastel aastatel õnnestus saada, olid nad Eestis, kohtusid poegadega ja ehitasid maja. Kuidas nad jaksasid? Kuidas nad suutsid?

„Mis inimene tahab, seda ta suudab!” ütleb Ülo lakooniliselt.

Küsin Ülolt, kas tema arvates need oletatavad tsitaadid isa päevikust, mis „Kodumaa” avaldas, on ehtsad. Faktid, nimed ja väljendusviis osutavad sellele, arvab Ülo ja meenutab, et Leole meeldis väga päevikut pidada. Ta kirjutas poisipõlvest peale iga päev päevikut ja jätkas seda pedantselt. Sõja ajal peitis ta päevikud sõprade poole.

„Aga kui ta elas seda ohtlikku elu, nagu ta elas, siis oli päevikupidamine surmapatt.” Ülo arvates on see veelkordne tõend selle kohta, et ükski neist ei olnud professionaalne luuraja. Nad olid noored romantikud, kes uskusid, et saadavad oma maa nimel korda tähtsaid asju. „Aga küsimus on selles, mis meil õieti õnnestus ära teha.”

Ta vangutab pead, lugedes süüdistusi, et Leo olevat juhtinud Leningradis koonduslaagrit: „Sa helde jumal, ta polnud ju jalgagi sinnakanti tõstnud!” Samuti andmete kohta liiderlikkusest. „Sinu isa oli seda sorti mees, kes istus terve õhtu klaasi martini juures ja ei joonud sedagi lõpuni.” Seevastu oli Leo naiste lemmik ja tal oli palju naissoost sõpru. Mis laadi see sõprus oli, seda ei pea Ülo end pädevaks otsustama. Aga kahtlemata suutis Leo end NKVD eest varjata kauem kui teised just sellepärast, et ta oli nii armastatud, sest talle olid lahti paljud kodud, olgugi et vastupanuvõitleja varjamine oli äärmiselt riskantne. Paljud neist, kes olid Leod varjanud, said näha väga raskeid päevi.

Mõtlen sellele, et kui mu isa poleks maha lastud, oleks tema saatus võib-olla sarnanenud Ülo omaga. „Jah,” noogutab Ülo, „ja mina olen veel selle peale mõelnud, et selle jalavigastuse pärast olen ma ehk tänapäev veel elus.”

„Aga kas Leo närvid oleksid talunud ülekuulamist, piinamist, vanglat ja Siberi vintsutusi,” küsin ja tunnen, kuidas süda kiiremini lööma hakkab. Miks ma nii erutatud olen?

„Armas laps, sinu isal olid väga tugevad närvid. Peale selle oli tal väga hea füüsis. Ta oleks täpselt samuti toime tulnud nagu mina.” Ülo naeratab riukalikult.

Ülo kaotas vabaduse kahekümne kolme aastasena. Kakskümmend viis aastat oma elust pidi ta veetma vanglas ja laagris.

„Jah, elu parimad aastad,” noogutab ta.

„Ei, ma ei ole kahetsenud, mis ma tegin,” ütleb ta ja on järsku väga tõsine. „Ma ei ole mitte kunagi kahetsenud, kuigi elu on vahel viltu kiskunud. Me püüdsime teha, mis me suutsime, olgugi, et see ei õnnestunud. Kahju on kõigist inimestest, kes kaduma läksid. Mul on kahju oma esimesest naisest Evist ja oma pojast Rootsis. Aga ma ei kahetse. Ma olen elanud südametunnistuse järgi. Ja mul on hea meel, et ma pole kunagi kedagi tapnud. Ma arvan, et sinu isa ka ei olnud. Ta polnud seda sorti inimene.”

Tomi ma ei ole kunagi näinud. Tumedaverd elegantset Tomi, nii pikka ja mõtlikku minu väikest kasvu energilise isa kõrval. Nii olen ma neid fotodel näinud: Soome mundris, Saksa mundris, erariietes. Tom mõisteti pikkadeks aastateks Siberisse sunnitööle, aga võis hiljem Tallinna tagasi pöörduda. Ometi ei otsinud ma teda tema eluajal kordagi üles. Ja kui ma lõpuks tundsin, et olen küps oma isa kohta tõtt otsima, oli Tom pool aastat varem surnud.

Sellest hoolimata võin Tomiga kaudselt kohtuda mõnes tema ülekuulamisprotokolli lõigus, mis on avaldatud vannitoaroheliste kaantega raamatus pealkirjaga „Kompromiss on välistatud”. Raamat on trükitud Tallinnas 1984 ja käsitleb julgeoleku tööd Eestis. Lugu kujutab endast Mickey Spillane’i karmis stiilis etüüdi, kus politseinikud on kangelased ja kus eesti partisane nimetatakse järjekindlalt bandiitideks. Raamatus on peatükk pealkirjaga „Haukka-Tümleri lõpp”, autoriks Jevgeni Lebedev. Kolme jubeda bandiidi nimed on Talberg, Oja ja Randma, need on Leo, Ülo ja Tomi pseudonüümid.

„„Rahvuskomitee” liikmete otsimise käigus on tarvis pöörata erilist tähelepanu niinimetatud Eesti valitsusele ning luurerühma ja natsionalistliku põrandaaluse juhtidele Randmale ja Talbergile.” Nii ütleb Lebedevi loo kangelane, julgeolekumees Neelus, oma kolleegile tegevuse alguses.

Randmat alias Tomi kirjeldatakse kui meest, kellel olid head kontaktid eesti intellektuaalse ja poliitilise eliidiga, kuna tema isa oli „eesti kodanliku valitsuse kõrge riigiametnik”. Jaan Otsa, Leo ja Tomi sõpra nimetatakse tema õige nimega. Lebedev kirjutab, et Ots sõitis Rootsi juba 1943.aasta kevadel, kus ta esindanud Eesti Rahvuskomiteed, juhtinud raadioluuret ning salajast postiühendust Eesti ja Rootsi vahel. Ja siis sõna-sõnalt: „Kuigi kõik Eestis tegutsevalt agentuurilt saabuvad radiogrammid läksid rootslaste luurekeskusse, sai Ots nende koopiad.” Kas Rootsi julgeolekuteenistusel olid tõepoolest erilised kontaktid eesti rahvuslastega?

Saame teada, et Ots tutvustas koopiate sisu kolonel S-ile, kes oli kõrgel kohal Eesti Vabariigi kindralstaabis. S-il olevat olnud kontaktid nii Inglise luure esindaja McKibbiniga kui ka hitlerliku Abwehr’i juhi admiral Canarisega.

Lebedev kirjutab, et Randma töötas juba siis „fašistliku luure kasuks”. Kui Ots teda selles kahtlustas, olevat Randma otse ütelnud, et „kui tal õnnestub luua side Inglise luurega, võib ta kasutada oma Eestis olevat agentuuri töö huvides”.

Seejärel kirjeldatakse, kuidas Randma koos kahe teise agendiga (üks agentideks oli minu isa, aga seda Lebedev ei tea) saadeti Riiga ning sealt Hamburgi luureradistide erikursustele. Pärast kursuste lõpetamist kavatseti neid saata neutraalsete riikide kaudu Ameerikasse. Hiljem muudeti plaanid ja Randma saadeti Egiptusesse. (Ahaa, siin on seletus isa beduiiniriietuses fotole.) Aga ka Egiptuse reisist ei tulnud midagi välja. Selle asemel tuli määramine Venemaale, Põhja-Kaukaasiasse, Kreekasse ja Bulgaariasse. Seejärel luureosakonda Abwehrstelle 10 Hamburgis. (Ka sealt saatis Leo koju kirju.) Sealt saabus Randma juba Tallinna Abwehr’i luureorgani, Cellariuse büroo salajase töötajana.

On imelik, et lugu, mis ülistab Vene julgeolekut, sama organit, mis Tomi arreteeris ja Leo mõrvas, see lugu kinnitab omal viisil Leo ja Tomi reise. Kõik need fotod, kirjad ja kaardid, mille järgi ma vaevaliselt olen aega, kohta ja saatjaid rekonstrueerinud, on siin ühe hingetõmbega hallil nõukogulikul paberil kokku võetud.

Möödaminnes kirjeldatakse, kuidas nõukogude julgeolekutöötajad vangilt informatsiooni välja pressivad. Vang on Arnold Susi, Eesti ajutise valitsuse haridusministriks määratud mees, kes hiljem istus laagris koos Solženitsõniga, viimane on nende tutvusest ka kirjutanud. Selle dokumentaalse koega kriminaalnovelli autor aga mõistagi Solženitsõnit ei maini.

Arreteeritakse neli meest, kes Randmat tunnevad juba „Erna” aegadest. Julgeolekumehed saavad teada, et Randma, Talberg ja Oja on septembri lõpul Tallinnas Rootsi põgenemise plaani arutanud.

Kummaline on lugeda, kuidas NKVD suunab aina suuremaid jõude minu isa ja tema kaaslaste jahtimiseks. „Lasevad ringi nagu tagaaetud hundid,” märgib üks tšekistidest rahulolevalt. Ta räägib minu isast. Minu isast kui tagaaetavast ulukist, kõigist hüljatud oma viimastel elupäevadel. Minu isast, keda aetakse taga nagu kurjategijat.

Lugu lõpeb muidugi sellega, kuidas vaprad julgeolekumehed natsionalistlike „bandiitide” kamba kahjutuks teevad; sama aasta detsembris võetakse Oja kinni haiglast, Randma keset tänavat, kus ta pidi kohtuma Talbergiga. Ta ei teadnud siis veel, et Talberg oli tunni aja eest põgenemiskatsel maha lastud.

Kõige huvuitavam selles loos on Tomi/Randma ülekuulamine. Mitmes punktis läheb see kokku sellega, mis ma olen teada saanud. Aga see on muidugi vastase versioon.

Tom/Randma kinnitab, et ta sõitis sügisel 1941 Berliini, kus teda esitleti Abwehr’i kõrgeimale ülemusele admiral Canarisele. Sama aasta detsembris kutsutakse „endised „Erna” agendid” Talberg, Avarmaa ja Randma Abwehr’i Riia osakonda vestlema. Kuu aega hiljem saadetakse nad kursustele. Ja Randmat, Oja ja Talbergi autasustatakse teise järgu Raudristiga. Nad allusid luureosakonnale Abwehrstelle 10 ja kursused, mis toimusid Hamburgis, olid väga kõrgel tasemel. „Agente valmistati ette tööks sügaval inglaste tagalas.”

On nimetatud ka minu isa, Tomi ja teiste vastupanumeeste eesmärk. Nõukogude versioonis kõlab see nii:

„Kodanlikud natsionalistid unistasid kapitalistliku Eesti taastamisest. Hitlerlasi abistades haudusid nad samal ajal plaane saavutada see eesmärk pärast fašistliku Saksamaa krahhi Inglismaa ja USA abiga.”

Hoolimata sellest, et sõnavalik on teine, väärtushinnangud on teised, ütleb Lebedev faktiliselt sama, mida mulle ütlesid ema ja isa sõbrad. Olen neid kuulanud rohkem või vähem umbusklikult. Ja nüüd ütleb Nõukogude pool sedasama. Mõtlen kergendusega, et kui isegi skribent, kes peab ülistama NKVD tööd, osutab, et natsionalistid töötasid koos sakslastega, ise samal ajal arvestades natsliku Saksamaa kokkuvarisemisega, siis ei saa täna keegi mulle väita, et minu isa oli fašist. Ikka see hirm. Kui sügaval see on minus kõik need aastad pesitsenud?

Tom/Randma jutustab, kuidas ta suure saladuskatte all 1944.aasta suvel sõitis Stockholmi, et luua kontakti Inglise luurega. Sõber Jaan Ots korraldab paadi, mis Tomi Tallinnas peale võtab ja Stockholmi viib. Kui nad Rootsis maabuvad, satuvad nad politseile sülle. Üks naine, M., kes oli Tomi järele tulnud, annab Rootsi politseile telefoninumbri ja palub astuda ühendusse siseministeeriumiga. Siseministeeriumi korralduse peale lastakse nad vabaks ja toimetatakse otsekohe Stockholmi.

Tomi esitles kolonel McKibbinile Jaan Ots. Nad kohtusid kaks korda koloneli korteris. Tom informeeris McKibbinit Eesti olukorrast ja sakslaste teenistuses olevatest eesti väeüksustest. Ta rääkis, et seisab Saksa luure teenistuses, kuid tahaks töötada koos inglastega. Ta selgitas põhjusi ning palus McKibbinilt raadiovarustust, et saaks inglastega otsesidet pidada. McKibbin lubas saata nii raadiojaama kui ka koodid, sifri ja muu vajaliku spioonivarustuse. Lubadust ta aga ei täitnud.

Vestluses McKibbiniga taipas Tom, et kolonelil on olemas üldine ülevaade olukorrast Eestis, kuid et tema informatsioon on vananenud ja pealiskaudne. Arvatavasti olid teated saadud põgenikelt, kes olid juba mõnda aega Rootsis olnud. Tom sõitis tagasi sama teed, nagu ta oli tulnud, reisi finantseeris nähtavasti Briti luure. Ta oli kuulnud, kuidas Ots McKibbiniga bensiinist ja paadist rääkis. Sakslased Tomi Rootsi-reisist teada ei saanud,

Ülekuulamisprotokollis räägib Tom veel kahest luuregrupist, mille tööst tema ja Leo/Talberg osa võtsid: „Haukka” ja „Tümler”. Gruppidesse valiti liikmeid Leo ja Tomi vastutusel. Agentide väljaõpe toimus Soomes ja sealt saadeti nad kaheksas grupis kolmekaupa Eestisse. „Haukka”, mis ilmselt oli loodud Soome initsiatiivil, eksisteeris ainult 1944.aasta maini. Sakslased lõid teise organisatsiooni, „Tümleri”, mis valmistas agente ette salakuulamiseks Nõukogude vägede tagalas. Tomi sõnul katkes pärast sakslaste Eestist lahkumist „Tümleri” agentidel side nendega täielikult.

Tomi seletus, miks ta nende gruppide tegevusest osa võttis, on huvitav:

„Rahvuskomitee vajas seda. Mina ja Talberg esindasime Eestis sisuliselt rahvuslikku põrandaalust keskust ja kõik andmed, mida „Haukka” ja „Tümleri” luurajatelt saime, andsime edasi Rootsis asuvate eesti emigrantide rahvuslikele ringkondadele. Oma veendumustelt oleme ise rahvuslased. Loonud sideme tolleaegse Soome ja Saksa luurega, saavutasime meie poliitilise võitluse huvides paljugi. Näiteks kasutasime sakslastelt saadud sidevahendeid ja mootorpaate regulaarseks sidepidamiseks Eesti rahvusliku põrandaaluse ja Rootsis asuvate Eesti rahvuslike rühmituste vahel.”

Tom jutustab edasi, et tänu „Haukkale” ja „Tümlerile” said tema ja Leo korrapäraselt informeerida rahvuslikke ringkondi Rootsis olukorrast Eestis. „Varjudes Cellariuse büroo ametliku sildi taha”, vabastasid nad luurajad teenistusest Saksa sõjaväes ja seega oli neil võimalik teha illegaalset tööd iseseisva Eesti taassünni huvides. Ülekuulamisel tunnistab Tom ka, et nad lõid sidemed Inglise ja Rootsi luurega. Seati sisse otseside Stockholmi ja eesti pagulastega.

„Edaspidi lootsime luua otsesidet Inglismaaga, keda pidasime oma liitlaseks ning kellelt lootsime saada sõjalist ja poliitilist abi.” Ja Tom jutustab, kuidas ta septembris 1944, kui sai selgeks, et sakslased lahkuvad Eestist, määras „omal algatusel, sakslaste eest salaja, parimad luureradistid Saksa sõjaväe koosseisu kuuluvate eesti väeüksuste juurde, et otsustaval momendil need üksused raadio teel ühendada ning oma juhtimise alla võtta” ja püüda pidurdada Nõukogude armee pealetungi. Seejärel oleksid eestlased USA ja Inglismaa abil astunud võitlusse iseseisva Eesti riigi taastamise eest.

Kui ma mõne kuu pärast Tallinna tulen, kingin Tomi lesele ühe eksemplari Lebedevi jutust. Tomi teine naine on südamlik ja lihtne inimene. Nad kohtusid, kui Tom Siberist tagasi tuli.

Jälgin tema nägu, kui ta kiiresti silmad tekstist üle libistab. Näen, et talle on kõik võõras ja peaaegu arusaamatu. „Tom ei tahtnud kunagi neist raskeist asjust rääkida, mis tal tuli üle elada,” ütleb ta. „Istus tihtipeale endassesuletult ja vaikis. Kui ma temalt küsisin, kuidas Siberis oli, vastas ta ainult: „Eks sa võid seda ise arvata!””

Mõtlen fotole, kus Leo ja Tom on koos. Nagu alati on Tom Leost tõsisem, aga tema silmad on lootusrikkad. Pilt on aastast 1942 ja tagaküljele on Leo kirjutanud: „Me kuulume ühte.” Mõtted libisevad sellele, mis Tomil tuli vanglas üle elada, enne kui NKVD võis tema ülestunnistusele alla kirjutada. Mõte on väljakannatamatu. Minu isa säästeti vähemalt sellest.

„Armas laps,” ütleb Tomi lesk. „Ära kurvasta, et sa temaga kokku ei saanud. Ma ei usu, et tal oleks jõudu olnud sulle midagi rääkida.” Väike mustvalge, haige jalaga koer tema jalgade ees ohkab.

„Kurb on see, et Tom ei elanud Eesti uue lootuseajani,” ütleb naine, pisarad silmas. „Aga tema tütar Merike tõi Rootsist matusteks sinimustvalge pärjalindi. Nii et ta sai vähemalt Eesti värvid kirstu kaasa.”

Öösel näen unes, et loen edasi Leo kohta raamatust „Kompromiss on välistatud”. Peatükk, mida ma ärkvel olles tähele ei pannud, räägib NKVD ohvitseride rõõmupeost minu isa kinnivõtmise puhul. Leo surnukeha viiakse triumfikäigus NKVD peakorterisse. Ohvitserid joovad öö läbi, pühitsedes Eesti põrandaaluse natsionalistliku liikumise purustamist. Nad löövad klaase kokku, naeravad ja taovad endale vastu ordeneid täisriputatud rinda.

Et asjale veelgi rohkem vürtsi lisada, võtavad nad välja minu isa silmad ja panevad need peolauale, et ta näeks, „kuidas nad tema terviseks joovad”. Seda väljendit mäletan ma unenäoraamatust selgesti, trükituna samasugusele halvale paberile, sama imeliku lõhnaga nagu pärisraamatus. Tunnen seda lõhna ja näen vaimusilmas stseeni: pidutsevad ja räuskavad NKVD agendid, kes isekeskis vene keeles kelgivad oma võiduga, ja minu isa teotatud silmad, mis peavad seda tunnistama. Väljas on täiskuu.

Pilt on terav, jääkülm kuupaiste räuskavate meesfiguuride kohal läheb üle tekstiks. Jälle need määrdunudhallid tähed räpakaskollasel paberil. Tekstis on asjalikult kirjas, et kui pidu on läbi, panevad nad silmad mu isa laibale tagasi, aga mitte silmakoobastesse. Rõhutamaks, et see on olend, kes on seadustest üle astunud, ja sellepärast ei oma õigust seadustekohasele kohtlemisele, teevad nad Leo laubale ja põsele sisselõike. Nad panevad silma sinna sisse, et näidata: see siin ei ole enam „inimene”.

Näen oma isa surnud silmi mulle vastu vaatamas, üks laubalt ja teine põselt ja ärkan karjumise peale. Minu enda kuristiku põhjast kostev hääl.

Ainult unenägu. Jumal tänatud! Aga varsti olen jälle seal tagasi: isa lamab surnult ümberkukkunud napsiklaaside ja läikivate samovaride vahel. Tema ebaloomulikesse kohtadesse pistetud silmad vahivad lakke. Pidutsemisest väsinud NKVD mehed mörisevad uniselt ja hakkavad laiali minema. Mõned on kummuli lauale magama jäänud ja norskavad tuhmi, pikaldase narinaga. Äkki olen ma nende keskel. Mul on kohutavalt halb, olen üleni higine ja karjun neile eesti keeles, et nad on häbistanud minu isa, häbistanud meie perekonda. Ma nõuan hüvitust! Karjun neid lauseid ikka ja jälle, kuni mul hääl ära läheb, aga nad ei kuule mind. Keegi ei kuule mind. Keegi ei näe mind.

Torman ema juurde. Ta peab teada saama, mis on juhtunud. Leian ta ümber riietumas, ta ümiseb mingit vana eesti lööklaulu ja nööbib kinni kreemikat siidpluusi. Ta läheb ooperisse. Ta on rõõmsas tujus. Ja ma saan aru, et ma ei või talle rääkida, mida ma äsja nägin. Kas ta ei ole juba küllalt palju kannatanud? Kõik need aastad, oodates meest, kes ei tulnudki. Meest, kes ei tulnud, sest ta ei saanud tulla.

Ei, ma ei saa emale seda teha. Ma pean ise kätte maksma. Ma pean ise perekonna au jalule seadma. Ja kui ma olen sellele äratundmisele jõudnud, muutuvad mu õlad väga raskeks ja ma näen, et hakkan kiviks muutuma. Krobeliseks halliks kiviks.

Ärkan uuesti ega jää enam magama. Sest iga kord, kui ma silmad kinni panen, näen neid väljarebitud, teotatud silmi laual. Leo silmi.

Onu Argus on mulle rääkinud: Leo teadis, et teda hilissügisel 1944 jälitati.

Niipea kui ta jäi kauemaks kui üheks ööks kuskile, kus oli võimalus magada, oli üks või mitu meest tal kannul. Selle ajani oli tal õnnestunud nad maha raputada.

Ühel päeval Tallinnas tundis ta, kuidas keegi temast selja tagant kinni võttis. Ta tõmbas ühe käsivarre vabaks, aga teist kätt hoiti kõvasti kinni. Jälitajaid oli seekord kaks ja nad olid ta kätte saanud. Nad viisid teda NKVD maja poole ja lähenesid Oleviste kirikule, kus mõne kuu eest oli olnud tema ja Meetsi laulatus. Nüüd peaks Meets olema Rootsis väljaspool ohtu. Kas ta näeb kunagi veel Meetsi? Kas ta näeb oma last? Ilmselt ei näe.

Kui ta ülekuulamisruumi viidi, nägi ta kohe, et aken on lahti. Sõdurid, kes ta sisse viisid, said korralduse oodata ukse taga. Välkkiirelt lõi ta ülekuulaja pikali ja hüppas teise korruse aknast välja.

„Mis loba see on,” ütles tema vanem vend Argus paar nädalat hiljem, kui Leo oli oma loo ära rääkinud. „Kui sa teise korruse aknast välja hüppad, siis murrad jala. Siis poleks sa sealt enam kuhugi läinud. Ja pealegi ma tean, et väljas patrullib alati valvur.”

„Sa unustad, et ma olen langevarjur,” ütles Leo, kes oli väga rahul, et suutis suurele vennale muljet avaldada. Suurele vennale, kes oli teda lapsepõlves punaseid ja valgeid mängides nii palju kordi vangi võtnud. Nüüd olid nad pärisvõitluses ühel ja samal poolel. Argus oli metsavend.

„Me pidime alatasa harjutama ilma lngevarjuta kõrgelt alla hüppamist, et pehmelt maandumist õppida,” jätkas Leo. „Hüppasin lihtsalt nii, nagu olin õppinud. Muidugi kukkusin käpuli, aga valvur oli parajasti seljaga minu poole.Tõsi küll, ta pöördus muidugi ümber, kui ta mind kuulis, aga arvas vist, et olin niisama tänaval komistanud. Tõusin rahulikult püsti ja läksin edasi ja valvur lasi mul minna.”

Kui vennad viimast korda kohtusid, oli juba nii külm, et Leol oli seljas valge lambanahkne kasukas. See pidi olema detsembris või novembri lõpul.

Leo oli lõbusas tujus ja ütles, et tal on hea lootus lähimal ajal Rootsi põgeneda. Oli organiseeritud mitmeid paadiga põgenemise katseid, aga need olid ebaõnnestunud. NKVD oli alati kohal. Ta kahtlustas, et organisatsioonis leidus äraandja. Aga nüüd oli Leole lubatud, et Rootsist tuleb talle lennuk järele.

Ta ütles, et raadiosaatja on tal maal kindlasse kohta peidetud. Ta sõitis korrapäraselt sinna ja võttis välismaaga ühndust.

Leo seisis eal, sõjaväekasukas seljas, ilme rõõmus ja otsustav. „Mul ei olnud luba koos Meetsiga sõita. Aga nüüd ma pääsen minema!”

Vennad vaatasid tükk aega teineteisele otsa. Nad teadsid, et läheb kaua, enne kui nad teineteist uuesti näevad.

Pruun viilkatusega puumaja lillede ja õunapuude keskel. Kodune vaarikamahl ja värske kohv õhukestes roosimustrilise servaga ilma kuldääriseta tassides. Kodused lõunad kuumade pirukate ja puljongiga. Niisugune on see maja ja küllap selline oli siinne elu, kuni Hitler ja Stalin otsustasid üheskoos maailma muuta.

Ja siis korraga muutus idülliline villa „vastupanuliikumise pesaks” ja kiire kurja surma näitelavaks: kõigepealt Leo surm ja seejärel, vältimatu tagajärjena, Laene ema enesetapp.

„Võib-olla pole see tõsi,” mõtlen nagu meeleheitel laps, et seda jubedust sõnadega eemale peletada. „Nii õudseid asju nii hubases majas ei juhtu!”

Seisame vaikides ja liikumatult meeldiva maja ees, olen pugenud ristiema Laene ja tema mehe Arvedi vahele. Mille eest nad võiksid mind nüüd kaitsta, kui ma olen juba nii kaugele jõudnud? Laene pigistab kõvasti oma keppi, tema puusaliiges ei ole enam see, mis ta peaks olema. Tema väike energiline nägu on pisaratest märg. Kui ta mu pilku märkab, kuivatab ta läbematu käeliigutusega pisarad ja ütleb: „Ma pole siin palju aastaid käinud. See on olnud liiga valus.”

„Vaata!” ütleb Arved. „„Treboux”, mille ma istutasin, kannab ikka veel vilja,” Ja kärme mereväeohvitseri sammuga läheb ta lähemale ja nopib kolm peaaegu läbipaistvat õuna. „Proovime, kas on ikka veel niisama maitsvad,” ütleb ta vallatult.

„Ära ole narr, Arved!” Laene vabanenud naer kõlab selges septembriõhus ja maja muutub kohe vähem saatuslikuks. Laene on seitsekümmend, aga tema naer on ikka veel noore tüdruku naer. Kujutan ette, kuidas nad minu emaga koos naersid, mõlemad violetsetes koolikleitides.

Siis jääb jälle kõik vaikseks. Valitseb ebatavaline tardumus. Majas pole märgata liikumist. Tunnen, et olen Leole päris lähedal. Leo, kas sa tunned minu juuresolekut? Mina tunnen sind küll. Sa astusid siit väravast sisse ja läksid mööda seda jalgrada. Sa astusid paar astet kivitrepist üles ja helistasid uksekella, ja ust ei avanud mitte sinu sõbrad, vaid vene sõdur.

Mul jääb hing kinni. Enesele aru andmata seisan äkki ukse taga ja näen, et seal on kolm nuppu. Kas siia on pandud uued kellad? „Helistame õige,” ütleb Arved, kes seisab äkki minu kõrval. Helin puurib vaikusesse kareda augu. Kedagi ei tule. Uks ei ole lukus. Teeme ukse lahti ja hüüame ettevaatlikult. Ei mingit vastust.

Astume väikesesse räämas eeskotta, mis on värvitud ebamääraselt pruunikasroheliseks – värv, mis tundub olevat spetsiaalselt komponeeritud melanhoolia tekitamiseks. Põrandalinoleumi värvitoonid on samuti mornid ja masendavad. Naeratav aed tundub olevat kuskil väga kaugel. Põrand on äsja pestud, veel niiske. Just nagu oleks siit alles maha pestud minu isa veri...

Piilun väikesesse vanamoodsasse kööki, kus on puupliit. Põrandavaip on muhklik. Näib, et siin ei ole neljakümne aasta jooksul remonti tehtud.

Kus sind tulistati, Leo? Kas siin, eeskojas, või juba trepil? Mis tähtsust sellel õieti on? Surm on niikuinii surm. Siiski, Leo, ma pean teada saama, kuidas ja kus sa surid. Ma olen ju praegu sulle nii lähedal. Peaaegu kõik, kes tookord siin majas olid, on nüüd surnud. Ainult üks neist on elus: sinu vana koolivend. Ma pean ta üles otsima. Aga ma kardan väga.

Jälle seisan võõra maja ees, aga hoopis teises linnaosas. Suurest hallist majast õhkub heaolu ja head maitset. Kõrged varjulised puud, vaikne tänav. Siin ta siis elab, ainus inimene, kes võib mulle jutustada, kuidas minu isa õieti suri. Kuivõrd oli ta ise asjasse segatud? Kas ta räägib mulle tõtt? Või keeldub ta mind vastu võtmast?

Kõik on kummaliselt vaikne, aga üks aken on lahti. Niisiis on ta kodus. Ma ei ole ette helistanud ja oma tulekust teatanud, kartes, et mind ei võeta vastu. Võimatu, et minu väljailmumine ärataks meeldivaid mälestusi. Aga kui ta ei tahagi minuga rääkida, siis tahan ma vähemalt tema nägu näha ja tema silmavaadet, kui ta mulle ei ütleb.

Mida ma jõuan näha, enne kui ta ukse mu nina eest kinni lööb? Tigedust? Viha? Hirmu? Kas ta peab mind pealetükkivaks võõraks või mineviku kummituseks? Võib-olla kättemaksjaks? Mis siis, kui ta miilitsasse helistab? Sel juhul viivad mind lõpuks siiski tursked nahkmantlites mehed minema. Kui reisirühma juht homme oma lambaid üle loeb, olen mina jäljetult kadunud...

Helistan uksekella. Samme ei kosta. Valgete kardinate tgaa ei liigata miski. Ainult kerge tuulehoog suurte puude ladvus. Kuidas võib nii vaikne olla? Kas kedagi ei ole kodus? Tunnen ühtaegu pettumust ja kergendust.

Helistan veel korra. Siis liigub keegi tasahilju majas. Või kuulsin ma oma erutuses valesti? Ei, keegi tuleb siiski. Ukse avab ilus hallipäine daam. Seda ma ei oodanud! Igal juhul mitte inimest, kellest õhkub rahulikku lahkust. Mitte naisterahvast.

Ja tõde, see tõde, mida ma varem polnud suuteline sõnastama, tulvab takistamatult üle huulte. Minu nimi, mis asja ma ajan, et mu isa surm ei anna mulle rahu... Näen, et naine mõistab. Ta palub mind lahkelt sisse astuda avarasse esikusse ja sealt edasi suurde valgesse tuppa. Istun raske antiikse tugitooli servale. Näen suurt tüllkardunatega aknaid, haruldasi vanu laiades kuldraamides maale, pärastlõunapäikese kiiri püüdvaid isemoodi klaasesemeid akendel, kalleid vaipu, mööbliesemeid, raamatuid... Siin elab kaks haritud varakat eestlast. Aga hoolimata päikesepaistest on toas kummalisel kombel külm. Jääkülm.

Daam hüüab üles teise korruse poole: „Meil on külaline!” Tema hääles ei ole paanika varjundit. Tema hääl on rahulik, peaaegu nagu oleks tal hea meel. Mul tekib seletamatu tunne, et mind juba oodati. Kas keegi on neile teatanud, mis asju ma Tallinnas ajan?

Mees tuleb alla. Elegantne mees paksude hallide juuste ja sümpaatse ilmega. Ta tervitab sõbralikult ja võtab minu vastas istet, pilutab veidi silmi. Abikaasa istub tema kõrvale tugitooli. Tema kukla taga on värvirõõmsate tikitud lilledega must padi.

Ütlen, et minu ema on rääkinud, et tema, F., olnud arvatavasti juures, kui mu isa suri, ja ma ei saa enne rahu, kui kuulen lähemalt, kuidas kõik tegelikult juhtus. Näitan talle „Kodumaa” lisa, kus on lugu isa külmunud laibast metsas. F. vaatab seda huviga: „Seda ma pole varem näinud.”

„Kas ema teab, et te olete siin?” küsib ta siis.

„Ei,” ütlen ja tunnen end hetke vältel väikese plikana, kes luba küsimata on naabermajja läinud. „See on minu enda mõte. Ma jätsin teie nime meelde.”

Ta oleks nagu pettunud, mulle paistab, et ta oleks soovinud, et ema oleks mind saatnud. Siin majas ei lähe miski nii, nagu ma enne ette kujutasin. F. toob oma rahuliku madala häälega mu tegelikkusesse tagasi.

„Ma võin teid rahustada. See „Kodumaa” lugu laibast metsas on ainult ametlik versioon. Teie isa suri minu kätel.” F. sirutab oma suured käed minu poole.

„Teie kätel?” Ma suudan ainult sosistada.

„Jah. Tema viimased sõnad olid: „Tervitage Meetsi!”

Vahin talle uimaselt otsa. Tema hoidis siis Leod, kui... Pisarad hakkavad mul mööda põski jooksma. Ei! Mitte nüüd! Pean end koguma. Vahin üksisilmi oma jalgu: kingade mustad rihmad on paljastele varvastele jäljed jätnud. Lõpuks suudan pilgu tõsta ja palun tal jutustada. Siis ütleb tema naine: „Ka mina olin seal. See oli kohutav!” Ja ma loen tema näost, et ta on katsunud unustada, aga pole suutnud. Ta ei unusta seda kunagi.

Üheskoos katsuvad nad meenutada, millal see juhtus. Kas novembris või detsembris. Naine ütleb, et ta mäletab lund, jalajälgi lumes, mis viisid majani. Välja ei läinud ühtki jälge.

Kui Laene 14.detsembril arreteeriti, pani NKVD rutiini kohaselt tema perekonna maja valve alla. See tähendas, et kaks sõjaväelast olid kaks nädalat majas ja kõik, kes majja tulid, võeti kinni, kuulati üle ja halvemal juhul arreteeriti. Sellepärast viisid kõik jäljed sisse, aga mitte välja.

F. oli samuti selle maja elanik, aga oli sel ajal mobiliseeritud Punaarmeesse. Detsembris 1944 saadeti ta koos oma ülemuse ja veel ühe sõjaväelasega Tallinnasse posti järele. Kui F. majja astus, arreteeriti nii tema kui ka tema mõlemad kaaslased. „Punaarmee ja minu ülemuse aukraad ei lugenud NKVD-le midagi.”

Päevad möödusid ja arreteerituid sai aina rohkem. F., kes kõneles hästi vene keelt, sai NKVD kapteniga heale jalale. Nende jutuajamisest selgus, et jahitakse Leod, kes kapteni jutu järgi oli väga paha inimene. Kapten jutustas, et eesti vastupanuvõitlejatel olnud Koitjärve metsades punker ja relvaladu, mille NKVD õhku laskis. NKVD-l olevat kord juba õnnestunud Leo arreteerida ja viia ta Pagari tänavale, aga Leo hüpanud teise korruse aknast välja ja põgenenud.

Kui nad olid oma poolteist nädalat koduarestis istunud, sai toit majas otsa. F-i jutu järgi palunud ta kaptenit korraldada nii, et valve lõpetataks ja igaüks läheks oma toimetuste juurde. Kapten oli mõistlik mees ja läks oma ülemustele helistama. Majas telefoni ei olnud, okupatsioonivõimud olid selle ära võtnud, nagu neil kombeks oli. Maja jäi valvama NKVD seersant.

F. on veendunud, et see juhtus pühapäeva hommikul kella üheksa paiku. (Sel juhul pidi see olema jõululaupäeval.) F. magas ühes alumise korruse toas aluspesu väel ja ärkas uksekella helina peale. Ta kuulis sõnavahetust NKVD seersandi ja kellegi tundmatu vahel. Seepeale lajatas lask.

Pikemalt mõtlemata tormas F. unesegaselt aluspükste väel eeskotta ja nägi soome talimütsiga meest, kes sihtis teda püstolist. Põrandal lamas verine seersant. Sissetungija püstol lõksatas ja F. viskus talle peale. F. oli pikem ja raskem ja kui nad põrandale kukkusid, jäi F. peale. Alles maadeldes, kui nokkmüts tundmatul peast lendas, tundsid kaks endist Tehnikaülikooli tudengit teineteist ära.

Madina ajal oli haavatud seersant toibunud. Ta upitas end küünarnukile ja tulistas – F-i jutu järgi – vähem kui kahe meetri kauguselt oma püstolkuulipildujast ühe lasu Leole pähe. Surres ütles Leo: „Tervitage Meetsi.” Seejärel tulistas seersant veel terve valangu Leole pähe.

F-il hakkas kohutav hirm, samuti nagu kõigil teistel majas viibijatel: olukord oli neile kõigile ohtlik. F. viskas riided selga ja jooksis välja helistama, et juhtunust ette kanda. Vahepeal katsusid tema naine ja tolle ema mõlemat haavatut aidata ja nende haavu siduda. Ühendatud jõul tassisid nad mehed eeskojast tuppa. Seersant pandi tugitooli. Tal oli kõhus kaks suurt haava ja ta kaebles kogu aeg.

Leo pandi põrandale. F-i naise sõnade järgi oli ta liikumatu. Pealuus oli suur pragu. „Pool pead oli puruks lastud, nii et aju paistis,” ütleb F-i naine. Palun tal meenutada kõiki üksikasju, ise samal ajal katsudes hammaste lõgistamist maha suruda .Miks mul on nii külm? Pean teada saama viimase kui detaili Leo haavade kohta, et võiksin uskuda, et see naine oli tõepoolest pealtnägija ja et minu isa tõesti just nii suri. Mul on meeleheitlik tunne, et kujutlustest pääsen ainult siis, kui tean kõike. Kujutlused on kõige hullemad.

Ta osutab käega omaenda pead, et oma sõnu selgitada. Ta joonistab ringi üle oma parema ajupoole ja lauba parempoolse osa:

„Silm oli puru ja see koht oli justkui tursunud. Mitu kuuli läks põsest läbi. See oli õudne ja meil polnud õieti millegagi haavu siduda.” Ei, tal ei ole õnnestunud seda unustada. Näen koos temaga verd põrandal ja eeskoja seintel selles saatuslikus majas, mida olin samal hommikul külastanud. „Verd oli kohutavalt palju! Me katsusime seda ära pesta, aga see ei saanud ega saanud otsa.” Kujutlen oigavat seersanti ja oma surmvaikset isa.

Ma lausa vappun külmast, aga olen kohustatud veel sügavamale ajalukku tungima ja F. jutustab edasi.

Kui F. oli NKVD-sse helistanud, tuli otsekohe neli-viis sõjaväeautot, täis kõrgeid NKVD ohvitsere. Kindralid nad just ei olnud, aga nii kõrged küll, et täitsid kindrali kohuseid, nagu F. väljendab. Kõigil olid peas ühesugused kõrged papaahad. Neid oli oma kümmekond ja igaühel oli taskus Leo foto. Kordamööda läksid nad Leo surnukeha juurde ja võrdlesid surnut hoolikalt fotoga. Siis vandusid nad valjusti vene keeles, et Leod elavana vangi ei võetud ja et kapten oli postilt lahkunud.

F.nägi, kuidas kõrged ohvitserid Leo taskuid tühjendasid. Ühes tagumises püksitaskus oli paks patakas 30-rublaseid. „Need olid sel ajal punast värvi.” Jope rinnataskust võeti välja õhuke koolivihik. F. kuulis, kuidas nad üksteisele ütlesid, et see on „liikmete nimekiri”. Leol oli seljas tume paks presentjopp ja jalas tumedad püksid.

Kui kõrged NKVD ohvitserid olid identifitseerimisega valmis, viisid nad mu isa surnukeha ja seersandi kaasa. Seersant sõidutati haiglasse. Kuhu viidi Leo?

F. ütleb, et need, kes surid vanglates ja haiglates, maeti sel ajal ühte kindlasse kohta Liiva kalmistul. Liiv, männid ja nimetud inimesed. „See on ilus koht,” ütleb F. kohutavalt. Nimetud inimesed? Minu isal oli ju nimi! Mispärast võtsid nad temalt nime?

Postilt lahkunud NKVD kapteni edaspidine karjäär läks täielikult untsu:

„Et teie isa hukkus niimoodi NKVD valve all olevas majas, oli kohutav blamaaž. Sellepärast leiutatigi hiljem see lugu metsas külmunud laibast.”

F. räägib veel, et NKVD-s valitses tohutu ärevus ja teda kuulati korduvalt põhjalikult üle. Ülekuulaja süüdistas F-i minu isa surmas ja väitis, et F. võis väga hästi ise Leod tulistada ja seejärel seersanti vaikima sundida. See oleks F-il täiesti võimalik olnud, sest tema sõjaväeline auaste oli kõrgem kui seersandil.

Dramaatilisele sündmusele järgnenud läbiotsimise ajal oli F-il õnnestunud rikkuda kahes fotoaparaadis olnud filmid, „igaks juhuks”, nagu ta ütleb, õhutades valvesõdurit aparaate lahti tegema ja filme ära valgustama. Ka selle pööras ülekuulaja tema vastu. Aga mida ülekuulaja ei teadnud, oli see, et F. leidis pärast NKVD ohvitseride ärasõitu aiast Leo seljakoti. Seljakott oli kaevu juures. „Isiklikke asju seal ei olnud, ka mitte mingisuguseid pabereid. Ainult kaks püstolit ja laskemoon.” F. mattis otsekohe koti kogu sisuga aia teise otsa kraavi põhja.

„Ma ei heida teie isale ette, et ta tahtis mind tulistada,” ütleb F. mõtlikult. „See oli loomulik refleks. Ma tormasin ju täie hooga tema poole. Ja et ma talle peale hüppasin, oli samuti puhas refleks. Oli ju sõda. Kui me sel hetkel kohtusime, olime kaks anonüümset isikut, kes tegutsesid instinktiivselt enesekaitseks.”

Päike on loojunud. Istume maitsekas jääkülmas toas ja oleme kummalisel kombel otsekui kokku sulatatud sellest, mida me just läbi elasime. Oleme üheskoos läbi elanud mõne tunni 24.detsembrist 1944, mõne tunni, mis puudutab just meid. Maailma on kuskil kaugel, aga meie oleme siin.

F. vaatab mulle otsa. „Mul on kahju, et ma pidin teile nii kurbi asju jutustama,” ütleb ta sõbralikult. „Aga kõigest hoolimata on see kurbus parem kui vale metsast leitud laibast.” Ta arvab ka, et Leo jaoks oleks olnud halvem, kui NKVD oleks ta elusalt kätte saanud: „Nad oleksid teda nii kaua piinanud, kuni temast oleksid ainult ribad järele jäänud.”

Ta ütleb, et on sageli mõtisklenud, kuidas ta saaks Leo viimased sõnad minu emale edasi öelda:

„Mu süda läks kergemaks, et sain tema viimase tervituse lõpuks teile edasi anda.”

Ta saadab mind bussi peale. Bussi tuleb oodata. Vaatan teda salamahti: esinduslik, isikupäraste näojoontega mees. Haritud mees.

Vaatan tema käsi. Need on suured ja tugevad, väga pikkade sõrmedega. Need käed hoidsid minu isa tema surmahetkel. Olen nagu rõõmuski, et need olid tema käed ja mitte mõne NKVD ohvitseri omad.

Aga ma mõtlen ka, et kui need käed ei oleks isa sel jõululaupäeva hommikul palju aastaid tagasi kinni haaranud, siis oleks Leo tõenäoliselt sealt põgenenud. Kas ta oleks sel juhul tänaseni elus? Imelik, aga ma ei tunne selle mõtte juures F-i vastu mingit isiklikku vimma.

Vaatan F-i käsi ja mõtlen: ta on saanud erilise au osaliseks. Nende käte omanik on kuulnud minu isa viimaseid sõnu: „Tervitage Meetsi!” Tervitusel kulus nelikümmend neli aastat adressaadini jõudmiseks. Kõik need ootuse, ahastuse ja kõigest hoolimata lootuse aastad.

Ja kui me oleksimegi teadnud? Kui me oleksime tervituse kohe kätte saanud? Kas see oleks meie elu muutnud? Meil ei oleks siis enam olnud kedagi oodata.

Ma oleksin niikuinii oma surnud isast unistanud. Minus oleks ikkagi olnud see tühjus. Leo ootamine oli suur osa minu salajasest elust. See andis minu olemisele erilise mõtte: „Kui isa tuleb, siis ma ei karda enam midagi. Me elame oma majas ja meil on päris oma õunaaed, kust ma võin nii palju õunu võtta, kui tahan, ilma et ma proua Andressonilt riielda saaksin. Isa õpetab mind jalgrattaga sõitma ja tema armastusest tekib minu ümber kaitstuse ja haavamatuse vikerkaar.”

Unistus sellest tulevasest õnnest muutis minu argielu nõiduslikuks. Mis ma oleksin teinud, kui oleksin teadnud, et isa kunagi ei tule? Pettumus, et isa jäi Eestisse, selle asemel et emaga – ja minuga – kaasa tulla, oleks ju olnud niisama suur. Ta jäi selleks, et surra, selle asemel, et koos meiega elada. Ta jättis mu maha veel enne, kui ma sündisin.

Nüüd olen täiskasvanu ja usun mõistvat poliitilisi ja ühiskondlikke asjaolusid. Saan aru, et isa ei võinud teisiti talitada, kui ta tahtis kuulata oma südametunnistuse häält. Aga laps minus küsib ikka jonnakalt: „Isa, miks sa mu maha jätsid?”

Ja nüüd seisan ma Eestis bussipeatuses koos F-iga. Tal on seljas hall kodukootud kampsun. Rahuliku koduse elu võrdkuju, kaugel igasugusest sõjast ja kiirest kurjast surmast. On mahe ilus õhtu septembrikuu algul ja ma külmetan. Külmetan seestpoolt. Mu luustik on jääst ja jäätumine levib, kuni jõuab nahani välja.

Mees minu kõrval ei riskinud nagu Leo. Ta lõpetas oma õpingud ja temast sai austatud ja haritud mees, kellel on lapsed ja lapselapsed ja oma maja. Leo ei saanud mitte kui midagi. Minu meelest on see ebaõiglane. Kas siis see, kes ohverdas end oma rahva eest, ei oleks pidanud saama väärilise tasu, koha riigis ja perekonna rüpes? Miks ometi ei ole elus nii nagu muinasjuttudes?

Seisan ühes Tallinna aedlinnaosas bussipeatuses, peas keerlemas kõikvõimalikud „miksid”. Samal ajal tunnen... jah, tugevat kokkukuuluvust selle hallipäise mehega. Missugune ka ei oleks olnud tema osa minu isa surmas, igal juhul ta ei unusta seda. Samuti nagu mina. Sellepärast oleme ühendatud... minu isa verega.

Alles nüüd, kui olen rääkinud F-iga, kes oli Leo surma tunnistajaks, võin hakata oma isa leinama. Minu isa on olemas olnud ja ta on minult röövitud. Kiiker, riided, fotod... kõik need olid vaid unistuse killud. Vana lapsepõlvemüüt. Aga aruanne purustatud koljust ja verega kaetud seintest on tõelisus.

Istume emaga kõrvuti valgel aiapingil ja nutame vaikselt Leo saatuse pärast. Tema viimased nädalad üksinduses, külmas ja pimedas on nii kaugel üliõpilasballidest ja liuväljamuusikast kui üldse võimalik. Jõhker valang kaitseta pähe. Keha visatakse NKVD veoauto kasti nagu kott kartuleid. Eesti üliõpilane. Eesti vastupanuvõitleja vältimatu lõpp.

Kontrast päikesepaistega, küpsete õunte ja tumepunaste jorjenitega meie ümber on südantlõhestav. Uudishimulik varblane, võib-olla sellekevadine nolk, silmitseb meid pealetükkivalt. Istume liikumatult, kuni pisarad lõpevad ja jäine külmus meid oma võimusesse haarab. See on sama halvav külm, mida ma tundsin F-i juures Tallinnas, ja ma tean, et see tuleb seestpoolt. Saialilled helendavad meie jalgade ees ja meie lõgistame hambaid. Lõpuks kallistame teineteist. Leo on surnud, aga meie elame.

Joome meega teed ja sööme kumbki suure mahlaka tüki õunakooki, millel on liiga palju vahukoort. Me elame tänu sellele, et Leo pakkis otsustavalt ema kohvri ja pani ta just samasugusel mahedal septembripäeval 1944 Soome sõjaväekaatrile. Tänutunne, et me oleme Rootsis ja elus, täidab meeli, samal ajal kui kuum tee ja rammus vahukoor kurgust alla valguvad. Tänumeel, et me üldse elus oleme. Nuuskan diskreetselt nina pehmesse, kloorvalgesse pabersalvrätikusse.

Järgnevad päevad ja nädalad tuima destruktiivset juurdlemist mitmesuguste kuulihaavade üle. Kuidas näeb välja pea, mida on püstolist tulistatud, võrreldes peaga, mida on tulistatud püstolkuulipildujast? Kas Leod tulistati tõesti seersandi relvast? Kuidas võis seersant vältida F-i vigastamist, kes oma tunnistust mööda oli põrandal Leo peal? Kas F. tõesti rääkis tõtt?

Ja Leo viimased sõnasd: „Tervitage Meetsi!” Kas inimene suudab üldse midagi öelda, kui talle vähem kui kahe meetri pealt kuul pähe lastakse?

Väljakannatamatud mõtted. Lõpuks ütlen endale, et tähtis pole mitte see, mis liiki relvaga mu isa tapeti või kelle käes see relv oli.

Ei, otsustav oli see, et Leo jäi Eestisse, kui Meets – ja mina tema kõhus – sõitis Rootsi. Ebarealistlik usk inglastesse! Lojaalsus surmani Eesti ajutisele valitsusele! Valitsuse liikmed, kes juba ei olnud eksiilis, langesid samuti venelaste kätte. Nüüd on kõik surnud peale vapra riigisekretäri, kellel õnnestus Rootsi põgeneda. Vahest õnnestub temal mulle lõpuks selgeks teha eestlaste strateegia? See tähelepanuväärne plaan, kus minu isa oli üks hammasratas.