„Muidugi ma mäletan teie isa! Me saime paaril korral kokku. Viimane kord oli Matsalu rannas, kui ma olin Eestist põgenemas. Mis see nüüd oligi... kas 23. või 24.septembril 1944, kui me ootasime paati, mida ei tulnud.”

Helmut Maandi elavad silmad prilliklaaside taga uurivad mind uudishimulikult. Ta on kaheksakümmend kaks, aga näeb kakskümmend aastat noorem välja. Arvasin, et näen relikti, eesti rahva parlamentaarse vabadusunistuse kuivetunud fragmenti. Selle asemel kohtan meest, kes on ergas nagu nirk, orienteerub suurepäraselt nii olevikus kui ka minevikus ning hoiab kriitilist distantsi mõlemaga.

Jurist ja endine riigivolikogu liige Helmut Maandi ühines oma perekonnaga Rootsis, sai pikapeale Riigimaade Halduse büroojuhatajaks ja elab nüüd koos abikaasaga tagasitõmbunult Stockholmis Bandhagenis. „See oli parim, mis eestlastel oli loota,” sähvatab mul peast läbi, kui Maandi abikaasa Carina, üks legendaarse Lenderi kooli lastest, külalislahkelt kohvi kallab ja omaküpsetatud apelsinikooki serveerib.

„Esimest korda kohtasin ma teie isa koos Toomas Hellatiga Tallinnas. See oli kevadel 1944, kui Saksa okupatsioonivõimud olid mu Eestis tagaotsitavaks kuulutanud. Ma teadsin, et nad mõlemad töötasid sõjalises vastuluures. Hellatil oli seljas Soome munder, seda ma mäletan. Arvatavasti teie isal niisamuti.”

Tahan teada, missuguses tujus nad olid. „Raske öelda. Sel ajal ei olnud veel seda raskemeelsust... Siis nad olid veel täies hoos oma ülesannete ja töö juures. Rohkem ma ei oska öelda. Kui ütlen, siis valetan...”

Helmut Maandi on jutustades väga täpne. Ta eristab alati ilmseid fakte ja oma oletusi, hoolitseb selle eest, et ma midagi valesti ei mõistaks. On näha, et tegemist on juristiga. Tallinnas oli tal oma advokaadibüroo.

1940-1941 küüditati või arreteeriti palju tähtsaid poliitikuid. President Pätsi nimetatud peaminister Jüri Uluots oli aga alles jäänud ja elas Eestis.

„Nii et ehkki maa oli okupeeritud, polnud Uluots siiski oma õigusi kaotanud,” rõhutab vana jurist.

1944, kui sõda N.Liidu ja Saksamaa vahel oli kestnud ligi kolm aastat, hakkasid Punaarmee väeosad jälle Eesti pinnale tungima, sakslased taganesid. Siis püüdsid allesjäänud poliitikud Eesti iseseisvust päästa. Maandi tuletab mulle meelde Atlandi deklaratsiooni, Balti riikide lootust:

„Kuni sõda veel kestis, oli meil lootust, et areng läheb samas suunas nagu Esimese maailmasõja ajal. Siis õnnestus meie poliitilisel juhtkonnal Eesti iseseisvus läbi suruda. Nii et me pidime jälle selleks võimaluseks valmis olema.” Maandi vaatab mulle rangelt otsa ja ma noogutan arusaamise märgiks.

„Kogu iseseisvusaja olid eestlaste sümpaatiad Lääne demokraatiate poolel ja see jätkus ka okupatsioonide ajal. Aga Lääne demokraadid olid kaugel ja nende abi oli raske kätte saada. Lääneriigid, kes olid sakslaste vastu sõjas, oleksid tahtnud näha, et meie vastupanu sakslastele olels olnud tugevam. Aga kui me oleksime sakslastega avalikult võitlusse astunud, oleksime nõrgendanud nende rinnet venelaste vastu, siis oleksid venelased kiiremini meie territooriumile tunginud ja Eesti oleks langenud rängema okupatsiooni alla. Me tahtsime ühelt poolt seda, et Punaarmee jälle üle meie piiri ei tuleks, ja teiselt poolt, et lääneliitlaste armeed jõuaksid meie maale lähemale.”

Ja et eesti rahvas ei unustaks lõppeesmärki, Eesti iseseisvuse taastamist, hakkasid eesti poliitikud endise peaministri Uluotsa juhtimisel tegutsema. Kontaktid Soomes, Rootsis, Inglismaal jm. asunud saatkondadega olid jäänud sporaadiliseks. Nüüd tuli sidemetele taas elu sisse puhuda. Stockholmis oli peale saadik Heinrich Laretei ka sotsiaaldemokraatide juht August Rei.

Koosolekul 23.märtsil 1944 kohtusid Tallinnas Eesti demokraatlike parteide esindajad. Maandi esindas liberaalset põllumeesteparteid. Koosolekust võtsid osa ka Tallinna ja Tartu vastupanuliikumise esindajad.

Nii moodustati Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, mille esimeheks sai professor Kaarel Liidak. Samasugused organisatsioonid olid loodud juba ka Lätis ja Leedus ning nendega otsustati ühendusse astuda. Rahvuskomitee töö pidurdus, kui Saksa SD neile jälile sai. Aprilli algul puhkes arreteerimiste laine ja Rahvuskomitee liikmed pidid minema põranda alla. Maandi peitis end algul kuskil külas, pärast laenatud korteris Tallinnas. Komitee sekretär Juhan Reigo varjas end, nagu juba mainitud, Sakus, kus Leo oli tema vahemeheks. Hiljem söandas Reigo tornist lahkuda ja kolis Tallinnasse kahe väljapääsuga korterisse. Seal pidasid kuus Rahvuskomitee liiget, kes arreteerimisest pääsesid, korrapäraseid koosolekuid. Ülejäänud istusid Tallinna keskvanglas.

Õnnestus sisse seada alaline side Stockholmi ja Helsingi saadikutega. Sidet peeti kirja teel, mida saadeti kindlate isikutega, ja raadio kaudu, mäletab Maandi. Peale selle oli saadik Laretei käsutuses kiirpaat, mis salaja käis Rootsi ja Eesti vahet. Paat tuli tavaliselt Hiiu laidude juurde ja tema saabumisest anti teada raadio teel.

Kui lääneliitlased juunis 1944 Prantsusmaale tungisid, jätsid komitee liikmed igasugused põgenemisplaanid ja otsustasid Eestis edasi töötada. 23.juunil 1944 tehtud valitsusdeklaratsiooni luges Laretei ühel pressikonverentsil Stockholmis ette. Deklaratsioon trükiti salaja Tallinnas 1.augustil ja kleebiti seintele. Maandi ütleb rahulolevalt, et isegi eesti politseinikud, keda sageli süüdistati koostöö tegemises sakslastega, võtsid öösiti lendlehtede levitamisest osa. Päeval pidid nad maski säilitama ja korraldama lendlehtede mahakiskumist.

Hiljem moodustati Eesti valitsus, kus Maandile pakuti riigisekretäri kohta. Kartuses, et andmed langevad sakslaste kätte, valitsusliikmete nimesid teatavaks ei tehtud.

Lääneliitlaste sõjaline edu, sealhulgas ka õnnestunud dessant Prantsusmaale, andis otsekohe tagajärgi idarindel: Punaarmee ületas taas Eesti piiri. Eestlaste strateegia oli katsuda relva jõul pidurdada Punaarmee edasimarssi, et anda lääneliitlastele aega lähemale jõudmiseks. Aga eestlased ei suutnud venelasi kinni pidada. Professor Uluots oli juba julgeolekukaalutlustel Rootsi saadetud. Nüüd oli selge, et ka ülejäänud ajutise valitsuse liikmed Otto Tiefi juhimisel pidid maalt lahkuma. Saadi raadioühendus eesti juhtidega Stockholmis ja lepiti kokku, et kiirpaat tuleb Eesti rannikule 22.septembri õhtul.

Valitsuse liikmed lahkusid Tallinnast ja ööbisid Riisiperes. 22.septembril pidas valitsus baptistide palvemaja köögis koosoleku. Arutati põgenemisega seostuvaid küsimusi.

Küsin Maandilt, kas ta mäletab sealt Leod. Ta ei mäleta. Aga nõukogude brošüürist „Kompromiss on välistatud” olen ma lugenud, et minu isa viibis sellel koosolekul ja tal õnnestus saata selle kohta šifreeritud radiogramm Rootsi. Inglise uudisteagentuur Reuter saatis hiljem välja telegrammi, nimetades allikana Rootsi pressi. Kui ma seda Maandile räägin, ütleb ta rahulikult: „See on väga võimalik.”

Järgmisel hommikul ei olnud paati ikka veel. Nad muutusid rahutuks. Rand kihas põgenikest, kes ootasid paate. Ja rannas kohtaski Maandi minu isa.

„Jah, rääkisin. Ta oli ju meie, s.t. Rahvuskomitee ja hilisema valitsuse Soome ja Rootsi kontaktidega seotud. See puudutas ka üksikasju, nagu see, millal ja kuhu mõni paat saabub. Teated tulid telegraafi teel ja osalt teie isa kaudu.

Sel päeval rääkisime teie isaga tulemata jäänud paadist. Tema teadis samuti, et see pidi saabuma juba 22.kuupäeval, aga tal ei olnud seal Matsalu rannas meile uuemaid teateid. Ta tuli väikese autoga, „Wolkswageniga”, ja minu mälu järgi oli ta erariietes. Ta oli noor mees, täis elujõudu, paistis nii umbes kahekümne viie aastane. Rohkem ma ei oska öelda. Sellest on ju nii palju aega möödas.

„Kõik, kes randa tulid, tahtsid põgeneda. Ma oletan, et see kehtis ka teie isa kohta. Talgre oli abistanud Vabariigi valitsust ja Rahvuskomiteed maailmaga sidepidamisel, tema hoolitses selle eest, et meie teated läheksid pärale ja teiselt poolt meile kätte jõuaksid. Juhan Reigo pidas meie poolt Talgrega kontakti. Ja nüüd pidi Reigo koos meiega maalt lahkuma.”

„Nii et ta mõtles siis ära sõita?”

„Seal rannas jäi mulle igatahes mulje, et tema ülesanne on lõppenud.”

Pärast nädalapikkust murelikku ootamist sõitis Maandi koos ühe sõbraga väikeses kaluripaadis Hiiu laidudele, mis asusid umbes 20 km eemal. Järsku nägid nad paarisaja meetri kaugusel suurt halli paati. Kui lähemale jõuti, selgus, et see oligi Rootsist oodatud paat. „Paat oli hilinenud osalt katkise kruvi pärast, osalt sellepärast, et meeskond viimasel hetkel keeldus ohtlikul reisil eluga riskimast. Tuli palgata uus meeskond. Rootsi paat oli igas mõttes luksuslik, võrreldes nendega, mida me siiani Eesti randades olime näinud. Sel olid punased poleeritud pingid ja korralikud trepid.”

„Paat tuli Stockholmi Eesti saadiku Heinrich Laretei korraldusel.”

„Laretei ise ütles, et see oli ameerika paat, mis oli ameerika ajakirjanike käsutuses. Ilmselt olid Lareteil head sidemed Ameerika saatkonnas. Paat käis 1944.aasta suvel palju kordi Rootsi ja Eesti vahet ja tõi Eesti rannikult põgenikke üle.”

„Ma mõtlesin, et äkki oli sellel midagi tegemist Rootsi sõjaväega...?”

„Ma ei mäleta nii täpselt. Aga võib oletada, et paat ei saanud Rootsist Eestisse sõita ilma Rootsi rannavalve teadmata. Ja kui Eestist tuli inimesi, kuulas Rootsi sõjavägi nad alati üle. Arvatavasti olid Rootsi sõjaväelased saadavast informatsioonist huvitatud.”

„Nad saatsid ju oma agente Eestisse...”

„Ma ei tea, kas tal oligi mingit nime.”

„Rääkides meenub mulle, mida jutustas läti ajaloolane Karlis Kangeris: et Rootsi sõjavägi saatis oma agente Balti riikidesse, et sündmustega kursis olla. Et Rootsi sõjavägi võttis kogu sõjaaja osa elavast paadiliiklusest Läänemerel. Ja et ameeriklased rajasid 1944 põgenikeorganisatsiooni „War Rufugee Board”, mis pidi Baltikumist päästma antinatsiste, juute ja vastupanuvõitlejaid. Sedapuhku polnud küll enam kuigi palju juute päästa jäänud. Ma tunnen, et sellel kõigel on seos minu isa Leo Talgrega, vastupanumehega, kes töötas „Abwehr’i agendi” sildi all Cellariuse büroos. Aga ma ei taha Maandi jutustust eksitada.

Laretei saadetud ameerika paat oli niisiis saabunud Hiiu laidude vahele nädal pärast määratud aega. Samal ajal oli Punaarmee Eestisse sisse marssinud palju kiiremini, kui algul arvestati. Reigo, Tief ja teised valitsuse liikmed olid kakskümmend kilomeetrit eemal Matsalu rannas. Kus täpselt, seda ei teatud; venelased olid juba nelja päeva eest randa jõudnud ja põgenike grupid olid laiali läinud, varjates end siin-seal ümbruskonnas.

Polnus reaalne pimeduse varjus randa sõita, et ootajaid päästa. Kuidas neid leida? Ja vene patrullid... Ei tohtinud ka lasta Rootsist tulnud paadil oodata.

Viimaks mindi ainuvõimalikku teed. Hiiu laidudel oli samuti arvukalt põgenikke. Nad kõik võeti paati. Kokku sai neid nelikümmend ja nad pidid suurema pagasi üle parda heitma, et kõigile ruumi jätkuks. Reedel, 29.septembril kell kaks pärast lõunat võttis paat kursi tagasi Rootsi. Täislastis, ehkki ilma Eesti valitsuseta, kellele ta järele saadeti, - välja arvatud riigisekretär, kes säilitas ühe eksemplari valitsuse deklaratsioonist oma mütsi voodri vahel.

Rootsis pandi Maandi otsekohe koos sadakonna kaasmaalasega Stockholmi Vasa gümnaasiumi ruumidesse karantiini. Ta valvas hoolikalt kergelt vees kahjustatud valitsusdeklaratsiooni eksemplari koos Uluotsa ajutise valisuse nimekirjaga. Tõenäoliselt oli tema eksemplar ainus, mis õnnestus Eestist välja tuua.

Kui Maandi karantiinist välja pääses, külastas ta valitsuse juhti, professor Uluotsa, kes oli raskesti haige ja ravil Serafimerlasarett’is. Uluots tervitas teda pisarsilmil. Maandi informeeris teda viimastest Eesti pinnal ettevõetud abinõudest. Uluots oli väga mures Tiefi ja tema kolleegide saatuse pärast ja lootis ise peagi jalule saada, et alustada poliitilist tegevust eksiilis. Kahe kuu pärast oli Uluots surnud.

„Uluotsa surma tõttu jäi tegemata palju tähtsaid asju, mis oleksid kõrvaldanud erinevad tõlgendused Eesti riigi järjepidevusest,” ütleb Maandi salapäraselt ja naeratab paljutähenduslikult. Naeratuses aiman ma sügavat tõsidust, peaaegu kurbust.

Tunnen toas oma surnud isa lähedalolu. Ja laps minus, kellest ma õieti kunagi ei vabane, karjub kiledalt: Miks! Miks pidi minu isa nagu ohvritall maha jääma, kui teised pääsesid? Lapse kisa kajab mu trumminahkadel, paneb mind kiiremini hingama, samal ajal kui mu väline mina istub rahulikult Helmut Maandi kohvilauas ja laseb võluval Carina Maandil endale kolmandat tassi kohvi valada. Ja täiskasvanud naine, kes vaevaga oma laps-mina vaos hoiab, kordab küsimust, mida ta on endale ja teistele viimase kahe aasta jooksul nii palju kordi esitanud.

„Kes see õieti oli, kes mõtles välja selle eesti strateegia, et toetada sakslasi, selleks et hoida eemal venelasi, kuni inglased ja ameeriklased tulevad?”

„Aga oli ju Atlandi deklaratsioon! Kõik riigid, kes olid kaotanud iseseisvuse, pidid selle pärast sõda tagasi saama! Meie suur lootus oli seepärast, et inglased ja ameeriklased jõuaksid meie piiride lähedale – või veel parem üle meie piiride. Meil olid ju metsavennad metsades peidus. Nad ootasid liitlasi, et nendega ühineda ja võidelda Eesti eest. Ja kui see nii oleks läinud, siis oleks meil ju olnud reaalset lootust. Aga lääneliitlased jäid ju pidama... Nad ei tulnud!”

„Kas lääneliitlased olid teile midagi lubanud, et te neid nii väga ootasite?”

Nüüd taob mu süda nii kõvasti, et ma peaaegu ei kuule oma sõnu. Jälle see laps! Suured petsid meid. Suured inglased ja suured ameeriklased. Nad võtsid vastu Leo kalli hinnaga hangitud teated, mis ta oli sakslastelt välja petnud. Ma tean, et Stockholm oli sõja ajal tõeline luurekeskus. Ma tean, et Balti vastupanumeeste informatsioon tuli Stockholmi ühenduskeskusse ja läks siitkaudu Washingtoni ja Londonisse. See on dokumenteeritud.

Ja mis oli tänu? Nad lasksid Stalinil meid üheainsa suutäiega alla neelata, kui rahulepingut tehti. Ja nad lasksid Stalinil meid nimetada fašistideks ega kergitanud seejuures oma hästi informeeritud kulmegi.

Leo ja Tomi telegraafivõrk. Mehed, kes metsades ootasid, et oma maa eest võidelda. Habe kasvas, aastad läksid ja mehed heitlesid vene NKVD vägedega, kes nende punkreid õhku lasksid, nagu nad tegid minu onu Evaldi ja tema kaaslastega 1945.aasta mais. Mõnedel õnnestus jälle eraisikuks saada. Mõned läksid metsas hulluks ja neist sai talumeeste hirm, kui nad nende toiduvarude kallal käisid.

Onu Evald, vastupanuvõitleja, Professor Uluots, viimane valitsuse juht. Mõlemad surnud, üks ühel, teine teisel pool Läänemerd. Mõlemad maetud koos oma petetud lootustega.

Ja Leo, kellel pole isegi hauda. Teda ei tapnud see või teine inimene. Tapjad olid Hitler ja Stalin. Aga ka inglased ja ameeriklased on süüdi, sähvatab mõte mu kuumas peas. Maandi vastab rahulikult:

„Meil ei olnud konkreetseid lubadusi. Oli lihtsalt ettekujutamatu, et lääneliitlased lubaksid Nõukogude Liidul veel kord Eestisse tungida. Need olid ju demokraatlikud riigid! Ja kui nad nüüd lubasid tervele Kesk-Euroopale iseseisvust, kuidas oleksid nad siis võinud Eesti välja jätta? Meie lootus oli nii tugev, sest meil ei olnud mingit muud võimalust. Me pidime ju midagi ootama ja millelegi lootma!”

Maandi ütleb, et eestlased teadsid Churchilli planeerivat dessanti Balkanile või Poolasse. Viimane oleks tähendanud, et lääneliitlased oleksid sõna otseses mõttes lähemale tulnud. Aga dessant tehti hoopis Normandiasse.

„Kuidas võisite teie teada Churchilli plaane?”

„Meil olid ju saadikud Rootsis, Soomes ja Inglismaal. Meil olid sidemed välismaailmaga: raadiokontaktid, kus ka teie isa kaasa töötas,olid väga tähtsad.”

„Aga teie ajutine valitsus, kas sellel oli otsekontakti lääneriikide valitsustega?”

„Ei, otsest kontakti ei olnud. Meie ajutine valitsus moodustati ju alles 1944. 1940-1944 ei olnud meil ju oma demokraatlikku valitsust, sest meie poliitikud küüditati...”

„Millele te õieti lootsite, kui te 1944 valitsuse moodustasite?”

„Midagi tuli ju ometi teha! Inimesed Eestis ootasid, et need poliitikud, kes olid okupatsioonide ajal alles jäänud, midagi teeksid. Me trükkisime lendlehti ja jagasime neid rahvale... Ja me tegime seda, mida pidasime kõige tähtsamaks: kuulutasime välja demokraatliku valitsuse. Sest isegi kui meil tuli põgeneda, siis me lootsime, et tulevad rahuläbirääkimised, kus meie valitsust tunnustatakse. See oli meie ainuke lootus, aga see lootus läks luhta,” ütleb Maandi prille kohendades.

„Aga kui te Rootsi põgenesite, kas teile siis oli olukord selge? Kas te siis mõistsite, et lääneriigid veavad teid alt?”

„Me ei lootnud enam, et inglased sisse tulevad. Aga me lootsime ikka veel rahulepingu peale. Enamik meist, kes Rootsi põgenes, uskus, et see on väga ajutine. Me poleks võinud uneski aimata, et me jääme siia rohkem kui neljakümneks aastaks. Paljud ei pakkinud isegi kohvreid lahti. Kavatseti õige pea koju sõita...” Maandi naerab selle meenutuse peale.

„Keskealised mehed päästsid oma elu ja lasid noortel surra,” ütlen kangekaelselt.

„Tagantjärele võib muidugi niimoodi mõelda. Aga augustis 1944, kui venelased veel ei olnud Eestit okupeerinud, oli veel lootust... Kui siis sõlmiti rahuleping Soome ja N.Liidu vahel 20.septembril, sai selgeks, et eestlased, kes olid Soome armees, nõuab N.Liit välja kui Nõukogude kodanikud. Aga sinnamaani oli soomepoiste seas usk, et nad suudavad pidurdada venelaste edasitungi ja anda sellega lääneliitlastele aega läänerindel midagi ette võtta.”

„Kas teil on kunagi olnud tunnet,et venelased hoiavad teil siin Rootsis silma peal?”

„Ma ei ole kunagi end nii tähtsaks tegelaseks pidanud. Ma olen alati öösiti hästi maganud. Uluots suri varakult, aga meie lõime ju hulga organisatsioone, mille eesmärgiks on Eesti iseseisvus. Kahjuks oleme küll teatud määral killustunud, nagu pagulased tihti, aga lõppeesmärk on üks ja seesama.”

Siis läheb Helmut Maandi, vana riigisekretär, kes ei saanudki ametisse astuda, rõõmsamaks:

„Need, kes nüüd Eestis meie asja ajavad, kuuluvad uude põlvkonda. Olgugi, et paljud neist on kommunistid, ei aja nad asju mitte halvasti. Rahvarindes on tublisid mehi.”

Leo kahekümne viiendaks sünnipäevaks 3.veebruaril 1944 kirjutas tema ema Olga kirja. Kiri on kirjutatud 1.veebruaril. Siis ei olnud Olgat veel Saksamaale Stutthofi koonduslaagrisse saadetud.

Ümbrik on koltunud ja õhuke nagu hoolikalt pressitud ja äraunustatud sügisene lelu. See püsib vaevalt koos, ääred narmendavad, postitempliga mark on kadunud. Tagaküljel on vanaema tollane aadress: Ülikooli 44-9, Tartu. Käekiri on kergesti loetav. Roheline tint korralikes, talitsetud silmustes lihtsal koltunud paberil. Sõja ajal peab leppima niisuguse paberiga ka sünnipäevakirja kirjutades.

„Mul on nagu oleks sa alles eila veel sündinud,” kirjutab ta. „Kõik on nii täpselt meeles.” Ta räägib, kuidas Oswald sõitis kaks päeva enne Leo sündimist Moskvasse, et ülikooli astuda. „Järgmisel päeval läksid meie talust viimased enamlased läbi. Siis hakkas tubades suur koristamistöö.” Olga koristas enne mahasaamist, pani voodipesu välja tuulduma ja ajas voodikotti puhtad õled. Ta pesi ja koristas kõik toad. Järgmisel päeval pani ta käärid, nabasidemed ja lina toolile voodi kõrvale ja jäi ootama lapse sündi. Tsolli mamma, Olga ämm, tuli tuppa koos ühe külamooriga, kes pidi sünnituse juures abistama. Mõlemad vanad naised hakkasid juttu vestma: „Eriti sellest, et sinu isa ei olegi saanud ära sõita, vaid on piiri pääl ära tapetud. Siis kõiki õnnetuid juhtumeid sünnituste kohta.” Olga sai vihaseks ja ajas nad toast välja. Kohe seejärel sündis Leo, ilma et keegi oleks Olga appihüüdeid kuulnud.

Istusin siis ise üles, sidusin su nabanööri kinni, lõikasin ära ja mässisin sind lina sisse. Hakkasin uuesti inimesi hüüdma, mille pääle sinu vanaema, vanamoor ja Emmy sisse jooksid. Käskisin siis last ära vannitada. Kõik olid kohkunud, et ilma nende abita olin toime tulnud ja sestsaadik tundsin ennast alati tugevana. Samal ajal mõtlesin, et ristin sind Leoks (lõviks), kes peab murdma elust läbi ja ületama kõik raskused.

Veerandik sinu elust, ühes sellega su lapsepõli on nüüd möödas. Nüüd aga tuleb sinu isiklik elu, ühes sellega kõige huvitavam ajajärk.

Leo sai kakskümmend viis, kümme kuud ja kakskümmend üks päeva vanaks. Tema elu kõige huvitavam ajajärk kestis niisiis ligikaudu kümme kuud.

Iseseisev Eesti Vabariik, mille eest ta nii andunult võitles, sai kakskümmend kaks aastat ja neli kuud vanaks.

Nelikümmend viis aastat pärast Leo viimast sünnipäeva võtab kirjanik Viivi Luik mu kaasa Tallinna Toompeale, kus sinimustvalge Eesti lipp nüüd iseteadlikult Pika Hermanni tornis lehvib.

Nii lehvis lipp siin pastoraalse trio päevil, kui Leo, Meets ja Aino käe alt kinni kuskile karskele ja lõbusale sünnipäevapeole kohvi jooma ja safranikringlit sööma läksid.

Lipp lehvis ka siis, kui jõukast perest pärit Gutkini-poiss, kes sel päeval oli räbalatesse riietatud, kõigi Tallinna elanike imestuseks torni ronis ja Eesti lipu 1940.aastal Vene okupatsiooni ajal maha kiskus. Ja siin nägi põgenev riigisekretär Helmut Maandi septembris 1944 veel kord sinimustvalget lippu heisatavat.

Alates 24.veebruarist 1989 heisatakse lippu iga päev.

„Mis sa mõtled, kui sa lippu vaatad?” küsin Viivilt.

„Nüüd tundub täiesti loomulik, et ta on seal,” vastab ta. „Aga alles aasta tagasi oli mõtegi sellest võimatu.” Ta räägib vaidlustest, mis käisid enne lipu heiskamist. Vastuvaidlejad väitsid, et Eesti iseseisvus ei ole veel nii kaugele jõudnud, et lipp Toompeal oleks õigustatud.

Küsimus lahenes ühel hoobil Rahvarinde koosolekul kuskil maal. Keegi vana mees tõusis püsti ja ütles Rahvarinde esindajale:

„Kuulake mind! Teie sõidate otsejoones Tallinna ja vastutate selle eest, et lipp heisataks Toompea torni. Mul on vähk ja kahe kuu pärast olen ma surnud. Aga enne surma tahan ma lippu näha.”

„Sümbol ei ole ainult sümbol,” ütleb Viivi mõtlikult. „Sümbol väljendab midagi tähtsat. Alles hiljaaegu oli meie lipust rääkiminegi karistatav.”

Viivi ja mina oleme ühevanused, sündinud Teise maailmasõja lõpul ja üles kasvanud teine teisel pool Stalini raudeesriiet. Fotod keelatud Eesti lipust Toompea tornis kandsid samasugust emotsionaalset laengut minu kodus Partilles ja tema kodus väikeses Eesti külas.

Ta on kirjutanud romaani sõjajärgsest Eestist, kus Stalin oli küüditanud taluperemehed ja kus rahvusliku vastupanu riismed, metsavennad, elasid paksudes metsades oma salapärast elu.

Viivi ja minu kasvuaastad on täiesti erinevad. Ometi on nad ühe mündi kaks külge. Juhus, või kui soovite – meie isade kiire, mõne minutiga tehtud otsus viis selleni, et me sündisime Läänemere vastaskallastel. Eesti rahva killustumine ja valu ilmneb selgesti meievanuste elus Meie generatsioonis, kes näeb arengut, mida Leo ja võitlevad metsavennad näha ei saanud.

„Hea, et nii paljudel eestlastel õnnestus sõja ajal põgeneda,” ütleb Viivi tõsiselt. „Nii jäi meid rohkem ellu ja päästeti palju kõige targemaid päid. Nüüd te võite kõik meid aidata, kui me hakkame siin oma elu uuesti üles ehitama.”

Lipp Pika Hermanni tipus lehvib mõistatuslikult meie sassis juustega peade kohal. Me nägime selgesti: kolm laidu, sinine, must ja valge. Meie peame olema oma surnud esiisade silmadeks.

Leo on surnud, aga tema vabaduse- ja demokraatiaunistus elab Eestis edasi. „Nüüd tuleb sinu isiklik elu, ühes sellega kõige huvitavam ajajärk.”